Peab märkima, et mulle ei meeldi, kui noored kenad mehed telekast saavad vanemaks ja paksemaks. Siis vaatad mingeid asju, mis on tehtud just niipalju hiljem, et see on juba märgatav, aga mitte veel võimustvõttev (mistõttu neid ikka veel samadesse tyyprollidesse pannakse), ja pettud.
/me lootis vana head ekstrastiilset, aga sai veel kyllatki stiilse, ent kulunud versiooni viimasel ajal nii mõnestki. Ja seda kyllatki stiilset hoiab yleval ylejäänud meeskonna töö, kostymeerijad ja stilistid ja kes kõik asjasse puutuvad, näitleja ise on see kulunud pool sellest võrrandist. Näk-ää.
12. juuni 2014
9. juuni 2014
Eile siis sain. Inimestega rääkida. Praktiliselt kõikide eelmises postituses mainitud otstarvete ja kombodega ja veel rohkemgi.
Lisaks sain ma eile teada, et mu kassid on nyyd mujal ja ei ole siia tagasi tulemas. Käisin neid uues hoiukodus vaatamas, viisin tuttavad mänguasjad ja harjunud maiused sinna, et neil veidi kiirem kohaneda oleks. Kaks hirmunud kiisukest sellist, aga oli näha, et paar päeva veel ja siis on juba päris okei. Ära tulles sain hästi kurvaks - nad ei tulegi ju tagasi! Yldse! Ja neil on põhimõtteliselt normaalne olla. Terve. Toimiv. Ja ma ise ju tahtsin ka natuke, et nad suveks ära läheksid, sest siis ma ei pea muretsema ja saan rahuliku sydamega mööda maailma laiali olla, kui tahan. Aga ikkagi... möödaminemine ja nii edasi, aja edasiliikumine ja kõik see, kokku äärmiselt terve ning tervislik kurbus. Mitte see, mis oleks nagu mädanev hingehaav, vaat et gangreeni ei saa, vaid... paranev. Aga kurb.
Tellisin endale seepeale paar sõpra kylla (kirjutasin esimese hooga kylge. Mille kylge?) ja see tegi olemise juba jupp maad paremaks. Ja kui nad ära läksid, selgus, et võrk seekord ei olegi inimtyhi ja veel hea paar tundi, kui mitte rohkem, sai rääkida väga tähtsast mittemillestki. (See on see, kui on oluline rääkimise fakt, mitte vestlusteema.)
Ma olen hakanud rohkem mõtlema, mida suust või sõrmedest välja ajan ja panen siinkohal suu kinni. (Kustutasin hea kaks lõiku ära.)
6. juuni 2014
Pool päeva olen ma tahtnud inimestega rääkida. Mingite inimestega, kellele ma saaksin otsekui esimest korda seletada, kui äge enesetunne mul hetkel on, või mingitega, kes suudaksid jagada mu ilmselt suhteliselt ajutist vaimustust mingite uute asjade vastu. Või vaimustusi, sest neid on tegelikult mitu. Ja siis võibolla veel mõnega koos arvutist pilte vaadata ja omavahel nõustuda, et mingid inimesed on mingisugused.
Ja siis eriti yhega, kellega ei saaks arutada kyll yhtegi eelnevatest teemakomplektidest, aga kyllap midagi ikka.
Aga parajasti on reede õhtu, suhtluskanalid on inimestest tyhjad ja mul ei ole jaksu minna linna peale noore kena inimese nägu tegema, sest eile tohutu kiiruga erinevate kellaaegade vahele haaratud pitsalõik oli vist natuke liiga kaua seisnud. Ostsin hoopis tillukese orhidee, ysna suvalise aga mõõtudelt armsa ja kuidagi... pyydliku.
Pesin kyll ära hulga nõusid (see on ikka veel uskumatu, kuidas _kogu_aeg_ tuleb koristada!) aga ei saanud terve päeva jooksul hakkama mitte millegi mõistlikuga. Näpistasin eile sõrmeotsa ka kuidagi eriti ebaõnnestunult ära, seal on tillukesed "sinikad" ja surisev tuimus, mis ei aita käsilolevale projektile kaasa. Ah ei, veendusin, et yks asjakohastest vaimustustest on kättesaamatu - või kättesaadav umbes sellises tulevikumõõdus, et selleks ajaks ilmselt ununenud või vähemalt yleni tolmuseks läinud.
Peaksin sõpradega rohkem suhtlema.
2. juuni 2014
Isver-susver! Nii õnnestunud päeva pole tykk aega ette tulnud!
Ma sain õigel ajal magama ja ärkasin kuus minutit enne äratuskella, jõudsin õigeks ajaks tööle, tegin terve päev seda, mida mul oli kavas olnud teha (mitte ei vaadanud päev läbi seriaali, kuigi ka see oleks olnud lubatud), jõudsin tehtuga kuhugipoole, valmistasin tervisliku ning maitsva roa ja pange tähele, kui ma olen yhe yhiku telekat vaadanud, teen ma ära ka oma tänase võimluse. Ja äkki läheks isegi õigel ajal magama?
Alternatiivuniversum?
Tellimine:
Postitused (Atom)