Kirjad ei ole ikka veel saanud ära saadetud ja vajadus kirjad kuhugi saata kadus terveks eilseks päevaks mul meelestki. Katkikukutud kyynarnukk valutab peaaegu et ainuyksi puute peale, liigutades on kah... halb. Enesetunde järgi tahaks alla anda. Annaks ka, kui oleks, kellele-millele. Ei ole. Maailm vaatab selle soovi peale mõistmatult otsa ja kysib, "Aga kuidas? Mida sa siis teed või teisiti teed kui sa alla annaks? Kuhu alla?" Nii et ma ei teagi, pole kuhugi anda. Ju siis tuleb edasi ryhkida.

(Külm öine aeg, kymme kilomeetrit veel vaja oma kolmekymnekilose seljakotiga kõndida mööda vaevunähtavat rada. Seisma ei saa jääda, kylm hakkab. Väsimus, raske, jääks siiasamasse istuma või seisma, miks ma kõnnin siin? Aga noh, kõnnin edasi, sest muidu mul on kylmem ja halvem, ja noh, kui istukski pool tundi, siis tydineks ära ja leiaks, et kõndida on parem kui istuda - ainult ajaraisk ju. Mis jääkski niimoodi istuma ja loodaks, et kylm mu ära võtab? Ole nyyd, selleks peaks terve öö paigal olema, veits naeruväärne ei ole või? Seda võid siis teha, kui nii yldse enam ei jaksa, et jalad yksteise taha kinni jäävad ja sa koos kotiga ninali lendad. Niikaua on ilmselt mõtet edasi kõndida, äkki jõuab kuhugi isegi kohale. Kaks sammu teed veel ja siis järgmised kaks ja... Lihtsalt rumal ja mõttetu oleks peatuda, sellest ei võida mitte miski. Pole kuhugi alla anda, mine aga mine.)