On keeruline olla kurb, kui nurrmootor syles magab. Keeruline, ent mitte päriselt võimatu. (Vrd: "On võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall!") Aga et ee nii keeruline on, siis ma praegu ei hakka vaeva nägema, pealegi, milleks tegeleda kurb olemisega, kui see parajasti loomulikult ei tule.

Olen päev otsa olnud vaheldumisi äärmiselt härdas meeleolus ja maailma yle nii õnnelik, et veel laiemalt naeratades läheks pea pooleks ja ennast halvastikäituva portselanipoe elevandina tundnud - taktitunnet sama palju kui teelusikal.

Vaatasin presidendi vastuvõttu, nagu seda mõni aasta juhtub. See hämmastas mind sel aastal rohkem kui kunagi varem - pidevalt tuli ette "Aga see on ju! Ma tegin temaga koos seda ja teist!" või "Aga see on ju selle sõbra see oluline tuttav!" Nägin muuhulgas yhte KSG saksa keele õpetajat (kes ei olnud sinna ise kutsutud vaid oma kaaslase avec), yhte oma kunagist ylemust ja igasuguseid muid karvaseid ja sulelisi. See kõik tekitas kahte sorti mõtteid.

Esiteks see, et inimesed, kes sellisesse kohta satuvad, on siiski reeglina Millegiga Hakkama Saanud. Samas, kui tegemist on inimestega, keda sa tead kõigeväliselt, eraisikuna või nii, siis on näha, et tegemist on tavalise inimesega. Lõhet sinu enda ja "inimese, kes saab minna presidendi vastuvõtule" vahel ei ole olemas. Ei ole mitte midagi, mis takistaks äge olemast. Võta kätte, tee, hakka, saa. Siinjuures peab muidugi tunnistama, et juba umbes viimane nädal aega, aga võibolla veidi vähem, tekitab peaaegu kõik minus seda emotsiooni. Lumesodi tänaval karjub ka, et ma oma pooleliolevad tööd ära lõpetaksin, mis siis veel rääkida loengutest, kus vaikselt hakkavad samuti yles tulema inimesed, kellest ma olen yhte või teist kuulnud lihtsalt selle pärast, et Eesti on väike. Eks näis, kas see nädalavahetus saab asja mõnest pooliku asja ära lõpetamisest või mitte. Või mõnest just sellisest tee-hakka-saa projektist.

Teiseks viib see mõtted sotsiaalsele kihistumisele. Seegi teema on mu ymber viimasel ajal kuidagi natuke õhus ja seda kõike muud kui materiaalsetel alustel. Vastukaaluna eelmisele mõttearendusele viib see liin kiiresti sellesse kohta, kus see, kes su vanemad või õpetajad on, määrab ära väga suure osa sinu edasisest olemisest. Haritumad ja arukamad vanemad on oma lapse kasvatamisel-arendamisel paremas positsioonis, õnneks või õnnetuseks ei nulli ega tasanda seda täielikult ära ka kool. Või mine tea, mõni kool võibolla tasandab paremini kui mõni teine. Ma ei pea selle tasandamise juures siis silmas mitte tippude mahavõtmist, vaid lohkude täitmist. Pole mõtet kahelda, et väga palju sõltub inimeseks kasvajast endast ka, aga eeldused on erinevad. Saab märgata, kuidas tekivad dynastiad. Kui karmiks olukorda pidada, sõltub arvajast endast ja ilmselt tugevalt ka tema positsioonist sellel maastikul. Kindlasti ei ole igasugune mobiilsus kadunud, kuid sama kindlalt on kihistumise alged olemas.

Mida ma öelda tahan? Ehk mitte midagi põhjapanevat, kirjutan siin lihtsalt veidi oma mõtteid lahti, sest kui nad ikka juba jäme jupp aega yleval on, siis peab nad saama lahti mõeldud.