Meeldetuletus

Olen juba mitmendat päeva Tallinnas. Asjad ei ole vahepeal paranenud, ema hädaldab ikka veel ja jõulukingid ei ole sugugi arenenud.

Aga hoolimata minu valmistamatusest on täna jõululaupäev ja järelikult pean ma minema poodi. Varusid on napilt, tõepoolest väga napilt, ja vähemalt üks asi maksab päris palju - usutavasti.

Oeh, jääks ta ometi vait...

Muidu olen vahepeal ohtralt maganud, paaril peol käinud, ennast väljendanud ja nii edasi. Käsitööd vaat et ei ole teinud.

Aga igastahes minu uues kohas elamine seisab hetkel ainult kraami liigutamise taga. Leping on tehtud, vana koht üles öeldud ja puha. Aadressi ainult ei tea. Tean, et on Tiigi tänav.

Ma näen õudukaid unes. Not fun.

Ma hakkan võibolla kolima.

Mul on kiire.

Ma loen ja koon ja nõelun.

Ma tegin täna grammatika eksamit.

Rõõmsat ja kurvemat

Niipalju siis minu lootusest, et ma olen vahepeal unevõla pika puuga tasa teinud. Eile nõelusin ja kudusin kella üheni välja (mida polnudki nii natuke), aga hommikul üles ei saanud. Lootuseta juhtum.

Alustatud sai punaseid kindaid ja hallid on iga hetk valmis saamas. Õlasalli lõng hakkab otsa saama, ma ei tea paljukest teda veel jagub ja kui laia ma selle asja teha tahan. Kui ikka tahaks, peaks ühe toki juurde ostma.

Keele alt valutab - see koht, kuhu süstlaga torgati. Hambaga tundub hetkel üldiselt korras olema. Loomulikult mitte lõplikult, aga vähemalt vahepuhkusena küll.

Mõtlesin eile enne magama jäämist pikalt ja põhjalikult Laitse peale. Vanavanemad on küll jube tublid, aga nad on vanad. Kui ma ei eksi, siis 70 (vanaema) ja 80 (vanaisa). Kaua nad jõuavad veel loomi pidada? Mis siis, kui kummagiga midagi juhtub? Jah, Rein on ka abiks, aga temast pole õieti majapidajat - ta ei tohi ju mingeid raskeid töid teha tegelikult. Ja mis saab Kärmu-Uuepere talust kõigi nende heinamaade ja metsaga? Kitsedest, koertest, kassidest, kanadest? Ma niiväga ei tahaks näha neid kellegile võõrale minemas. Kurvad mõtted, jah, on küll. Parem vältida - jah, seda me kõik kogu aeg teemegi. Aga kevadsuvel, kui vanaisal tervis järsku halvemaks läks, kordasin ma tundude kaupa ainult ühte mõtet - "Pea veel veidi vastu, näe mu koolilõpetaminegi ära!" Nad on tugevad ja tublid. Nad saavad hakkama. Veel kaua. Aga mitte igavesti.

Sain selle siis ära öeldud. Tegelikult asi muidugi ni hull ei ole. Aga oli õhtu ja pime ja masendav veidike, sest tegemist oli palju, kell oli palju ja magada oli ka vaja. Siis kipuvad koledad mõtted tulema.

Aga arm minu käe peal ei muutu hägusemaks. See on veidi naljakas. Alguses, kui see oli veel uus, oli see aasta pärast pea kadunud. Uuendasin. Oli selline tunne. See oli eelmisel sügisel. Nüüd on sellest juba rohkem kui aasta möödas, aga see on korras ja olemas. Ma ei asu välismaale elama, ilmselgelt. Kindlasti mitte lähemal ajal.

Aga kordan PH soovitust: Naeratage, inimesed! Südamest ja südamega!
Päikest!

Unedest ja muust

Mul käib pea ringi ja süda ei ole hea. Paha ka ei ole päris. Ma kahtlustan et see on tugevast tuimestusest, mis mulle hambaarsti juures tehti. Neelatada on ka imelik. rääkimata sellest, et ma ei julge hambaid lahti teha, sest kardan kogemata keelde hammustada - pool keelt ei tunne midagi. Ühesõnaga avastati valutanud hamba juure alt suisa põletik ja olukord on üsna kehv.

Ma ei ole niisiis praegu mitte sugugi kuulamas üht viimast neenetsi keele õigesti kõnelejat, kes Eestis on. Ta õde või tütar (ma ei mäleta kumb) ei oskavat mingit sorti häälikuid enam õigesti öelda.

