Täna on yks neid päevi, kus maailm on keeruline. Eilne ylepingutus tähendab, et pooled lihased on kanged ja valusad - homme on kindlasti veel valusamad, aga see ei ole häda. Yhe tõmbasin see-eest täitsa ära ja see käib märksa rohkem närvidele. Liikuda on niisiis tyytu ja väsitav. Mitte millegi tehtud saamise päev minu poolt, tahaks voodis vedeleda ja telekat vaadata, aga sealt ei tule nagunii midagi, sest pyhapäev on. Just säärastel päevadel oleks iseäranis hea, kui saaks kellelegi kaissu pugeda ja syymepiinadeta veidi ennast haletseda ning viriseda.

Tegelikult ei saa, sest miskipärast on need ka just nimelt need päevad, kus kellegil teisel läheb ootamatult halvasti. Kuidas sa ikka hädaldad oma kadunud telefonimärkmete või kange selja või millegi yle, kui saad aru, et kusagil mujal on parajasti mõni Pärisem Kriis. Kadunud telefonimärkmetega on see, et kaotasin telefoni ära. Sellega seoses on mul osad kontaktid puudu, aga number jäi samaks ja mind saab ikka veel kätte. Palju rohkem on kahju just paari-luulerea-märkmetest, kassi ja vanavanemate piltidest ja muusikamängimise võimalusest - mu kasutataval vanal masinal seda hetkel ei ole. Ja enam ei ole mõtet otsida seda aparaati ka - paar vihma on yle käinud, aku on tyhi ja see ei asu käidavas kohas. Kuigi mu telefon polnud enam uus, ei olnud see ka veel päris Vana Pann ja meeldis mulle väga, nii et see emotsioon ka.

Selle kõige juures võib tunduda kummaline, et ma räägin, kuidas normaalne on. Aga tegelikult, see et fyysiliselt on sitt ja halvad asjad juhtuvad, ei tähenda, et peas oleks jama toimumas. Ja vastupidi ka - ega kõik võib ju korras olla ja peas ikka jamad ringi joosta, on olnud kyll nii.