*

Ja jälle läheb kõigutamine lahti. Kõigutatakse mind mu jalgadel.

Alati juhtub kuidagi niimoodi, et kui ma lõpuks, lõpuks ometi midagi-kedagi usaldama hakkan, ivakeseks ajaks saan selle suurepärase kuuluvustunde, tuleb mingi tagasilöök. Võib juhtuda, et ainult kujuteldav, aga tuleb. Kunagi aastate eest oli mul trenni-inimeste kollektiiv. Enamuse ajast ma olin kyll selle hulgas, aga yksi, korraga sees ja ometi väljas. Jõudsin umbes paar nädalat rõõmustada selle yle, et inimesed mu ymber saavad yksteisega suurepäraselt läbi ja ma tõesti olen lõpuks yks teiste hulgast, kui kolm lähedast sõbrannat võtsid endale kollektiivnime, endile kolme peale. See polnud esimene kord kui midagi sellist juhtub ja see pole kahjuks ka viimaseks jäänud.

Grupis on mingid asjad, mida ma saan teha ja olla ennast vähimalgi määral pingutamata, sama loomulikuna nagu hingamine, kuid kui ma pean ainult nendega piirduma, eraldab see mind teistest. Ja just siis, kui ma selle õnnelikuks viivuks ära unustan, tuleb ja hammustab see mind selja tagant.

Ja ega ma ei teagi, kas mul on lihtsalt halvasti vedanud või ma olengi kuidagi defektne ja sobimatu mingite omaduste poolest, mitte kunagi päriselt oma... Või äkki ma lihtsalt kipun meelde jätma neid kordi, kui see juhtub ja unustama ära need, kus ei juhtunudki.

Kõigega seoses tunduvad hetkel kõik kiitmised ja muu selline mulle ylemängitu ja võltsina, nii et läheb veidi aega, enne kui mul lihtsalt iseenesest uuesti normaalsem hakkab.

In other news, mu selle kuu käsitöö-tööports tuli just täna kohale. Seda on hirmus palju.

aasta vahetub

Lugesin just seda, mis eelmise aasta lõppemise kohta kirjas oli.

Eile, aasta tagasi, leidsin ma, et peaks nyyd veidi rohkem selle maa-poole kõrvale oma linna-asja elama. Kui nyyd vahepealset aega vaadata, siis just seda saigi tehtud. Akadeemiline puhkus, teenindustöökoht, katsetused iseseisva eluga. Ja kuigi see kõik ei mänginud välja täpselt nii, nagu ma oleksin tahtnud, oli see siiski suurepärane ja äärmiselt õpetlik. Ma ei mäleta, kas see iseenda hooletusse jätmise tunne oli aasta, enama või vähema eest, aga see on yle läinud. Ma olen selle maalapikese, mis ma olen, ära koristanud, seda niipalju uurinud, et nyyd ma tean, kuhu on mõtet toetuda, kuhu on mõtet ehitada ja kuhu mitte. Mõnusalt oma-jalgade-peal on olla kõige selle lõpuks. Ega see ei tähenda, et elu oleks yhtäkki kolmkymmend korda lihtsamaks läinud, aga jälle on mingid hädadega toime tulemise mehhanismid juurde kasvanud-õpitud, iseenda piire veidi täpsemalt tundma saadud ja nii edasi.

Veidi klišeelik tundub peale tagasivaate panna kirja ka ootused uueks aastaks, aga võibolla peaks siiski. Olevat ju klišeed seda just sellepärast, et need töötavad. Või umbes nii räägitakse.

Loodan, et aasta pärast sarnast asja tehes olen yhe suure saavutuse, projekti, kogemuse võrra rikkam. See on nyyd see asi, millega ma kavatsen salaja ja suure innuga tegeleda, kuni sellest midagi välja tuleb või tulemata jääb. Mhm, tulemata võib ka jääda, vabalt, aga ma ei tea ju, kui ma ei proovi. Muus osas... võibolla peaks ette võtma ja uuesti veidi sygavamalt muude asjade kõrvalt ka larbi-asjadesse taas sisse elama. Paari nädala pärast on esimene võimalus, hea inimene Elaviel kutsub lahingmadistamist kokku. Käsitööd on hämmastavalt vähe tehtud saanud viimasel ajal, ehk tuleks ka see uuesti ja pärisemalt ette ning kätte võtta. Selle kõige juures ei tohi ka uuesti tagasi tulev kool kannatada saada ja ma loodan, et sellega saab nyyd veidi paremini olema kui enne.

