Tuju on endiselt halvavõitu. Mitte enam nii hull, kui mõned päevad tagasi, ent siiski.

Isoleeritud on olla. Kummaline tunne, nagu ma ei teaks mitte millestki toimuvast mitte midagi, nagu ma ei oleks juba sajandeid näinud mitte kedagi mainimisväärset... Nagu kurjakuulutav vaikus oleks laskunud. Igavus on väheoluline ega paina hullu moodi, aga igasugune enesekindlus on kõvasti kõikuma löönud kyll.

Ma ei ole jälle enam rahul oma välimuse, sotsiaalsete oskuste, mõtlemisvõime ja kõige muu sarnasega. Ma ei suuda vastata iseenda ootustele ja inimestega yhendust võtmine tundub yhena raskeimatest asjadest. Kuidagi ei oska mite kellegiga rääkida, pea on mõtetest tyhi...

Ja see kõik toimub vaatamata ilusale ilmale, eilsele kokkusaamisele osade sõpradega ja mu igasugustele pingutustele olla normaalne.