Vanemad tylitsevad juba teist päeva järjest. Sellest ajast saati, kui isa eile õhtul koju jõudis, praeguseni - ma ei tea, ilmselt tegid nad sedasama ka siis, kui ma vahepeal ära olin. Korralikult, nõusid kyll lõhkumata, aga ameerika filmi klišeena. Isa isegi magas diivanil nagu halvas filmis kombeks.

Mul endal on kõik viimasel ajal yle tyki aja väga hästi. Maailm on hea, tore ning udjupesa. Ma olen endaga rahul ja hämmastavalt pingevaba, kui arvestada kõigega, mis viimasel ajal juhtunud on. Tegelikult - ega seda väga palju ei olegi. Ainus muutus, mis sisse viimist vajab, on oma peas mignite suhtlusliinide ymber ehitamine - mis ei ole kyll maailma lihtsaim ylesanne, ent on piisavalt konkreetne, et olla kuidagi hõlmatav.

Täna käisin ja homme lähen NKK asju ajama. See organisatsioon on vahepeal mu elust praktiliselt välja faasunud, aga see ei pea tegelikult nii olema - kui ma vaatan, missugused inimesed tänagi kohal olid, on see väga julgustav ning erineb Tartust (nagu võikski arvata, kõik asjad on talinas ja tartus nii erinevad...). Esmaspäevaks peaksin kirjutama umbes 4 lk teksti "Tantsu aurukatla ymber" kohta, hetkel ei ole veel aimugi, kuidas seda yles ehitada. Peale seda... Teisipäeval ootab ilmselt jäjekordne lumes sumpamine, nagu yleeile õhtulgi (kaks tundi trampida keskmiselt poolde säärde ulatuvas lumes ebatasasel pinnal).

Elu on imelik ning imeline, ja kevad on tulemas.

On keeruline olla kurb, kui nurrmootor syles magab. Keeruline, ent mitte päriselt võimatu. (Vrd: "On võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall!") Aga et ee nii keeruline on, siis ma praegu ei hakka vaeva nägema, pealegi, milleks tegeleda kurb olemisega, kui see parajasti loomulikult ei tule.

Olen päev otsa olnud vaheldumisi äärmiselt härdas meeleolus ja maailma yle nii õnnelik, et veel laiemalt naeratades läheks pea pooleks ja ennast halvastikäituva portselanipoe elevandina tundnud - taktitunnet sama palju kui teelusikal.

Vaatasin presidendi vastuvõttu, nagu seda mõni aasta juhtub. See hämmastas mind sel aastal rohkem kui kunagi varem - pidevalt tuli ette "Aga see on ju! Ma tegin temaga koos seda ja teist!" või "Aga see on ju selle sõbra see oluline tuttav!" Nägin muuhulgas yhte KSG saksa keele õpetajat (kes ei olnud sinna ise kutsutud vaid oma kaaslase avec), yhte oma kunagist ylemust ja igasuguseid muid karvaseid ja sulelisi. See kõik tekitas kahte sorti mõtteid.

Esiteks see, et inimesed, kes sellisesse kohta satuvad, on siiski reeglina Millegiga Hakkama Saanud. Samas, kui tegemist on inimestega, keda sa tead kõigeväliselt, eraisikuna või nii, siis on näha, et tegemist on tavalise inimesega. Lõhet sinu enda ja "inimese, kes saab minna presidendi vastuvõtule" vahel ei ole olemas. Ei ole mitte midagi, mis takistaks äge olemast. Võta kätte, tee, hakka, saa. Siinjuures peab muidugi tunnistama, et juba umbes viimane nädal aega, aga võibolla veidi vähem, tekitab peaaegu kõik minus seda emotsiooni. Lumesodi tänaval karjub ka, et ma oma pooleliolevad tööd ära lõpetaksin, mis siis veel rääkida loengutest, kus vaikselt hakkavad samuti yles tulema inimesed, kellest ma olen yhte või teist kuulnud lihtsalt selle pärast, et Eesti on väike. Eks näis, kas see nädalavahetus saab asja mõnest pooliku asja ära lõpetamisest või mitte. Või mõnest just sellisest tee-hakka-saa projektist.

Teiseks viib see mõtted sotsiaalsele kihistumisele. Seegi teema on mu ymber viimasel ajal kuidagi natuke õhus ja seda kõike muud kui materiaalsetel alustel. Vastukaaluna eelmisele mõttearendusele viib see liin kiiresti sellesse kohta, kus see, kes su vanemad või õpetajad on, määrab ära väga suure osa sinu edasisest olemisest. Haritumad ja arukamad vanemad on oma lapse kasvatamisel-arendamisel paremas positsioonis, õnneks või õnnetuseks ei nulli ega tasanda seda täielikult ära ka kool. Või mine tea, mõni kool võibolla tasandab paremini kui mõni teine. Ma ei pea selle tasandamise juures siis silmas mitte tippude mahavõtmist, vaid lohkude täitmist. Pole mõtet kahelda, et väga palju sõltub inimeseks kasvajast endast ka, aga eeldused on erinevad. Saab märgata, kuidas tekivad dynastiad. Kui karmiks olukorda pidada, sõltub arvajast endast ja ilmselt tugevalt ka tema positsioonist sellel maastikul. Kindlasti ei ole igasugune mobiilsus kadunud, kuid sama kindlalt on kihistumise alged olemas.

