Kes tegi just viis tundi topelttööd...

Meil oli grupivestluses mõningane arusaamatus. Yhed sõnad ei viitanud tekstile, mis ma arvasin, vaid hoopis teisele. Tulemus: viis tundi tööd, mida ma tegema ei pidanud. Hulk teadmisi iseenda ja oma toimimise kohta, võidukas meeleolu pealekauba... Ja siis kuuled, et su töö oli, oih, vales kohas vale asja kallal.

Meenutab yhte korda, kui ma kartulivõtust veel päris hästi aru ei saanud. Meil oli maal traktoriga mingi häda ja algus muudkui venis ja venis, nii et pisi-mina võttis korvi yhte kätte ja konksu teise ja hakkas kusagilt yhe vao otsast pihta. Aru yldse ei saanud, et mis nad kõik pläkutavad traktori ymber ja pidime ju kartuleid võtma ja... Kuni traktor korda sai ja kõik ylejäänud vaod lahti ajas. Mis oli etapp, mille ma olin sujuvalt unustanud. Viimaseks kysis isa mu käest, et noh, lased samamoodi vao lõpuni edasi või ajan lahti? Ma olin omaarust hea mitu tundi kulutanud ja välja koukinud umbes kõige rohkem kümmekond pesa... Eks oli seegi töö ja tehtud ja mingit kasu tast oli, aga rumal tunne tuli küll.

Tänan hetkel taevaid selle eest, et mul öine rytm on. Peale seda, kui keegi pööningul plekktahvlitega kolistas (kunagi sygise poole, mõnda aega tagasi), sajab köögis hulka vähem läbi. See-eest sajab toas rohkem läbi kui varem. Nõjatun siin kirjutuslauale, mingi krapsatus käib. Tõmban tagasi, heli ei õnnestu reprodutseerida. Vaatan - kõlari peal paar piiska. Aah, selge, nii jälle... Tass alla ja elu läheb edasi. Õnneks siin enam kaua ei ole, aga... vilets on see lookene kokku, vilets. Asjad lagunevad. Jube hästi on võimalik tajuda, kuidas miski, mida vähemalt mina olen harjunud väga pysivaks pidama - maja! - laguneb vaikselt omaette, sest hämmastaval kombel vajavad sellised asjad pidevat nokitsemist, et korras pysida. Lillekylas oli hiljuti värav vaja yle teha, sest lagunes.

Muidu... mitu asja on, mille kallal peaks tööd tegema, aga miskipärast ei tee. Ma ei saa aru - need on normaalsed huvitavad asjad, põnevad, erinevad, mitmesugused - aga ma ei tee neid. Yhtegi põhjust ka ei oska tuua. Nii imelihtne oleks võtta see viis minutit ja harjutada kätelseisu, sein on vaba, viis minutit on imelyhike aeg... Ja ma ei tee seda? Sama kehtib umbes kolme kirjatyki, yhe põhjaliku võrguotsingu, kahe asjaliku kirja, köögikoristamise, yhe kyynlavalu, yhe kudumise ja veel mitme muu asja kohta. Mul ei ole mitte yhtegi vabandust, aga miskipärast ma ei tee neid, Ise ka ei saa aru, enesetunne on normaalne, ykski neist asjust ei ole liiga hirmus või vastutusrikas või yksluine või... mitte midagi ei ole viga ju? Ei ole, et ma teeksin suure põnevusega midagi kolmekymne kuuendat, mida vaja ei ole. Ei, ma lihtsalt konkreetselt otsin mõttetuid asju, mille peale aega kulutada, mu seriaal ei ole nii haarav, et seda käest panna ei saaks, mitte yhtegi takistust ei ole... Täiesti arusaamatu.

Oli pidu. See oli pikalt ja päris äge, mõnede tugevate miinustega, aga see ei ole see, miks ma hetkel kirjutama tahtsin tulla. Selle kohta hiljem.

Kirjutama tulin hoopis selle pärast, et mul oli soe vesi katki. Veesoojendaja (sest nyyd ma tean, et selle kohta ei tohiks öelda boiler, kui sellel ei ole vee kogunemise paaki) ei töötanud enam. Mis selle peale ikka teha? Tuleb tehnik kutsuda. Peale pikka munemist kutsusin tehniku. Tehnik tuli ja tegi töö ära. Paraku olin ma hooletu, nii et mul ei olnud sularahasid, mida talle selle eest anda. Selle asemel võttis ta kontaktid ja ytles, et okei, saad arve. Sellest on hea mitu tööpäeva möödas, aga arvet ei ole sugugi. Nyyd mul on halva inimese tunne selle pärast - mul oli rahagi välja mõeldud, aga ma ei tea, kuhu ja kuidas seda maksta, miska see on maksmata.

Halva inimese tunne on muidu ka, vedasin peol iseennast ja maailma alt. Mis täpsemalt juhtus, vajab kena ingliskeelse interneti toredaid mõistekonstruktsioone selgitamise juurde abiks. Keegi mõtles välja sellise asja, et paljudel inimestel, kes mingis hästi laias tähenduses "geek"i mõiste alla sobivad, on sarnaseid ebatarvilikke arusaamu selle kohta, kuidas maailm toimima peaks. Link! Minu oma kohta käib kena lyhend GSF4 ja see tähendab peamiselt, et ma arvan, et mu sõbrad võiksid kõik omavahel läbi saada. Iseenesest on see ju tore ja normaalne mõte? Aga mis siis, kui need sõbrad on erinevatest ringkondadest ega ole väga huvitatud omavahel läbi saamisest? Siis inimene, kellel on GSF4- isegi mitte tingimata kuigi tõsisel kujul - kipub neid siiski korraga samadesse kohtadesse toppima ja tahab ikkagi, et läbi saadaks. See on vale. Inimesed teavad ise paremini, kellega nad tahavad läbi saada ja kellega mitte. Neil on selleks valikuks igasugune õigus, see on miski, mis on nende elu ja nende asi.

Paraku läks see mul peol meelest. Oli ikkagi vaja torkida inimesi, kes olid juba enne mitte läbi saada tahtnud. Rahulikult ja põhjalikult ja ma teadsin seda. Miskipärast otsustasin ma nende öeldusi ja arvamusi leebemaks ignoreerida. Tulemus oli see, et yritades tekitada sotsiaalsust ja läbisaamismeeleolusid, käitusin ise nõmedalt, olukordi mitte juba eos maha laites. Istu kahe tooli vahele, nii istud sa mõlemal pool korraga! Sittagi, maha kukud. Vist jäin sõbrast ilma. See on haavavam ja halvem kui see tundub.

Antud kahvel on minu jaoks iseäranis raske, sest kui keski on mu "omade" hulgast, on mul kombeks neid kaitsta ja välja vabandada ja kõike sellist. See ei lähe niisama yle. Omadele on väga palju lubatud. Mis omakorda tekitab *tohutuid* pimenurki ja paneb oma peas välja vabandama isegi ysna nõmedaid käitumisi. Kombineerituna eelnevaga... Halvemal juhul annab see võrrand tulemuseks olukorra, kus ma aitan kahel inimesel yksteisele närvidele käia! Nii ei ole hea. Seda ei peaks tegema.

Nii et jah, nyyd mul on halva inimese tunne ja vist yhe võrra vähem sõpru. Kui mu vabandamisele reageeritakse kylma vaikusega, ei ole midagi parata. Inimestel on õigus ka sellisteks valikuteks. Kurb on.

Mõnikord on nii, et mingid inimesed lihtsalt ei peaks omavahel suhtlema sattunud olema. Või mis on... pigem lihtsalt tundub. Pööritan maailma sattumiste peale silmi ja mõtlen "Tõsiselt? Päriselt nii ongi? Mida veel... Mida kuradit veel, see on juba nii kahtlane, et ma ei saa aru, kas see ei ole veel naljakas või enam isegi mitte naljakas. Olge olla või midagi..." *vehib kätega nagu nõutu itaallane*

Mingi ammune kuju hyppab yleyldse viimasel ajal kordades tihemini kusagilt yles kui varem või vahepeal. Kahtlustan maailmaspiraali täisringi. See ei tekita suuremat vaimustust, ausõna. Rohkem nagu tydimust või midagi. Well, ehk on aeg oma värske kartmatus õlule vinnata ja toime saada nagu mõistlik inimene kunagi. (Aga salaja natuke muidugi tahaks, et kuidagi teisiti ka saaksa. Et maailm ei paneks mulle tajutavat kohustust toime saada, näiteks.)

