Ma olen hakanud seda nimetama vol 2.0-iks. See käib yritustel ja esitlustel ja avamistel ja igal pool, kus midagi toimumas on. See nõustus tegema töötuba miskise raamatukogu juures - kõlateemalist. See ei ole see, mis see enne oli, aga samas on ka. See keerab 2 tunni jooksul kokku kauni martsipankatte ja marmelaadkalliskividega tordi. See ei pea olema lõpuni yritusel, kui seal tundub et enam midagi toimumas ei ole ja hiljem on bussid nagunii kurguni täis topitud.

See ei karda kogu aeg ja kõike, aga teinekord mõnda asja ikka. Peamiselt iseennast, aga mitte ammuseid võõrdunud tuttavaid või telefonikõnesid võõrastele, suvalise rahvahulga-inimese arvamust selle kohta kuidas ta midagi fännates välja näeb või sõpradest erinevat arvamust mõne asja kohta.

See vaatab iga uut päeva säravate silmadega ja laseb elul minna sinna kus see tahab. See usub inimestesse rohkem ja iseendasse ka. See julgeb miniseelikut kanda (ja saab teada et see on yks ebamugav riideese).

See saab hakkama. See ei pea kogu aeg mõtlema asjadele, mis ei ole soodsad, vaid saab tegeleda nendega, mis on.

See rokib.

Peale kuud aega võib juba vaikselt hakata lootma, et versioonimuutus on päriselt, mitte ajutine hea tuju puhang.