Yks asi on veel, millest ma tahan rääkida. See on eluterve egoism, minu arvates hädavajalik omadus inimese juures.

Läbi aegade on peetud suurteks kangelasteks näiteks neid, kes aitavad teistel saada välja põlevast majast ja siis ise sisse põlevad, kapteneid, kes koos oma laevaga põhja lähevad ja vanemaid, kes oma laste nimel kõik annavad. Need on kenad legendid, mille abil õpetada inimesele altruismi. Samas peab ennast täiskasvanuks tunnistav inimene yhel hetkel avastama, et mitte kõik, mida väiksele lapsele julgustuseks öeldi, ei pea pärismaailmas paika. (Jah, ideaalis ei huvitaks kedagi, kuidas sa ymbritsevatega sobitud, kui sa oma tööd hästi teed, praktikas see päris nii ei ole ja yleni tätoveeritud inimene sageli igapäevatööle teenindussektoris ei saa.) Enamasti need ei ole täiesti valed õpetused isegi, aga neid tuleks mõõdukusega võtta.

Yks neid asju, mis mulle tundub, et kindlasti tuleb kasvades yle vaadata, on "anna alati sõbrale ka, lase teised uksest ees sisse/välja, ära mõtle ainult enda peale." Ma ytleks vastupidi - mõtle ennekõike enda peale, aga see, mis sul võimalik on, anna teistele. See kõlab niiviisi kirja pannes absurdselt kylmalt, aga võtab paar näidet: minuteada suurte haiguspuhangute ajal ravitakse esimesena arste. Sest kui tavainimene haiguse kätte sureb, siis sureb tema, aga kui sureb arst, surevad ka kõik need, keda ta oleks võibolla suutnud päästa. Kui tuletõrjuja põlevasse majja jääb, ei päästa ta enam kedagi, aga kui ta tunnetab oma piire, saab ta aidata teinegi kord.

See on otsapidi see, mida ma pidasin silmas selle all, mis ma eelmine kord viitasin - "Nii võib, aga nii ei ole ilus." Äärmisel juhul võib mõelda esimesena enda peale, sest muidu oleks veel hullem. Ma ei tea, kas see skandaal oli nyyd see äärmine juht, aga seda peavad asjaosalised ise oma hinges teadma.

Aitamises nii palju, et sa enam kedagi aidata ei saa, ei ole midagi head. Jah, see on kangelaslik ja ylev - aga selle eest maksavad jällegi ymbritsevad inimesed, kes sind aitama satuvad. Aitamises nii palju, kui endale häda tegemata võimalik, on rohkem arukust.