Yhtlasi loodan ma tõesti kogu sydamest ja väga siiralt, et tulev aasta ei võta mult yhtegi tuttavat vähemaks ja toob sõpru ehk isegi juurde. Et ma suudan ennast vaimselt veidi treenida ja täiskasvanumaks saada, mul on endiselt päris palju liiga lapsikuid käitumisjooni. Et kõiksugused võlad saavad vaikselt ära õiendatud ja võibolla mõni uus maa ära nähtud. Mõni uus keel lähemalt yle vaadatud ja palju uusi huvitavaid ideid läb mõeldud. Endaga lõplikult rahu tehtud.

Sellest vist piisab, ega ei saa yhte aastat ootustega yle ka koormata. :D

See blogi ei ole surnud.






Vaatamata kõigile ootustele.







Niisiis.







Halb tuju on. Kõik on hästi, lihtsalt halb tuju on. Miskipärast on vähemalt see osa maailmast, mis mind igapäevaselt ymbritseb, yles ehitatud selliselt, et ykskõik mis olukord mu elus ette tuleb, varsti tuleb see ette ka tagurpidi. Kevadel olin ma alatasa tööl ja ylejäänud aja nii väsinud või muul moel hõivatud, et inimene olemiseks ei jäänud aega. Kahjuks langes see kokku ka migni perioodiga, kus inimene olemise vajadust tuli ette rohkem kui tavaliselt. Nyyd on see olukord siis ennast mulle vastupidi ette söötnud. Ehh, elab yle ja edasi ja tegelikult pole häda midagi, aga paneb mõtlema, kas ongi nii, et neid inimesi paistab alati rohkem vaja olevat, keda parajasti hästi kätte ei saa. Et alati on yks, kellel on parajasti vaja teist, aga tol on muud ka teha. Miks ei võiks elu olla nii lihtne, et kõigil on alati yksteise jaoks aega korraga? Ja järgmisel .. päeval, nädalal, misiganes ajahetkel on mõlemal muud tegemist, kah korraga nii et miski puudu ei jää. Nii lihtne ja ilus elu oleks sedasi.

Mu kirjutamine on roostes. Mõtted kordavad ennast peas nagu hernetera tyhjas karbis ringi veeredes (geniaalne väljend halvasti ymber öeldud, sain selle kunagi sellest eestikeelesest robinhoodi raamatust, mille pealkiri ei olnud Robin Hood).

Mida ma teen ja teinud olen...

No ma teen oma käsitöö asja. Ja logelen. Ja olen viimasel ajal jälle sattunud tsyklisse, kus ma olen kaua yleval ja magan pool päeva maha ja teenin sellega ära kõigi ymbritsevate pahameele. Kurb tõde on, et ma teen asju tunduvalt vähema protsendi oma ajast kui võiks ja olen sellele vaatamata kogu aeg väsinud. See tegelikult ei ole miski efektiivne ajakasutus, kui päevas saab tehtud kaks lehekylge teksti ja mõned pisted midagi ning ylejäänud aeg kulub molutamisele tegevuste eel ja järel ja vahel, pooleteiseks tunniks enda käimajooksmiseks hommikuti ja kaheks tunniks lõdvestuseks peale tundi-pooltteist (kui hästi läheb) tegutsemist. Sellega peaks midagi ette võtma ja see midagi on võibolla esiteks veidi parema unetsykli loomine.

Aga kui mul on vaja kasutada neid paari tundi pimedat ja vaikset aega kella kahe paiku...

Näis, mis sellest elust saab, präsi nii nagu viimased päevad see edasi minna ei kannata, sest ma pole mitte midagi ära teinud.

