yle pika aja yks vanamoodi postitus

Võiks ikka midagi kirjutada, sest aeg ei ole seisma jäänud. Saabuvast või vähemalt lähenevast kevadest annab tunnistust aina pikemaks veniv päev ja see meeletu soe päike. Hoiame juba veidi aega lõunakaare aknaid päeval irvakil nii tunnijagu, muidu kytab endnest suurtest akendest heledalt sisse paistev päike toa liiga kuumaks.

Selle suure valge päevaga on yks häda. Sellega ei saa mõnusalt teha talviseid tubaseid asju, sest see on nii hele ja nii kevad ja nii aktiivset liigutamist nõudev. Aga mul on kõik talvised tubased asjad veel tegemata ja pooleli. Kättevõtmiste kuu on. St, praegu, taevas, mitte radokuu kui selline (kuigi tol pole ka häda). Tegemist tahab ikka veel see heegeldamine, tegemist tahab see uus valge nõelkindapaar, tegemist tahavad need kaks paela, mis rõduukse kyljes ripuvad ja syndida tahavad nii see tore villane arvutikott kui see tore linane lyhikese käisega särk. Ja veel mingi umbes miljon muud asja.

Ja lugemist ootab ka päris päris mitu raamatut, mõned neist paberil, mõned arvutis, aga seda ei taha ka sellise valgusega teha. Seda peaks tegema siis, kui õhtul on pimedaks läinud, aga siis ei viitsi ju ka. Ja palju ma õhtul niiviisi pikalt kodus olnud olengi.

Eile näiteks olin kylas, mängisin Arkham Horrorit. Tore oli. Midagi mäletasin varasemalt reeglitest, suurt osa mitte, täringud veeresid keskmiselt. Loodetavasti midagi ära ei rikkunud. Varem olen selle mänguga kokku puutunud tegelikult pigem vähe - mõned korrad, mitte rohkem. Reeglite tõlgendamises oli erinevusi, aga pigem vähe.

Nyyd leidsin talvisest Myyrilehe numbrist luulet, mis mulle meeldis. Liis Koger tegi ta sinna. See on mõnevõrra sugulaslik mulle kohati. See on veidi sedamoodi, nagu ma ise teen - aga linnalapsem veidi. Läänekultuursem. See ei tee teda halvemaks, tal on see tunne sees ja alles. Siiralt soovitan, usun, et võib paljudele meeldida. Raske on luulest rääkida, kui peamine asi on see omalaadne sõnastamatu emotsioon selle taga.

õeh...

Täna sai väljas käidud ja arvatavasti tore yritus maha magatud. Käisin esiteks verd andmas. See oli seekord natuke imelik, sest ma pole ammu käinud Ädala tänava keskuses. See on ymber tehtud. Seal on tekkinud kysimustiku täitmise monitorid näiteks. Heh, ja pall mu käes oli nii kõva, et miski lihas kyynarvarrel hakkas suisa ära väsima - oli kohe tunda, et treening. Hemoglobiin on vist korras selleks korraks - või midagi sellist.

Peale seda oli äärmiselt eesmärgistatud kohtumine linnas (yhe ootamatu negatiivsevõitu uudisega) ja meeldiv ajaviit. Ent samal ajal, oh häda-hädakest, toimus yritus paar kõrvaltänavat edasi. Ja kui ma oleks tolle kuulutuseteksti korralikult lugenud kohe alguses, mitte täna õhtul, oleks eesmärgistatud kohtumine võinud toimuda või vähemalt jätkuda just nimetatud yritusel. See oleks ilmselt olnud veidi teistmoodi ja ei saa kindel olla, et ydini meeldiv, ent siiski.

Muidu... yritan endaks jääda, samal ajal paremaks saades. Just nii ongi.

ARGHHHHH!!!!!

nukker ja nördinud

Tusane olen. Otse halvasti polegi miskit suurt, ent hästi ei ole ka teps midagi justkui. Miljon pisiärritust jooksevad kokku ja rikuvad olemist.

Yhtlasi olen pahane, kuid ennekõike rahulolematu iseendaga. Mõne tunni eest tuli mõte, et võibolla mõnede päevade tagune otsus polnudki õige. Näib, et ma ei suuda olla piisavalt tore ja hea ja päikseline, et olla meeldiv. Piisavalt hea, et mitte mõjuda halvasti. Ma ei taha ju... Ma ei taha olla turris ja morn ja ylikriitiline. See ei sobi kokku yhegi mõttega, mis mul on. See ei sobi kokku yhegi olemisega. Võibolla see lihtsalt on valesti, mis siis, et mul tegelikult on olnud tore.

Ei ole hea ja õige, ei ole yldse õiglane tekitada negatiivseid emotsioone nii... nii tundlikule mõistlikule taibukale toredale hoolivale ausale&arukale heale inimesele, kelle ma enda lähedusest avastasin.

Võibolla osaliselt kantud pragustest mustadest värvidest (aga mitte kuigi palju) tunnen ma ennast väga halvasti selline olemise pärast. Tahaks olla parem, aga on tyhi lootus, et ma tõesti kunagi heaks hakata suudaks. Selline nõme olengi.

ikka elus

Tänase päeva võib lugeda kordaläinuks. Palju stiilsete inimeste pilte, sõrmkybaratäis vestlust ameerika autodest (mina olin kyll see kuulaja pool, ent siiski.), kokkuvõttes meeldivalt veedetud pärastlõuna ning õhtupoolik.

Siin on vahepeal vaikne olnud, sest mul on olnud kõike muud teha ja siia pole midagi yle ajamiseks jäänud. Tegelikult olen ma olnud vaheldumisi kas liiga mujal ja väga vähe arvuti taga, või vastupidi, väga siin ja liiga palju arvuti taga, kummalgi juhul on raske olnud leida midagi siia kirja panemiseks. Võib arvata, et asjad normaliseeruvad varsti või hiljemalt mõne aja pärast, ent kui midagi kirjutada pole peale nende asjade, millest kirjutada ei oska, siis...

Leidsin täna Linnalehest yhe töökuulutuse, millele esimesel võimalusel vastan. (St, esmaspäeval.) Sain yhe soovi-tellimuse järgmise nõelkinnaste paari jaoks. Mõlemad on positiivsed uudised.

Ei kuula, nyyd lõpuks ometi ei kuula enam kogu aeg yhte ja sama muusikat. Mis meil on, veebruari keskpaik? See tähendab veidi vähem kui kahte kuud. Seda on väga väga palju. Ju siis oli vaja ja oli õige atmosfäär, aga nyyd hakkab ära tyytama.

Kodus on asjad keerulised. Kuna ma olen ysna veidi aega olnud õhtuti pigem kodust ära ja ööpäevarytm on tugevalt hommikusse kaldu ("Sul on pea asemel öö!" on konkreetselt kõige ilusam asi, mida selle kohta öelda saab.), on vanaema juba paar korda teinud salvavaid kommentaare kujul: "Jälle lähed tööle, jah?", kui ma kell õhtul välja minema sätin. Tema pahameel ei too kaasa jamasid, ent selline märkus on siiski ysna haavav. Mõningased arusaamatused ja vastuolud temaga on tavalised, aga ma tegelikult ei taha sellisel okslikul jalal olla.

Säh postitus.