filmidest, +, mõlgutusi

Olen vahepeal valmis teinud kolm koma midagi keed nendest uutest kangastest ja veel ei sure. Poole peal selgus kyll, et vähemalt yks riba on mul saanud vigaselt õmmeldud, aga selle annab ilmselt homme või ylehomme või mingi päev korda ajada. Töötamise kõrvale (ja muidu ka) olen vaadanud filme.

Ristiisa. Nägin ära '72 aasta jao ja umbes poole '74 aasta omast. Yhe asjana, mis on kindlasti teistmoodi, jäi meelde itaaliakeelse teksti ingliskeelsete supakate kujundus. Tavaliselt kohtab erevalgeid ja mõnikord servadest hajutatud halli raamiga supakaid, nood seal olid heledad. Ma ei mäleta ennast olevat näinud mitte ridagi lumivalget teksti, alati helekollane, heleoranž, hele-misiganes ta parajasti oli, aga tulemusena ei karanud ta ekraanilt näkku kinni ja mõjus orgaaniliselt. Filmist endast oleks ka hea rääkida, aga ma ei oska kusagilt peale hakata, nii et võibolla ei pea.

Vahepeal sai ilma töö-lisadeta vaadatud "Stalkerit". Pean häbiga tunnistama, et polnud seda varem näinud. No nyyd nägin siis ära, yhtlasi tabas mind valgustus nii otseses kui ylekantud tähenduses. Otseselt - no ilus valgustus oli! Aga kaudselt... Ma polnud kunagi varem aru saanud, mida inimesed filmis leiavad. Ma kyll yritasin, aga ma ei olnud ära tabanud, miks eelistada mõnikord filmi raamatule. Film on ju nii piirav - kui sulle ekraani pealt kõik ette näidatakse, siis mis endale välja mõelda ja ette kujutada jääb? Pikkustest pole mõtet rääkima hakatagi. Aga nyyd... no selle peale ma saan aru kyll, miks filmi vaadata. Mõjus äärmiselt hypnotiseerivalt, rohkem kui korra avastasin, et olen unustanud silmi pilgutada.

Tjah.

Sel ajal, kui mu pea parajasti ei absorbeeri mingisugust parajasti väljastpoolt tulevat infot, mõtlen iseenda ja muu sellist yle. Olen avastanud veidi mingisugust nõmedat kadedust, justkui oleks grupidynaamikas toimunud nihe teinud mind iseenesest halvemaks (ja olnud allergiline kõige suhtes, mis mind selle mõtteni sai juhtida). Jah, mäletan kyll, mu absoluutväärtus pole kahanenud, ma ei pea järsku hakkama kolm korda sotsiaalsemaks, et mind kogemata ära ei unustataks. Ma ei pea kellelegi tõestama, et mul on endiselt sama suhteline väärtus. See nyyd ei järeldunud mitte eelnevast, vaid mingitest kõnelustest, kust on välja tulnud, et minu väärtuseks ei peeta mitte neid asju, mida ma ise hindan ja yritan, vaid teisi, mis hingamisena loomulikult tulevad ega muutu vähemoluliseks kui kellegi teise mingid teised omadused arenevad. Selle kõige meeles pidamine on veidi pingeline.´

Mulle on viimasel ajal hakanud tunduma, et tegelikult ma ei ole yldse nii probleemivaba või kindel või rahulik kui mul viimasel ajal mõista on lastud. Leian enda kyljest vigu nii enesehinnangus kui passiivsuses, arguses, jõudes otsapidi masendusehoogudeni välja. Vahepeal arvasin tõsimeeli, et need probleemid on kas sootuks selja taha jäänud või tugevalt tagasi tõmmanud vähemalt, aga nyyd, kui ei ole enam pidevalt silma ees ja kindlalt meeles teadmist, et kellegil on veel hullemini, tulevad need uuesti kapist välja ja sunnivad endaga tegelema. Võibolla nad olid vahepeal peidus lihtsalt sellepärast, et nad on kogu aeg olemas olnud ja ma olen kuidagi õppinud nende ymber elama. Kohatiste väljalöömistega, tugevaks ehitatud reaalsuskontrolliga, mingite selliste asjadega, mis yhte-teist loomult nõrka või habrast kylge yles blufivad või kompenseerivad. "Ma tahan kellegiga aega veeta, ma helistan talle." - "Ära helista, ta tegelikult ei taha sust midagi kuulda!" - "Bullsh, kui ei taha, kyllap ta siis ytleb.".... "Tee nyyd selline nägu nagu sa teeksid midagi täiesti igapäevast, nagu sa ostaks iga päev oma veinipudeli!" (Mitte, et selles midagi erilist või kahtlast oleks kunagi olnud, aga see on yks kaupadest, mille ostmine mind alati närvi ajab ja sunnib kala nägu tegema.) Neid näiteid on palju.

