yhest ja teisest ehk aeglane mõtisklus

Mis siis vahepeal on olnud. Aega polegi palju mööda läinud, õigupoolest on ainult natuke, aga toimunud on hirmus palju - venitab aega.

Oli see koosistumine Paldiskis, oli väiketiiger ja vastutustunde puudumine minu poolt. Veel veidi enne seda oli taevast kukkunud töövestlus. Nyyd on töökoht, eile oli esimene päev ja homme on järgmine. On olnud hirmu ja emotsioonidele allavandumist, on olnud uut värsket lootust ja tõsiseid kõnelusi.

Vastutustunde puudumine... see tilluke kutsikas on nii armas ja nii oma, aga kuiväga ma ka ei tahaks endale valetada, ei oleks aus teda endale võtta. Teda ei peaks jätma terveks päevaks või terveks ööks yksi koju ja mu elu saab veel mitu aastat olema väga ebakindel. Nii ei peaks mitte tegema. Ei oleks ilus ja viisakas selle väikse vastu.

Tööle sain nimelt vanalinna kõigepoodi Kolmjalga. Seal on 12-tunnised vahetused nii päeval kui öösel, null võimalust istumiseks ja ometi häbematult väike palk. Aga see on parem kui mitte midagi, nagu ma viimase aja jooksul juba väga mitmendat korda ytlen, seda iga kord tõsiselt mõeldes. Usun optimistlikult, et kui oma raha kontrolli alla võtta, on ka selle palgaga kuidagi võimalik elada. See tähendab, et kui hästi läheb, kolin paari kuu pärast välja. Veidi kurb hakkab ka juba. Kurr jääb maha ja Polar ka...

Uus ja hirmutav Päris Elu. Mitte vaheaasta töötegemiseks ja enda yle mõtlemiseks, vaid päris elu. Kestva tööotsimise, kestva eneseleidmise ja elamisega. Ja eilsed tõsised kõnelused... On hirmutav kyll, aga kuidagi vapraks hirmutav. Jah, ma tahan, jah, ma tahan praegu neid väljakutseid, neid õppetunde, seda elamist.

Isegi siis, kui ma vahepeal ei suuda käituda nagu tasakaalukas täiskasvanu. Tõesti alati ei suuda ju. Messenger teeb sedalaadi suhtluse veel keerulisemaks, kaotades ära hääletoonid ja närvlikkused ja kõhklused sõna keskel. Ja siis flipingi ajutiselt ära, olen nagu viimane nõme ja arvan paremini nendest, kes selle peale ära ei jookse. Hiljem kahetsen ise ka, sest ma ei pea sellisest käitumisest ja nii käitujatest suuremat. Ikka ja alati loodan järgmine kord paremini.

Avastasin just pisiõe pärisblogi. Ei lingi seda siin, ma ei ole kindel, kas ma tahan teda siia lugema (kui ta juba ei käi...) või teda enda nägemisest teadma. Aga lugesin ja avastasin, et see inimene on huvitav, ja see inimene kirjutab hästi, väga hästi. Tõeliselt naudin stiili, mis eriti viimasest kajast kõlama jäi. Võõras inimene, aga oma ka.

Igatsen Inimest ja eraelu ja asju. Ja natuke igatsen võimalust maailmale tõestada, et nii saab ka töötada.

midagi

Kuidas see nii juhtus, et mina pean klattima mingeid sotsiaalseid vastuolusid? Teiste omi? Miks nii? On kyll natuke naljakas mängida keskjaama ja puha, aga kui ma pean hakkama otsustama, kuidas lahendada selliseid pähkleid, siis on ylikeeruline teha nii, et kõik korda läheks.

Muidu õmblen. Tähenduses, umbes paari tunni jooksul võtan kätte ja lõikan pärispluusi välja, võibolla jõuan enne õhtut veel kokkugi õmmelda. Saab ilus ja hea, olen juba praegu rahul. Ainult paela võiks ka valmis saada, oleks eriti perfektne.

Arvutikoti projekt kössitab tooli all, aga on endaga väga rahul. Näppisin eile piltide ilmutamist oodates nii mõndagi säärast õhukest, ja kui ma kavatsen vahematerjali kulutada nii palju kui esialgu plaanis oli, siis see saab olema väga hea ja turvaline asi.

