kõikumised-kõikpersed

Seekordne tantsuklubi oli mitut pidi asjalik ja kasulik ja muidu vahva. Esiteks ärilised-muinasjad kontaktid lõunanaabrite juurest Lauraga, kes helistas veidi enne kui ma tulema hakkasin. Tema käest ostsin nimelt Mytofestil hulga helmeid, nende hulgas ka yhe suure seest tyhja metallhelme. Mis järgmisel päeval kaheks tykiks katki läks. Sattusime yhes tantsuklubis eelmise aastanumbri sees kokku ja ta lubas, et järgmine kord kui tuleb, vaatab seda katkist ja parandab ära või vahetab välja, sest nad ei tohiks nii kergesti tykkideks laguneda. Nyyd helistaski ja vaatas. Ma olin ise ära unustanud ja olin väga kindel et tema on ka unustanud. Niisiis, asjalik ja ärilik - sest ma pidin kataloogi talvelaagrisse kaasa võtma ja inimestel suud vesiseks ajama.

Teiseks, muidu vahva, sest yks ammune tuttav oli oma teisi tutvusi kaudu tantsima saanud. Ja yks teine tuttav oli pika palumise peale uuesti ennast kohale vedanud - ma tean omast käest, kui lihtne on kogu aeg yhte ja teist asja sel ajal teha kui saaks tantsida - enne kui see hinge võtab ja siis enam ei jäta. Jah. Nyyd ootab mind ees ports võõraid inimesi, kõik must jupp maad vanemad, saunaõhtu ja erinevad filmid. See oli positiivne pool.

Ja pärast tantsimist sai tunnikese või sinnakanti mööda oma linna jalutatud. Kolmapäevaöösiti on vana Tallinn minu oma. Ei jaga kellegagi. Mitte kellegagi. Mitte kunagi.

Olin seal kohapeal veidi ebaviisakas ja tormasin keset vestlust teise ruumi rahunema. Pärast tegin nägusid. Ei vabanda. Võibolla oleks olnud viisakam jätta näod tegemata, kõndida pea pysti nurga taha ja veidike otsustavust yles näidata. Ilmselt peab siiski järgmine kord tollele neiule asja veidike-natuke selgitama, et minust valesti aru ei saadaks. Lasku aga käia, kui meeldib. Kuni meeldib. Ja pärast vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Nägin seejuures ka yhte päris koledat irvet - pidi nägema välja nagu välknaeratus?, aga nägi välja nagu lõrisetaks mu peale hetkeks. Või mine tea. Yks teab, aga yks ei ytle. Aga ma ei kysi ka. Mitte nyyd.

Kui aus olla, olin veel eile koju jõudes ysna augus. Kes polnuks, sellise käitumise juures. Aga hommikuks oli miski taastunud, mingi usk või asi. Jabur, kas pole. Mul ei ole ju usku. Või noh, sellega on keeruline. See on.. jah. Raske.

Kõlakuduma peaks, aga võibolla pole see kõige targem hetkel. Kell on ju juba kaks ja rohkem, ja kõik käed ei pruugi enam õigesti töötada. Tegemist on veel, aga kell on häbematult palju. Kõlamist on ka häbematult palju. Kaks korda neli või rohkem meetrit teha enne järgmist nädalavahetust. !Mind võib ilmselt nyydsest peksta arvutist eemale, kui mind siit paistab.!

Päikest!

Kampsunikirurgija ja meemivarjend

Ma siis nii kombe pärast virisen, et loobitakse sodiga. Et noh, meem või miski. (Tõsiga ei virise, ma juba mitu aega loen muudkui ja loodan et keegi nimeliselt viskab. Kuigi, ei tea, äkist plahvatab nyyd ja siis on siinsest (veebi)ruumist ainult sodi järel.)

Aga tegelikult ei ole mul praegu selleks aega, sest tantsud tahavad tantsimist.

Niisiis mainin ainult ära, et eesti keeles paistab olema suuur segadus igasuguste pyydega. Selle nime alla käivad kolme väga erineva ladinakeelse nimega linnud. Neid yhendab pruunikirjutooniline sulestik põhiliselt. Vot. (Mul oli töö juures aega need kõik erinevad erinevatest teatmeteostest yles otsida, piltega.)

Ja nalja sai ka - kes teab, milline näeb välja kampsunikirurgija? Ja mis võiksid olla tema töövahendid?

kõigest

Uus nädal algas puhkepäevaga. See oli yleeile. (Jah, neljapäeval. Vähemalt mõnda aega juba ja mõnda aega veel käib mu isiklik kalender neljapäevast neljapäevani, tehke mis tahte. Vahet pole, töö on nagunii graafiku alusel, nii et vabad päevad langevad teiste inimeste vabade päevadega kokku pigem juhuslikult ega muutu nädala loogiliseks alguspunktiks.) Kolmapäev oli pisike traagika, nimelt olin ma nädala algusest saati absoluutselt veendunud, et peaks olema vaba päev. Ärkasin pool kymme selle peale, et ylemus helistas ja tahtis teada, kus ma olen ja miks mind tööl pole. Olidki nässus kõik plaanid - okei, terve plaan - sõita õhtul Tartusse tantsima. Oleks hommikul õigeks ajaks tööle läinud, oleks jõudnud. Oleks vaba päev olnud, oleks ka jõudnud. Aga et ma pidin oma apsu tõttu (kõik naersid, eriti pahane keegi ei old) poolteist tundi kauem tööl olema, siis essugi ma jõudsin. Kuigi polkadest ilma jääda pole ka ilmatusuur traagika.

