kuulsuse hädad

Eile hommikul lõpetasin lõpuks selle õmblustöö ära. Täna õhtul heliseb telefon ja uuritakse, kas ma oleksin nõus tulevaks nädalavahetuseks , st, Mytofestiks, tegema valmis kauniste paeltega umbkuue ja kas sellele vöö peale ka saaks. Ohkasin sygavalt. Mõtlesin kolm korda. Ytlesin, et hea kyll, suudan.

Tegelikult mul on hetkel igasugusest sellisest naiskäsitööst natuke rohkem kui kerge siiber. Liiga palju sai korraga ja yhtejärge tehtud. Samas, puhkus on ju tulemas ja raha on ju vaja ja selle konkreetse tööga kaasneb liiga palju mitterahalisi plusspunkte.

Sõrme peal on juba mõningane paksem nahk tekkinud, sinna, kuhu nõela tagumine ots toetab. Aga see töö saab ilma öötundideta tehtud. Peab saama.

Olen väsinud. Mitte uneväsinud, aga lihtsalt väsinud ja sellest tulenevalt mõõdetaval määral turris. Kargasin täna vist paar korda kodustele asja eest teist taga kylge. Ega see must muidugi ilus polnud.

Nyyd magama ja homme tööle. Jälle.

avastus

Mind tabas just suurepärane yllatus. Või noh, mis yllatus see nyyd ikka, aga mõnevõrra siiski.

Ma ei tea, kas mõni lugejatest saab aru, millest ma täpselt räägin, sest ma ei tea, kas see on pigem tavaline või pigem omapärane emotsioon. See on see tunne, mis tekib kusagil kõrgel serva peal seistes - justkui tahaks edasi minna ja vaadata, kas inimene oskab lennata, või mismoodi see kukkumise tunne tundub. Tegelikult muidugi ei taha ja kui on mingigi võimalus, et lähedal läheb ryselemiseks, hoiab vähemalt minu ellujäämisinstinkt mind ka päris serva peale minekust, aga selle mõttega on iga piiramata serva juures ääretult ligitõmbav mängida. Teine faktor, mis keelab päripäris serva peale seismast, on ebakindlus iseenda suhtes - aga mis siis, kui mul teadmata põhjusel järsku pea ringi käima hakkab; tasakaal ära kaob; ma millegi peale ehmatan või sada muud asja, mis võivad täiesti kogemata põhjustada allakukkumise. Päriselt ju ei taha. Aga vaadata ja mõelda võiks vist pool igavikku. See on just see, miks mind tõmbab kõrgete, eriti piiramata ja kõrgete paikade poole. (Kuulsin kunagi ka arvamust, nagu see oleks lihtsalt emotsioonide ylidramaatiline väljamängimine. Ehk on ta veidi seda ka, aga ainult harva ja kogemata.)

Ja yllatus oli nyyd siis suur, kui kuulsin parajasti järelkuulatavas ÖöYlikooli saates räägitavat muuhulgas ka just sellest tundest. Et ma ehk ei olegi ainuke, kes seda just niiviisi mõistab.

Muidu... õmblen. Kohe varsti hakkan kõlama ka ja kui tubli olen, saan enne tööle minekut paela valmis. See on siis see pael, mis tuleb N. särgi kaelusesse ja on umbes miljon korda magedam kui mu algne kavatsus, sest ma ei oska aega planeerida ja uhkeks paelaks vajalik hulk kõlasid on kõige muu all kinni.

tegemist

Kell on öösel ja ma hakkan vaikselt ära väsima. Vähehaaval, väga vähehaaval, aga ikkagi. Kolisin just allkorruselt teleka eest yles, omaenese kylma tuppa, sest mõned vajalikud materjalid on siin. Teleka suhtes - hämmastav, kui hästi hoiab mõistust ärksana mingisugune valik dokumentaalsaateid a la NatGeo. See jutustab vaikselt tagaplaanil omaete, mina kuulan, mõlen kaasa ja käed aina käivad.

