Miks just mina pean kogu aeg ema ja vanaema tylisid lahutama? Nii tigedaks ajab, nii ära tyytab ja väsitab.

Muidugi on mõlemad seda sorti inimesed, kes kõigest öeldust just selle kõige negatiivsema välja kougivad, nii et öelda ka suurt mitte midagi ei julge. Oleks tegemist lasteaiavanuste lastega, ma ilmselt saadaks kummagi oma nurka nurgas seisma. Nende tylid ja solvumised on nii mitmest kihist kokku pandud, et neid ei jõua keegi maailma peal välja ja lahti sortida. Mängu tulevad kahe aasta tagused, kuue aasta tagused ja yleyldse juhuslikud asjad, mida mäletab ainult see, kes haiget sai ja oma haavumist nagu pisikest kollast tooli sydame kõrval hoiab ja paitab. Mis sa ikka teed sellistega... Olen aru saanud, et millegi seletamine ja silumine on sageli mõttetu, eriti, kui mõlema puhul korraga. Siis saadadki kummagi erinevasse kohta, et mõne tunni pärast tulla ja istuda ja vaadata ja harutada. Aga kindlasti mitte enne kui mõne tunni pärast. Ja siis yhtlasi seletad näiteks vanaemale ka seda, et ma saatsin su su enda tuppa ära sellepärast, et te edasi ei tylitseks, mitte selle pärast, et sa peaksid nyyd terveks ajaks ainult sinna jääma. Paraku on mul nendes olukordades alati midagi allkorrusel teha, mis annab emale hea võimaluse edasi rääkida. Ega ta ei kuula mind tegelikult. Aga ma ei taha talle jätta ebaausana näivat eelisõigust oma koledat elu mulle kurta - kindlasti mitte kohe. Ma ise pole ka parem - ma lasen ennast liiga kergesti meelitada temaga vestlema, ikka on yhte või teist öelda selle kohta, kus just viga on. 

Yhesõnaga, raske on. Ei saa närvi minna ise, siis lähevad asjad aina suuremaks. Peab tegema täiskasvanu nägu, ainult et, ma ei ole ju! Peab arvestama kõigi asjassepuutujate tunnetega, peab seda, peab teist. Siis kulubki järgmine kaks tundi asjade normaalse korra taastamisele, päevast on suur tykk läinud ja pikemaajalist kasu ei mignit. Tulekahju kustutamine, aga ennetus, millega ma just pikalt tegelesin, ei anna mingeid tulemusi. Milleks siis yldse?