yhest ja teisest ehk aeglane mõtisklus

Mis siis vahepeal on olnud. Aega polegi palju mööda läinud, õigupoolest on ainult natuke, aga toimunud on hirmus palju - venitab aega.

Oli see koosistumine Paldiskis, oli väiketiiger ja vastutustunde puudumine minu poolt. Veel veidi enne seda oli taevast kukkunud töövestlus. Nyyd on töökoht, eile oli esimene päev ja homme on järgmine. On olnud hirmu ja emotsioonidele allavandumist, on olnud uut värsket lootust ja tõsiseid kõnelusi.

Vastutustunde puudumine... see tilluke kutsikas on nii armas ja nii oma, aga kuiväga ma ka ei tahaks endale valetada, ei oleks aus teda endale võtta. Teda ei peaks jätma terveks päevaks või terveks ööks yksi koju ja mu elu saab veel mitu aastat olema väga ebakindel. Nii ei peaks mitte tegema. Ei oleks ilus ja viisakas selle väikse vastu.

Tööle sain nimelt vanalinna kõigepoodi Kolmjalga. Seal on 12-tunnised vahetused nii päeval kui öösel, null võimalust istumiseks ja ometi häbematult väike palk. Aga see on parem kui mitte midagi, nagu ma viimase aja jooksul juba väga mitmendat korda ytlen, seda iga kord tõsiselt mõeldes. Usun optimistlikult, et kui oma raha kontrolli alla võtta, on ka selle palgaga kuidagi võimalik elada. See tähendab, et kui hästi läheb, kolin paari kuu pärast välja. Veidi kurb hakkab ka juba. Kurr jääb maha ja Polar ka...

Uus ja hirmutav Päris Elu. Mitte vaheaasta töötegemiseks ja enda yle mõtlemiseks, vaid päris elu. Kestva tööotsimise, kestva eneseleidmise ja elamisega. Ja eilsed tõsised kõnelused... On hirmutav kyll, aga kuidagi vapraks hirmutav. Jah, ma tahan, jah, ma tahan praegu neid väljakutseid, neid õppetunde, seda elamist.

Isegi siis, kui ma vahepeal ei suuda käituda nagu tasakaalukas täiskasvanu. Tõesti alati ei suuda ju. Messenger teeb sedalaadi suhtluse veel keerulisemaks, kaotades ära hääletoonid ja närvlikkused ja kõhklused sõna keskel. Ja siis flipingi ajutiselt ära, olen nagu viimane nõme ja arvan paremini nendest, kes selle peale ära ei jookse. Hiljem kahetsen ise ka, sest ma ei pea sellisest käitumisest ja nii käitujatest suuremat. Ikka ja alati loodan järgmine kord paremini.

Avastasin just pisiõe pärisblogi. Ei lingi seda siin, ma ei ole kindel, kas ma tahan teda siia lugema (kui ta juba ei käi...) või teda enda nägemisest teadma. Aga lugesin ja avastasin, et see inimene on huvitav, ja see inimene kirjutab hästi, väga hästi. Tõeliselt naudin stiili, mis eriti viimasest kajast kõlama jäi. Võõras inimene, aga oma ka.

Igatsen Inimest ja eraelu ja asju. Ja natuke igatsen võimalust maailmale tõestada, et nii saab ka töötada.

midagi

Kuidas see nii juhtus, et mina pean klattima mingeid sotsiaalseid vastuolusid? Teiste omi? Miks nii? On kyll natuke naljakas mängida keskjaama ja puha, aga kui ma pean hakkama otsustama, kuidas lahendada selliseid pähkleid, siis on ylikeeruline teha nii, et kõik korda läheks.

Muidu õmblen. Tähenduses, umbes paari tunni jooksul võtan kätte ja lõikan pärispluusi välja, võibolla jõuan enne õhtut veel kokkugi õmmelda. Saab ilus ja hea, olen juba praegu rahul. Ainult paela võiks ka valmis saada, oleks eriti perfektne.

Arvutikoti projekt kössitab tooli all, aga on endaga väga rahul. Näppisin eile piltide ilmutamist oodates nii mõndagi säärast õhukest, ja kui ma kavatsen vahematerjali kulutada nii palju kui esialgu plaanis oli, siis see saab olema väga hea ja turvaline asi.

Piltide ilmutamist? Mulle on tegelikult juba väga hulk aega närvidele käinud, et mul ei ole iseenesest normaalseid pilte justkui yldse. Igavene õnnetus, kui alati õnnestub välja näha nagu eiteamis. Nyyd võttis hea inimene R. kätte ja otsustas mulle näidata, et ma tegelikult ei ole lootusetu selles osas. Lyhidalt võib öelda, et see õnnestus väga hästi. Ma olen ylirahul, sest paljud neist olid hämmastavalt normaalsed ja mõned isegi v. head.

