Aruanne

Teisipäeval olin siis, nagu näha, masendatud. Kolmapäeval olin ka, aga õhtul oli relvaõpe, kus sai kätele füüsilist koormust. Järjekorne näide sellest, kuidas aktiivne tegevus tuju parandab, sest koju jõudmise ajaks olin juba suhteliselt normaalne ja puha.

Neljapäeval paistis päike. Mina ärkasin kaks minutit enne äratuskella, arvates valgue järgi, et kell on vähemalt 12, ja imestasin, miks telefon ei olnud helisenud. Kontrollisin kellaaega - tõepoolest, paar minutit äratuseni, mille olin unustanud määrata. Lisaks kellaajale teatas telefon ka, et mulle on üks uus sõnum. Kõiges oma vigases eesti keeles - ta nimelt tekitab selleks teate "1 Sõnumid". Nii algas mu senise elu ilusaim päev. Kõik kippus õnnestuma, norra keele loengus (mis oli esimene) oskasin äkitselt teha ilma ettevalmistusteta ära pool norrakeelset presentatsiooni hääliku y kohta (ülejäänud pool oli inglise keeles, sest mu ajule jõudis kohale, et ma ei oska tegelikult norra keelt rääkida), siis kohtasin linna peal õde, kes oli ekskursiooni pärast koos oma sakslasega siin ja täisti nõus mulle ettenätud raha andma (mis siiski päriselt ei õnnestunud, sest polnud lähedalasuvat automaati). Sama edukalt läks elu ka edasi, kuni reede õhtuni välja. (vahepealse pisukese masenduseoruga, millel polnud sügavamat tagamõtet).

Laupäeval oli BVÕ esimese mooduli esimene osa. See oli äärmiselt inforikas ja päris väsitav, kahju oli, et rohkem lõnga kaasa ei võtnud, sest näputöö sai esimese poole (või paari) tunnikesega otsa. Süüa sai hästi ja palju, õhtupoole ka väga külmas maailmas riviõpet tehtud. See oli muidu täiesti tavaline ja harjunud asi - kui välja arvata käsklus "Ümberpöörd!", mille valesti tegemine teenis mulle võrdluse Michael Jacksoniga. Haitäh! Sellegipoolst sai rivi varsti otsa ja äärmiselt külmunud mina läks Wildesse üles sulama. Pisike raamat veel selle juurde ja puha.

Kui olin juba sooja naha vahele saanud, oli aeg edas liikuda. Kuna toetusin oma Tallinna loogikale, tegin suure ringi. Tavaliselt on kaks paralleelselt jooksvat tänavat ju omavahel põiktänavatega ühendatud, kas pole? Vähemalt mingi maa tagant? Tartus see nähtavasti nii ei ole, sest Tähtvere tänaval on algusest vähemalt lauluväljakuni välja kaks võimalust pääseda üles. Üks oli veidi kummaline mignisugune trepp, mida ma sugugi tänavaks ei pidanud ja sellepärast temast rahulkult mööda läksin, ja siis lauluväljaku juures. Sellega tegin loomulikult oma teekonnale suure ringi sisse, mida mu plekitu konts heaks ei kiitnud. Läksin, üleüldse, Tartu rahvamuusikapäevadele Veski tänavale. Öö oli parajalt pikk, hommikul järelikult jubedaimat sorti uni.

Ees oli aga teine päev BVÕd. Seekord minu jaoks koos suure hulga kohviga, mida pausidel endiselt jagati. Kuna olin vahepeal siiski koju jõudnud (millega polnud enne arvestanud), sain nüüd terve päeva edukalt nõeluda, sokk näeb juba sokilik (tegelikult küll pigem sussilik) väljagi. Halbadest kogemustest (ja nende veel halvemast meenutusest) seoses Suurlaagri toilustamisega ma siinkohal ei räägi. Muidu läks kõik täitsa edukalt. Vot sedasi.

Ja täna on esmaspäev juba, ja nädala lõpus lähen Tallinnasse, ja miks oh miks küll ometi langevad kõik üritused millegi muuga samale ajale? *ahastab natuke omaette ja üritab leida viisi sajasse kohta jõudmiseks*

*

Masendus on. Või siis stress. Ei tea, ei viitsi määrata teist. Igal juhul on tunne, et jääks mgama ja ärkaks ainult selle peale, et tullakse teatega "Elu on nüüd parem, ma oskan aidata, ma tean, mida sa peaksid tegema.", või mitte üldse. Magadagi. Sest teki all on soe ja magades ei pea mõtlema kuhu järgmisel päeval minna, mis kellaks äratust, köök tuleb korda teha ja seda ja teist.

