Käisin kinofilmi vaatamas. Galaktika valvurid, eksole. Eesti keeles kõlab see pealkiri nii... kandiliselt. Miskipärast meenutab mulle vana Mirabilia sarja kujundust. Tore film oli yldjoontes, just sellist ootasingi. Eepiliste momentidega ei olnud yle pingutatud (võibolla yhe suudaks leida, mis eepika-asja tegi), enamasti oli keset võitlusi siiski aru saada, kes kellega kakleb ja kuhu poole vaatab, nunnususi ja huumorit ka parasjagu. Samal ajal - ei saa öelda, et see oleks _hea_ film olnud. Ma ei ole kindel, võibolla on asi minus, aga tegelaste omavahelised suhted, just eriti kesksemad, liikusid... hyppeliselt. Yhel hetkel tahavad kaks samahästi kui võhivõõrast teineteist vähemalt maha lyya, viis minutit hiljem jagavad omavahel asju, mida võiks pidada suurteks ja sygavateks saladusteks. Efekt oli nii väljaraputav, et ma nende umbes kolme, võibolla enama koha peal uskusin esimese hooga, et tegemist on valedega, mis on mõeldud valvsuse uinutamiseks. Ja kui siis muudkui ei tulnudki välja, et tegemist on valedega, olin sunnitud pea filmist välja tõmbama, et endale meenutada: jah, formaadi viga, ju neil ei olnud aega sellega kuidagi mõistlikumalt saada. Häiris, noh! Ja siis yks joon, mis mulle isiklikult sympatiseerib, aga kujutan ette, kuidas see võiks samahästi närvidele käia: nagu mõnes varasemaski Marveli filmis, oli aru saada "Ahhaa, see kaader/aegluupkombo/kompositsioon lihtsalt _peab_ olema otse koomiksist või nende koomiksitraditsioonist pärit." Mulle need kohad meeldivad, sest nad annavad mulle (võibolla võltsi) ettekujutuse mingitlaadi järjepidevusest - formaat kyll vahetub, aga võtab elemente endaga kaasa.

See on yks film, mida ma oleksin ilmselt tahtnud koos kellegiga vaadata, ent ma ei tea, kellega täpselt. Nii mõnigi tuttav oleks kinost lahkudes ilmselt alustanud pika tiraadiga selle kohta, mis filmis halvasti oli - samal ajal kui mina olen endiselt laadis "Nii nunnu! Vaata, mis nad seal tegid!" Ega ma ei läinudki ju filmikunsti imetegu otsima, ma tahtsin toredat kerget meelelahutust ja selle ma saingi.