Halb tuju on.

Ilmselt on sellel sada erinevat põhjust, millest umbes pooltes ma olen täiesti ise syydi ja võimeline neid parandama. Ylejäänud pooled koosnevad umbes sellest, et mulle tundub, nagu mu sõbrad oleksid harilikust rohkem sitapead. Veel mitte päris, aga sinnapoole teel. Võibolla ma ytlen seda neile erinevates eravestlustes pigem varem kui hiljem.

Ja ega nad sellepärast vähem sõbrad ei ole, aga ma arvan, et inimene peaks võibolla tundma mingil määral sotsiaal-moraalset vastutust oma sõprade käitumise eest. Inimene ise ei näe, kuidas ta väljastpoolt paistab, eriti ei näe ta sageli aeglaselt toimuvaid muutusi iseendaga. Sõbral on mõnevõrra suurem tõenäosus näha, kui keegi käitub sitapeana. Ja kui seda näha, siis tuleks käitujat sellest ka teavitada - ta võibolla pole märganud. Ma ise kyll tahaks, et mulle öeldaks, kui ma hakkan yle piiride minema. (Idee siis selles, et yks teavitaja võibolla saab sõimatud ja järgmine ka, aga kui pooled või rohkemad tuttavad hakkavad sulle ytlema: "Kuule, ma ei tea, kas sa oled märganud, aga nii ei ole hea-õige-ilus, võibolla sa oled muutumas Sitapeaks?!" siis võiks panna mõtlema.)

Ja võibolla tuleks kõik mu tujuhalvendajad korrutada umbes pooleteisega, sest ma tunnen endas maad võtmas jõuetust millegi ära tegemiseks, yldse millegi. Mis paneb mind ennast syydi tundma, sest ega need päris esimesed pooled asjad ei ole ykski raske teha, ma lihtsalt...ei tee neid. Miskipärast.

Tige. Pooleldi põhjendamatult.