Mis imelik imeasi see on, et yhte jama on mõnikord võimaik ravida teisega, isegi kui too on väiksem.
Eelmine postitus kaotas peaaegu hetkega oma tähenduse, kui ma päev läbi allkorrusel isaga söögilauda jagades sain teada-aru, et vanaema ammune hypotees asjade tegeliku seisu kohta meie peres on tõsi. See ei löönud mind isegi märkimisväärselt rivist välja, sest sellega on juba ammu pidanud tegeletud saama. Ma olen seda aimanud juba yle aasta aja. Siiski see kindluse määr oli järsku piisav jama, et eelmine ports kõrvale jätta.
Ja hea on, et jäi ja yle läks. Mul on tunne, nagu ma oleksin mõned päevad maganud ja avastanud nyyd enda kõrvalt hoopis parema inimese. Niipalju parema, et tunnen tungi ennast paremaks teha, et yldse midagi olla. See kirjeldus kõlab nagatiivselt, ent pole seda mitte. Mul on energiat ja motivatsiooni ennast kiiremini paremaks elada, sest minu enda probleemid, millega ma vahepeal lähemalt tutvust tegin, ei ole kogemata kuhugi haihtunud või parandatud saanud, nende korda ajamisega tuleb veel tegelda.
Käsitöönurk: uue tööportsu kangad on imekaunid! Tumedad öösinised, tulised kõrbekuldsed, kõik see paks luksuslik siid, mis ainult iseendale omaselt läigib. Iga värv nii iseennast täis, nii kylluslik! Ma ei ole enamasti arvanud, et oranž ja sinine omavahel hästi kokku sobiksid - enamasti jätab see sinisest plassima ja oranžist haiglasema mulje, aga need.... Lihtsalt puhas rõõm on siiani olnud nendega töötada, kuigi ilmselt ma arvan homseks või ylehomseks midagi muud - see paks kangas on käte vastu ääretult vaenulik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar