26. detsember 2010

vastutusest ja muutmisest

Kirjutan siia midagi, mida ma olen juba hulk aega mõelnud, aga mida minust sõltumatult on mujalgi hiljuti väljendatud. Neid avaldusi on olnud rõõm lugeda - mõttekaaslaste leidmise rõõm. Seda ei maksa alahinnata - nii tihti on elada kohutavalt palju parem siis, kui keegi teine arvab sinuga samamoodi - isegi, kui suhtlust pole, on teadmine, et sa pole maailmas oma mõtteviisiga yksi.

Inimene vastutab enda eest. Kõige eest, mida ta teeb, ja ainult selle eest, mida ta teeb või mille eest ta on omal tahtel vastutada võtnud. (See jääb hetkel natuke teemast välja, seega ytlen lyhidalt - kui sa oled võtnud looma, siis mõistagi vastutad sa ka tema eest, aga sa ei pea võtma seda looma ja seda vastutust.) Kui yks inimeseloom ei ole selgelt väljendanud, et ta tahab vastutada veel kellegi teise tegude, mõtete, kordaminekute eest, siis tema ei vastuta. Igayhe elu on tema enda ja ainult tema enda teha, igayhe tahtmised ja unitused on tema enda korda viia. Sest kui sa ise ei näe roppu moodi vaeva, et maailm saaks selliseks, nagu sulle meeldib, siis miks sa ootad, et ta saaks? Miks keegi teine peaks muutma maailma selles suunas, nagu sulle meeldib? Igayhel, igal viimsel kui yhel on omad mõtted ja tahted ja unistused ja tegemised. Igayks tehku neid. Mõned langevad kokku ja mõned tunduvad teistele head ning kasulikud. Siis on neid korda viimas rohkem inimesi ja see, et nii saabki, on veidi suurem tõenäosus.

Ainult yhe inimese teod ja tahtmised ei muuda arvatavasti maailma. Mõnikord muudavad ka, aga see tõenäosus on väga tilluke. Sellegipoolest ei tähenda see, et ei peaks proovima! Sest võibolla keegi kõrvalseisjatest näeb, et nii on hea ja siis on sul juba kaks inimest, kes maailma enam-vähem yhes suunas muudavad. Mis on natuke parem, olgugi et endiselt liiga vähe. Aga juurde võib tulla kolmas ja neljas ja sajas ja niimitmes kui vaja, et lõpuks midagi kuulda oleks. Võib. Ei pruugi, aga kui sa ise kätte ei võta ja seda mõtet piisavalt oluliseks ei pea, et tema eest võidelda, siis ega keegi teine seda sinu eest ei tee. Ja alati on võimalus, et midagi muutub. peab lootma ja peab käituma nii, nagu muudaks, sest muidu ei muutu miski.

Lõpuks saab igayks ainult omaenese tegude eest vastutada. Lõpuks on igayhel ainult yks oma elu, mille enda arust parimaks võimalikuks elamine on oluline.

See mõttearendus eksis nyyd natuke sellest, mida ma alguses kirjutama tahtsin hakata, ent see ei tee asja vähem tõeseks ja vähema innuga väljendatuks. Proovin uuesti (vimalik, et kordan ennast, aga loodan, et mitte. Või minetea.)

Kui igayks võtab vastutada, alla kirjutada, tunnistada kõige selle eest, mida ta on teinud, siis on väga hästi. Ei peaks tegema midagi, mida sa hiljem kogu aeg kahetsed - või kui sa oled teinud midagi, mida maha häbeneda, siis sedagi võib tunnistada. Keegi ei ole ideaalne. Ma pole varem ajalehtede tagasitsenseerimise kohta valjult midagi öelnud. Mingitel põhjustel, mida ma ei viitsi arutada. Aga... Kui kirja pole pandud midagi, mis oleks sellel ajahetkel olnud otseselt vale või soovimatu, siis on minu arvates aus, kui see kirja ka jääb. Keegi ei ole lõpuni rahul ega tunnistaks ilmselt meeleldi absoluutselt kõike, mida ta elus teinud on. Sest keegi pole veatu - aga kui asjad on kuigivõrdki minevikus, siis tuleb aru saada, et inimesed muutuvad. See mina, kes ma kirjutan siin seda teksti praegu, ei ole enam päriselt seesama, kes hääletas kunagi yhel kevadel Tartusse ja sai hakkama asjadega, mille yle ma enam väga uhke ei ole. Sellest ja teistegi inimeste sarnastest tagasimõeldes vigadest peaks aru saama. Igayks on ainult seda, mida ta praegu on. Inimesed saavad mingil määral muutuda. Sellegipoolest jäävad tehtud teod ja öeldud sõnad alles ja neid ei peaks yritama olematuks kuulutada. Jah, olin seal, arvasin nii, mõtlesin-ytlesin midagi, mida enam tõeks ei pea. Ja mis siis?

Inimestesse peaks uskuma. Nad tõepoolest võivad muutuda. Miski ei ytle, et nad seda teevad, aga võimalus on. Lootma peab. Paremale homsele. Ja kui miski praeguses maailmas ei sobi, ei tohiks häbeneda soovi seda muuta.

(Kordab natuke asju, mida mujal on öeldud, aga väljendab samas kaasakõlamisena hästi mu enese arvamusi. Siin ja praegu.)

Kommentaare ei ole: