Nyyd on linna aeg. Sattusin end täna eriti põhjalikult analyysima kunagi hommikul kylas ja mõtlesin, et oleks kasulik välja mõeldu ka ylesse kirjutada.

See oli umbes nii: Ma olen mitumitu aega elanud väga intensiivselt oma metsa-poolt. Piisavalt, et linn vahepeal justkui isegi ära unustada. Mitte päriselt, aga piisavalt, et asi oleks väga tasakaalust väljas, pendel (mitte peegel, aitäh muusika sõnu ette ytlemast) yhte äärmusesse veetud. Mis aga juhtub äärmissse serva veetud pendliga, kui see lahti lasta? Kukub keskele ja teisele poole äärmusesse. Kukkumise tunne on kyll, aga seda tuleks mõistusega võtta. Kui saaks seda kukkumist natuke pidurdada, et keskele enam-vähem seisma jääda - kas just selle võnkega, aga võibolla mõne järgmisega, siis oleks väga võimas. Siis ma oskaks umbes kogu ylejäänud asjaga hakkama saada - sellega, mille nimi on minu elu. Aga see tähendab ikkagi, et nyyd ma peaksin elama rohkem oma linna-kylge. Sest see on olnud kaugelt liiga peidus, liiga alla surutud ja tahapoole keeratud.

Rääkisin hiljuti yhega muusikast põgusalt. Esimene reaktsioon: "Ma poleks elus arvanud, et sind ka selline võiks huvitada, vaid ikka ainult see vana." Nojah. See on selle yhekylgsuse selgeim ilming ja see ei meeldi mulle väga.

Aga jah... Nyyd peaks tegema selle triki, et tekitama võibolla terve kannutäie kohvi, lylitama välja yldvalguse ja sisse kapivalguse ning pugema pooleldi teki sisse diivanile lugema. Sest alguses põgeneda yritanud tekst - loed kyll, asjad toimuvad, aga tekst jääb tekstiks ega muutu filmiks ymber - sai lõpuks lahti muugitud (ja polnudki imesid vaja, ainult aega). Aga enne võiks veel seda ja teist.