See on lihtsalt... See on lihtsalt täiesti absurdne.

Mul oli tunne, et ma tahaksin midagi öelda. Ma ei ole päris kindel, mida mul öelda on. Seda, et kell on pool kaheksa laupäeva hommikul ja mu sisemine kell ytleb asju nagu... yheksa õhtul? Umbes nii, et päevajagu yleval olemist on seljataga, aga veel päriselt väsinud ei ole. Mis, mõnes mõttes, vastab mu kogetule küll - nii päevajagu tunde on yleval oldud, aga väsinud veel päris ei ole isegi. Ainult imelik maailm on nõuks võtnud, et kell on varahommik.

Mis viimasel ajal olnud on... Aah, mõned tunnid tagasi sain siis teada, mis seal muna sees oli. Hoopis midagi muud oli kui ma arvasin! Hoopis halvem tuli, kui pidanuks.

Enne seda vaatasin tykk tykk aega väga kauni kujundusega pisikest bluffimismängu. Tookord, kui seda mängitud sai, haarati mul kaks kõige sympaatsemalt joonistatud kujunditerida käest, pidin millegi keskmisega leppima. Nii esmamulje põhjal, eksole. Nyyd oli võimalus sympaatseid ridu lähemalt ja rahulikumalt vaadata. Mul on head esmamuljed! Yhe rea peamiseks võluks selgus olema kena helekollakasvalge minulill hea poole peal. Teisel olid pahupoolel ruunimärgid (ja heal poolel ohakas). Ma ei pea hea poole all silmas paremat poolt, ma pean silmas head, positiivset kaarti - halval kaardil on ka pahupool.

Veel enne seda oli kunagi yks hetk Mudlumi esitlus. See paistis silma sellega, et inimesi, keda ma yldse poleks tundnud, oli imevähe. Rahvast kokku ei olnudki nii napilt, umbes parajasti parasjagu oli, aga mis huvitavad kombinatsioonid ringkondadest kokku aetud. Lisaks paistis too õhtu silma sellega, et ma sain teada: kui kuus inimest, pakkidega, käed-jalad laiali jooksevad just liikuma hakkava rongi peale, piisavalt lähedalt, piisavalt just alustanud rongi, siis võib juhtuda, et liikuma hakanud rong jääb uuesti seisma. Et vaesekesed peale võtta. Kas rongidel on tahavaatepeeglid? Kui ei, siis kustkohast meid nähti? Äkki ei nähtudki, äkki oli tehniline restart? Põnev-põnev.

Ikka veel pean mõttes kolme kõnet. Või siis ainult kahte? Yks on igastahes ylistuslaul - miski on nõuks võtnud kirjeldada inimest isalõvina. Teine räägib sellest, kuidas mu (loodetavasti) mõistlik käitumine ei tule mulle tasuta kätte ja nõuab pidevat oma kolbasisu kõpitsemist. Mitte kumbagi kõnet ei ole mõtet pidada yhelgi muul kombel kui mõttes, sest mitte keegi ei peaks viitsima ega tahtma kuulata kaks tundi seosetut jahumist yhel või teisel teemal. Või siis äärmiselt seostatut, aga iseendaga sõlmes - mis on veel tyytum, minu kogemuste põhjal. Mul hakkab endal ka kõndides igav selle käes! Aga parem on igavus ära kannatada, muidu läheb võibolla miski jälle katki ja hallitama.

Olen munas. Selline tunne on, et yks luuletus tahab tulla, aga ma ei saa tal sabast kinni. Korraga väga tyytu ja väga äge, ja niisama proovida ei ole ka mõtet, ma tean kyll, nii tuleb ainult õudusi ja halbusi välja. Enamasti on läinud nii, et mõnda aega on selline... noh, munas olla, siis juhtub midagi või viskab elu mulle mingi teise kunstityki, pildi või muusikapala või millegi ette, ja siis saab kirjutada. Lihtsalt enamasti ei võta see poolt päeva või rohkemat aega. Ega eks need emotsioonikeerud selgivad ka, ma ei ole isegi kindel, mis tast praegu tuleks nagunii.

Tahaksin inimesele yhte lugu rääkida tegelikult, aga ei räägi. Võibolla isegi kahte. Sest need ei teeks midagi paremaks, võivad teha olemise vastikuks mõlemalt poolt ja oleksid natuke nagu rusikatega rinnale tagumine - omaenda olematu vaimse tugevuse näitamine, nii sellest kohast, kus seda kunagi ei olnud, kui sellest, kus see oli. Need on muidugi ilmselt head asjad, mida teada teise inimese kohta, aga need ei ole tegelikult vajalikud või abiks.

Jõudsin mõne tunni eest tagasi oma nädalavahetuselt. See oli vägev, ent laibastas mu üsna ära. Tuba on kylm, sest kes siin kytta sai, kui ma ära olin. Endal on ka kylm, aga see on seestpoolt.

Me ajasime kohutavas koguses lolli juttu ja väga vähe asju ümber. Me vaatasime haigeid värvilis-liikuvaid asju (sest ma ei tea tõesti, kui palju olid filmid ja kui palju multikad ja kuipalju niisama videod) suurelt ekraanilt, ja lendasime muudkui mööda kosmost ringi. Laev kippus jubedalt kogu aeg vaenlaste kätte jääma, sest bensupaak sai alatasa tyhjaks. Värskelt treenitud kaptenitega juhtus seda lõpuks veidi vähem.

Kohutava koguse lolli jutu vahele sai rõdul külmetamas käies räägitud ka natuke sydantavavat. Selle kohta saab ära märkida ainult seda, et mulle meeldib, kuidas me tõsiseid valulikke ja pelutavaid asju rahulikult öeldud saame. Näiteks võin tuua oma reaktsiooni (mis oli täiesti siiras, eksole): "See teeb haiget. Lase mul natuke aega olla ja valutada, läheb varsti yle." Lasti. Läks. Me oleme nii normaalsed, et seda lihtsalt tuleb välja tuua aegajalt. See on ikka veel uskumatu ja raskestihaaratav.

Varsti peale seda toimus episood mängupyssiga. Mida teeb inimene, kes seda esimesi kordi näeb, aga kellegi pihta lasta ei taha? Imiteerib muidugi iseendal ajude välja laskmist (keegi teine ei andud põhjust ka, et sihtmärgiks osutuda). Olin veidi enne teinud märkuse, et sellise demonstratsiooni nägemine näpistab hinge, ärdagu tehtagu. Keeruliste mõttekalkulatsioonide tulemusel (eelmisest lõigust järeldunud) tundus oluline ja vajalik ette näidata (ja järgi vaadata), kuidas siis on, kui mina mänguasja toimimist uurin (ja isegi vaenlase laeva ekraanil harjutamiseks pole). Sain märkuse vastu. Asjade käiguga rahul.

See kõlab õudselt dramaatiliselt vist? See ei olnud. See ei olnud yldse. See juhtus täiesti muuseas, kogu muu möla ja mässamise sees. See koosnes paarist vaiksest rahulikust lausest. Jätkus teineteise lasta yritamine, mis mingil hetkel läks yle põrandal toimunud myramaadluseks tollesama õnnetu mängupystoli pärast. Sain teada, et olen päris painduv kohati. (See on hea asi, mida olla.) Mida arvata, kui kaks purjus inimest enne ägedaks minemist tõstavad lähedalolevad ümberminemisvõimalised anumad yhel nõul veidi kaugemale? Lelu muutus igavaks alles siis, kui kõik kuulid kadunud olid. Yhe leidsime hommikul (mispeale see sai järjekordse intensiivse naeruepisoodi peakangelaseks).

Haiget möla, nagu ma ytlesin, oli palju. Miskipärast jäi eredalt meelde kylmetav vestlus, kus meenutatud sai koolikeemiat. Benseen, see on ju mingi asi? Mismoodi ta on? Mida me teame selle kohta, niimoodi ilma igasuguse allikata? Ehitusdiagramme teadsime hulka paremini, kui seda, millega tegelikult tegemist on (ma kiusu pärast ei vaata hetkel isegi järgi).

Jah, 48 tundi kylas olla väsitab ära.

