Elimineeritagu maailmast huijoop! Kogu aeg peab midagi tegema et teisi asju teha saaks. Teesuhkru lusikas jääb ette hiire liigutamisele, mida on vaja selleks et rahulikult raamatut lugema saaks... Perse kyll.

Tartuga läks väga kehvasti, kuid mitte nendel põhjustel, mida ma kartsin. Nyydseks jätab Tartu mulje, nagu sõber, kellega sa kolm aastat tagasi lähedaselt suhtlesid, ent kellega te olete lahku kasvanud. Ja vanad ammuunustatud valud on endiselt alles, kuhugi ei saa vaadata, ilma et hambutu minevik hammustama tykiks. Põgenemine oli sama valutu kui kohaleminek, seda peab muidugi tunnistama. Natuke pistis ainult rahakotti, aga noh... Muutuvad plaanid teevad sellist asja sageli. Seda ei saa tõesti pahaks panna.

Kõike muud see-eest aga saab. Oleks siis veel, et iseenda muutumine oleks toimunud ainult meeldivaets suundades, aga ei. Paraku on maha jäänud ka meeldinud asju ja omadusi. Nende eest ei saanud piisavalt hoolt kantud.

virisen maailma vastu!

Täna paistab mind olevat tabanud masendus ning õiglusejanu.

Ei ole aus, kui yhel inimesel on teise kohta rohkem isiklikku teavet (ning pahategemisevõimalust) kui teisel. (See häirib mind ainult niipidi, et ma ei taha enda kätte rohkem saladusi kui ma enda omi välja annan. Välja anda võin rohkem ka, niipidi hullusti ei häiri.)

Ei ole "õiglane" kui keegi saab napist ressursist justkui suurema tyki kui teine. Siinkohal olen ilmselt kakelmas maailma paratamatusega - inimese aega võrdselt kõigi vahel jaotada on võimatu ja ilmselt mõttetu, aga mingi rahulolematuse ja jama maik on kukla tagapoolel selle kyljes ometigi.

Ei ole viisakas, kui yks inimene peab teiste usalduse ja läheduse võitmiseks tegema palju ja teine imevähe. Ja kripeldabki ja tekitab negatiivseid emotsioone, mis siis, et ma annan enesele mõistusega aru, et ma ei tea kunagi yhegi asjade käigu tegelikke taustu-tagamaid ega saa omavahel võrrelda erinevate inimeste eriaegseid pingutusi.

Mingi nõme ja ebaausalt korraldatud maailm on see selline!

Eelkirjutatud päev sai mingite imelike juhtumiste tõttu halbolemisest päästetud ja ootamatuid heaks keeranud asju on juhtunud veelgi. Ainult, ilm, jah, see keeras halvaks ja sajab mignit jama taevast alla, tänavad kõik puha lörbakat täis. Aga tegelikult...

Loll on loll olla. Avastasin, et mul praktiliselt puudub mingitlaadi sotsiaalne meel. Ma ei suuda ära tabada, vastu võtta, lahti mõista mitte mingit sotsiaalset signaali, mis ei ole päriselt puust ja punane. Mingeid asju on mõistagi võimalik bluffida - ega pime inimene saab ka aru, et tal sein ees on, kui ta käe ette sirutab ja katsub. See ei tee teda vähem pimedaks ja maailma värvirikkusest jääb ta niiviisi paratamatult ilma. Imbetsilne tunne on. Null võimalust aru või osa saada ymberringi toimuvast huvitavast sotsiaalsest tantsust-maalist-värvikirevusest. Teeb kurvaks ja ette võtta ka midagi ei suuda.

