Yks aknatagune puu näeb viimasel ajal veidi imelik välja. Õigemini, täna. On täiesti tõenäoline, et ta on selline juba tykimat aega, aga ma pole enne märganud, ta on kaugel kah. Paista on ainult ladavaosa, aga see on, nagu ta oleks ainukesena härmas või veidi lumine. Kaunis kummaline paistab - ymberringi on kõik säärased tavalised punase koorega männid, aga tema on hallikas ja oksakaenlad kohe päris valged. See ei ole isegi valgusest, täna on nii palju erinevaid valgusi olnud, kui jälle teistmoodi on, siis ma ikka vaatan et kas tema on endiselt imelik - on kyll.

Miskipärast on viimased mõni päev jäänud mulje, nagu maailm tahaks mulle midagi öelda. Mind manitseda millekski või millestki eemale, peamiselt. Ta teeb seda väga valjult, aga ma ei saa aru, mis see miski on. Kõige muu taustal on see ysna samamoodi, nagu mu imelik puu. Kui sinna ei vaata, ei paista väljagi, aga kõik asjad, mis juhtuvad, kõik tekstid, mis ette satuvad, räägivad just sellest manitsemise asjast. Ja kuna nii palju räägib just sellest, siis see muutub omamoodi gravitatsioonikaevuks - tõmbab enda juurde ka neid tekste või juhtumisi, millel ei saa kohe kuidagi midagi asjaga pistmist olla. Või noh, multiversumi mingis nurgas ilmselt saaks, ei ole täiesti võimatu, et võõrad inimesed saavad pooltundide jooksul tuttavaks ja räägivad omavahel, kuidas mulle selgeks teha seda midagi, aga selle ylim ebatõenäosus muudab kujutluse groteskseks. päris räägivadki, tegelikult elavad kõik oma elu ja see, mida mina kusagilt viidatavat märkan, on ysna ainult minu enese asi.

Peab otsima elamiskohta või otsustama, et seda ei ole leidumas. Täna on juba nii yksjagu jahe toas, et tahaks kytma hakata, aga sellise imeliku teadmatusega ei saa ju materjali varuda. Peab otsustama, et jalg peab tegema tööd. Kõiksugu asju peab kogu aeg otsustama, aga kõiksugu asju saab kogu aeg otsustada. Ma tohin, mul on see vabadus. Ja vaatamata maailma manitsustele on ikka veel hea olla.