Vaatan hetkel 'Supernaturali'. Sain selle peale maru tigedaks just, sest hei! kui sul on noahaavaga tyyp, kes ei surnud sellesse kohe, vaid rohkem nagu minestas ära, siis sa ei peaks teda ilmselt pystises istuvas asendis hoidma. Mitte et ma teaksin. aga kunagi midagi sellist räägiti. Et minestanud inimene käib pikali, ei käi pysti või istumas.

Muudetud:

Hetkel olen veidi halvas tujus, pahane enam eelnevalt mainitud põhjustel ei ole. Kui homme viitsin ja meelde tuleb selgitada, miks täpselt ei peaks erinevas ebakaines olekus neiu mööda lumeporist linna tund aega koju kõndima (st, miks täpsemalt ma halvas tujus olen), siis selgitan. Kui ei viitsi, kustutan võibolla ära.

Muutus:

Peale ärkamist, hulka kohvi ja kena tykk aega kytmist ei õnnestu mul enam pahane olla. Mis mõttega? Täitsa ise ronisin sinna kuhu iganes, täitsa ise unustasin trolli peale minna, täitsa ise otsustasin, et veidi igaks-juhuks-toiduraha on veidi olulisem kulutus, kui takso. Olen pikemaidki retki ette võtnud - seekordne oli _ainult_ tund. Miks ma siis pahane olin?

Peamiselt selle pärast, et tundus, nagu õhtu oleks olnud valmistatud valedest otsustest. Hinges istusid teatavad ebakindlused (aga siis ma veel ei märganud, siis ma olin pahane parajasti või isegi mitte veel). Õnnetud sammupiirajad-pliiatsseelikud ei sobi kokku ilmaga, kus aegajalt on vaja teha hirvehyppeid yle lögaloikude. Jalga taasärritavad saapakesed ei sobi kokku pikema kõndimisega, eriti, kui kõik sammud on, nojah, lyhikesed. Ja mulle, noh, ei meeldinud asjade selline käik kokku kohe yldse. Samuti ei sobinud sihtmärgiks hästi mu koduke, tolleks hetkeks kaks päeva kytmata. Yldiselt jah... Pahane olin vast enim maailma peale, kus mu enda mõtlematud teod tekitasid mulle (väiksemat sorti) ebamugavusi. Muuhulgas ei vähendanud emotsiooni sugugi teadmine antud emotsiooni teatavast... ebaõiglusest? Ise teeb, ise kannatab, siis saab millegi välise peale pahaseks? No saab jah, pahasus ei lahtunud tolle tõdemuse peale mitte. (Aga nagu öeldud, siis kytmine, soe kohv ja normaalne kõhutäis aitasid tohutult.)

Muidu on... täna on kuidagi iseäralik, täiesti ootamatu ebakindlus võttis yks hetk võimust, miski arusaamatu halva eelaimdus. Põhjendamatu. Ausõna! Ise vaatan ka kõrvalt ja mõtlen "Oot, mis nyyd siis?" Kurtma ka ei kipu, kahtlustan kehakeemiat hoopis ja otsustasin vähemalt lähemad tunnid või emotsiooni lahtumiseni tegeleda eskapismiga telesarja või arvutimängu näol. (Ykskõik millise, peaasi et kaasahaarava.) See tundub ainuke mõistlik lahendus.

Pahane. Seekord lihtsalt põhjusega ja konkreetselt pahane. Inimese peale. Ometi kord tundus kõik sujuvat, mõned ämblikuvõrguniidid tundusid tugevamaks ehituvat... Ja siis hyppas inimene alt ära. Või kadus alt ära. Mul, eksole, seisis tykk aega varjusurmas Projekt. Sydamele kallis kyll, aga ega ma ise ei osanud sellega sugugi edasi. Paar kuud tagasi? Jah, ilmselt paar kuud tagasi sai uueesti ja korralikult liikuma. Ma suutsin ennast nii palju kokku võtta, et kirjutada inimestele, kellele vaja (võõrastele inimestele, see ei ole naljaasi), ma tegin ja jändasin ja tundus, et äkki lähebki kõik hästi? Nyyd on homme tähtaeg... ja mul ei ole jälle mitte midagi. Paar tibusammu lähemal, jah, aga mis kasu sellest on, et ma lähemal seisan, kui ma jälle SEISAN ega liigu kuhugi. Tundub, nagu oleks mõningane õigus pahane olla.

Muude asjadega on hästi, nikerdan oma kodu kallal veidihaaval, et see paigal pysiks, sigalaks ei muutuks. Ta kipub, nii et aegajalt, suvalisetel tundidel võtan kätte ja mõtlen, et aga... I'll unfuck this part there! Jälle miski viisteist-kolmkymmend minutit tegemise sisse panna ja pärast on parem.

Mu kätekõverduste masterplan kukkus läbi. Kolm päeva, kõigest kolm kleenukest päeva enne Võitu otsustas yks lihas, et eeh, ei, ma olen tänaseks kyllalt teinud. Valutas ja oli muidu nõme, ylepingutus, noh. Okei, sel päeval ei tee, teeb järgmisel päeval, sellist yksikut vahelejäänud päeva, hea põhjusega pealegi, tohib ette tulla. Järgmisel päeval tegin fyysilist tööd, mis osutus olema taas samade lihaste pihta. Olukord ei läinud paremaks, norm jäi täitmata. Lihas oli valus edasi. Paar päeva hiljem, kui enam ei olnud, olin juba ree pealt maha vajunud. Oleks pidanud norme vähemaks mõtlema, uuesti kusagilt veidi tagantpoolt alustama, aga selleks polnud enam tahtmist-jaksu - see oli kõik ju nii lähedal, kuidas mu kolmest puuduvast päevast nyyd jälle kymme sai, ei, nõme on, mkm. Aga tegelikult, natuke vähem kui kuu ajaga oma suutlikkus 5 pealt 40 peale tõsta pole ka paha.

Täna ei ole tore päev. Kõik on halvasti ja hästi ja käib närvidele ja õnnestub ja läheb nässu. Ma olen kahe tunni jooksul vihane, väsinud, õnnelik, muusikat kuulamas, kylmetav, näljane, unine, pahane, segaduses... ja siis veel kord segaduses ja veel kord väsinud. Kõik see tundmine, mis kogu aeg vaheldub, väsitab ära vaimselt ning kuigi valuvaigistid muudavad mu olemise enam-vähem inimlikuks, ei saa salata, et fyysiline väsimus on ka mingi asi. Vahepeal on tyytu naisterahvas olla, ma niisama virisen.

Ja et mul ei oleks igav, sain ma just hiljuti yhendatud järgmise "Teeme internetis ägedat asja!" masinavärgiga, mis on vähemalt esialgu segadusttekitav. Ma ei ole veel päriselt välja mõelnud, mida ma täpselt tegema peaksin, kuid mul on umbmäärane arusaam olemas. Niikaua luuran lihtsalt kaustade vahel ringi ja loon endale ylevaadet.

Pidev vajadus vaheldada oma internetikeele ametlikkustaset hakkab näitama oma viletsamat poolt: soome ja saksa y'd lähevad yhe ja sama teksti sees segamini juba.

Mõned tunnid hiljem: Eeh, nii palju on lugeda ja orienteeruda ja arvamusi avaldada - aga pagan, TORE ON! Ma oleksin nagu päris inimene!

Ma osutun hommikul enne kella yheksat yleval olema. Ma olen yleval olnud juba umbes kaks tundi! Sellisel ajal olla _juba_ yleval on äärmiselt harjumatu. Mida inimesed hommikuti teevad? 

Ilmselt nad enamasti ei muig-oiga oma lihaseid ega tunne võõristust varaste kellaaegade ees. Mina tegin eile tervelt et 35 (32 ja pool! Ei, Ma ei pea neid sõjaväe stiilis lugema.) kätekõverdust ja olen tööta, nii et võin teha mõlemat. Vast avatakse varsti pood, siis saab osta asju, milledest teha võileiba. Vast saab osta ka liha, mida vormistada maitsvaks hommikusöögiks omleti juurde. Ehk siis peekonit, see sõna ei tahtnud mulle meelde tulla. 

