Mulle ikka meeldib mõelda, et ma saan aegajalt hakkama viidetega, millest mõni saab aru, ent suurem osa ei saa. Mitte salalikkuse pärast, vaid just seetõttu, et viited on seotud konkreetsete olukordade, sõnade, naljadega, mis on loomuldasa liiga väiksed, et neid "peo aruandes" edasi jutustada. Kõige parem on muidugi siis, kui nende kaudu on võimalik fb-laadses keskkonnas astuda dialoogi, mis on olemas ainult selle pidajate peas.

Umbes pooltel juhtudel, kui ma ise midagi jagan või seinale riputan (eriti seda!), on tegemist reaktsiooniga, kommentaariga kujuteldavatele vähestele valitutele.

(Samal ajal ma annan endale suurepäraselt aru, et ma võin ju ette kujutada oma peeneid vihjeid-viiteid, ent tegelikult onenamasti ilmselt tegemist kõige läbipaistvama diskursusega yldse ja kõik, kes saavad vähemalt kahte ajurakku kokku hõõruda (mis jäle toortõlkeväljend!), saavad suurepäraselt aru, mida ma ytlen.)

Nali yritusega jätkub. Samal õhtul sain teada järgmise jupi puslest ehk siis ka minu viimast muret leevendati. Maailm muudkui mängib minuga.

Ja siis mul ei pysi enam mitte yks mõistlikuvõitu mõte peas, sest kuri kaksikvend viskas sinna nagu kirikukella sisse paar asja ringi käima. Alustan ma nyyd kustotsast tahes, ikka ja jälle jõuan ainult nendeni. Mitte, et tegemist oleks kuidagipidi ebameeldivate mõtetega, aga kuulge, tyytu on! (Võtab raamatut lugeda, seda ehk saab.)

Õnneks oli hommikune töövestlus liiga vara, nii et mind mõjutasid ainult sellekohased närvid. Kui oleks pidanud seal jooksvalt veel põiklema keerlevate mõtete eest, ei oleks vist yldse poolt sõna ka suust saanud. Niigi läks keskmiselt halvasti, esitati igasuguseid kysimusi, millele ma siis ka ei oskaks vastata, kui neid parimad sõbrad kysiksid. Ja võimalikule ylemusele peab ikkagi kõik võimalikud vastused enne teatavast sõelast läbi laskma. Leia siis see, mis on korraga tõsi ja laseb sind tööandjale vajalikus valguses paista.

Argus, rumalus, kõhklus

Yhe yritusega, kus ma varem käinud ei ole, on igavene jama ja häda. Peale seda, kui mulle istutati pähe mõte, et sinna võiks, põhimõtteliselt, tegelikult, minna, muutub eriti viimatel päevadel pidevalt mu minnatahtmise hulk. Kord näen ma vaeva, et mõelda välja, kui palju ja mis kuupäevaks ma pean raha kokku ajama. Siis ma näen vaeva, et raha kokku ajada (keeruline ylesanne, muide!). Siis ma saan nende asjadega kokku ja minek tundub, vaatamata ilmselt suures osas võõrale seltskonnale, kaunis roosiline perspektiiv. Siis ma vaatan, et yrituse yle kakeldakse ja kuluaarides toimub JÄNT, mis mu entusiasmi otse loomulikult pidurdab. Siis mind lohutatakse selgitustega, et see on ysna harilik asjade käik. Siis ma vaatan, mis varem toimunud on, et ennast veelgi rahustada ja "teha eeltööd". Eeltöö on lõbus, kõik paistab aina kenam ja nyyd... nyyd ma näen, et eeldatavasti pean yritusel kohtuma inimesega, kes mind silmaotsaski ei salli. Umbes nii vähe, kui mina sallin yhte teist inimest (kellele ma teregi ei ytle).

