Näib, et ma kirjutan siia viimasel ajal rohkem. Ju siis on rohkem, millest kirjutada. 

Samal ajal... veidi imelik on. Konservitud, klaasi valatud, ma ei tea. Nagu mina ja mu tegemised mu enda tubamaailmas oleksid ajast välja lõigatud. Kas midagi ei juhtu või ma lihtsalt ei kuule sellest, kui juhtub? Kas mul ei ole midagi öelda või ei ole mul miskipärast lihtsalt, kellele öelda? Unustan suhelda isegi virtuaalselt viimasel ajal. 

Ei saa öelda, et mul igav oleks seejuures. Huvitav täitsa on, aga... Veider aja-aeglustumine, kus ma muudkui olen ja teen, korraga igavikuline ja... tsykliline? Yks päev tuleb teise järel, yks asi toimub teise järel, mulle sobivas tempos, igas päevas on vähemalt yks väike võit, ometi seisab kõik paigal. Kas ma olen maailma ära unustanud? Võiks öelda, et jooksen nii kiiresti kui suudan, et paigal pysida, aga see oleks vale. Ma esiteks ei torma sugugi, teiseks ei taju ka selles mõttes paigalpysimist - asjad mu ymber muutuvad, arenevad, kypsevad ja kasvavad, mu mõtted sealjuures. See kõik toimub lihtsalt teatavas tasku- või mulldimensioonis, maailmast ja teiste inimeste syndmustest lahutatult. Kummaline on olla, aga mitte otse ebameeldiv.