Nagu näha, ei ole mu peaaju veel yleni tööle läinud. Peaksin enesele vormistama teise kohvi, kuid vaevalt see päriselt aitaks. Magada õnnestus ilmsesti enimalt kolm tundi. Une kvaliteet ei olnud ka maailma parim, neist kolmest tunnist märkimisväärse osa veetsin ma võideldes harilike nuhtlustega: kylm, palav, umbne, ebamugav, puusad. Puusad on eraldi ebamugavus, sest positsioneerides põlved yksteise peale hakkab mõne aja pärast ylemine puus valu tegema. Olevat naisterahvastel harilik häda. (Või siis võibolla niisama harilik? Legendi järgi tuleb see sellest, et keskmise naise puusad on laiemad, aga põlvedest laiemad on ju ometigi meesterahva omad ka?) Teise märkimisväärse osa neist kolmest tunnist veetsin ma õnnelikult irvitades. See segab magamist samuti, lihased, mis tahaksid uneks lõdvestuda, ei saa, peavad suud naerul hoidma. Ilmselt kuulub yheksakymne protsendi ringi nendest kaebustest yldistuse alla 'Alguse asi'. 

Kell, kell ei ole sugugi edasi läinud, kuid mõte teisest kohvist mõjub järjest kutsuvamalt. 

Õnnelik ja rahul!

Mm... mitte midagi väga uut ei ole muutunud, lihtsalt... õnnelik ja rahul. Asjad lähevad vaikselt paremaks - mitte need asjad, mis peaksid, aga mingid asjad. Sellest annaks imeda välja ka hunniku probleeme (syytunne, suurimate seas), aga ma ei tee seda. See, muide, ei ole minu viga, et maailmaga on asjad täpselt nii, nagu nad on. Või vähemalt mitte yleni, sest jah, tegelikult on yksjagu asju, mis on minu viga, aga need ei puutu hetkel asjasse. Need ei ole need, mille yle õnnelik olla. Need on need, mis peaksid paremaks minema ega lähe, kui ma neid paremaks ei tee. Mõned asjad lähevad aga siiski ise ja nende yle mul on täielik õigus olla rahul. Vat nii.

Jalahäda oli umbes nii oluline kui sinikas. Arvestades, et seal oli ohvreid ning langenuid erinevatel viisidel teisigi, pääsesin väga kergelt.

Täna mul on kena ning vapper olla. Natukene vapram, kui harilikult või harjunult. See juhtub, kui asjad, mida karta või mille pärast närvitseda, sujuvad. Sujuvad mõistlikult, normaalselt, inimväärselt. (Inimlik ja inimväärne ei ole sama asi.) See on juba mitmes kord seda emotsiooni samades seostes tunda. It's bloody fucking wonderful! Ma ei kujuta ettegi... st, ma ei kujuta ette, kuhu niimoodi jõuda saab, tundub, et kuhu iganes jõuda tahta, sinna saabki võibolla. Hea on. Imeline on, kui nii öelda julgeda. Nii võib endale saada harjumuse sootus harvem või vähem närvis olla.

Käisin trennis. Oma ammuunustatud harilikus trennis- lahingtrennis, mõõgaga ja puha. Oskasin eriti osavalt kukkuda nähtavasti - pind oli ebayhtlane ja tellisetykke ning muud samas mõõdus sodi täis. Ega see sygiseste lehtede vahelt välja ka hästi ei paistnud. Suutsin kukkuda labajala peale, aga mitte nii, nagu seda harilikult tehakse. Maaga sai kontakti väljasirutatud varbaga labajala pealne - aga mitte ka see kena jalapealne, kõõluseid ja sooni ysna yhtlaselt täis, ei. Kukkumispinna all olnud kivityki vastu suutsin ära lyya selle koha, mis ei ole enam säärekont ega ole veel ka jalapealne. Esialgu polnud hullu midagi, mittelahmiv mõõgalöök on ka tugevam. Aga aeg läks edasi ja tekkis naljakas tahtmine longata. Ah, läheb yle, põrutus, võibolla sinikas ebaharilikus kohas? Kui ma jupp aega hiljem koju jõudes tabasin ennast hoolikalt kaalumast, kuidas teha võimalikult vähe samme, oli selge, et peaks vähemalt korra yle vaatama, mis ma siis enda parema jalaga seekord tegin. (Eelmine kord, kui ma arvasin, et põrutus, võibolla sinikas, olin ma endale suure hoole ja hooga jupi naela kanda löönud. Õnneks ainult serva peale.) Vaatan - sinikat ei ole. Paistetust ei paista ka. Võibolla ma ei vaata õige nurga alt, nii vastik ja valus on ju, peab ju midagi määratavat olema? Kompan. Avastan, et paistetus on täiesti olemas, lihtsalt veidi kõrgemal kui ma eeldasin. Kokkuvõtteks said kannatada need sooned, mis tõstavad labajala väikse varba poolset "nurka".

Ma meelega ytlen 'sooned', sest yritades aru saada, mis seal yldse on ja mis saab olla kannatada saanud, vaatasin päris mitut inimese keeles selgitavat pilti ja videot sellest, missugustest osadest yks jalalaba õigupoolest koosneb. Selles kohas on korraga veresooned, närvid, kõõlused-lihased ja igavene hulk asju, mida lihtsalt ei ole meeldiv ära lyya.

Määrisin sinikavähendaja-valuvaigistiga kokku ja sidusin paraja pingsusega vööga kinni. Elastiksidet siin majapidamises veel ei ole, vanemate juurde ka lonkama ei hakka. Täna tantsupeole ei lähe, homme vast ka igaks juhuks mitte.

Kaks asja: hernepüree/supp/puder maitseb paremini, kui seda veidi vähem keeta ja selle asemel tarvitada saumiksrit; "Koerapolka" ingliskeelne nimi on "Flea Waltz".

Selle tagumise infokillu üles leidmiseks kulus mul umbes sajand või natuke kauem. Asja ei tee lihtsamaks, et Britimaal nimetavad nad seda "Chopsticks", aga muus ingliskeelses maailmas käib selle nime alla yks hoopis teine lugu. Ja kuidas sa otsid muusikajuppi, mille kohta sa tead ainult eestikeelset nime (ja seda, kuidas see kõlab), aga autori olemasolu on kahtlane yleyldse ning muusikatundmise programmid ei saa ka asjast aru. Väga tyytu oli, aga vähemalt sain teada.

Grupikeel.

Sina ja su sõpruskond räägite enamasti enam-vähem sarnast variant yldisest harilikust keeletasemest (yldkeelest). See on teie oma inimeste väljenduslaad ja stiil - see areneb teil koos, muutub koos, keegi avastab uue viisi millegi kohta öelda, mis teistele meeldib, ja see läheb kasutusse. See on sõnad ebaharilikus kasutuses, lausekonstruktsioonide eelistusvariandid, öeldava/vaikitava hästitimmitud tasakaal. See on isegi siseringi sõnanaljad, fraseologismid, idioomid. Ja sa kujundad seda ka iseenda maitsega - kui su sõber mõtles välja laheda viisi millegi ytlemiseks, siis päris sa ei tahagi seda kasutada, kui öelda on vaja just seda. Öeldava/vaikitava tasakaal vajab võibolla pisukest seletust: kui palju sellest, mida sa ytled, on kontekstipõhiselt omadele niigi arusaadav. "Siis ja siis on seal pidu" võib tähendada kutset peole (kui sind sinna ei tahetaks, ytlejal poleks autoriteeti sind kutsuda või oleks mõni muu jama, siis see võib olla näiteks "Ma lähen siis ja siis sinna.", või see võib olla üldse mitte midagi ehk vaikimine), infot asjade kohta (äkki sa ei taha sellise peoga ennast kokku teha?), kutset aruteluks "Lähme või ei lähe või kuidas me reageerime" või sadat muud asja. Kui seda ytleb su sõber, siis sa tead kyll, mida neist ta sellega öelda tahtis. Te räägite sama keelt. Te kõik räägite sama keelt - või vähemalt sageli rohkem sama kui väljaspoolsetega. 