Oleks see siis, et vanast ajast ei salli, kui ma olin veel absurdselt rumal (siis mind oligi ilmselt raske sallida). Ei, see on ajast veidi peale seda. Täpsemalt on see ajast, kust ma mäletan veel ysna mitut kah-minejat, kuigi nendel pole mind põhjust mäletada. Tollel inimesel ilmselt on. Ta sai minu eksisteerimise läbi vabatahtlikult haiget, väga kõvasti. Meie põgusavõitu kokkupuude pani ta võtma ebanormaalseid riske (surma otsimine, anyone?), niipalju kui ma tean, ja tegi minu jaoks võimalikuks aja jooksul mustast august välja ronimise. Mul on maailma ees väga kahju, et asjad nii läksid, aga ma ei vabanda ka - ma ei käitunud endale teadaoleva info põhjal valesti. Ikka veel arvan, et ei käitunud, ja uut infot ei saa nyyd, umbes vist 5 aastat hiljem, enam sugugi tulla.

Väga rasket sorti kahvel. Peab vast ainult lootma, et see aeg on olnud piisavalt pikk, et äratundmist raskendada ja vanad asjad paksu unustusekihiga katta.

Nyyd on parem. Rusikas ei tõmbu iseenesest rulli ja kulm ei ole permanentselt kortsus. Eile õhtul ei saanud sugugi magama jäädud, sest pidasin mõttes sõpradele igavaid ja ennastkordavaid kõnesid selle kohta, mis ma neist arvan. Hea mitu tundi pidasin ilmselt. Seetõttu olin hommikul nii unine, et märkasin alles pool tunnikest tagasi imestada, et ma olin ilma pikemalt mõtlemata ja täiesti muuseas vastanud kusagilt leitud tööpakkumisele. Ilmselt tõesti lihtsalt ei märganud pabistama hakata, aga samas tegemist on hulka suvalisema tööga, kui ma tahaksin. Eks näis, äkki tuleb sellest veel midagi headki!

Paraku ei olnud see ka yks neist kirjadest, mille pärast ma põdesin. Ja tuba on ikka segamini ja kõik muu on ikka täpselt sama kahtlane kui ennegi, aga ma tunnen, et ma võin endale rõõmsalt õlale patsutada, sest ära ma selle ikkagi tegin.

Halb tuju on.

Ilmselt on sellel sada erinevat põhjust, millest umbes pooltes ma olen täiesti ise syydi ja võimeline neid parandama. Ylejäänud pooled koosnevad umbes sellest, et mulle tundub, nagu mu sõbrad oleksid harilikust rohkem sitapead. Veel mitte päris, aga sinnapoole teel. Võibolla ma ytlen seda neile erinevates eravestlustes pigem varem kui hiljem.

Ja ega nad sellepärast vähem sõbrad ei ole, aga ma arvan, et inimene peaks võibolla tundma mingil määral sotsiaal-moraalset vastutust oma sõprade käitumise eest. Inimene ise ei näe, kuidas ta väljastpoolt paistab, eriti ei näe ta sageli aeglaselt toimuvaid muutusi iseendaga. Sõbral on mõnevõrra suurem tõenäosus näha, kui keegi käitub sitapeana. Ja kui seda näha, siis tuleks käitujat sellest ka teavitada - ta võibolla pole märganud. Ma ise kyll tahaks, et mulle öeldaks, kui ma hakkan yle piiride minema. (Idee siis selles, et yks teavitaja võibolla saab sõimatud ja järgmine ka, aga kui pooled või rohkemad tuttavad hakkavad sulle ytlema: "Kuule, ma ei tea, kas sa oled märganud, aga nii ei ole hea-õige-ilus, võibolla sa oled muutumas Sitapeaks?!" siis võiks panna mõtlema.)

Ja võibolla tuleks kõik mu tujuhalvendajad korrutada umbes pooleteisega, sest ma tunnen endas maad võtmas jõuetust millegi ära tegemiseks, yldse millegi. Mis paneb mind ennast syydi tundma, sest ega need päris esimesed pooled asjad ei ole ykski raske teha, ma lihtsalt...ei tee neid. Miskipärast.

Tige. Pooleldi põhjendamatult.