Puhkepäev algas lebotamisega ja muutus sujuvalt toa kokku pakkimiseks. Kolimisest endiselt kohevad asjade hulgad said korralikuks muudetud mingil määral ja mahtusid ilusti ettenähtud ruumiosadesse ära. Kuna kõiki ruumiosi ei ole veel ette nähtud, ei saanud päris kõike ära panna. Aga kui kunagi see tuba kõik oma mööbli kätte saab (praegu puudub yks detail ja yks on poolik - ei, yks asi on veel puudu) siis seal saab olema ohtralt ruumi ja ilus. Või mitte just ohtralt, aga piisavalt. Võitlesin diivanilaua vastu, edukalt. Iseenesest vajalik vidin, aga eeldab et kõik seinad oleks keskpunktist meetrijagu kaugemal. Muidu lihtsalt ei ole ruumi elada. Aga hetkel poolik detail on voodi. Ilmselt on mingid pisividinad, mis selle juurde kuuluma peaksid, kuuri ära kadunud ja asja pole võimalik lõpuni kokku panna. Lisaks läks just enne magamisaega katki nöör, mis yhte lipirida koos hoiab (ilmselt niiskust saanud ja vanadusest...) nii et nyyd võtab voodi ja maha tõstetud madratsid ära pea kogu ruumi mis olemas on. Tyytu.

Kui raha nagu oleks siiski veidi, on ilmatu lihtne minna kaasa tarbimisvaimuga. Mitte ennast hingetuks poodlemise mõttes, aga yhte ja teist ja kolmandat on ju vaja. Ja neljas ja viies oleks ka ilusad. Ja kuues näeb lihtsalt vastupandamatu välja, mis siis et vaja pole. Otse ebavajalikku midagi siiski ei ostnud. Veel. Lihtsalt riidepuid ja kleeprulli (kui kass majapidamises karva ajab, on see absoluutselt asendamatu) ja aknavärvid. Need mahakooritavad, teate kyll. Kui mul on kaks suuuuuurt uksakent rõdule, siis oleks ju puhta patt jätta need millegi huvitavaga kaunistamata. Ja vaja oleks veel kardinapuid ja kardinaid ja kangast millega pehmemat sorti mööbel ära katta (need õnnetud tykkdiivani nurgad ja kaks tumbat, mis kõik isesugused välja näevad) ja tegelt oleks hästi vahva teha mõnedele raamaturiiuli lahtritele uksed ette, nii et nad on puust ainult karkassi osas, muidu tapeediga kaetud. Ma armastan oma tapeeti. Aga see eeldaks et mul on raamaturiiul ja seda peab vist oma pool aastat veel ootama. Mida ma niikaua raamatutega teen, ei tea.

Sest neid tuleb aina juurde, mind ei tohi raamatupoodi lasta. (Good grief, ma TÖÖTAN yhes sellises ja pean päevast päeva päevad läbi vaatama kuidas pood on täis raamatuid mida ma tahaks.) Viimatine saak Varraku soodusmyygilt:

• kaks hilisemat Dyyni osa
• miski raamat tikkimisest

Ja pärast Raamatukoist:

• kolm osa vadja keele sõnaraamatut
• "Mõrsjalinik" (pehmekaaneline)
• väikses köites "Imede saar"
• ja järjekorranumbrid "Rõõmulaulu" ja "Nõiduse õpilase" jaoks.
• Mis tuletab meelde, et Liisaga ei tohi tylli minna. Tal on rahvariideraamatud. Kõik kolm.

Kui asjad samas tempos jätkuvad, ei mahu mu raamatud raamaturiiulisse ära selleks ajaks, kui ma selle saan. Või paar kuud hiljem. Hetkel veel on ruumi yle, aga kui kauaks.

Tantsuklubi võiks rutem kätte jõuda. Ja kauem kesta. Yldse tihemini olla. Rohkemate inimestega. Kaminatule või lõkkega. Uhiuute ummiskingadega, mis siis et neid mul kyll pole. Elu ja tantsulustiga. Kasvõi põdrakõlinaga. Neet, teisipäeval jälle ei saa Tartusse laulma. Õhtupoolne vahetus, mis parata. Niuviu, ilu ja värve tahaks! Laulu ja lustilöömist, kiikumist! Suve. (Palju tahan, tean-tean.)

Nyyd mu valud juba ennetavad haigetsaamisi. Ajee. Elu on keeruline, eriti kui uskki hakkab kaduma - seesama, mis viimased neli ja pool kuud on mind edasi vedanud. Mis on tõde, kui ma ytlen et see läheb nii, hoolimata mu tahtmistest või tahtmatustest - kas see, mida ma tegelikult arvan-tunnen-mõtlen, on see mida ma ytlen, või petan ma ennast mingil tasandil, seda ainult tõeks uskudes ja tegelikult peaksin ma ytlema et "Ma tahan väga väga et see nii läheks, aga ma tean et on vale ja õigustamatu seda tahta, nii et ma parem lihtsalt usun et nii läheb?" See enesepett suudab olla väga veenev, tõest eristamatu. Kysimus on nyyd selles, kas ma võtsin selle hoobilt kasutusele, automaatselt, ja hakkan asjast alles nyyd läbi nägema, või teadsin enne paremini ja nyyd kui nii vähe on jäänud, hakkab jaks yles ytlema ja tekivad kahtlused?

Ma tean, mida ma igatsen. Aga ma kardan, et võibolla see pole hea ja õige. Võibolla ma ei peaks. Aga kuidas teisiti? Mina ei oska - veel enam, ma suudan uskuda et nii saab, põhimõtteliselt- ma näen ju pidavelt enda ymber, kuidas nii tehaksegi ja paistab vähe lihtsamat - aga ma ei näe seda võimalust enda sees või enda elus. Ja siis ma teen nägu et pole midagi lihtsamat kui naerda ja tantsida ja torgata, mis siis et hambutult. Ja pitsitan vööl olevat nuga, et käed omatahtsi ei tegutseks, et nad pysiksid mu kontrolli all ja mu enda lähedal. Enesepett on piisavalt täielik, et paar tundi uskuda mineviku peaaegukordumist, yhte suvepäeva mullusest kevadest ja sõitu Tartust Tallinna. Toona jäi kardetud karistus ära, kuigi tegu tuli avalikuks. Äkki oleks nyydki jäänud, suutsin ennast paariks-kolmeks tunniks veenda, samadel põhjustel mis toona mängu tulid. Nyyd vaatan et õnneks, õnneks kahtlesin piisavalt kaua, et võimalused ohutult mööduks.

Muud ei olegi midagi, raske on. Lihtsalt väga raske on vastu pidada.

ehh

Kuidas tahta tahtmata
igatseda igatsemata
jätta sind unedes nägemata
kui linnusilmast aina paistad
ja seda ohutist
mis mind aitaks
ei ole veel siinpool
suurt jõge
mille yhel kaldal olen mina ja maailm
ja teisel kaldal on mälu.

Kuidas loota lootmata
sest lootusel pole enam õigust
peale neid teisi jäljeradu su unedes
kuhu ma ise pole juba tykk aega teed leidnud

Kuidas jõuda jõudmata
ja seista kindlalt igas tormis
terve tähestiku täies tähtedes
millega mind loobitakse
otsekui oleks need kivid
millega vihane rahvahulk
viskab surnuks neid
kes on eksinud tavade vastu
mida nad ei tunne.

Kuidas mõelda mõtlemata
päriskyynele keset võltspärleid
ja kaheksaharulistele tähtedele
mida kusagil lõigatakse põtrade sarvetyygastele
et nad ei kukuks taevaaugust alla siia ilma;
tantsudele ymber pööripäevalõkke
kus iga ilmahulguse silmades
säravad
kadakapuust lendavad sädemed.

Kuidas muutuda muutumata
rännata rändamata
olla ringi hulkumata
kui päike on taevas teinud
ainult kakskymmend kõrgeimat kaart
ja pambud ei võtagi palju ruumi
kui kõik inimesed tunduvad sõbralikud
peale selle yhe kelle head soovid on olulised.

Kuidas olla olemata
Kuidas igatseda igatsemata
Kuidas tahta tahtmata

(sydakuu 16., 10222)
_________________________

Ma kyll arvasin enne Lätti tantsima minekut, et tuleb lihtsalt yks ööläbine tantsuklubi ja need ylevalolevad mõtted kaovad muude alla ära. Tyhjagi. Napilt jõudsin Viljandi bussi peale, valmistades tee peal pettumuse isale (sest ma ei jõudnud, tõesti ei jõudnud tassida miskeid mööblidetaile yhest kohast teise...) ja ilmselt veel mõnele nimetule vanatädile kes mu magamiskotiga pihta said. Kella poole neljaks olin igastahes Viljandis ja kulutasin aega enne kontserdi algust. Jeerum, kui teistmoodi näeb seal kõik välja talvel! Peaaegu et ei tunne äragi. See ja teine ja kahekymne kuues asi on puudu ja too koht on kuidagi hirmus lage ja... Noh, Aita ma juba ära ei kaota, jõudsin ilusti kohale, märgates muuseas ka seda, et auto, mille peale ma hea õnnega olin tulnud, on kohal. Selgus, et koos juhiga sisaldab see nyyd suisa neli inimest. Ja peale kontserti, mille juurde kuulusid isetehtud leib, isetehtud või ja isetehtud leivast ise tehtud õlu (viimast ma ei proovinud, ylejäänud olid ylimaitsvad), asusimegi teele Läti tantsuööle.

Lyhikese, kuid kirjapanemiseks liiga keerulise nimega toimumiskohta jõudes nägime veel nii mõndagi Eesti numbrimärgiga autot. Ja tõepoolest, sees olidki kohal ka mitmed tuttavad eestlased ja mõned mitte nii tuttavad, kuid siiski meelde jäänud näoga lätlased. Võõraid lätlasi oli muidugi palju. Ja tantsida sai terve öö. Kohale jõudsime orienteeruvalt yheksa paiku, tulema hakkasime kuuest hommikul. Kui sinnatee oli möödunud läti keele tähe all, siis tagasitee liivi keele tähe all ei möödunud - inimesed olid selleks lihtsalt liiga unised. Proovisin uuesti vaadata tollesse lingvistikaylesannete kirjutisse, aga kui sealt tuttavad - ja vestlusest mõned korrad läbi lipsanud - nimed vastu tulema hakkasid, lõin ta laksuga kinni ja toppisin kotti tagasi. Pole vaja niigi väsinud pead vihastada.

Kuna kyyt läks otse Tallinna ja seda Viljandi kaudu, siis Tartusse koosolekule ma ei jõudnuki. Sellest on kahju, aga mitte meeletult. Nagunii olin selleks ajaks juba zombi. Olen veidike ikka veel. Peakski magama kobima, pärast magan homme jälle tööle sisse.

pikalt

Tähenõelad. Tähenaelad. Kylma ilmaga talvetaevasse vaadates saab väga hästi aru, miks usuti tähti olema augud taevakummi sees - näevad tõesti välja nagu nõelaga või naelaga torgatud. Ilm on ilus - selge ilm, sõltumata aastaajast, teeb mul tuju heaks. Kuud ei näinudki, ilmselt vaatasin valel ajal. Kalender sai ju ka otsa, uus tuleks osta, muidu ununevad veel kuude nimedki ära - aga unub ka kalendritarvidus, kui ma siin ei istu.

Nii palju asju tahavad tegemist, aga kahte ööd järjest ma yleval ei pysi. Ja isegi sellest ajast ei piisaks ilmselt. Aeg teha yks pisike tegemist vajavate asjade nimekiri:

*hele vöö (tähtaeg: Talvelaager)
*kleidipaelad (Talvelaager)
*vaipkleit välja lõigata vähemasti, paelad kylge ka ajada (Talvelaager)
*tööde kataloog korda teha, kaasajastada (nii ruttu kui võimalik)
*keebipaelte kavandid (nii ruttu kui võimalik, eelistatavalt enne magamist)
*kapp lõpuni täita ja ylejäänud segaduses veidigi korda luua (umbes enne esmaspäeva)
*ja kui ma juba toa koristamisejuures olen, ei teeks yldse paha leida yles yks kotikesetäis kadunud ehteid, millel kyll suuremat ise-väärtust pole, aga mis on niisama ilusad
*sokid ära märgistada, muidu ema ei tea, kelle omad need on ja ma ei saa neid pesust tagasi
*roheline punaste õmblustega kuubmantel ootab ikka veel tykkideks lõigatuna kokkuõmblemist
*lpn. E. Säde märkmed on ikka veel digitaliseerimata
*ja yhtlasi on kokku panemata kaks playlisti käsitööd tehes kuulamiseks, yks sõnadega rahvamuusika, teine ilma sõnadeta ja mitte nii rahvalik muusika
*Balli-kleidi täienduste tegemise peale peaks ka juba mõtlema hakkama. Nii mitu kahemeetrist peent kõlapaelajuppi tahavad tegemist, et peaks pihta hakkama
*ja nädalavööd tuleb uuesti välja kraapida, muidu läheb jälle samamoodi nagu viimati, st, kõik kaup ostetakse kohe ära
*vabade kõlade saamiseks tuleks muidugi kõigepealt ära lõpetada punane valgete silmadega pael, mis Fääri saartele ei sõitnud
*tšekimägi siin kõrval tahaks ka arvutiseeritud kujule jõuda
*aga arvutile endale peaks tegema kõlakuue, õige linnu värvides ja huvitava kinnitusega
*kotikestest rääkides ei ole kuhugi kadunud ka plaan ja vajadus ikkagi endale tasku valmistada
*ja veel palju muud mis yhte või teist asja vaadates ikka meelde tuleb.

Ja lugeda tahaks, nyyd mul on hulk huvitavat kirjandust. Lingvistikaylesanded sealhulgas, mida on lihtsalt siiralt huvitav lahendada, keelevaistu ja muud kasutades.

Muide, ma juba mitmendat korda mõtlen, et mis seosed on sõnade sõrm ja digitaalne vahel. Või miks.

Ja kõige yle valitseb ikkagi see miski. Puudus omast. Puudus isegi oma soravatest mõtetest ja huvitavatest keelekujunditest, puudus sellest inspiratsioonist mis laseks ilusaid asju öelda kui tahtmine tuleb.

Mõtlesin eile pikalt oma seltskonnaringidest. Kõige lähemaid on kaks, mis osaliselt kattuvad. Edasi tulevad taaskehastamine ja tantsuklubi, siis rollimängijad yldisemalt, veel väljapoole... noh, edasi on juba lihtsalt tuttavad ja paigad, kus ma aegajalt viibin. Kuhugi nende vahele on ilmselt mõne aja pärast lisandumas veel yks - aga see sõltub yhest ja teisest asjast. Ja päris maskita saab olla ainult sisimates, ylejäänud ilmale tuleb siiski nägusid teha. Ja inimesega, kes jääb kõigist neist ringidest väljapoole, ei ole mul lihtsalt millestki rääkida. Inimesi, kes jääksid piisavalt paljude ringide sisse juba loomu poolest, on väga vähe. Tean nimetada yhte - eksole. Venni diagrammi asja kohta joonistama ei hakka.

Mis miskipärast meenutab mulle seda võõrast vanemat meest viimatisest tantsuklubist, kellel oli nuga kaelas, mitte vööl. Väga tuttava mudeli nuga seejuures - tumeda peaga, kollase vase karva otsanupuga ja ilmselt tumepruunist nahast tupe juurde kuuluv Marttiini nuga. Mees ise ei tantsinud, aga ta mittevalge linase särgi kaelalõhik oli täpselt piisavalt suur, et sealt noaots paistaks. Lõunaeestilise moega mees oli. Mind ei yllataks tegelikult, kui ta oleks selle leidnud mõne tee äärsest võsast - sest see tundub asjade käiguga kokku sobima. Nägin isegi yhte kaelas kantavat kalendrit, aga omaniku nime öelda ei oska. Mul on kyll mõned pakkumised, aga ma ei tea ja kellegi käest kysida ka pole. Too naine õppis tantse samamoodi kui mina. Ma peaaegu nägin seda mõttetegevuslikku sarnasust liigutuste taga. Ja kui ta on see kelleks ma teda pean, siis ma ei lase enam kellelgi endale öelda, et ma valesti õpin. Sest jaah, ma tõesti õpin alguses peaga, mitte jalgadega - niikaua oskan peaga, kuni jalad ära harjuvad.

Tantsuklubist rääkides - ma sain meelitatud. Mingi osa inimestest paistab arvavat, et ma oskan tantsida, ja yldse mitte kehvasti. Hoopis piisavalt hästi, et peaks tulema ja kysima "Kas sa tantsiks minuga seda tantsu, ma ei oska, aga öeldi et sa mõistvat õpetada." Pärast pinnisin välja ebamäärase viipe ytlejate suunas (umbes kolm inimest puhusid juttu seal) ja kui ma asjadest õigesti aru olen saanud, oli ytlejaks yks, kes ise ka ylihästi tantsida mõistab, nimelt Tantsujumal. Ma ise ei arva, et ma eriti hästi tantsida oskaks, õpetada veel vähem, aga mulle meeldib tantsida ja sammud pysivad isegi muusikas. Mind vist ei ole päris ilma jäetud igasugusest rytmitundest, ma kahtlustan.

Veidi hiljem: lugesin jälle yhte kodulehekylge. Seekord veidi teistsuguste tulemustega. Mõtteid selle kohta: see tundub olema see asi, mida mul tarvis on. Samas ma väga kardan neid, sest nemad on selle sisse syndinud-kasvanud ja mina.. noh, ei ole. Mulle oleks vaja õpetada yhe ja teise asja märkamist, et ei tekiks jälle selliseid vigu ja mittetundmisi nagu tolle ringi kohta mäetipu ymber. Ja ma kardan seda kõike ka sellepärast, et tagasiteed ei ole. Ametlikult võib ju olla, aga mida see paber ikka ytleb. Ja mõne teise jaoksvõib ka tagasitee olemas olla, aga mul ei ole. Kui juba, siis juba. Ja rong on juba jaamas, ja mina ka.

Ja selle kõige kohal hõljub veel midagi, midagi yliolulist. See on täpselt mõistmise piiri peal, silmanurgast ehk otsapidi mõistaks, aga mõistusel pole silmi mille nurgast vaadata. Ja on nii oluline, et ma sellest aru saaks! Midagi on jäänud kahe silma vahele ja ma ei tea mis see on. Aga see võib kõik ära rikkuda, nii et see tuleb yles leida, see peab selgeks saama - ja mida pingsamalt ma selle yle mõtlen, seda vähem ma asjast aru saan. Ja kui yldse ei mõtle, mis oleks sellisel puhul loogiline soovitus, siis lähevad mõtted hoopis muudele, igapäevasematele, vajalikumatele asjadele - neile, millel on kohe praegu otsesed materiaalsed tagajärjed jne. Nii et mõlema peab, aga mõtlema neist asjust nii servapidi et... Ma pean sellest aru saama!

mis, juba kevad?

Tundub, et maailm on keerlemise lõpetanud. Või sellesamusegi... kõikumise.

Eilne päev möödus näputöö ja taaskohtumiste tähe all - kuigi ajaliselt oleks ilmselt õigem neid nimetada vastupidi. Maailm on väike ja Eesti veel eriti tibatilluke selle sees - kui su naaber on ainult su naaber, ei ole sa ilmselt lihtsalt viitsinud välja uurida, kustkaudu te seotud olete. Seda esiteks. Teiseks, moraal korrodeerub ja mureneb väga kergesti. Kolmandaks... tantsuklubile tuleb propagandat teha! Mul vist õnnestus, eks kahe nädala pärast näeb.

Kindad said valmis. Kui ma suudan yhel ajal pääseda enam-vähem päevavalgusele ja töötavale fotoaparaadile, on mõtet kiigata teise märkmikku. Juba kaks asja ootab hetkel ylespildistamist ja ärasildistamist.

Ma leidsin poest seoses kõige selle käibemaksu-hinnaralliga midagi huvitavnaljakat. Asja pealkiri on "Sissitegevuse käsiraamat." Naljakaks teeb ta põhiliselt autori keelekasutus, huvitavaks... mõned muud asjad, ja yht-teist naeruväärset on seal ka.

Naerda on kahe viimase päeva jooksul yldse kahtlaselt palju saanud. Yks tõsisem naerulaks eile, teine täna, ja tänane päev pole veel läbi. Eilse põhjustas... minu enda keelekasutus siis ilmselt. Lisaks sellele, et mulle endale tundub nagu ma aegajalt ei suudaks päris enda moodi rääkida, paistab see ka teistele välja. Naljakas hakkas, mhmh. Ylejäänud teoreetiliselt määramisvõimalised inimesed kas pole asjale õnneks pihta saanud või pole märkama teinud. Mis polegi nii paha, aitäh ma yritaks oma isiksust siiski säilitada.

Tänase põhjustas yks artikkel mu igapäevases lehes. Mine tea, äkist lauldi pronksiööl ka kusagil midagi?

Nii jah.

Kui hea peab olema kirjanik, kui sa ei suuda yldse mitte enda tyypi raamatut käest panna? Kui asi on tuntavalt võõra maiguga, arusaadavalt ymmargune pusletykk kolmnurksesse vahesse, ja ometi võib selle kohta öelda Väga Hea? Lihtne on ju nii kõrgelt hinnata midagi, mis on endale hingelähedane ja sobib täpselt. Aga kui ei ole, kui ongi võõras...

Piisavalt rippuvaid mõtteid tänaseks. Peab hakkama ehtesse seadma, õigupoolest kõigepealt ehteid seadma. Tantsujalga, tantsujalga, keeruta, keeruta... Ptyi, see on mu peas valsiviisiga ega sobi yleyldse kuhugi. *ymiseb kangekaelselt tiistelut hoopis*

tänasest

"Räbalais särgiga mees vajutas vasakus käes istuva revolvri päästikule. /---/ Tõrge." (S. King)

Selle lugemiseni, mis nende kahe rea peal oli, mis eelnevat kahte lauset eraldasid, jõudsin ma alles "pool tundi" hiljem, kui olin toibunud naerukõõksatustest.

Edasi lugedes jõudsin kohani kus kirjeldati vikisilt ja viisakalt, kuidas automaat - või misiganes, mis töötab automaatrežiimil, peale umbes esimest nelja lasku lootuseltult yles ja kõrvale hakkab kiskuma. Kirjeldus langes nii sõnalähedaselt kokku hoopis teiste isikute poolt mulle antud kirjeldusega (kui välja arvata asjaolu, et King jättis relva käsitsejale valikuvabaduse, kas lasta relval kiskuda paremale või vasakule), et ma otsustasin et kas autor ise või tõlkija on liiga palju AK-4ja laskmas käinud. See oli päeva lõbusam osa.

Päeva veidraim osa oli see, kus ma segasin kuuma vee sisse hulga suhkrut, mis oli eelnevalt segatud yhe teise valge pulbriga. (Noatera all laiaks litsutud ibuprofeenitablett muidugi, mis teie siis mõtlesite?). Puhkeruumi kapipealsele jäänud valge pulbri jäljed nägid kyll ylimalt kahtlased välja.

Ja päeva lõbutuim osa on olnud see pidev pearinglus, mis vahepeal jõudis välja valuni. Selle peale ma tabletti ei võtnud, tablett käis hammaste jaoks sest ma olen olnud piisavalt tropp et unustada ennast kuhugi kirja panna. Ei tea, mida arvata. Aga kui see pearinglus tähendab, et mulle tulevad võltsgeniaalsed mõtted nagu "Laulukytt", siis võib seda veel natuke aega kannatada.

mälestustest

Elu on syrr. Elu seisneb hallis udus, millest aegajalt ilmuvad tuttavamad ja vähemtuttavamad, meeldivamad ja ebameeldivamad näod, tahavad raamatuid osta või minust midagi saada. Yhelgi pole laule laulda või jutte rääkida - pole aegagi. See hall udu kõigub koos minuga. Kõigub kõik juba nädal otsa, seitse päeva. Elu on nagu unenägu ja unenäod meenutavad pigem päriselu. Unistustest ja unenägudest kokku saaks täiesti arvestatava elu. Kui ma aktiivselt midagi ei tee, kipub pilk ära klaasistuma ja minevikustseenid võimust võtma. Päiksepaiste Hall-linna halli linnamyyri ääres ja punane mantel selle kiirtest soe. Lumesadu Balti jaamas ja kollane roos yhest teisest elust. Telgi sinine valgus just enne jaaniööd. Oranž õhtupimedus suve ja sygise piiril jõe ääres. Pärispimedus mulluse talve öödel, muuhulgas sellel poolkevadisel mille ajal saadetud sõnumi teksti olen kyll unustanud, aga mõtet unustada ei suuda, kahjuks. Kõnelemisraskused yhel muul ööl yhes võõras telgis ja unenägudeta uni mis seejärel võimust võttis. Kylma jõe selge vulin kaugel põhjas kahe mäe ja kahe riigi vahel. Yhe teise vee sama kylm ja selge vulin Inaris. Yks hoopis ammune puu yhe hoopis vana torni juures ysna vana linna piiri ääres ja see hiiumaa vöö rohelise kaelarätiga. Samavõrd ilmahulgus kui aasta ja kuu hiljem lõunapoolses linnas lõkkevalgel yht kontserti kuulates. Ja uuemad - kylmkarge ja tuuline saar, kus ma parajasti kedagi ei näinud (kuigi ise ma vist nägemata polnud...). See jabur õnnetunne mööda Falgi tänavat Hirvepargist eraldavat servaplatide rida libedaga alla joostes-hypates. Silmavesi mere ääres suvel. Ja seesama meri hoopis teisel ajal ja kohas, raudrohi ymberringi ja palavus päikesest ning jalgrattasõidust. Jõe lõputu voolamine mitmel erineval ajal ja kohas. Mitme erineva jõe. Mere lõputu kohin veel mitmemates aegades ja kohtades. Kahe mere. Vere kohin mu kõrvus toona põhjanaabrite kolmandal liinil - see on ka pea ainus mida tollest õhtust mäletan. Sama vere hoopis teine kohin kui endale sakilise kööginoaga sisse lõikasin, singist mööda. Tähtede ja kuu valgus, kui ma esimest korda Kassinurmele sattununa avastasin et ka nende valgus võib varje heita. Haldajaid täis pea toona. Yks teine öö sealsamas lähedal, yksi ja tuleta, ainsaks soojuseks teest pooltyhi termos. Puusilm, mis toona aknast sisse vaatas. Kõik need "Persekah, minalähen, minariskin, mindeihuvita enam!"-meeleolud, millest yks mu Kassinurmelt Tartusse viis. Ja teine, mida ei saanudki ära lahendatud, kui ma olin just eelmise töökoha vastu võtnud. Ja veel mitmed korrad, kus need on jäänudki ainult meeleoludeks sest homselgi päeval on vaja olla tööl ja talvel ei saa magamiskotiga kuuse alla jääda.

Seda kõike on palju. Igayks neist mälestustest lubaks end yle mitme masinakirjalehekylje lahti kirjutada ega ytleks ometi midagi mitte kellelegi. Ja ometigi on see ainult murdosa kõige selgematestki, mis mul alles on. Kilde, juppe, faktikesi on veel nii määratult rohkem, et pole ime et pea raskus tuikuma võtab.

Ja maailm kõigub edasi.

näkkunaer

Tahaks maailmale näkku irvitada. Pea pysti, selg sirge, irvitada näkku sellele hallile maailmale, kus mul ei ole sinist siunahkset peapaela ja punaseid tikandeid valgetel käiseotstel. Sellele maailmale, kus ma ei ole mitte kellegi unenägu, kuid nii paljud jalutavad ringi minu omades. Jah, irvitada veel ja veel ja aina maniakaalsemalt, kui mind loobitakse yha järgmiste ja järgmiste jälgedega selle unedes, keda ma tänagi unes nägin. Laptuud tantsimas, et te teaksite. Veidi kohmetult avastamas, et ta polegi yksi seal keset ringi vaid me tantsime, oodi õnnele ja rõõmule ja leidmisele. Mind mu istekohale saatmas, kui tants läbi sai, ja siis ise ka sinna jäämas. See leidmine, nagu see oli tunamullusel mahlakuu varaööl. Seda ma unes just nägingi - leidmist.

Aga need katsumused peavad mu vastu puruks lendama nagu lödikskeedetud juurvilja visataks vastu kivi. Või tooreid mune või mädatomateid. Ja ma ise lähen edasi yle ja läbi tolle liga, ja naeran. Sest mulle ei ole jäänud midagi kaotada. Lootus keelati ammu ära ja kuigi seda aastavahetus natuke salaja mu ellu smuugeldas (pange te tähele, edaspidi kulub see sõna lihtsalt muugeldamiseks), tuli hingepolitsei ja konfiskeeris salakauba. Mulle pole jäänud midagi kaotada. On jäänud ainult vastu pidada. Enam pole palju.

Mis pärast saab, sellele ma ei mõtle. Sest ma ei tea, mis juhtub enne pärastist ja... Ma keeldun uskumast, et mingit "enne pärastist" ei tule. Peab. Nii öeldi.

Kail, heh, kail. Sookail. Kas sa näed ennast temana või on Kail lihtsalt ideaal mõne mõru noodiga? Juhuseid polevat olemas. Miks ma siis pean juba ammu sookailu lõhna samahästi kui kõige paremaks - sellist suvisest rabast pärinevat?

Peaks need mõtted ära lõpetama ja ennast hingepolitseile yles andma. Ylemõtlemine pole kunagi kasu toonud. Lootus on mõeldud ainult väga tugevatele, kes suudaksid selle purunemist taluda.

Elu on syrr. Alates koju jõudmisest peale aastavahetust käib mul pea ringi. Vahelduva eduga, otse peale ärkamist vähem, muidu rohkem. Pidevalt oleks justkui väga kõikuval laeval. Nii ma siis tuigungi siin leti taga ja yritan jätta muljet, et ei tuigu sugugi. Või kes teab, kas ma tegelikult kõigun või mitte, kysinud pole ja kysida pole kellegilt. Kõik toimub, kui ma pysti pysin. Kas nii?

Kylm on ka, aga see on sellepärast et ma olen jälle yleval korrusel. Siin on kassakoht otse ventilatsiooni ees. Edasi, aina edasi, rääkides ei-tea-millest ja ostes raamatuid ja olles sunnitud mõtlema puhkusele. Nad tahavad ju teada, kunas ma puhata tahan. Kui vähegi veab, ootab mind suvel ees yks retk. Sotahuuto ja Folgi vahel ilmselt. Kui ma ennast kokku suudan võtta ja elu midagi huvitavat ei tee.

*

Siin seisis natuke aega yks postitus, mille ma ära kustutasin. Korra panin kirja, aga hakkasin pärast mõtlema, et ikka ei saa nii. Mine tea, kes siit seda lugeda võib ja midagi arvama hakata. Lykkasin niisiis arvutigi uuesti sisse ja võtsin maha. Sest nii on ohutum.

peast põhjane

Oh miks ma kyll ei saa pooled või kolmveerandid päevad praegusel ajal kodus vedeleda, magada ja unistada. See, mida ma siis näeks, on lihtsalt kahtesemisväärselt palju parem igapäevasest jamast. Nimelt näen ma unes ja mõtete tagataustal kogu aeg ilusaid, põhjalikke asju. Põhjapõdra-ja muud kenad karusnahad, pronksehted, siidist kootud virvekirja vööd, meeletult ilusad noad, sirgeselgsed ja murdumatud Põhja inimesed vanade värvilistes riietes, virmalised ja lumeväljad, põtradest veetud kelguga yle lumeväljade tuhisemine selge tähistaeva all, toredasti riides talutydrukud kes tulevad ruumi, kiigele või lõkke äärde tantsima-ilulema, hõberahad, kaelalehed ja muu hõbeilu, hirmkenad kirikindad, avarad tasased maad nii lumega kui lumeta ja nii merega kui mereta, trumminahapõdrad koos trummiga (justnagu see pisike põder mis all ahju kyljes on...), kuksad, lusikad ja uhked tikandid sinistes, punastes, kollastes ja mustades toonides, luiged, kured ja muud linnud yle ilmajõe lendamas ja suured vanad kalad selle jõe põhjas, mäed nagu need ainult Põhjamaal olla saavad, pikad laulud ja ohtrad jutud laagrilõkke ääres, kirjud puukirstud rikkaliku sisuga ja nendel istuvad õnnelikud neiud saanis või vankril, hea kollane või ja tugev must leib... Seda loetelu võiks jätkata.

Ja igapäev... nii tavaline, nii iluvaene et kirja või põletusaparaadiga uhiuue kapi riiulite esiservi (või pruuni vildikaga, sest põletusaparaati nad vist ei kannataks...), nii laulu-ja loovaene et laula tööle minnes omaette ja lase ennast lolliks pidada. Nii lumevaene siin Tallinnas, et lumevalgus ei jõua hinge (kuigi ehk on lumevaesus vähemalt siinakandis heagi, sest kesse jõuab ära jälestada neid määrdunud ja sulavaid lumekuhjatisi kui see kraam lõpuks sulama hakkab.) Nii tyhi inimestest, ilust ja toredusest...

Äraigatsus ja siiataht... Suvalistel hetkedel tulevad meelde kahe inimese luuleread. Eriti tollest yhest luuletusest, mida ma kõigele vaatamata peast öelda ei oska, ikka jäävad mõned värsid vahele.

Suvaline asi võib saada viimaseks õlekõrreks ja ma hakkan inimeste peale karjuma. Täna muidugi... noh. Tuled koju. Selja taga on raske tööpäev, kus eriti viimased kolm tundi olid sa alati vales kohas ja oli kuritegu, et polnud võtta viite paari käsi korraga. Kolm veebitellimust kokku otsida, pool aega yhe koha peal paigal passida sest teine inimene tahab ka sööma, samal ajal käib yks ylemustest iga viie minuti tagant kysimas, et miks juba valmis pole. Palka veel ei tulnud, hea oli et hommikul peotäie komme kaasa haarasin, saab vähemalt kalorid kätte et edasi toimida. Pea käib ringi, juba kolmandat õhtut järjest. Lootsin, et vanaema ehk mõõdab rõhu ära - ja läksin koju jõudes temaga tylli. Ma tahtsin ainult juhtida tähelepanu, et ei ole hea kui kassikonserv seisab avatult sooja põranda peal pool päeva, sest see läheb ju pahaks ja ajab kassil kõhu lahti. Et las tal olla söögiajad. Kui mulle seepeale kõik kolm kodusolijat hinge sittuma tulid (vabandage väljendust, aga just see on kõige paslikum väljend), saatsin nad kõik perse ja karjusin vastu ka. Sest kui ma arvan et mul on õigus ja teisel inimesel mitte, ei keera ma sõnadega löömise peale teist põske ette. Suvaline asi... viimane õlekõrs... lugu lõppes sellega et tulin siia ylesse oma tuppa ära ja nutsin padjatäie.