Ja tahaks välja karjuda, välja tihkuda selle kurbuse ja masenduse, kuulda, et kõik on korras, aga see süli on kaugel.

Asja teeb hullemaks, et pole põhjust masendada.

Kui ma ennast ei tunneks, võtaks paberid vähemalt uue sügiseni välja ja kandideeriks kasvõi kassapidajaks. Aga ma tean, et ma ei kannataks seda tegelikult kuigi kaua välja, tunneksin ennast teiste kõrval lollina, vajaksin seda "haritust", mis laseb lugeda võõraid filosoofe ja nende arvamuste üle diskuteerida, kõrva järgi määrata erinevate lindude laulu ja lugedes teada, mida kirjanik selle või teise sümboliga öelda tahtis. (märkus iseendale - veidigi uurida näiteks roosi, tähe või pistoda heraldilist tähendust) Sellepärast ei võtagi. Selle asemel jään koju nelja seina vahele ja tunnen ennast süüdi, et jälle ei jaksanud loengutesse minna. Tõepoolest ei jaksa - kui iga norra keele loeng annab keskendumisest peavalu ja ma sellest hoolimata tunnen, nagu ma oleks vaimselt alaarenenud, kuna mõistan ainult osa mulle räägitavast, siis see ei tekita vähimatki tahtmist veel rohkem pingutada. Kõnevõimet ei ole.

Teisi asju veel võiks, võibolla. Veidi veel võiks. Ma natuke pean veel vastu. Kui veab.

Teha ei taha sellegipoolest mitte midagi. Ja siis ei teegi - ja süüdistan ennast selles, et midagi ei tee. Olen jah laisk, aga sedasorti laisk, keda on kogu aeg tagant torgitud, et tee, toimeta, mis sa magad pool päeva maha, logeled, on ju vaja tegutseda, teha seda ja teist ja joosta ringi nagu orav rattas. Ja kui ma siis kuulan iseennast, mitte sisseharjunud käitumismustreid, hakkavad need mustrid torkima, et kuidas ikka nii saab. Samas tean - kui neid järgiksin, käiksin päevad läbi ringi nagu robot, masinlikult inimeste küsimustele vastates, end ilusti üheteistkümnest magama sundides ega oleks põrmugi õnnelikum. Praegu on mul vähemalt need vähesed ilusad hetkedki - ööle kalduv uduvihmane Tartu, kuum tee hea raamatuga, rõõm, et käte alt miski ilus valmib. Aga kui neid on vähe, nagu nüüd, kui ei ole enam seda jõudu ja jaksu, siis mis saab?

Ja vastuseks ulub tuul korstnas. Võ uluks, kui ma kodus oleksin. Sest väljas on sügise kõige koledam aeg. Kõik loodus meie ümber teeb veel viimaseid eluspüsimise pingutusi, kõduneb, sureb, aeglaselt ja piinarikkalt. Veel ei ole seda rahu, seda kerget ja kepsakat asjaliku inimese tunnet, kui hingad välja aurupilvekesi ja võid rõõmustada, sest kiire käimine annab sooja ja sa tead, et elad ja hingad, kuigi ümber on kõik külm ja tardunud ja surnud. Ja see on ka masendav.

Vässu

Nüüd istun siis Kohvikus ja mõtlen, et peaks minema koju kõlama või õmblema. Või tegema kokkuvõtet viikingiaegsest Norrast. Homme peaks seda presenteerima. Õnneks on materjal olemas ja norrakeelne, nii et midagi võib isegi välja tulla. Üldiselt tunnen ennast norra keele tundides nagu tumm. Mulle öeldust saan enamasti aru, kirjalikke ülesandeid (grammatika) suudan teha, kuigi mõnede vigadega, aga rääkida ei oska. Välja arvatud teistele järgi korrata - isegi ettelugemine on keeruline. Veidi nõme tunne tekib - see on mu peaaine ja just selles olen ma kõige nõrgem.

Ei tea, täna on NKK teeõhtu, aga ma vist ei lähe sinna. Igale poole ju ei jõua.

Käisin üliõpilasesinduses ära - tuli välja, et teklid igas vähegi normaalsemas suuruses on otsas. Küsiti meiliaadressi, lubati teada anda, kui juurde tuleb. Olevat juba tellitud. Seegi hea.

Õues on külm, kodus ka, sest ma ei taha eriti kütta. Muidu hakkab külmkapp tilkuma. Tegelikult tuleks ta ära sulatada ja siis korda reguleerida, et uks korralikult kinni käiks. Ja siis tuleks teha veel kataloogi sobivad kõlamustrid (ja kataloog ise ka, kui juba nii võtta). Ja lõngapoodi tuleks minna, et tööd ette osta. Aga samas võiks enne poolikud projektid ära teha. Õmmelda, kõlada, tikkida... Oeh.