Mida ma öelda tahan? Ehk mitte midagi põhjapanevat, kirjutan siin lihtsalt veidi oma mõtteid lahti, sest kui nad ikka juba jäme jupp aega yleval on, siis peab nad saama lahti mõeldud.

Arvuti on oma elu tagumises otsas. Nii kaugel, et "tee testament ära ja maksa oma võlad, iga hetk on minek!". Aga masinatel meil seni veel omandamise õigust ei ole, nii et ma teen lihtsalt varukoopiaid ja kasutan ära kõik mis veel kasutada on.

Lisaks paistab yldse olema migni vanade pooleli asjade lõpetamise ja korrastamise nädal. Lõpetan poolikuid projekte, täna koristasin terve päeva ja avastasin jälle, et mõistlikul määral korras tuba on parem kui sellest segaminim - siin on piisavalt kitsas, et segadus kergesti mõtlemise ruumi ära võtaks.

Kuna ma otsustasin seekord märgatavalt põhjalik olla oma plaaniga, ronisin tolmuimemise protseduuriga ka voodi alla ja täheldasin selle käigus, et voodigi on katkiminemisele lähedal. Ent kui arvutil on jäänud veel aega mõõtkavas kuud, siis voodil ikka pool aastat ja rohkem. Lihtsalt oma aja ära elanud asjad.

Yhtlasi on hämmastav, kui palju vähem võtavad asjad ruumi, kui nad on korralikult pandud, näiteks kõik yhte pidi või muudmoodi yhes vormis. Traat laua all käib ka vähem närvidele, kui ta on parajasti vähemates vormides korraga.

Midagi otse rõõmustavat jällegi tegelikult ei ole. Jälle on kogunenud terve nimekiri asjadest, mida ma iga päev järgmiseks teha mõtlen, aga milleni ma juba mitu päeva tegelikult jõudnud ei ole. Triviaalsed asjad enamaltjaolt, aga kuidagi ei õnnestu. Selles mõttes on võibolla isegi kasu arvuti-raskustest, saavad ehk tehtud mingi osa neist.

A .. a... a... a...

Aaaaga mul on tore pidupäev, kauaks-kauaks meelde jääb...(8). Ma tean tegelt kyll, et emotikonid siin ei tööta, aga see kaheksa peaks representeerima noodikest. Ilm on õues jube ilus, päike lõunast, põhjas vilu.

Hollala ja hopsassa, ma tõesti ei tea, mis mulle sisse läks, et nii tore on ja kogu tekst ajust sõrmedeni jõudmise vahel riimi läheb.

Täna mul viskas yle. Täiesti põhjalikult, mitte midagi ei taha kuulda vastavatel teemadel, "mingu sul hästi, aga jää hyvasti, head teed kuu peale kõndida", ja nii edasi. Kui olin juba mitu nädalat mingites olukordades tundideks pähe kerima jäänud viha- ning moraalikõne virtuaalselt ära pidanud ja edasise suhtluse enda poolt võimalikult katkestanud, hakkas palju kergem. Eks näis, kas see jamablokaad pysima ka jääb - ma olen natuke uudishimulikum kui mulle hea oleks, nagunii yitan mõne aja pärast teada saada, mis edasi saanud on.

Alati on ju vaja raamatu lõpust edasi, kaugemale lugeda.

Ylikool nõuab veel harjumist ja homme hommikul esimese asjana oma värkide korda ajamist. Miskine tähtaeg ja nii edasi.

Kui koolist aega yle jääb, siis olen peamiselt kodus ja yritan jõuda kuhugi umbes miljoni asjaga samaaegselt. Esiteks on mul oma ilu- ja terviseprogramm (mis on pmst naljanumber, ma ei võta seda ise ka kuigi tõsiselt, aga noh, midagi ta ideeliselt on ka...), siis mul on käsitöö, sest pool tuba on poolikuid asju täis ka peale hiinlasetöö ära saatmist, siis mul on kohustuslik kirjandus ja niisama kirjndus ja paberimäärimise töö (see kõige tyytum) ja siis on miljon asja, mis arvutis tegemist ootavad, et see masin ka kuidagi paremini korda saaks. Ja seminaritööd peaks juba ette kujutama hakkama. Mingeid ideid vähemalt, teemal "Kuidas ma seda asja siis nyyd teen?". Mite eriti inspireeriv päevakava, aga äkki tulevad kusagilt yhed või teised mõtted.

Ilukirjandusest loen parajasti Stephensoni "Anathemi", see on aeglase ning raske algusega, kuid läheb vaikselt kiiremaks ning paremaks.