15. jaanuar 2007

Oh seda elu-elukest.

Jälle on esmaspäev, kooliaeg ja mina olen kodus. Huvitav, millal ma õpin ära, et peale mängu on mõttekas järmine päev rahulikult kodus lebotada. Otse loomulikult ma seda ei teinud. Lebotamise asemel läksin hoopis isale appi seina ehitama. Oli uni, oli külm, aga kui töökasuka selga panin, siis läksid nii uni kui külm ära. Ja nii ma siis toimetasingi seal, klammerdasin niiskustõkkepaberit, saagisin kipsplaati, poste, kohati kruvisin plaate ka talade külge kinni. See mulle muidugi ei sobinud, sest trell ei tahtnud minuga koostööd teha. Huvitav, miks, sest tavaliselt sellised ehitusmasinad on minu vastu sõbralikumad kui koduelektroonika nagu videomängijad, võõrad telekad ja muu selline.

Aga kui lõpuks koju jõudsin, oli tunne, nagu oleksin palavikus. Enne magamist kraadisin ka, õnneks palavikku siiski polnud. Enesetunnet see eriti ei parandanud.

Hommikul olin nii väsinud, et saatsin kukele kõik, kes mulle üritasid selgeks teha, et ma peaksin kooli minema. Aga täna ei toimu seal mitte midagi üliolulist, saksa keele õpetaja on Tartus eksameid vastu võtmas ja päeva lõpus on nii mitu mõttetut tundi, et võibolla oleksin isegi juba kodus, mitte veel.

Mängust räägin kunagi, kui see natuke seedunud ja selginenud on. Niiöelda aju õigetesse sahtlitesse pandud.

Tunnistan, olen laisk nagu ei tea mis, ja ma ei kujuta ette, kui suureks mu puudusmiste arv järgmine aasta läheb. Siis ei ole ju enam inimesi kõrval, kes tuletaksid meelde, et tegelikult on haridus ülivajalik ja iga puudumine võib valusalt kätte maksta.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Enamik tunde nüüd küll olulised pole, nii et lase rahuga üle.

Anonüümne ütles ...

Enamik tunde nüüd küll olulised pole, nii et lase rahuga üle.