Ja ma olen nii väsinud. Magamatuses ei saa asi olla - kaks ööd järjest on küllat piisavalt und saanud, aga jaksu pole jällegi. Tahan puhkust. Tahan nii nädalakesegi elada nii, et ei pea süüa tegema, pesu pesema, loengutes käima, vaid kõik see tehakse minu eest ära ja ma saan lihtsalt logeleda või tegeleda asjadega, mis mulle meeldivad. Olla ainult mina ise, mitte iga teine hetk maski taha pugeda, nagu tarvis on. (Sellepärast on tarvis, et muidu ma ju ei jõuakski enam-vähem ühessegi loengusse, magaksin pooled päevad maha jne. Praegu südametunnistus ei luba.) Tallinnat ennast ma ei igatse, küll aga inimesi. Erikuradiammu pole näinud seda "oma" rahvast ja ei tea, millal näengi.

Ja kardan, et kas nad on siis ikka veel "omad", või on vahepeal võõraks jäänud.

Oeh.

Tegemised + mõned mõtted

Kui ma koju olin läinud, siis õudus jätkus, aga sellest ma rohkem ei räägi. Piisavalt palju aega möödas ka juba. Igal juhul käisin ma siiski tol õhtul Tantsuklubis, kus oli väga vahva. Avastasin, et ma päris tuhm polegi, mäletan niiviisi pooleldi juba osasid tantse. Tore oli tantsida, kuigi ma päris lõpuni ei olnud, sest ei jaksanud lihtsalt.

Neljapäeva õhtul oli ristimine. Selle hulka kuulusid rivistumine purskkaevu ette, seal anekdoodi lavastamine (eesmärgiga "aeltere skandinavisten" naerma ajada), kui see ei õnnestunud, siis kuulamine, kuidas Jert (tegelikult siis Gert) neile anekdooti räägib (mis õnnestus), Rüütli tänaval A-Ha imiteerimine (mina olin trummar, tagusin ämbrit), võõrastele tänaval imelike fraaside õpetamine ja vanne Gustav Adolfi juures. Pärast jätkus pidu skandinavistika raamatukogus kahte sorti Aliase, tee, booli, porgandi ja kookidega. Kui koju läksin (teised otsustasid teha enam-vähem ühise suitsupausi õues), oli peahoone esine paksult rahvast täis ja valmistuti rongkäiguks. Ilus oli vaadata korporatsioonide esindusi - kõige ees lipp, tema järel rivides korporandid, kõik linditatud ja mütsitatud, esimesel real mõnikord rapiiridki püsti käes. Iiluus!

Reede hommikul loengusse ei läinud. Ma ei ole kindel, kas loeng toimus, kui nüüd takkajärgi mõelda. Ärkasin igal juhul paarkümmend minutit enne selle algust ja mõtlesin, et pole väärt pingutamist ja söömata tormamist. Selle asemel võtsin endale aja et teha kõlatööd, pesta pesu ja teha muud vajalikku ja juba pikemat aega mind ootavat. Kuueks üritasin linna jõuda, lootsin, et saan üliõpilasesindusest läbi hüpata ja omalegi selle ilusa valge tekli osta, enne kui filmimaratonile lähen, aga võta näpust. Mina ja minu tuult täis pea olid ära unustanud, et tegemist on siiski aastapäeva tähistamise ajaga ja esindus oli olnud avatud ainult kaheteistkümneni. ega's midagi - läksin Urgu, teadmisega, et seitsmeks sinna ja siis terve üü üleval olla. Hommikul otse bussi peale, sest rongile poleks enam jõudnud. Suvaline buss Tallinna suunal oli parajasti ees.

Peale vanemate juurest läbi käimist sain kingad ostetud (vanadel oli talla alla juba auk tulnud) ja läksin Mustamäele. Siis hakkasid asjad järjest valmis saama - kõigepealt said Oti kuue varrukad kitsamaks tehtud, siis Britale mõeldud kõlavöö ära lõpetatud... Nii just peabki, hulk töid sai nimekirjast maha. Valmis sai ka tekst, mida kasutada reklaamlipikuna tellimuseta tehtavate vööde küljes, nii igaks juhuks. Tagasi minnes hakkan vist õmblema.

Tegevust on mõnusalt palju.