Mis muudab eriti kummastavaks olukorra, kus sa näed oma tuttavat sõna või väljenduslaadi kellegi kyljes, kes ei ole sinuteada millegiga kokku puutunud. Toon näite: muna. Ära ole muna! (On muidugi täiesti võimalik, et tegemist on vana slängiga, mis on yldyhiskondlikust keelest lihtsalt vaikselt välja surnud ja ma seostan seda sõpruskondliku keelega ainult kogemata.) Sa tead, et omad saavad aru, mismoodi on muna ja miks seda võibolla ei peaks olema. See on teie oma asi, muudele inimestele enamasti nii ei ytle. Ja siis sa loed ajalehest, kuidas minister! kasutab seda oma väljaytlemises, tsiteerides kedagi kujuteldavat: "Aga miks ta siis oli selline... muna?" Lugemine katkeb, vähemalt korraks. Loed rea uuesti, sest ee, kuidas, miks minister ja ajalehes ytleb midagi, mida harilikult ytlevad ainult su omad. Kust ta sai selle? Sinu imestuses ei ole põrmugi kadedust, miks ta ei peaks võima niimoodi öelda, aga... kuidas ta selle peale tuli? Paari nädala pärast juhtub jälle midagi. 

Su grupikeel tekitab sulle probleeme ja lahendusi (paraku enamasti mitte korraga). Sa tabad seda toonimast oma igapäevakeelt, viisakat vanematega rääkimise keelt, kogemata. See ei tekita muret, enamasti. See täidab suurepäraselt just sinu isiklikke personaalseid väljaytlemisvajadusi, muidu sa ei kasutaks seda. See muutub vastavalt sellele, mida sul on väljendada vaja. Aga see ei ole sinu ema keel, kuigi sellestki võivad jupid alles pysida; see on see keel, mida sina edasi annad. 

Kuidas ma praktiliselt kogu aeg nõusid pesen ja tegelikult seda väga harva miski ettevõtmisena tajun.

Esiteks tuleb märkida, et mul ei ole väga palju nõusid. Neid on täpselt nii palju, et kui nad kõik korraga mustad on, saab ilmselt yks selline tuumapere nõudepesumasin umbes täis. Seda laari käsitsi pesta ja iga asja jooksvalt eraldi kuivatada (ruumiprobleemid) on korraga väga tyytu. Selle asemel pesen ma iga kord, kui ma köögis kohvi tegemas olen, näiteks, oma kasutatavale kohvitassile lisaks veel midagi ära. Vesi keeb nagunii - ta keeb täpselt nii kaua, et tyhja pilguga vahtida tundub mõttetu, ja tuppa tagasi midagi edasi tegema minna tundub mitteotstarbekas. Siis ma passin köögis ja pesen millegi ära. Lähtudes põhimõttest, et kaks puhtaks pestud kahvlit on siiski terve kaks puhast kahvlit ja kahe kahvli jagu vähem musti nõusid. Samamoodi aja möödasaatmiseks pesen ma nõusid muid vesi keema minema oodates. Enamasti on asjad umbes sellises tasakaalus, et kolmapäeva õhtuks on kõik mustad nõud puhtaks pestud ja neljapäeva hommikul algab trall otsast peale. Kohati tuleb elutuba yle käia ja kõik käest ära pandud juhuslikud nõud kööki deporteerida, sest kui ma enid juba pesemas olen, ei käi ma neid eraldi otsimas.

Milles ma seisukohta ei oska võtta, on ainult kysimus, kas selline lähenemine on rohkem rõve või rohkem "sinust kasvab koduperenaine!". Yhwst kyljest paistab sellest tugev ykskõiksus toas seisvate räpaste nõude osas, teisest kyljest aga säärane "korista iga päev kogu aeg natuke ja vaata kuidas töö käes lendab!", mis on perekondlikule naisliinile äärmiselt omane olnud.

Vist on mingitlaadi unenägude aeg. Täna ma muutusin tuvikeseks. Lumivalgeks tuvikeseks, aga mul oli väga kiire, nii et oma oliivioksakese ma ilmselt puistasin jooksvalt maha.

Mälestused algavad kusagilt sealt, kus ma kuulusin teadlaste hulka, kes midagi tähtsat uurisid - õhuvoolude kohta. Selleks ronisime me kõik ameerika mägede rongvagunisse, mille taha oli kinnitatud tsepeliinikujuline mudelõhupall - filmide põhjal võiks arvata, et umbes nii suur, kui need raketid, mida sõjalennukid yksteise pihta lasevad. Hakkasime siis sõitma sellega, mööda mingeid ameerika mägesid, ja ettenähtud ajal muutusime kõik tuvikesteks. Olime nööriga yksteise kylge kinnitatud, paarikaupa nagu koerarakendis, ja tsepeliin omakorda meie kylge. Plaan oli peale lendama hakkamist järgida rannajoont. Meil oli vaatlejaks kaasas yks öökull, kes oli tegelikult Doktor (confusing yet?).

Kui ymber miskise neemenuki pöörasime, oli paremal kyljel järsku oodatud ja hariliku männimetsa asemel lageraie lank ja taamalt paistis Tohutu Äiksetorm. Mina olin tuvirakendis yks viimaseid ja sain kohe aru, et nyyd on perse majas ja sellest tuleb kiiresti tagasi eemale ära saada - see oli nimelt Mabi (Dresden Files, miks mu unenäod mingit meelelahutuskultuuri täis on?) tegu ja asupaik, kes meid jahtis.

Segaduses lasime kõik oma rakendinöörist lahti (ahhaa! sellepärast siis polnudki oliivioksakest, et nöörist oli vaja kinni hoida!), esimesed jõudsid juba päris vihma alla. Vihm oli natuke nagu tint - värvis kõiki meid valgeid piiskhaaval halliks tänavatuviks (corruption!). Ma olin yks viimaseid ja vist eriti vihma ei saanud, nii et esimeste yle langi taas mere poole lendajate seas, aga teised olid veidi kiiremad, nad jõudsid must varsti ette. Lank oli paksult linde täis, aga keegi ei lennanud, kõik ainult vaatasid meid. Istusid kõigi vähegi võimalike okste, tyvede, mille iganes peal ja põrnitsesid. Linnud olid erinevad, aga viimne kui yks mõnda hallikasvalge sulestikuga sorti (think öökull, kajakas, mõlemat linnavärvi tuvid jne). Oli tõeliselt raske näha puid või maapinda - linde oli nii palju, et vaate yldine värvigamma oli pigem heleda kruusa-kiviranna värvides.

Langi keskel seisis tohutu jändrik mänd kivihunniku otsas ja kui me sellest möödusime, lõi välk talle sisse. Huvitav, kas vihma sadas juba ka minu peale? Mere kohal paistis järgmine Tohutu Äiksetorm ja Doktor öökull ytles, et me peame oma kambaga alguspunkti naasma - aga seda oli jällegi kiirem teha veidi yle yhe kitsamat sorti merelahe lõigates. Kusagilt paistis veel see õnnetu tsepeliin-mudel, aga miks ta ikka veel lendas, ma enam ei mäleta - igal juhul ärkasin enne tagasi jõudmist yles.

Ma nägin kahtlast und. See oli oma olemuselt seiklusfilm, kooparetk ja ilmselt veel midagi, aga.

Me olime headega blokeerinud ennast suurde avalikku hoonesse - haigla, näiteks. Keegi kontrollis internetist ja sai teada, et pahad ei näe alati välja nagu pahad, aga neid saab ära tunda - parrolfraas lylitab inimeselaadse tegelase mitteaktiivseks, otsa vaadates saad aru, et see, millele sa otsa vaatad, on midagi muud, ma ei mäleta. Meie grupp oli ysna suur - 10-12 inimest kindlasti, ma ei tundnud neid peaaegu kedagi. Teised põgenejad, kelle me olime jooksvalt endaga kaasa haaranud, ilmselt. Yhtäkki selgus, et meie grupis oli selliseid variagente - rohkem kui yks, võibolla isegi rohkem kui pool. Mul oli nyrivõitu pistoda (pistoda? tänapäevasemoodi maailmas? Hea kyll...), millega ma variagente surmama asusin. See on see kõige kahtlasem koht - praktiliselt ainuke selge osa unenäost, mida ma mäletan, oli tapmine. Ma lylitasin neid paari inimese kaupa mitteaktiivseks (vaikse lause kuulmiskauguse jagu, umbes) ja teadsin väga täpselt, kuidas ja kuhu surgata, et sydamele pihta saada. Esimesel tegelasel oli kollane T-särk, mille vastu ma pistoda puhtaks pyhkisin. Nad praktiliselt ei veritsenud - paar piiska per torge. Grupikaaslased vaatasid mind ja imestasid, et ma suutsin - nad nägid ju nii inimlikud välja!

