Meeldejäänumaid lõike Pööripäevast:

*pikk metsarada, ringjas. VG jagu jookseb ära viikingite eest, kes jooksevad ära ylejäänud kahe VG jao eest. Kena pikk ring oli ja ma suutsin rivis joosta niipalju kui vaja. (Veidi rohkem kui täisring mitte päris pidevat jooksu, kohati oleks rada joostes läbida olnud liiga libe ja ohtlik.) Koos kogu oma varustusega, rõngassärgike ja aktiivkilp.

*linnusetorni uksest on vaja sisse pressida. Mina ei sobi esimeseks õlaks, kyll aga saan ma paar kihti kaugemalt kaasa rõhuda ja hakata protseduuri lihtsustamiseks rytmi karjuma.

*aitan mängujuhte - istume kolmekesi kivi otsas, yks tynni otsas, mis on Vajalik. Antud on ylesanne lobiseda ja viivitada, et päris esimene ettejuhtuv yksik mats kõike kohe ära ei lahendaks. Tuleb esimene (valge?), jääb juttu ajama. Tuleb teine, (must?), jääb natukeseks juttu ajama ja lööb esimese maha. Lööme ta maha, sest mis te tapate siin yksteist. Tuleb kolmas, (valge?), jääb juttu ajama. (Aru on saada et tegemist on skautidega, kes peaksid meie asukoha kohe tagasi vägedele raporteerima.) Aina tuleb ja tuleb inimesi, lahkuvad veidi aeglasemalt kui tulevad - kuni tuleb VG põhivägi, kelle ees jookseb meist mööda mingi hulk viikingeid, kes isegi ei peatu. VG põhivägi otsustab kähku, et meid ei ole mõtet kuulata, ja lööb maha. Viivitamistaktika täielikult õnnestunud, viie minuti asemel lobisesime ja takistasime oma viisteist.

*välkrynnak orkide laagrile. Sellega oli keeruline lugu, tegemist rollimängulise diplomaatilise intsidendiga ja lugu sai klaaritud, aga mainin ikkagi ära.  Mängu põhiosa on juba läbi, kõrtsi juures istuvad endiselt rollimängulises meeleolus VVV liikmed ja veidi eemal käputäis VGd (kes on yldiselt möllust nii läbi, et yldine poliitika kõige sellise suhtes, mis tundub nagu PLOT, on see maha lyya; lisaks tähistab seltskond Pimeduse võitu Valguse yle). VVV läheneb ja teeb ettepaneku. Paari hetkega on plaan koos, VG paneb välja seitse vabatahtlikku võitlejat, VVV samapalju. Plaan töötab, järgmine hetk ollakse orkilaagri keskel lõkke ääres ja algab (diplomaatiliselt põhjendatud) veresaun. Kõlab kyll nagu puhas kurjus, aga orkide reaktsioon oli lihtsalt hindamatu. "Vishna, ära löö, ma olen ork!" "Miks nad meid tapavad?!" "WTF??!!" Selgituseks võib lisada, et hiljem sai osa orke manalast VG rahavarude eest välja ostetud ja vastastikune austus harilike pidevate liitlaste vahel säilis.

Sellised syndmused siis. Yldjoontes võib öelda, et ma olen hämmastavalt rahul, vaatamata mõlemat pidi sobimatule ilmale (päikselõõsas on tingimata palav, kui kanda pikki musti rõivaid, ja paduvihm leotab needsamad rõivad ebamugavalt läbi), erinevatele äpardustele ja oma harilikule skepsisele nende inimete suhtes. Yhtlasi avastasin, et ka harilikku ropphuumorit on erinevatel tasanditel - sealesinenu oli yksikute suurepäraste eranditega (enamasti mu otsese ylema poolsed) tunduvalt mõttetyhjem (ja seetõttu vähemväärtuslik) kui laupäevaöine jauramine Saarjärve ääres.