Vahepeal on yldiselt hästi olnud, aga täna on

SITTsittSITTsittsittSITT

. Mingi imelik päev, kus maailm tudnub olevat selleks tehtud, et mulle närvidele käia, seejuures ilma yhegi objektiivse põhjuseta. Kõik ilusad inimesed on selle jaoks ilusad, et ma koledam oleks, kõik targad inimesed on targad, et mul oleks lollim olla, kõik osavad inimesed on osavad selleks, et osatada, kõik kes on millegiga yldse kunagi hakkama saanud, meenutavad, et mina justkui ei oleks. Mis sellise päevaga ikka head peale hakata... Oleks veel vilets ilm, oleks kergem kannatada, aga kaunis on. Päike paistab ja aias kasvavad (8) juba lillekee-seed... Tegelikult teeb isegi see tuju halvemaks, et ilus ilm on, sest tavaline tehnika sellise päeva edukaks läbielamiseks on päev läbi arvutimasina taga istuda, näiteks, aga seda ei ole yldse nii normaalne ja mõnus teha, kui õues selline kevad ringi röögib. Alternatiivne variant oleks magada, ent sellekski on liiga valge. Õigupoolest peaks yritama ennast kokku võtta, leida maailmast yles mõni inimene, kes vaatamata oma miljonile oskusele ja teadmisele suudab mitte närvidele käia ja sellisega võiks minna kuhugi õue jalutama. Aga yhtegi ei suuda välja mõelda.

SittSittSittSitt...

Olen tagasi endas. St, päevajagu naljakat tigedust ei katkestanud tegelikult mu juba enam kui nädal kestnud imetlust maailma osas. Kõik on nii hästi! Inimesed on imelised! Natuke imbetsilli tunne tekib, kui linnas mööda jalutavaid inimesi sellise suure rõõmuga vaadata, suu naerul.

Nagu viimasel ajal kombeks, nägin tänagi vanu tuttavaid. Eraldi episoodides, seejuures selliseid, kes yksteistki teavad.

Raamatuid olen rohkem lugema sattunud, nyyd, kui meil Päevalehte enam ei käi ja arvuist seriaale vaadata ei saa. Stephensoni "Anathemi" lugesin läbi, vaimustusin. See on yks neid raamatuid, millel läheb ikka hulk aega, et tegevusele miskine kiirus sisse anda - aga kui juba on, siis aina kiiremini läheb. Viimane kolmandik raamatut võttis aega umbes neli tundi, esimene vahelduva eduga nädalaid. Raamatugi yle oli mul hea meel - ei juhtu liiga tihti, et filosoofiat ja matemaatikat niimoodi poolsalaja ja õnnestunult tutvustatakse, et ei teki järgitamatuid teooriakeerdkäike.

Siis Traadi "Tants aurukatla ymber", mida vist mõned postitused tagasi isegi mainisin. Kontrastide raamat. Yhest kyljest peene joonega keel, delikaatselt ning täpselt valitud kirjeldussõnad... vastukaaluks aga just selline värvide poolest lopsakas maaõhkkond. Teosest on raske midagi arvata, mõte ei saa yldse otsa peale ja essee on endiselt kirjutamata.

Edasi Ristikivi "Ei juhtunud midagi". Puhas linnaromaan ja tekitab mingil kombel tahtmise võrrelda seda mõne Hindrey novelliga. Olemuslik, elegantne, õhuke - keel siis, mitte raamat ise, kuigi ega ta paks ka ei olnud. Äärmiselt nauditav lugemine, mis siis et syndmustikus pinget eriti ei olnud, polnud mõeldudki olema.

Nyyd just alustasin Valev Uibopuu raamatut. Pealkirja veel ei tea, see pole pähe jäänud ja vaatama minna ka ei viitsi. Nimetan ta ära, sest tahtsin keelt võrrelda - ta kirjutab Ristikiviga sarnaselt ja hoopis teistmoodi. Samasugune suvine koloriit, aga paksude mustade markerijoontega piiratud alad nagu värviraamatus ("Ei juhtunud midagi" tintenpenijoonte asemel), seda, kui hea või halb sellist tulemust lugeda on, oskan alles mõne aja pärast öelda.

Selline kirjanduslik siis.