*

Unine. Kurb. Pool aega pysin viha peal pysti. Kinnitan endale, et ei jäänud millestki ilma pikemas perspektiivis. Või vähemalt mitte paljust.

Päev õues on päikseline. Annaks justkui lootust, et kõik laheneb lõpuks hästi.

Halb on nii halvasti olla.

lehitseda

Eile pidi siis kirjutatud saama. Saab täna. Kuupäevanumber on vist ikkagi seesama, nii et päevapiiride nihkumine jääb jälle ette ja segama.

Mõtlesin selle yle, milline rõõm-õnn on võimalus lehitseda mineviku kultuurikogemusi nagu raamatut ja valida nende hulgast kasvõi iga õhtu järgmine, mida elada. Täna võtad ajastute kohvijoomistest endale selle, homme teise. Justnimelt see valikuvabadus, see mõttelise lehitsemise tunne (oma teadmiste piirides, muidugi, aga mis siis) on ysna uskumatult hea. Täna ma võtaks niimitmenda sajandi ja niikauge kultuuriruumi ja yritaks seda veidi hingata. Homme võtaks lähedasema nii ajas kui ruumis. Sest saan ja tahan.

Detailitäpsus selle juures... iga hinna eest taga aetav detailitäpsus võiks taganeda yleyldise atmosfääritunnetuse ees. Ei ole ju maailmamuuteliselt oluline, et kõik kohvid oleksid mõrud "sest-nii-oli", kui mõni igatseb suhkurt sinna sisse.

Selle kõige juures on mitu väga suurt probleemnurka, mida ma hetkel ära lahendada ei oska. Näiteks, kui palju detaile võib muuta, et See oleks ikka veel See. Omaenese tunnetusele ei tohi liiga kõvasti lootma jääda, sest mul on kuri kahtlus, et teise aja ja aastasaja ning kaugema kultuuriruumi kogemust ei suuda keegi nii täpselt mõista, et seda detailipiiri tõmmata. Ja kui ta tõmbamata jätta, võib tekkida veidrana näiv olukord, kus need inimesed, kes autokapottidel õlut joovad, leiavad, et just nii seda 20. saj alguse Pariisis tehtigi, seda dekadentsi asja.

Ja selle juures veel - kumb on siis olulisem, kas see, et nad tunneksid vaimset sugulust oma "eeskujudega", või see, et see ka väljapoole paistaks? Kes ytleb, et nad ei saa end selle juures just samamoodi tundagi? Kes ytleb ja keda kuulata ja kas ja kus on piir, on ilmselt igayhe enda asi.

Näeh, alustasin hõiskamisega, et vaat kui hea on, et nii saab, ja lõpetasin täitsa tõsises toonis, vastamata vist yhelegi kysimusele.

Pea on veidi... raiskulaskmisene. Projekti-prototyybi ymber on nii palju mõtlemist olnud, et ei tihka seda hästi kätte võttagi. Kell läheneb kolmele, tegelikult peaks minema kangapoodi ja ostma ära hädavajaliku peitluku ning lootma, et tänase päeva jooksul liigub siin majas ka keegi, kes teab hädavajaliku isolatsiooni-pehmenduse materjali asukohta.

Mõtlesin veidi jutustada ka suurepärasest karamellivärvisest õhtust siin, aga ei tihka.

Terve nädal on mööda saanud, ilma et ma oleks siia midagi kirjutanud. Lehekylg ent ei ole teps mitte surnud - kylastan seda mitu korda päevas, peamiselt oma lingiribakese pärast. Pidin kirjutama mitmest asjast, seejuures põgusalt isegi läinud nädalast, aga ei viitsi enam yldse. Ehk homme.

hall ja peaksolema-vihmane päev

Nõelumisest on siiber, loodetavasti ainult tänaseks. Mitte et ma seda tänasel päeval juba liiga palju teinud oleksin, aga lähiminevikus palju kyll.

Selline veidi ebameeldivalt sooda olemine on, aga ma tean kyll, miks. Magama läksin veidi peale 6 hommikul, taevas oli juba heledamaks minema hakanud ja ema vist ärkas parasjagu. Täna on see päev, kus ma käsitööd ei tee, mis siis, et tähtaeg nagu juba oli nii umbes 4 tundi tagasi. Vähemalt mu oma sisemine tähtaeg, eksole.