Arvatavasti ei ole ma ka õhtul luutsinakooke tegemas. Sellest tuleks Moile teada anda. Homme ehk suudan luuletust lugeda. Meie kursus peab olema aktiivne osa luutsinapäeva tähistamisest skandinavistika osakonnas. See tähendab et me moodustame protsessiooni, laulame, kostüümitame, loeme luuletust, laulame veel natuke, kostüümitame veel natuke ja nii edasi. Veidi teise klassi moodi tunne tekib. Aga pole hullu - järgmine aasta on juba teised.

Aga see-eest areneb käsitöö täiesti edukalt edasi. Vaikselt aga pidevalt. Aeglaselt aga siiski. Aeglaselt sellepärast, et ma teen mitut asja korraga. Seetõttu nad kõik arenevadki. Lähemalt teate küll kus.

Ma näen viimasel ajal palju unesid. Vaat et iga öö. Täna nägin hommikupoole ööd, et mul oli telefoni sõnumeid tulnud. Mitu tükki kohe. Ärkasin üles ja kontrollisin. Ei olnud. Eile öösel nägin unes, et ärkasin põrandal, olles kõhuli maganud. Nägin esiemse asjana veidi tumedama põranda peal piparkoogipuru ja siis toa kõiki seinu maast laeni katvaid raamaturiiuleid. Ma tean et see oli minu tuba (kus ma elan, eksole), sest riiulid ümbritsesid ka ahju. Ma vaatasin uniselt ja uimaselt ringi, aga kui ma tahtsin püsti tõusma hakata, ärkasin üles. Igasuguseid huvitavaid asju näeb, kui iga päev piisavalt magada.

Päikest!

Eelmisel postitusel on kommentaar. Miks see mainimist väärt on? Aga sellepärast, et kui ma täna Märkmiku lahti võtsin, siis ma ühena esimestest asjadest märkasin seda. Huvitav-huvitav, kes mulle nüüd midagi ütleb? Kas kirjandusteaduse kohta, või Maali lõngaga nõelumise või mille? Aga siis nägin, mis mulle öeldi. Sphämm! Niipalju siis põnevusest. :D

Tegelikult nägin ma öösel unes sõda. Täiesti tänapäevast sõda keemiatossuga, mida _ei tohtinud_ sisse hingata ega isegi silmi selle sees lahti hoida. See juhtus Laitses, ploomipuude vahel. Suuremõõtmeliselt. Aga seda pole suurt mõtet kirjeldada nendele, kes ei tea kuidas seal asjad asuvad ja nii edasi - või pigem, ehk isegi tuleks välja, aga väga pikale läheks. See uni, kusjuures, kaotas igasuguse kohejuhtubmidagi-sündmustiku just sel hetkel, kui äratuskell helises. Nimelt kästi mul olla pikali "baasiringi" sees (mis oligi ring maa peal mingitest asjadest ja üldse mitte liiga suur), võimalikult madalal, silmad kinni hoida ja oodata. Oodata. Kui ma pean ootama, siis ei saa ju midagi põnevat juhtuda. Sellepärast ma polnudki äratuskella peale pahane.

Ma näen üldse viimasel ajal palju unesid. Ilusaid, värvilisi, selgeid. Meeldejäävaid.

Homme tuleb norra keele loengus esitleda läbi loetud raamatut. Kui ma terve päeva esituluse kokkupanemisega vaeva näeks, siis ma isegi ehk suudaks seda. Aga ma pole ühtegi raamatut lugenud. Vähemalt norra keeles mitte. Homme näeb mis saab.

Grammatikas (eesti keele omas) suutsin isegi täna hommikul kahekümne minutiga kokku panna ettekandeks vajaliku konspekti. Siis tuli välja, et ma ei peagi seda ettekannet tegema enam. Et aega ei ole. Hindeid selle eest ei saada. Tundub, et õppejõud on lihtsalt veidi liiga mugav selleks, et ise kõigist nendest teemadest rääkida ja laseb seetõttu meil endil neid ette kanda. Ega see kõige valem seisukoht polegi - siis teab igaüks vähemalt ühte teemat väga hästi. Igaljuhul minu teema eksamisse tulema ei pidavat, nii et mis seal ikka.

Eesti on väike. Vähe tuttava inimese sünnipäeval olles leidsin eest kaks mõnevõrra tuttavamat inimest, keda sealt oodata poleks osanud. Naljakas. Samas vahemaad võiksid veel väiksemad olla. Ma usun et nii mõnigi on minuga selleski punktis nõus. Aga muidu...

Päikest!