Elasin eilse syvamasenduse hämmastavalt kähku yle. Selle juures oli suureks abiks yks hea inimene, kes aitas reality-checkiga. Ega sellega on nii, et kui olla harjunud alati kõigest viimases järjekorras kuulma, siis arvadki, et on alati viimases järjekorras - isegi, kui tegelikult ei ole. Meenutati mulle ka, et vaadaku ma tõepoolest ikkagi seda, kus on jooned päriselt - ei ole nii, et ma olen kogu aeg ja ainuke väljaspoolejääja. Ma saan aru kyll, miks see error mind tabanud on - meelde jääb ikkagi see, kui mind ei ole, aga "kõik teised" on - samas see "kõik" on hägune yhik ja koosneb tegelikult erinevatest inimestest.

Enne uinumist sain siis lõpuks aru, mis mul häda oli-on. Et need asjad, mille yle ma kurdan, on ainult erinevad manifestatsioonid pärisprobleemist, mida annab ysna lihtsalt kokku võtta. Mul on vaja, et aegajalt tuletataks meelde, et ma olen kaa oluline ja hea ja väärtuslik. Et mind on vaja. Natuke rohkematele, kui ainult kiisudele, natuke rohkemana kui selle tyybina, kes tuleb meelde ainult siis, kui kord kahe kuu tagant on yhte või teist pisiasja tarvis kellelegi teisele teha anda.