Mingis mõttes on kahju, et ma ei mäleta enam, milline inimene, milliste isiksuseomadutega olin lasteaias. Igatsen veidi seda aega tagasi, sest ei mäleta sealt mingisuguseid populaarsusvõistlusi, yhtegi põhjuseta väljatõugatut. (Yhte tydrukut mäletan, kellega keegi ei mänginud tavaliselt, aga see oli ka praktiline: ta oli peaaegu umbkeelne venelane ja tol hetkel see oli suur takistus. Ta läks veidi aja pärast vene lasteaeda, kus ta ilmselt enese ja teistega suurepäraselt hakkama sai.) Koos kooliga on kõik see jama, kõik see teistsugusus, kõik see maeiteamis peale hakanud. Ma ei tea tõesti enam, mis mille tinginud on. Kooliea olud, no nii umbes 14-15 eluaastani, on mind ilmselgelt kujundanud palju sellisemaks, nagu ma olen, aga mis ma alguses olin? Ma ei pea siin isegi silmas ainult "halbu" omadusi. Tahtmine ise hakkama saada. Umbusk olukorras, kus minu ja maapinna vahel on midagi elusat-hingavat (mu jalad peavad maas olema, või puuoksa vms peal, mingi säärane paranoia). Helitausta mittevajamine (vaikses toas ei ole mignit põhjust raadiot vms mängima panna). Yksinda olemisega osaliselt harjunud olemine. (Siinkohal peab laiemalt selgitama: ei, ma ei saa normaalselt elatud ilma mingisugusegi grupita, pean silmas pigem tavalisust ja harjumist yksi kaheinimeselaua taga istumisega või koolilapsed-paarikaupa olukorras ylejäämisega.) Mingid sellised asjad. Praegu on need mu jaoks äärmiselt olemuslikud ja neid oleks raske nimetada, kui need ei oleks erinevates olukordades tulnud välja suurte erinevustena minu ja inimeste vahel, aga kas nad on algusest peale olemas olnud? Mismoodi oleks elu yldse läinud, kui ma oleksin käinud mõnes teises koolis või olnud oma klassis teisel positsioonil?

Mitte, et praegusel olukoral midagi viga oleks, et oleks midagi kurta-kahetseda. Olen ju ikkagi nimelt see, mis ma olen, ja needsamad olud, millele just viitasin, on aidanud mul selliseks kujuneda. Paistab, et kohati olen isegi aktsepteeritaval kohal mingites maailmapiltides. Kuidagi... kuidagi järelemõtlik on ja veidi ebatäielik. Kui mu roll ongi teha ainult seda, mida ma niigi, mõtlematagi teen, siis kas sellest peabki mulle piisama? Tahan olla veidi rohkem kui see, kes keelatud kohas ujuma läinud sõprade riideid kaldal valvab, ykskõik kui oluline või vajalik see inimene parajasti ka poleks, tahaks ju ise tulla välja ideega vette hypata!

Kysimus jääbki, kas ma olen kunagi olnud see teine inimene, äkki mul on lihtsalt olnud keskkond, mis mu veidi hullumeelsed ideed alati tagasi ja mõnikord mulle näkku viskab, nii et nende tekkimine on sumbunud... Ma ei taha ju olla alati igav olnud.

Niimoodi ma mööda ringi mõlgutangi aina. Ja tegelen mignite muutustega, niipalju kui veel saab, aga tunne on, nagu oleks juba viimane hetk, kui mitte napilt liiga hilja.