*

Yhtegi ööläbist peale viimast posti teinud ei ole, kõik käsitöö on ikka täpselt sama poolik, aga aega et see valmis saada, jääb sujuvalt järjest vähemaks. (Tahaks uued asjad nyyd siis hiljemalt 25. kuupäevaks valmis saada, eks näis...) Vahepeal on saanud... näiteks ronida. Kell iks hilisõhtul mööda lumist ja libedat paekivi?seina pimedal Astangul. Veel on saanud... tantsida. Täpsemalt teisipäeva õhtu läbi, aga kolmapäeval tavalisse tantsuklubisse ei läinud. Õhtupoolne vahetus ja muu selline, nii et ma oleksin pool kymme kohale jõudnud kurva näoga, kui kõik mõistlikud tantsud juba tantsitud on.

Teisipäev oli see-eest väga mega. Ideaalne kylapeo-õhkkond - umbne, palav, ylerahvastatud, kõrvalttoast sai osta söögi-ja joogipoolist ja kylas oli umbes ryhma jagu sõdurpoisse (kuigi võibolla oleks õigem öelda madruspoisse). Peale mõningast tantsimist tundsin ennast nagu saali kõige toredam, ja oleksin võinud saepuru syya soovitada igal mittenõustuval mehepojal. See kõlab nyyd veidi liialdatult, aga enesetunne oli umbes täpselt nii hea. Piisavalt, et ennast isegi yldse mitte lasta häirida kõigest.

Uni on. Pool ööd ei saanud hambavalu tõttu magada, või midagi sinnakanti. Ehk enam seda ei juhtu, loodame et arsti kirjutatud ravumid hakkavad tänaseks ööseks juba mõjuma.

Ja muidu ka, väss on ja natuke hall on.

Mm, mulle meeldib.

Ma olen endaga nii rammusalt rahul (siin lihtsalt pidi olema alliteratsioon ja see tundus esmapilgul pähe karanud sõnadest sobivaim), et anna olla. Autosõit ja muiduvõit, esiteks. Ja siis veel see mõttepusle, mis järsku kokku sobima hakkas. Jee.

Teiseks... helerohelise varjundiga naljadele tuleb _hoopis_ teine maik juurde, kui ise seal sees oled! Ma ei suuda ilmselt kunagi enam vaadata yhtegi moosivarga-teemalist lõõpimist pealt sirge näoga ja Sourgane' punast lagritsat ka mitte. Kuigi seda peaks, sest muidu äkist tahavad teada, mida ma omaette itsitan seal. Raisk, mu aju hakkab trennipuudusest ja liiga pidevast naiselikust seltskonnast omaette heleroheliseks minema vist.

Kuigi inimesed mu ymber käituvad veidi teisiti kui oleks arvata võinud. Ootamatult - ja vähemalt kahes yhikus juba. E "S" arvas, et see võib olla seotud mingite asjadega teemal "Äkist sa särad nyyd rohkem?", aga on kaugel ära ega osanud täpselt öelda. Muutunud olud muudavad jne.

Ja mind ootab peale tänast ees kaks õhtut tantsimist ja tänane, oi, tänane öö tuleb pinev. Hurjuhh kui pinev! *otsustb varuda energiat* Vöö tuleb valmis teha. Ylimalt, ylimalt oluline.

tyhjast

Millal oh millal ma jõuan ennast ometi kord välja magada? Liiga vähesest magamisest kombinatsioonis padja ebatavalise kõrguse, harjumatu niiskustaseme ja temperatuuriga tulevad õigete tegurite koosmõjul paistes silmad. Ma teadsin varem ka, et need asjad kokku (juhtub näiteks telgis magades) mõjuvad fyysiliselt "just täpselt selle tundena", aga ma ei teadnud, et see välja paistab paistes silmadena. Täna siis viis tundi ja rekord - poole tunniga ärkamisest siia, yhistranspordiga.

Otsustasin eile õhtupoole, et tyhja sellest, et lyhike öö ees, ma kavatsen võtta mugava koduse õhtu. Raamatu, kyynalde ja teega. Kyynalde ja teeni ei jõundki, aga raamatu lugesin läbi. "Last Watch" nimeks. Isegi kujunduselt harmoneerub ylejäänud kolmega piisavalt hästi, kuigi on veidi liiga suures formaadis. Häbi kyll raamatut kujunduse järgi sedasi hinnata, aga mulle meeldib, kui yhest asjast rääkivad raamatud on sarnases kujunduses. Positiivseks näiteks võib siin võtta eestikeelsed Tolkieni asjad (v.a. "Hurini lapsed"), kõik oma kuldsete/vaskiste selgade ja roheliste tagakaantega. Isegi "Kääbiku" hankisin endale sellisel kujul. Ja kui kellelegi kivises kujunduses "Sigtuna väravad" ette peaks juhtuma kusagilgi, siis ma oleks selle äraostmise võimaluse yle ylitänulik. Kui mu info on õige, on see ainuke selline, mida mul veel pole.

Raske on uskuda, et juba on suurem osa veebruari läbi. Kerge paanikahõng hõljub ka õhus sellega seoses, kannatamatus ja värk. Kas ma olen kõik õigesti teinud? Kas ma vaatan õiges suunas? Äkki on see kõik siiski ainult endapett ja manipulatsioon? Ma tean, mida ma tahan, ja vaatamata kõigele hiljutisele ei ole see põhiolemuselt muutunud. Kuigi mõnele võiks ehk nii tunduda, vaadates _kui_ kergesti jooksis kokku tolle Kristjani juhe. Ma saan täitsa aru kuidas ja miks selline jooksutamine lõbus võib olla. Kuni see yle piiri ei lähe.

Tööl olen ja mind kimbutab vaatamata kohvikus toimuvale pressikonverentsile (hmm, mhmh, tõesti on nii) hommikune igavus. Millest võib aru saada, vaadates kui palju sõnu ma teen tyhjast.

Aga ilusat kevadet!

vaikne

Jupp aega on jälle mööda läinud. Tagasi seda ei saa.

Ma ei ole laupäeva hommikust saati eriti kodus olnud, sest ma ei jaksa neile otsa vaadata hetkel veel. Selle asemel käin ringi - yhe tuttava juurest teise juurde, kuniks võetakse. Nad ei ole pahased, nad saavad aru. Kodused, see tähendab. Korraks käisin eile sealt läbi. Nii äraytlemata valus on vaadata kui isa nii kurb on - ta ytles, et tulev laupäev tuleb vabaks teha. Nii ongi, aga... Jah. Inimesi on mööda läinud ja tagasi neid ei saa.

Mul on kyll kohutavalt kurb, aga ma ei nuta eriti. Mina ei tea, miks seekord niipidi. Ja see on terve. Kurbus on terve seekord, mitte lõhestav-rebestav ja terav, aga ymarate servadega mereroheline ja väga pehme.

Laupäeva öösel vastu pyhapäeva vaatasin filme kuni hilja ööni. Selliseid, mis taas kord mu filmiteemalisest haridusest seni välja on jäänud, kuigi võiks olla neid näinud. Käsitööst ja Pyyst tunnen natuke puudust, aga elab yle.

Filme vaadates ilmnes, kui hästi ja kergesti ma võtan yle käitumisi, mõtteilmu ja muud sellist. Nii kergesti käib see viimasel ajal, et naljakas suisa. See konkreetne juhtum on mu tavalist käitumist arvestades veel eriti yllatav, kuid mitte otse häiriv.

Otsustasin taas kyyne/iliseks hakata, aga tolle tehnikuga rahul ei ole. Võta või kätte ja mine Armine juurde Õismäele teinekord. Mitte et ta ka just ylisuper tööd oleks teinud, aga ma kahtlustan et yhes kohas puuriti seal liiga, liiga sygavalt - asi näeb väikse põletiku moodi välja hetkel, on punane ja paistes.

Kysitavaks jääb, mis tasemel on meeleoluylekanne käte kaudu. See seletaks yhte ja teist ilmselt, aga tähendaks, et ma pean õppima ennast tunduvalt paremini kontrollima. Ja tunduvalt sygavamalt kui näoilmed.

kylmakuu mäda kuu

See tantsuklubi oli ilmselt yks mu senise elu halvimaid mõtteid. Kust see tuli, ei oska öelda. Või noh, oskan kyll. Aga ei ytle. Sest mõte tundus paslik ja nii edasi, aga... See mis välja tuli, oli õudne - seda kõige puhtamat, unenägude õudust sisendav kohati.

Inimene, kes kannab enda sees sellist ...asja (yritan meenutada, millele see sarnanes, mida ma nägin, aga õigesti ei suuda, sest mu mõtetele on antud suund)... Kõige rohkem oli see usside kobara moodi. Erinevates ebavärvides läbisegi ussid - need, mille kohta inglise keeles öeldakse worm, mitte ilusad asjad nagu eestikeelsed ussid. Need silmitud ja kõikejäravad elukad hävitavad tõesti enda ymbert kõik. Yhesõnaga, inimene, kes peab endaga midagi sellist kaasas kandma, ei ole ära teeninud teiste tõukumist. Kuigi "Eemale!" oli ka minu esimene reaktsioon, kui päris aus olla. Tahaks teda lohutada, kuidagigi aidata. Kõigega, mis mul on. Ja kui sellest ei piisa, siis hävinguni välja. Sest siis ma olen endnud kõik mis suutsin. Ja kui sellest ei piisa, siis jääb mulle lõpuni alles lootus, et võibolla on kunagi kybeke sellest mis ma teinud olen, kaalukeeleks kaose ja korra vahel. Selleks ajutiseks toetuspunktiks, mis paneb kaalu uuesti tasakaalu poole liikuma.

Ja paratamatult tuleb mõte, et kas asjad on alati nii olnud, või olen mina oma tegude ja tegematajätmistega nõrgestanud "organismi" sedavõrd, et see sai sinna pesa teha. Sest olukord on muutunud. Tuntavalt.

Ma olen olnud kohutavalt egoistlik. Ma ei ole osanud teistega piisavalt arvestada ja kaks hiljuti vaateväljale ilmunud elu on saanud kahjustada. Võibolla oleks midagi läinud paremini, kui ma poleks kaks nädalat tagasi tantsuklubis olnudki. Võibolla oleks veidi rohkem kui midagi läinud paremini.

Ma olen väsinud (töö juures oli inventuur, minu puhul 12 tundi järjest tööl), kurb ja rahulik. Ma ei jaksa olla ägedalt, intensiivselt kurb või lõhki nagu eile - seda barokki pole järele jäänud. Aga see vindumine on omal kombel jubedamgi.

Mu silmad,
kunagi sinised või rohelised
- kesse enam hoolib -
on kulunud tinahalliks
nagu porisygise vihmapilved.

Hinge aknast sise vaadates
paistab ainult vihmakardin.
Lein kord kaotatust
valu omaenda nõrkuse pärast
teevad ilmagi raskeks.
(siin ja praegu, kylmakuu 12., 10222)

Või midagi seesugust. Mul on oktoobri meeleolu, aga kui ma vait jään, tunnen, kuidas kõige rohkem on mul kahju just sellest, et ma toeks olla ei suuda praegu. Sain natuke haiget ka, aga iial ei või ette teada, milline väljend teisele hinge pihta kukkuda võib. Ja haiget saab eelkõige see, kes pihta saab, nagu mulle kunagi yhes teises olukorras öeldi. Nii et ma ei saa eitada - võibolla olengi selline. Parandamatult katkine.