Tegelikult tahtsin kurta, kui palju on teha ja kui vähe on aega, sest kallid ylemused head inimesed määrasid mind tööle täpselt neil kolmel tuleval päeval, mida mul kõige hädamini oleks vaja käsitöö jaoks. Teoorias on võimalus ka tääpäevi kolleegidega ära vahetada, aga praktikas poleks sellest praegu väga palju abi - ma näeksin hirmsasti vaeva, et veenda yhte või teist inimest oma vaba päev kolm päeva hilisemaks lykkama ega saaks palju rohkem tehtud, sest see kaotaks ära selle absoluutse kiirustamise vajaduse, mis mind kõige edukamalt tegutsema sunnib.

Aga mis on veel vaja teha ja mis on praeguseks valmis, välja otsitud või muidu ette nähtud:

• T. mähised on korras, täna õmmeldud.
• pika särgi toorik on valmis ja allserv palistatud. Ylejäänud palistused jäävad viimaseks, sest ma pole kindel, äkki ma jõuan sinna mingi paela kylge panna.
• hall villane umbkuub sai just staadiumisse, kust edasi oleks jälle vaja õmblusmasinat. See tähendab, et põhiõmblused saavad edenema hakata, kui töölt tagasi jõuan, sestma ei taha öösel masinaga suristada. Kodused suudavad ysna hästi toime tulla vaiksete, tavapäraste öiste helidega nagu telekas (sest alatihti jäädakse selle ette magama), aga masinaheli on liiga eripärane.
• umbkuue pael on olemas, kohe hakkan seda kaelusele kylge panema.
• N. papude juurde on ka mähised olemas. Paelad, millega neid lisaks veel kinni siduda võiks, on kuijõuab-asi ja järjekorras peale kaelusepaela kylgeõmblemist.

• T. hall umbkuub tuleb lõpuni kokku õmmelda
• sellele tuleb paelad kylge panna
• yles tuleb panna yks lihtne kollase ja rohelisega pael (mitte see peen Virunuka oma, millest alguses unistasin) pika särgi kaeluse ja varrukate jaoks (kokku mitte yle 3 meetri)
• yles tuleb panna lihtne muud värvi pael vaipkleidi otste jaoks (koku umbes 2.5 m)
• mõlemad paelad tuleb asjadele kylge panna.

Aega selle tagumise nimekirjaga toime saamiseks on kolmapäeva hommikuni. Homme öösel tahan magada - kahte ööd järjest pole vaja katsetada, kui teisele ööle järgneb ka tööpäev. Liiga suur vigade võimalus rahadega asjatamisel. Niisiis, mul on homne õhtupoolik kuni ärakukkumiseni, ylehomne hommikupoolik sõltuvalt ärkamisvõimest ja öö vastu kolmapäeva. Äkki isegi õnnestub.

Ma olen igaks juhuks välja mõelnud ka alternatiivid pooltele asjadele enda varustuse osas. Vanemaid riiete juppe ja osi on mul piisavalt ja need kipuvad olema piisavalt head. Ainult särgiga on praegu natuke nukrasti, aga paar lahendust on ka sellele välja pakkuda.

Kui liita siia juurde rahulolu oma finatside kordasaamisest (rehkendasin välja yldise eelarve poolekoha-kuudeks), siis tundub, nagu oleks asjad suhteliselt heas korras.

Vihjan siis siin nyyd igaks juhuks, et ports ilusaid vööpilte sai mu käsitöölehele yles lykatud, seal on kõik muu info ka juures - näiteks see, kuidas neid osta saab, kui peaks tulema tahtmine ennast kaunistada. Link on kõrvaltulbas.

Mida ma muidu teen? Sedasama mis pärispuhkuse ajal - istun aias päiksevarjus, imen endasse tohutus koguses rohelist jääteed ja lasen nõelal välkuda. Kui aias ei istu, istun toas ja teen sedasama.

Tuju ei ole praegu maailma parim just. Kuidas mul saab olla hea tuju, kui headel inimestel läheb halvasti (N. näiteks), pisikärbes läheb ninna (just hakkasin yhte sisse hingama) ja samal ajal on vaja karta, et yks teine hea inimene, kui mu spekulatsioonid vett peavad, võib jälle haiget saada. Mis see minu asi on, ytleksid siinkohal peaaegu kõik kyynilisemad tuttavad. Väga ei olegi, ainult niipalju, et ma ei taha, et nii lähedased ja nii head haiget saavad. Ega ma muidugi midagi teha ka ei saa sinna, igayhel oma elu ja omad arvamused ja ma pole kõiki asjaosalisi näinudki, aga mulle teada oleva info põhjal ei meeldi mulle ikkagi, kuhu asjad lähevad.