Tegelikult ei tahtnud ma praegu küll susugi ainult ettekannet teha oma tegemistest, vaid veidi mõtteid ka mõlgutada. Nimelt, Tallinnas bussi pealt maha tulnud, jahmatasin veidi. Peaks nagu olema tuttav koht, tutttav ümbrus, kõik hooned oleks nagu ka olemas, aga... Kuigadi varemmärkamatult hall ja kandiline ja kõle oli see mulje, mis mulle jäi. Esimene mõte - tahan Tartusse tagasi. Poleks kunagi osanud arvata, et Tartu nii inimliku ja armsa mulje võib jätta, et sinna tagasi igatsen. Ma teadsin ainult, et seal on see miski olemas - kõik rääkisid sellest, aga ma ei olnud seda tajunud. Nüüd ma tean. See hiilib sedasi ligi, et arugi ei saa, enne kui seda enam pole. Veider.

Aga nüüd bussile. Päikest!

Uni ja muud

Nägin vist elu esimest otsest õudusunenägu täna öösel. See oli hästi lühike, aga enne kui ärkasin, tundsin selle koha peal kus ribid omavahel kokku jooksevad enda sees valu ega saanud hingata. Uni ise oli selline: olen rahvast täis ruumis, kurikael, kelle eripäraks on see, et ta võtab alati sellise näo, nagu talle parajasti otsa vaatav inimene ootab või kellele mõtleb. Rahvast täis ruum iseenest mulle hukatuslik polnud, aga mitte keegi ei vaadanud minu poolegi ja nii ei saanud ma endale nägu, tundsin, kuidas hakkan laiali hajuma. Siis hakkas pea ringi käima, pildid jooksid silme ees alt üles ja mulle vaatasid järjest otsa paljud inimesed, väga lühikest aega igaüks - kelle nägu paistis kaabuserva varjust, kellel keebikapuutsi seest... Aga mitte ükski piisavalt kauaks, et oleks jõudnud uue kuju võtta - järelikult nad pidid nägema mind sellise näotuna, hall udu võisin nende jaoks olla. Ja siis lõpuks haarasin ühel väga kummalisel tegelasel peast kinni, et panna teda endale otsa vaatama - pöidla surusin lõuale, teise käega otsaeest ja siis ta jõllitas mind ainiti, pooleldi kõõrdis silmega, ja siis oli kõikehõlmav kujutuse tunne ja valu ja ta naeris, sest oli mu just hävitanud. Siis oli pimedus, milles kajas viimase asjana see jube kummituslik naer ja tunne (kuigi polnud enam millegiga tunda), et valu tuleb sellest, kuidas ta mind kinni hoidis - eest ja tagant selle punki peale surudes, mille vahel keskel oligi valu. Ise tundus ta mu selja taga olevat.

Päris ruttu peale seda ärkasin üles. Esimene asi, mida mäletan, oli avastus, et enam polegi valus, ja mõte et see vist oli uni, mis pimeduse suubus ja ma just ärkasin. Kohe vaatasin oma selja taha - see oli nii realistlik ja veider, et kartsin seal päriselt nägevat lühikest, lilliputi ja normaalset kasvu inimese vahepealset kiilakat kõõritavat mehikest. Õnneks midagi sellist ei olnud. Mõned minutid hiljem uuesti magama jääda üritades aga ei suutnud muidu uinuda, kui ütlesin talle väga tungivalt mõttes, et teda pole olemas ja meenutasin ilusaimaid mälestusi - kohati isegi naha tasandil. Sellestki poleks piisanud, ma kardan, kui poleks tulnud mõtet ennast ümber keerata, näoga olematu õuduse suunas. Väga veider, päris hirmutav.

Eile oli Sinimaniseele proov. Sattusin esimest korda sellisele.. koosviibimisele ja see oli üllatavalt vahva. Alguses ei teadnud, kas ikka minna... No kuidas ma lähen, äkki nad üldse ei tea ega mäletagi mind, vaatavad et tuleb mingi suvaline sinna teise inimese korterisse sisse ja nii edasi. Aga ei, tegelikult olid kõik väga sõbralikud, nagu ma oleksingi pidanud seal olema, suutsin isegi kaasa joriseda...

Täna on tantsuklubi, aga ma ei kujuta ette, kas lähen sinna või mitte. Kui arvestada, et lähen Tallinna (ei tea millal, kas laupäeva esimese bussiga, millele jõuan?), peaks vöö valmis saama, samas, kui ei lähe, siis ma ei tea, millal sinna üldse jõuda võiksin, sest järgmine nv on BVÕ ja rahvamuusikapäevad, peale seda oli veel midagi huvitavat... Eeh, ei tea. Eks näis, mis tujus olen peale peremehe käiku.