Kysimustepilv: Huvitav, kas õnnestub yhe hea inimesega kontakti saada? Kes kirjutas sellises stiilis-teemas kommentaari, et nende järgi määratud autor seda kyll ise kirjutada ei oleks pidanud saama? Kas ma spoilisin endale just suure tyki telekat ära, täitsa oma peaga? Kas ma kavatsen järgi ka uurida? Kui mitu CV'd ma täna saadan? Kas ma saan mõnele neist vastuse ka? Millal tuleb VR vastus? Millal ja kuhu ma tööle saan? Mis imelik lõhn see toas on? Kes koristab? Kas ma tahan täna yldse kohvi? Mida ma siis muud tahan praegu? Millal rammestus yle läheb ja kas selle vastu saab midagi ette võtta? Miks veel kevadet ei ole? Miks aastas on ainult yks eksemplar 25. märtsi, kui ma arvatavasti tahan olla kahes kohas? Kes mind sedasorti yritusele kutsub?......

et igav ei oleks

Lost oskab ennast hämmastavalt hästi. Kaasahaaravus täielik, ent mitte igavene.

Mõtlesin just välja, et meil on siin pärisilmas täiesti olemas Morgan ja tema nimi on Richard.

Need kaks palun lugeda täiesti eraldi mõtteavaldustena, sest need ei seostu yksteisega hetkel kyll kuidagi rohkem kui ajaliselt - lähedasel ajal minu pähe sattumise kaudu.

Tänane päev on selline, et mitte miski ei tohi toimuda. Kange tahtmine on pugeda pehme teki sisse, teha päev läbi eimidagi ja käituda yleyldiselt justkui oleks peavalu või muidu haige.

Tegeikult on vitamiinipuudus, ma märkasin. Käisin korraks poest läbi, lihtalt et aru saada, mida ma tahan. Puuvilja. Eelistatult pomelot, aga igasugused muud kõlbavad ka. Õuna väga ei taha. Ei taha kohvi, ei taha šokolaadi, ei taha isegi teed hästi. Tahan olla vati sisse pakitud ja vaadata Losti, aga hästi ei saa seda ka teha, sest siis saab esimene hooaeg ju otsa ja teise kohalejõudmiseni läheb veel aega. Aga võibolla kohe ei saa ka.

Natuke nagu uni on, aga mitte päris. Selline... lihtsalt habras olemine. Täna ma olen kyll klaasist, silt kah veel kylge: "Mitte puutuda!"

Kõiges selles on syydi eilne õhtuöö, mis on tänast olemist absoluutselt väärt. Sellist hinda võib maksta kyll, aga mitte kogu aeg.

Tore oli ja siis oli veel parem. Jah.

yhte, aga teist ka

Olen elust siia kirjutamise vahepeal natuke nagu ära unustanud. Huvitav, kas blogimisekomme hakkab ise maha jääma? Igast asjad teevad nii mõnikord. On olemas ja töötab ja töötab ja töötab ja hädavajalik suisa, ja siis yhtäkki kaotab igasuguse tähenduse ja läheb meelest vaat et hoopis ära.

Täna aga tulin kodu poole ja mõtlesin, et maailm on ikka yks ilus koht. Parajasti oli kõige tyypilisem madalrõhkkonna ilm, soe, natuke suitsune õhk ja kõik kohad niiskust paksult täis. Lumi selline yldse mitte libe, vaid teraline ja urbne. Lumevallid räpahallid, nagu nad ainult kevadeti ja sellise umbse ilmaga on. Tavaliselt on sellisel puhul ainult yks võimalus - see ilm rikub mu tuju ära. Hall ja vastik. Seekord mitte, sest peale sellist ilma on kevad jälle hulka lähemal. Just iseenese rahulolu maailmaga ja kohetulebkevad-lubadus tegid asja täna toredaks, vahvaks, ilusaks.

Pea on väsinud. Käib justkui veidi ringi, otse und ka ei ole. Kael valutab, kui nurka väga hoolikalt ei vali. Kogu ymbritseval on mingisugune ebarealistlik loor peal. Ei ole kylm ega palav ja kohvi ka hästi aidata ei taha. Samas, mis mõttes mul juba uni? Ärgatud sai kaheteist aegu, mitte päriselt varem.

Käsitööga on hetkel hästi - seda on piisavalt, et mul kiire oleks. Mõtlesin välja, et peaks mingi käsitöö majandamise vihiku sisse seadma - et siis sellele selline asi sai myydud ja raha selle eest niimitu kysitud. Lihtsalt jäädvustamise huvides.