Täna on imelik päev. Kõik asjad, millel on olnud nii palju, nii kohutavalt palju võimalust minna täiesti edutult, et mitte öelda katastroofiliselt halvasti, on läinud hästi ja kiiresti. Ärkamine, millega mängisin suurt riskimise mängu, et kas ikka õnnestub või siis mitte, toimus peale armuaega vabatahtlikult. Koristamine, mida mul tuli ette võtta asjade ylesleidmiseks, ei andnud kyll soovitud tulemusi, ent läks kiiresti ja kergesti ja edukalt. Neljast läbi vaadatud sahtlist poolteist sai tyhjaks tehtud ja tegelikult on prygimäekraai seal veidi veel. Kõike ei jõudnud yksipulgi läbi ka uurida, pigem sai laia lauaga löödud. Nojah, kui kahe aasta joooksul pole praktiliselt yhtegi neist sahtlitest avatud saanud, võib sealt samahästi ära visata ka otse kõik, kuid erinevad vanad koolipäevikud ja aukirjad ja pihuloomad ja nii edasi... neist mõned võivad ehk alles jääda ka.

Jah, koristamise käigus kõike otsitavat kraami ei leidnud, kyll aga hiljem. Nägin veidi aega vaeva, et ema appi meelitada - otsima asju, mida ta väga väga ammu näinudki polnud ja mille kuju isegi silme ette manada ei õnnestunud. Või noh... Lõpuks õnnestus ka, ja siis oli kotitäis salajast metallikraami paari hetkega leitud. Nina alt. Kuhjast, mille ma taskulambi abil korduvalt yle olin käinud, valgustatud ruumis. Vähemalt on käes, vähemalt on lootust?

Täna on selline päev, kus tahaks kallistada kogu maailma. Igayhte ykshaaval ja kõiki korraga, lihtsalt sellepärast, et miski arutu heldimus on võtnud võimust.

Appi, kuidas aeg lendab. Suvi alles algas, teda peaks veel peaaegu kaks kuud järel olema ja ikkagi on sygisene olla. Ja väike laps, kelle ema ma teadsin siis kui teda veel polnudki, läheb lasteaeda. Ja vanemad on yhtäkki vanad ja lapsed on yhtäkki välja kolinud nendele rajatud kodust (segaduse vältimiseks, mina ja õde siis, ei midagi keerukamat siinkohal) ja täna on juba nii mitmes päev kuust mis eile algas ja...

Ma ei tea. Ma ei oska vist seda tempot. Nii paljut ei oska! Nii vähest oskan, aga selle eest hästi.

Näiteks mõtlesin ma välja ajaloo, mida on lihtsam õppida ja õpetada, mis ei ole kuiv ja igav, vaid on kangelaste lugu. Miinus aastaarvud ja keerulised parteibosside nimed, aga koos Peppin Lyhikese ja Saksamaa yhendamisega (noored romantilised poisid, schwarz und rot und gold nööpaugus või kuidas sellega oligi). See oleks ajalugu, mida sa saad jutustada ja see jääb meelde. Ega ma ei mõtle, et unustame aastaarvud ja kroonika täiesti, aga miks ei võiks neid jätta nendele, kellele asjad huvi pakuvad? Miks ei võiks igayks juba väiksest saati teada no.... no kasvõi sellest saksa-inglise õhusõjast, mille nime ma olen unustanud, sest kooli sõjalugu libises sellest kiirelt yle.

Mõtlesin välja, et asjad on halvasti, aga mitte mignitel välistel ja vääramatutel põhjustel vaid mast laiskusest ja mõtlematusest ja kõige selle peale vaadates saaks ka väga palju hullemini olla.

Mõtlesin välja ja tabasin ära, mismoodi võib olla olla teismeline - selles pisikeses etapis, kui kõik käed-jalad järsku kohutava kiirusega kasvavad, keha muutub just mõõtudelt. See vajs väljamõtlemist, sest ma ei mäleta et ma ise seda kogenud oleks, kui õige aeg oli. Nyyd saan sellest veidi maiku, kui avastan iga päev, et yks või teine asi on laiaks jäänud ja linnas suurest poeaknast möödudes vaatab vastu mingi inimene, keda polegi paha silmata. Harjumatus, vat mis see on.

Elu nagu elu ikka. Paljut, millega rahul olla ja paljut millega teps mitte.