Ma ei tea. See muidugi ei ole esimene kord, kui mul mõni postitus niimoodi algab, aga jah, seekord siis ka.

Ma ei tea tõesti enam, mida uskuda või arvata. Kahtlustada inimesi ehtsas lolluses? Suurushullustuses? Ma niiväga tahan uskuda, et inimeste sydametunnistused on puhtad, aga see tähendaks, et rumalad on umbes kõik ja mina ise lihtsalt naiivik.

Vastasel juhul peab jääma seisukohale, et ma ei taha sellises maailmas elada. Maailmas, kus igayhel on pea tagumises kambris must kastike, kuhu asjad panna saab ja kust neid kunagi välja lasta ei tohi. Maailmas, kus saab kuhugi jõuda ainult systeemisiseselt või vastikuid musti niidikesi tõmmates, no see ei ole lihtsalt minu koht.

On väga palju stsenaariume, mida võib konstrueerida, aga mitte ykski, mis ma välja mõelda suudan, ei seleta asjade niivõrd eriskummalist käiku.