Põhjused... ma tahan arvata, et need ei ole isekad põhjused. Ma ei tunne, et oleksid. Ma lihtsalt kardan teise inimese pärast.

Sain täna verbaalse kõrvakiilu. Kogemata, tahaks loota. Häält ei ole alati võimalik ideaalselt kontrollida.

Muidu on kõik pigem hästi. Ei kavatse lähiajal tasakaalu kaotada. Samas, kes neid asju ikka ette kavatseb.

segamini

Ma olen hetkel elav näide sellest, mis juhtub, kui ma yle pika aja arvuti taha pääsen. Paari tunni eest oli mõte, et lykkaks korraks arvuti sisse, näitaks talle kõiki neid mitut ilusat vööpilti, mida ta oma peaga mälukaardi pealt näha ei tahtnud ja riputaks need yles yhte, teise või kolmandasse kohta. (Mh sinna peaaegu äramädanenud käsitööblogisse, mida praegu pole mõtet vaadata.) Panin arvuti käima ja avastan nyyd paar tundi hiljem, et mälupulk on endiselt siinsamas kõrval, Pyy temast midagi ei tea ja aeg on ka nii otsas, et enam pole mõtet seda operatsiooni ette võttagi.

Kodu ja loomad näevad mind viimasel ajal kahetsusväärselt harva, paistab. Ma tean täpselt, miks ma eile pearingluse ja ymberkukkumiseni väsinuna ning ilmselt veidi jukerdava vererõhuga peale tööd siia tulla ei tahtnud. Oma tuba, mis on äge ja mis mulle põhimõtteliselt absoluutselt meeldib, on nii segamini, et vastik on. Korda ei saa teha, sest keset tolmust põrandat on poolik tolmune pusle, mis ootab kokkupanemist ja on parajasti niipalju valmis, et enam kokku ei lykka, et kunagi uuesti alustada. Ja kõike kastidesse ka ei kupata, sest asjad, mida ma vähegi tihemini kasutan, kipuvad sealt välja ronima ja segadust tekitama - jällegi mõttetu yritus. Ma vajan seda raamaturiiulit, see vabastaks mind nii paljudest muredest! Aga isa, kelle taga see seisab, ei andnud väga palju lootust, et ta lähiajal valmiks. Kui ma kysisin, mida ma saaksin teha, et asjad hõlpamalt läheksid, sain teada, et mina ei saavat midagi selles suunas teha. Nõme lugu kokkuvõttes.

Eriti ebameeldiv veel seetõttu, et kaks või mõnikord kolm korda aastas tekib mul isegi tahtmine koristada, asju ära visata ja oma lehte veidi puhastada. Mitte päris uut lehte võtta, aga ikkagi. Yks nendest aegadest on aasta alguses, septembris või augusti lõpus. (Teine on kevadel, suve alguses, ja kolmas, mida iga kord ei ole, kesktalvel, aastanumbri vahetuse paiku.) Kui ma ei suuda uue 'aasta alguseks siin korda saada, ei ole ilmselt loota, et mu koolilised tulemused kuidagi paraneksid ja see on juba katastroofiline juhtum.

Ilmselt aitaks ka praegu mõnevõrra see, kui palju asju saaks ära visatud. Aga ma ei raatsi ju! Koridoris, toaukse taga ootab veel kaks kastitäit kraami, millel on suur emotsionaalne, aga olematu praktiline väärtus. Mida näitab kas või see, et ma ei ole neid kaste kolimisest saati, peaaegu kahe aasta jooksul lahti võtnud. Seal on igasugust - vanu postreid kingituseks headelt sõpradelt, poolikuid unistusi-projekte jne. Kuidas sa viskad ära millegi, millega olid nii suured plaanid?

Nii ma olengi selle toaga siin natuke õnnetu. Nii palju oleks vaja teha ja suurem osa sellest tahaks raha saada. Kodu asemel käin ennast lõplikult välja puhkamas kylas. Häda ja viletsus.

Folgist räägin hiljem.