Ma olen väga kurb.

Pidin just ära ytlema tööpakkumisest, mis tundus tohutult huvitav, uus ja põnev. Miks? Tundub ebaaus kandideerida kontoritöökohale, kui ma tean, et hiljemalt sygisest ei saa ma seda oma kooliasjadega yhildada.  See... See tundus veel eile just sellise asjana, mis praeguses eluetapis, praegusel aastal, nyyd võiks juhtuda ja annaks mulle ehk mingitlaadi uue suuna.

Mõtlesin väga pikalt kõige yle, aga ma tõesti ei taha olla jälle olukorras, kus mind töö aasta jooksul ära tyytab, tundub uuesti hea mõte kooli minna ja nii edasi. Seda tsyklit on juba mitu korda tehtud, see ei ole siiani veel liiga hästi lõppenud. Ja kaua ma suudan vanematele seletada, et jah, näe, jälle mõtlen tööle minna ja kooli ootele jätta, või, jah, ei, ma tunnen ennast nyyd taas koolivalmilt (kui tööga jälle midagi valesti läheb).

Ei ole midagi, lihtsalt väga kurb on.