Ärataht...

Neet'. Homme on teisipäev ja ma olen jälle õhtuses vahetuses ega saa minna Tartusse, osta oma kandlele uut keelt ega laulda.

Põhja-taht. Mis siis et seal on pime ja kylm. Mulle meeldib pimedus ja kylm näo peal ei tee ka midagi, kui muu on mõistlikult soojas. Selleks on mitu paari kindaid ylestikku ja mitu paari sokke samuti - siis pysib kere ise ka õhema riide sees soe.

Iluigatsus. Seda sorti ilu, mida poest ei leia, kui väga palju õnne ei ole. Kadakasse põletatud geomeetriline taimornament. Täpid ja rombid ja ristid ja põdrad ja lumehelbed. Pärlite ja paeltega tikitud tasku. Pronkskäevõru karusnahal. Põhjaigatsus.

uuest&vanast, põhiliselt ikka uuest

Nyyd siis uuesti interneti lõa otsas ja tööl. Puhkus - olgu, mitte päris puhkus vaid hulk kokku kuhjunud puhkepäevi kõigest - oli suurepärane. Abrukal käik läks tunduvalt paremini kui lootsin, kui jätta kõrvale intsident purjus kohaliku kunniga. (Kui õhtul kodus jaksan, räägin sellest. Yks teine aruanne tuleks ka arvutisse yles trykkida ja internetiavarustesse seiklema lasta, nimelt lipnik Säde seiklused tarasconi majas.)

Loodus oli imeline, lumi paks ja pehme ja puhas, tähed säravad, samuti kuu, meri ja tuul vägevad, inimesed imetoredad (olgugi et kohati arusaamatud), laulda ja tantsida sai palju ja hästi. Sai yksi mööda saart ringi konnata nii öösel kui päeval, esimest suisa kaks korda.

Ja sai Paika. Kõik on korras ja hästi, ma tean mis ma olen ja kus ma olen. Ma suudan ennast valitseda piisavalt, et mitte kõike ära rikkuda kiirustamisega. Ma olen oma praeguse eluga liiga rahul, et riskida uuesti tasakaalust välja kukkuda - või riskida sellega liiga palju vähemalt. Sest mingi risk jääb ju alati, ka siis kui ylejäänud neiud seltskonnas ei saa pool aega aru, millest meie omavaheline jutt käib. Ka siis kui kõik naerupahvakud on samaaegsed ja padjad hiilivad ise kokkupoole. Mina ei saa midagi teha. Veel. Veel pole aeg. Las kypseb olukord ja elu. Ja siis kui see aeg lõpuks tuleb, saab õunte pealt vaadata, kui suurt riski ma kannatan võtta.

Nii jah. Veidi igapäevasemast nägin ma eile lõpuks koju jõudes oma kapi tykke. Lõpuks ometigi. Täna pidavat yles saama. Riiulid ja asjad ja puha. Siis ma saan ehk ometigi mingisugusegi ruumi enda tuppa. Kuigi mõnd asja ei saa kohe kappi panna, selleks tuleb homne ja ylehomne päev ära oodata, sest siis on raha riidepuude ja muu vajaliku ostmiseks. Kalendri ja kalendermärkmiku jaoks näiteks. Õiget sorti kalendri loomulikult - tykk aega juba kasutan neid ja määran tarviduse korral silmaga kuud vaadates ära kõvad ja pehmed. (Vot nii äge olen, tehtagu järgi :P)

Selle postituse kirjutamine venib hirmus pikale. Nimelt käivad mul siin kliendid ja ylemused ka, ja mõlemal juhul tuleb teha tööd. Nii alustasingi juba siis kui siia jõudsin, aga nyyd on kell juba varsti kohe kuus ja ma polegi veel oma mõtteid lõpuni jõudnud mõelda. (Sest kust ma tean, mida ma mõtlen, enne kui ma seda ytlen...) Vahepeal töötegemise hoos leidsin raamaturiiulist systla. Päris ehtsa, nõel ka otsas. Hirmus hakkas. Tööd, muidu, on palju. Nad tõstsid ju raamatute käibemaksu ja see õnnetus tähendab, et igal viimasel kui hinnasildiga raamatul tuleb see pealt ära kraapida ja uus asemele panna. Kyyned kahekorra, sest need nurjatused ju ometigi ei tule ära ilusti ja kergesti ja kohe, eriti kui tegemist on sildiga, mis seal veidi kauem seisnud on. Kui on värskelt pandud, siis tulevad kyll.

Vaatasin siin ennist, et suur mod tundub olema aastakokkuvõtete ja asjade tegemine. Mina ei tee, sest möödunud aastas on olnud nii palju nii häid ja nii palju nii halbu hetki, et kui need keskele kokku summeerida, ei anna see mitte mingit pilti aastast. Eks vaatab, mida tulev aasta (et mitte öelda tulevane aasta, see tundub kuidagi eba...) toob. Jõulude aegu oli mul kummaline tunne, et need on mu viimased selle perega. Mitte et keegi meist kadumas oleks, aga justkui nimetaks ma siis oma pereks hoopis midagi muud. Veidi hirmutav. Ja uus aasta toob kindalasti kaasa ka ylikooli, langevarjuhypped ja palju laulmist, tantsimist ja reisimist. Mida mulle õunte, lehma selgroo ja plasttopsikillu ja kuivanud leivatykkide pealt ennustati, ma akhjuks enam ei mäleta.