Mul on tunne, nagu ma peaksin ka kusagil võitlema, midagi paaniliselt kirjutada või välja mõelda yritama või vähemalt sebima. Kuidagi on aga asjadega nii, et ma ei tyki suurtesse vestlustesse-vaidlustesse kaklema, sest mul on tunne, nagu ma ei oleks selles väga osav. Artiikulaid ka ei kirjuta, homme saab isegi huvitav olema inimestega grupiettekannet ette valmistada. Ma siis vast kirjutan siia, mida ma arvan.

Need inimesed, keda tundub, et pea pool maailma näib syydistavat vaimses korruptsioonis ja hullemateski kuritegudes, on mu sõbrad. Ma saan aru, mida nad teha yritavad ja kiidan selle yldjoontes heaks. Ma ei tea, kas ma olen maailmast valesti aru saanud, kuid ma arvan, et Sirp peaks olema esimene ajaleht, mille võtab kätte kultuurist huvituv inimene tänavalt. Praegu see ei ole.

Ma tunnistan tagasihoidlikult, et ma ei pea ennast rumalaks inimeseks, aga pidasin vana Sirpi väga raskesti ligipääsetavaks trykiseks. Sellest jäi mulje, et see on - vabandage võrdlust - hallidest kontidest ehitatud kõrge torn, millest tuul läbi puhub, aga mis sellegipoolest kokku ei kuku. Säärekontidest, tuul puhub ja mängib suurte toruluude vilesid, suht õudne ulgumine on. Torni otsas on majake, kus elavad need inimesed, kes tegelevad Kultuuriga. Sinna juurde ei ole mingit asja, kuni sul ei ole vähemalt doktorikraadi mõnes humanitaarteaduses. Treppe ei ole, sa lihtsalt satud järsku torni otsas olema, kui oled saanud loetud piisavalt kultuurseks inimeseks. Siis sa ostad ja tellid ka seda lehte ja kirjutad sinna, kõik su sõbrad ostavad ja tellivad ja kirjutavad samamoodi. Võibolla on tuba seestpoolt õdus, aga alt maa pealt vaadates on ikkagi hallidest säärekontidest torn, millest tuul kurjakuulutavalt läbi vilistab. Ja võibolla seal ei olegi eriti tore olla, isegi teadjate arvates, kui mitte keegi enam pealikuks hakata ei taha.

See ei ole see, missugune peaks olema väikerahva kultuuri-nädalaleht. Sest kultuur on palju laiem nähtus kui see, mis sinna torni otsa mahub. Meil ei ole piisavalt inimesi siin maal, et erinevate inimeste erinevad arusaamad kultuurist saaksid igayks endale kuukirja lubada. Ja isegi kui oleks, mingit sissepääsu on ikkagi vaja.

Ma usun siiralt, et kui meid kõiki nyyd kiiremas korras ära ei sööda, võiks Sirbist saada trepp. Ega torn oleks senisenagi vähem õudne, kui selle ymber käiks... no näiteks kreeka sammastega ääristatud avar hele ja lai keerdtrepp, sisemises servas lõppematud raamaturiiulid, et oleks võimalik alati juurde uurida, välimises needsamasedki kreeka sambad, et alati oleks väljaspoole ka näha. Ja kõik, kes tahavad, saaksid mööda seda käia. Minna yles, nii kõrgele kui tahtmist on, tulla alla, kui tarvis. Kahe ja kahekymne inimese asemel endise torni tipus oleks kakssada ja kaks tuhat mööda seda yles ja alla käimas, igayks leiaks endale midagi. See oleks kaunis.

See on see, mida ma arvan, et võiks saada sellise asjaga. Ärge lihtsalt kohe päid maha võtke, noortel inimestel ei pruugi veel olla piisavalt pakse nahkasid, et oma teed edasi minna.

ja muuhulgas, mulle ka tegelikult eriti ei meeldi selle kõige paberi-tagamaad, ma olen täiesti nõus, et asjaajamise viis ei olnud ilus. Nagu yks mu ammune tuttav kunagi tavatses öelda - Nii võib, aga nii ei ole ilus. Ta ytles seda enamasti siis, kui ta pojad ebaviisakustega hakkama said ja see tundus mulle tark. Kui ikka hädasti vaja on, siis võib, aga ilus ei ole. Ma arvan, et kui asjadega on nii halvasti, kui oli, siis on hädasti vaja.