Piltide ilmutamist? Mulle on tegelikult juba väga hulk aega närvidele käinud, et mul ei ole iseenesest normaalseid pilte justkui yldse. Igavene õnnetus, kui alati õnnestub välja näha nagu eiteamis. Nyyd võttis hea inimene R. kätte ja otsustas mulle näidata, et ma tegelikult ei ole lootusetu selles osas. Lyhidalt võib öelda, et see õnnestus väga hästi. Ma olen ylirahul, sest paljud neist olid hämmastavalt normaalsed ja mõned isegi v. head.

*

Unine. Kurb. Pool aega pysin viha peal pysti. Kinnitan endale, et ei jäänud millestki ilma pikemas perspektiivis. Või vähemalt mitte paljust.

Päev õues on päikseline. Annaks justkui lootust, et kõik laheneb lõpuks hästi.

Halb on nii halvasti olla.

lehitseda

Eile pidi siis kirjutatud saama. Saab täna. Kuupäevanumber on vist ikkagi seesama, nii et päevapiiride nihkumine jääb jälle ette ja segama.

Mõtlesin selle yle, milline rõõm-õnn on võimalus lehitseda mineviku kultuurikogemusi nagu raamatut ja valida nende hulgast kasvõi iga õhtu järgmine, mida elada. Täna võtad ajastute kohvijoomistest endale selle, homme teise. Justnimelt see valikuvabadus, see mõttelise lehitsemise tunne (oma teadmiste piirides, muidugi, aga mis siis) on ysna uskumatult hea. Täna ma võtaks niimitmenda sajandi ja niikauge kultuuriruumi ja yritaks seda veidi hingata. Homme võtaks lähedasema nii ajas kui ruumis. Sest saan ja tahan.

Detailitäpsus selle juures... iga hinna eest taga aetav detailitäpsus võiks taganeda yleyldise atmosfääritunnetuse ees. Ei ole ju maailmamuuteliselt oluline, et kõik kohvid oleksid mõrud "sest-nii-oli", kui mõni igatseb suhkurt sinna sisse.

Selle kõige juures on mitu väga suurt probleemnurka, mida ma hetkel ära lahendada ei oska. Näiteks, kui palju detaile võib muuta, et See oleks ikka veel See. Omaenese tunnetusele ei tohi liiga kõvasti lootma jääda, sest mul on kuri kahtlus, et teise aja ja aastasaja ning kaugema kultuuriruumi kogemust ei suuda keegi nii täpselt mõista, et seda detailipiiri tõmmata. Ja kui ta tõmbamata jätta, võib tekkida veidrana näiv olukord, kus need inimesed, kes autokapottidel õlut joovad, leiavad, et just nii seda 20. saj alguse Pariisis tehtigi, seda dekadentsi asja.

Ja selle juures veel - kumb on siis olulisem, kas see, et nad tunneksid vaimset sugulust oma "eeskujudega", või see, et see ka väljapoole paistaks? Kes ytleb, et nad ei saa end selle juures just samamoodi tundagi? Kes ytleb ja keda kuulata ja kas ja kus on piir, on ilmselt igayhe enda asi.

Näeh, alustasin hõiskamisega, et vaat kui hea on, et nii saab, ja lõpetasin täitsa tõsises toonis, vastamata vist yhelegi kysimusele.

Pea on veidi... raiskulaskmisene. Projekti-prototyybi ymber on nii palju mõtlemist olnud, et ei tihka seda hästi kätte võttagi. Kell läheneb kolmele, tegelikult peaks minema kangapoodi ja ostma ära hädavajaliku peitluku ning lootma, et tänase päeva jooksul liigub siin majas ka keegi, kes teab hädavajaliku isolatsiooni-pehmenduse materjali asukohta.

Mõtlesin veidi jutustada ka suurepärasest karamellivärvisest õhtust siin, aga ei tihka.

Terve nädal on mööda saanud, ilma et ma oleks siia midagi kirjutanud. Lehekylg ent ei ole teps mitte surnud - kylastan seda mitu korda päevas, peamiselt oma lingiribakese pärast. Pidin kirjutama mitmest asjast, seejuures põgusalt isegi läinud nädalast, aga ei viitsi enam yldse. Ehk homme.