Ma olin juba paar tundi ärkvel olnud, kui unenägu mulle meenus. Kõhe hakkas.

Unustasin blogi olemasolu mõneks ajaks ära, aga nyyd tahan väljenduda ja pole, kellele - nii et siia siis. Hämmastaval kombel on kaks järjestikust postitust isegi omavahel seotud.

Tahtsin nimelt ära märkida, kui kohutavalt uskumatult imeline on, kui inimesed on yleni mõistlikud ja yldjoontes ausad iseenda vastu, vajadusel ka maailma. Kui Päris Asjadest (ja eraelust) rääkimine pysib ajude tasemel ega põgene sellelt kibekähku emotsioonide hulka, võib lõpuks juhtuda, et Tõsised Erakirjad ei olegi enam hirmsad. Siiamaani on minu kogemus olnud peamiselt seesugune, et kui mind tabab miski, mis võib olla Tõsine Erakiri, klõpsan ma vastava suhtluskanali esimese hooga kinni. Ei loe, ei vaata, panen kinni, sest sealt tuleb kindlasti midagi hirmsat - teen lahti siis, kui olen ennast vaimselt ette valmistada saanud. (Ameerika filmis ei julge hilisteismeline ylikoolide vastuvõtukirju avada või eksamitulemust uurida, see on seesama.) Nyyd paistab, nagu sellel kirjakartmise fenomenil oleks erandeid - on mingid kirjad, mida tegelikult ei ole vaja karta, sest isegi, kui nad on hirmsad, on nad seda tõenäoliselt mingil tasakaalukal viisil.

Imeline, lihtsalt imeline.

Sain juhusliku paha tuju. 

Hetkel käib iseäranis närvidele see, kuidas mu... mm.. asjad vaikselt välja surelemise märke näitavad. (Jah, välja surelemise. See on nagu kyynal, mis ei oska-jaksa enam põleda - leek vilgub ja jupitab, kord on samahästi kui yldse kustus ja siis veel natuke hingitseb ja... surelemine, noh.) See käib närvidele peamiselt selle pärast, et okei, on surnud siis on surnud, oh kaevuke, elame edasi, aga ma ei saa aru, kui palju sellel eluvaimu sees on yldse, kui see niiviisi... Ei tahaks nagu enneaegselt maha ka kanda, ikka meeldiks kui ei sureks sugugi - vähemalt mitte veel. 

Nii et jah, juhuslik paha tuju.

Noh, Mytofest oli. Umbes selline oli, nagu ma eeldasin. Nägin oi-kui-ammuseid inimesi ja normaalset harilikku Kassinurmet. Yhel öösel olid tähed väljas, väga kena, väga kaunis, seisin hiies, pea kuklas. Ei olnud uskumatult suurepärane, ei olnud yleni ja kahtlemata nõme.

Aga igasuguste syndmustega seoses ma avastasin endas huvitava joone või jäin selle yle pikemalt mõtlema või midagi. Mind yllatab ja hämmastab, kui inimesed käituvad nagu normaalsed inimesed. Peale reedeõhtust vahejuhtumit eeldasin ma, et edasi läheb umbes nii: mina pean välja mõtlema, kuidas pahane olla või enda pahaneolemist käitumisega väljendada; kuidas teha uuesti selgeks, miks ma arvan, et mul on õigus pahane olla; ja mida peaks tegema, et varasemaid olusid taastada. Selle kõige juures võib märgata, et ma eeldan teiselt osapoolelt täpselt null empaatiavõimet, ise mõtlemise oskust ja soovi. Sellega on halvasti, inimestest ei peaks niimoodi arvama, see mängib neid vastikumaks ja halvemaks kui nad olla pruugivad. Kuna praktikas piisas umbes yhest selgitusest või märkusest teemal "see oli nõme", ja mul oli harilikus elus võimalik pahaneolemist väljendada umbes 15 minuti jooksul, tekkis selline veider rõõm ja hämmeldus.

Hakkasin sygavamale kaevama. Kogu reaalselt vahejuhtumile järgnenud kommunikatsioon ja kõik syndmused olid noh... harilikud. Nii peakski käituma. Yhiskond töötaks normaalsemalt. Miks ma siis eeldasin kõige halvemat? Kas mul on lihtsalt põhimõtteliselt madalad ootused teistele inimestele yldiselt? Kas mul on põhimõtteliselt miskipärast madalad ootused teistele inimestele konkreetselt? Ei tohiks nagu olla, muteada. Kyll aga olen ma varem kogenud, kuidas asjad käivadki umbes nii, nagu ma eelmises lõigus oma eeldusi kirjeldasin. "This is how it has happened before. This is how it's going to happen now, once again." - aga tegelikult oli normaalsem.

Yhtlasi tänan ma omaenda isiklikku õnnejumalannat selle eest, et ma yks hetk otsustasin mitte vabatahtlikult ronida mitmepäevastele (või eelistatult yldse) yritustele, mille minu jaoks õnnestumiseks peab kohal olema see-ja-see, juhtuma too-või-teine ja kui ei ole/juhtu, on kõik täiega nõme. Mida ma ronin sinna siis? Ei. Kui see asi mulle endale piisavalt huvi ei paku, et ma ise hakkama saaksin, põhimõtteliselt, siis ma ei lähe. Või kui tõesti erandkorras lähen, teen enne asjaosalistele selgeks, et yritus läheb mulle korda umbes sama palju kui teo peer ja mina olen seal nende pärast. Võibolla jään niimoodi mõnest toredast asjast ilma. Aga ysna kindlalt jään ma niimoodi ilma ka nendest lugudest, kus ma saan kaasa veetud täiesti võhivõõra rahva sekka ja vedaja teatab mulle pool tundi peale algust, et ma vaadaku nyyd ise, tema tahab vanu tuttavaid näha. (Juhtum öö... 6 aastat tagasi :P) Mytofest on siiski selline yritus, kus ma saan ise vähemalt normaalselt hakkama.

Huvitav. Ikka veel on vapper ja lahtine olla, aga mitte enam nii akuutselt. See on olemas - kui ma mõtlen, et kuidas mul praegu olla on, siis on selline. Aga kui ma parajasti millestki muust mõtlen, siis see vajub rahulikult tahaplaanile ära ega sega mu päeva. Mis on kasulik, nii saab asju tehtud. Ikka veel saab asju tehtud? Eks see natuke imelik on, ebaharilik asjade seis või midagi. Just väikseid asju saab tehtud, neid, mis korjuvad ja teevad igapäeva muidu aeglasemaks, kui nende eest hoolt ei kanna. Hästi väikseid asju - parandada oma sukad ära, vaadata, et prygi pysiks prygikastis ega vallutaks tervet elamist... Need asjad, mis yhel "täisväärtuslikul täiskasvanud inimesel" on ilmselt pysiharjumuseks kujunenud ega vaja enam tehtud saamise pingutust. Natuke nagu ehitaksingi hetkel endale neid harjumusi, vähehaaval, järjest, punuks korvi neist. Lõpuks tundub, et palju lihtsam on pysida asjalik, kui mõned väiksed ebakohad ei kriibi silma ja uueks päevaks riideid valides ei pea mõtlema "Nii, sellel särgil on nööp puudu, kui ma seda kanda tahan, siis peab sellega arvestama..."

Normaalne on. Saab toime.

Ja kui tund aega midagi teha on liiga palju korraga, siis proovi veerand tundi. Veerand tundi midagi teha on ikka veel rohkem kui yldse mitte. Eilsele ebaõnnestunud katsele teha yhte asja tund aega (katkes veerandtunni pärast), sai täna lisatud teine veerand - ja see ei läinudki tigutempol. Ei tea, äkki õnnestub veel kolmaski veerand täna kusagilt välja võluda.

Tundub, et siia kirjutamine tuleb maha jätta. Asjad, mis ma yles kirjutan, kipuvad enamasti umbes nädalapikkuses tulevikuperspektiivis pea peale pöörduma - kui kurdan, et ei saa midagi tehtud, pean järgmises postituses tõdema, et selle ja teise ja kolmanda tegelikult isegi sain; kui kurdan vaikust, räägin järgmine kord kohtumistest inimestega ja nii edasi. Vastupidi ka - ytlen, et seda või teist ei karda, ja homme juba kardan uuesti. Naljakas koht siin.

Igastahes on hetkel vist käimas mingi maailmamuutus, kus ma esiteks, teen asju, ja teiseks, saan asju tehtud. Varemalt ei ole teine esimesele nii otseselt järgnema kippunud ja umbes iga teine ette võetud asi on jäänud poolikuks, aga nyyd... ma ei tea. Ei taha ära sõnada.

Sotsiaalsus on ka olnud ja selle täpsemad viisid ja laadid on mind viimasel kahel päeval-õhtul yllatanud. Eriti eilne õhtu lõppes absurdselt pineva ameerikamägede kokteiliga. Mitte emotsionaalses mõttes, et täpsustada, vaid yldises, võibolla hormonaalses? Teate seda tunnet, kuidas sellel atraktsioonil sõitmine on korraga hirmus ja uskumatult vaimustav ja põnevus ja lahendus ja... Ja siis astud sellelt maha ja käed-jalad värisevad. Umbes samasugune värinatunne tabas mind eile õhtu lõpuks, mis siis, et reaalselt istusin ma lihtsalt toolil ja vestlesin. Olukorra ja temaatika vastanduses sisaldunud pinge, millele kontekst vindi juurde keeras ja alltekstid pingejoone ymber kaunistusi joonistasid.

Kasutan viimased mitu nädalat juba harjumatult sageli oma mõttekõnes ingliskeelset sõna fierce, sest enamasti ma ei suuda hoobilt leida seda yhte eestikeelset sõna, mis piisavalt sarnase tähenduse edasi annaks.

Näib, et ma kirjutan siia viimasel ajal rohkem. Ju siis on rohkem, millest kirjutada. 

Samal ajal... veidi imelik on. Konservitud, klaasi valatud, ma ei tea. Nagu mina ja mu tegemised mu enda tubamaailmas oleksid ajast välja lõigatud. Kas midagi ei juhtu või ma lihtsalt ei kuule sellest, kui juhtub? Kas mul ei ole midagi öelda või ei ole mul miskipärast lihtsalt, kellele öelda? Unustan suhelda isegi virtuaalselt viimasel ajal. 

Ei saa öelda, et mul igav oleks seejuures. Huvitav täitsa on, aga... Veider aja-aeglustumine, kus ma muudkui olen ja teen, korraga igavikuline ja... tsykliline? Yks päev tuleb teise järel, yks asi toimub teise järel, mulle sobivas tempos, igas päevas on vähemalt yks väike võit, ometi seisab kõik paigal. Kas ma olen maailma ära unustanud? Võiks öelda, et jooksen nii kiiresti kui suudan, et paigal pysida, aga see oleks vale. Ma esiteks ei torma sugugi, teiseks ei taju ka selles mõttes paigalpysimist - asjad mu ymber muutuvad, arenevad, kypsevad ja kasvavad, mu mõtted sealjuures. See kõik toimub lihtsalt teatavas tasku- või mulldimensioonis, maailmast ja teiste inimeste syndmustest lahutatult. Kummaline on olla, aga mitte otse ebameeldiv. 

Käisin kinofilmi vaatamas. Galaktika valvurid, eksole. Eesti keeles kõlab see pealkiri nii... kandiliselt. Miskipärast meenutab mulle vana Mirabilia sarja kujundust. Tore film oli yldjoontes, just sellist ootasingi. Eepiliste momentidega ei olnud yle pingutatud (võibolla yhe suudaks leida, mis eepika-asja tegi), enamasti oli keset võitlusi siiski aru saada, kes kellega kakleb ja kuhu poole vaatab, nunnususi ja huumorit ka parasjagu. Samal ajal - ei saa öelda, et see oleks _hea_ film olnud. Ma ei ole kindel, võibolla on asi minus, aga tegelaste omavahelised suhted, just eriti kesksemad, liikusid... hyppeliselt. Yhel hetkel tahavad kaks samahästi kui võhivõõrast teineteist vähemalt maha lyya, viis minutit hiljem jagavad omavahel asju, mida võiks pidada suurteks ja sygavateks saladusteks. Efekt oli nii väljaraputav, et ma nende umbes kolme, võibolla enama koha peal uskusin esimese hooga, et tegemist on valedega, mis on mõeldud valvsuse uinutamiseks. Ja kui siis muudkui ei tulnudki välja, et tegemist on valedega, olin sunnitud pea filmist välja tõmbama, et endale meenutada: jah, formaadi viga, ju neil ei olnud aega sellega kuidagi mõistlikumalt saada. Häiris, noh! Ja siis yks joon, mis mulle isiklikult sympatiseerib, aga kujutan ette, kuidas see võiks samahästi närvidele käia: nagu mõnes varasemaski Marveli filmis, oli aru saada "Ahhaa, see kaader/aegluupkombo/kompositsioon lihtsalt _peab_ olema otse koomiksist või nende koomiksitraditsioonist pärit." Mulle need kohad meeldivad, sest nad annavad mulle (võibolla võltsi) ettekujutuse mingitlaadi järjepidevusest - formaat kyll vahetub, aga võtab elemente endaga kaasa.

See on yks film, mida ma oleksin ilmselt tahtnud koos kellegiga vaadata, ent ma ei tea, kellega täpselt. Nii mõnigi tuttav oleks kinost lahkudes ilmselt alustanud pika tiraadiga selle kohta, mis filmis halvasti oli - samal ajal kui mina olen endiselt laadis "Nii nunnu! Vaata, mis nad seal tegid!" Ega ma ei läinudki ju filmikunsti imetegu otsima, ma tahtsin toredat kerget meelelahutust ja selle ma saingi.

Meeldejäänumaid lõike Pööripäevast:

*pikk metsarada, ringjas. VG jagu jookseb ära viikingite eest, kes jooksevad ära ylejäänud kahe VG jao eest. Kena pikk ring oli ja ma suutsin rivis joosta niipalju kui vaja. (Veidi rohkem kui täisring mitte päris pidevat jooksu, kohati oleks rada joostes läbida olnud liiga libe ja ohtlik.) Koos kogu oma varustusega, rõngassärgike ja aktiivkilp.

*linnusetorni uksest on vaja sisse pressida. Mina ei sobi esimeseks õlaks, kyll aga saan ma paar kihti kaugemalt kaasa rõhuda ja hakata protseduuri lihtsustamiseks rytmi karjuma.

*aitan mängujuhte - istume kolmekesi kivi otsas, yks tynni otsas, mis on Vajalik. Antud on ylesanne lobiseda ja viivitada, et päris esimene ettejuhtuv yksik mats kõike kohe ära ei lahendaks. Tuleb esimene (valge?), jääb juttu ajama. Tuleb teine, (must?), jääb natukeseks juttu ajama ja lööb esimese maha. Lööme ta maha, sest mis te tapate siin yksteist. Tuleb kolmas, (valge?), jääb juttu ajama. (Aru on saada et tegemist on skautidega, kes peaksid meie asukoha kohe tagasi vägedele raporteerima.) Aina tuleb ja tuleb inimesi, lahkuvad veidi aeglasemalt kui tulevad - kuni tuleb VG põhivägi, kelle ees jookseb meist mööda mingi hulk viikingeid, kes isegi ei peatu. VG põhivägi otsustab kähku, et meid ei ole mõtet kuulata, ja lööb maha. Viivitamistaktika täielikult õnnestunud, viie minuti asemel lobisesime ja takistasime oma viisteist.

*välkrynnak orkide laagrile. Sellega oli keeruline lugu, tegemist rollimängulise diplomaatilise intsidendiga ja lugu sai klaaritud, aga mainin ikkagi ära.  Mängu põhiosa on juba läbi, kõrtsi juures istuvad endiselt rollimängulises meeleolus VVV liikmed ja veidi eemal käputäis VGd (kes on yldiselt möllust nii läbi, et yldine poliitika kõige sellise suhtes, mis tundub nagu PLOT, on see maha lyya; lisaks tähistab seltskond Pimeduse võitu Valguse yle). VVV läheneb ja teeb ettepaneku. Paari hetkega on plaan koos, VG paneb välja seitse vabatahtlikku võitlejat, VVV samapalju. Plaan töötab, järgmine hetk ollakse orkilaagri keskel lõkke ääres ja algab (diplomaatiliselt põhjendatud) veresaun. Kõlab kyll nagu puhas kurjus, aga orkide reaktsioon oli lihtsalt hindamatu. "Vishna, ära löö, ma olen ork!" "Miks nad meid tapavad?!" "WTF??!!" Selgituseks võib lisada, et hiljem sai osa orke manalast VG rahavarude eest välja ostetud ja vastastikune austus harilike pidevate liitlaste vahel säilis.

Sellised syndmused siis. Yldjoontes võib öelda, et ma olen hämmastavalt rahul, vaatamata mõlemat pidi sobimatule ilmale (päikselõõsas on tingimata palav, kui kanda pikki musti rõivaid, ja paduvihm leotab needsamad rõivad ebamugavalt läbi), erinevatele äpardustele ja oma harilikule skepsisele nende inimete suhtes. Yhtlasi avastasin, et ka harilikku ropphuumorit on erinevatel tasanditel - sealesinenu oli yksikute suurepäraste eranditega (enamasti mu otsese ylema poolsed) tunduvalt mõttetyhjem (ja seetõttu vähemväärtuslik) kui laupäevaöine jauramine Saarjärve ääres.

Mul tuli mõte! Mõtlesin rolli välja! MINA mõtlesin midagi välja!

Miks see mulle isiklikult oluline on: Viimane kord, kui ma suutsin midagi õhust välja mõelda, tegelaskuju või põnevsyndmuse või midagi... noh, kirjanduslikku? oli nii ammu, et ma suudan vaevu meenutada, millal. Hm... aastal umbes 2005 mõtlesin välja oma ordurolli ja ajaloo, Paari järgneva aasta jooksul vast veel mõned rollid erinevate larpide puhuks. 2004 sygisel võtsin osa kirjanduslikust rumalusest... Päris lugu, kus oleksid syndmused ja muu selline (nevermind lõpplahendus, võtan kõik arvesse kus midagi toimub), polegi mainitutest hiljem välja mõelda suutnud. See on sigapikk aeg. Ei jah, luuletused ja vast mõni kirjeldus või yleskirjutus, aga need on natuke teine asi.

Mis ma välja mõtlesin: ega see ei olegi suurt midagi. Ei hiilgav ega originaalne ega põhjalik ega miskit, aga see on midagi, võrreldes eelneva täieliku võimetusega, nii et see on kõik. Kahendsysteem, puuduoleku vastand on olemasolek, nii et kontrastina... Kõik! Ilmselt ei loe siit seda keegi, kes mytoka rollimängust osa võtmas oleks, nii et võin jagada.

Kaber on metsa poole. Kahtlane. Imelik. Absurdini naiivne, täiesti lihtsameelne. Nad ei tea keegi, miks. Ta on kogu aeg selline olnud, algusest peale oli selge, et tast head nahka ei saa, jääb kylale vaevaks kaela. Aga mis kyla see on, kes oma vaeseid ära ei kanna, nii et talle vahetevahel siit ja sealt ikka midagi pudenes. Vastutasuks teeb Kaber tööd. Kui sul õnnestub teda tööle saada, see tähendab, aga siis teeb ka nii et tehtud on. Mõnikord teeb niisamagi - astub su hoovi peale ja teeb. Ei kysi midagi, ei ytle selle kohta midagi. Pole mõtet kysida. Ega ta vastab kyll, aga ta ei pruugi sinu kysimusele vastata. Võibolla kysib hoopis sinu käest midagi kummalist vastuseks. Mõni inimene meeldib talle rohkem kui teine, need on ajapikku hakanud kahtlustama, et Kaber teab liiga palju asju ja need ta just peast imelikuks teevadki. Tuleb teinekord su juurde, võtab käest kinni ja loeb sulle ette kõigi nelja omakandi kyla vanemad, kuus põlve järjest. Ytleb kolm päeva enne, kui peretytar palavikku jääb, et pajupõõsas on koplimaa taga suure kivi nurga juures kraavi kaldal. Laob sama kenasti puid edasi nagu ennegi, ja selleks ajaks, kui pajukoori otsima hakatakse, on läinud. "Vaata, kui tumedad tänavu kuuseladvad on!" Mõni arvab, et Kabrast tuleb kord veel paksu pahandust - paotab valel kohal suud või jalutab pahalassega kaasa, silmad pärani ja käest kinni nagu viieaastane. Seni pole tulnud, las ta elab siis - ja tööd teeb ju hästi.

Just proovisin kokku ja selga kõiki olemasolevaid kostyymijuppe. (Sest ma lõpuks võtsin kätte ja tegin särgivarrukad yhepikkuseks, noh.) Ja kuigi peamine pluus-objekt on endiselt planeerimisfaasis (isegi lõiget ei ole veel joonistanud), nägi asi juba hea välja. Võibolla peab siiski pykse ka veidi ymber tegema, ned on sellise varuga valmistatud, et neisse mahuks vist kaks mind sisse. Tulemuseks on muidugi ka kenad laiad sääreotsad, mille saab saabastesse panna ja mis lähevad sedasi sobilikult puhvi.

Aga proov tehtud, ega ma ei jää oma kostyymiga istuma, see on raske ja palav ja särk ei kannata istuvat asendit meelsasti. Saapad on kah talve omad, ma ei kujuta ette, kas ma yritusel ära ka sulan. Selle asemel istun arvuti ääres maikaväel, praegu on ju kuumad ilmad, kes mind keelab? Mõtlen, et see vihm vist jäi järgi, miska saab vanaemale kylla minna... Aga enne tuleb juua see tass kohvi lõpuni (ja nii edasi.).

Ikka veel on maailmakandvalt hea.

Kirjutan siia postitamise lehele jõudmiseks alati oma brauserisse tähekombinatsiooni blo. Mis on peaaegu nagu blää, mis on just see, mismoodi mul olla on. Ei, õnnelik ja rõõmus ka, ja kõike seda. Aga kuidagi... Blää. Ma ei ole midagi mõistlikku teinud ja isegi ebamõistlike asjade (arvutimäng, yhiskonna arvates) tegemise asemel passin ma niisama ja löön aega surnuks. Maailm on vaikne mu ymber, sest inimesed on linnast ära, muudkui ja aina. Soe on ja suvi on, mis nad siin ikka passima peaksid. Ma ise passin, sest... Ma ei olegi kindel, miks. Nädalavahetusel oli töö, see oli passimiseks hea põhjus, vajadus asju teha ja teisi asju ette valmistada ja yldse on ka kyllalt kena põhjus, aga.

Vanaema on haiglas. See vanem neist kahest, mis ta on nyyd, 97? Kopsupõletiku sai endale kylge kuidagi imelikul kombel, nyyd on juba nädalakese seal olnud. Käisin teda eile vaatamas, tal on igav. Lihtsalt igav ja tyytu haiglas passida, nii et ta tegeleb aktiivselt sellega, et terveks saada. Kõige hullem enam ei olnudki, ainult nõrgaks on jäänud. Ei jaksa enam hästi voodist yles saada, niipalju, kui ma aru sain. Mitte, et siin imestada oleks, kõigega arvestades, aga siiski. Eks ta harjutab ja pyyab, vahelduse mõttes ei ole selle haigestumise juures yhtegi minekujuttu, mis teeb mulle rõõmu. Vahest ta on otsustanud, et kui nii kaua juba elatud ja kõik need õudused vastu peetud, mis varem on juhtunud, siis kopsupõletik teda kyll murdma ei pea. Kadestamisväärne.

Ja mul on selle asemel ainult blää.

Peatykist mina ja vihm: Istun siin kenasti kahe lahtise aknaga, vaatan, taevas tume, myristamise hääli kostab ka juba... Kui lõpuks ladistama hakkab, vahin krillis silmadega õue ja olen vihmaõnnelik. Ometi veidi värskem! Lõpetab vähemalt korraks selle äikseeelse umbpalavuse, mida ma juba mitu päeva tajunud olen! Rõõm! Hullumeelsus! Lõpuks kostab kusagilt kahtlane naksatus-krapsatus ja mulle tuleb meelde, et mul laseb ju läbi. Minutid valget vihma olid mulle kööki pisikese järve tekitanud. Ei suurt hullu, ämber tilkuvale kohale alla ja ylejäänud põrand kuivaks, linoleumiga ei juhtu midagi, aga piinlik hakkas kyll. Ma ju _tean_, et sealt läbi sajab ja mulle ei meeldi sugugi, kuidas mu kaldus põrand suunab veenirekese diivani alla ja taha - kus tal on mõnes teha kõike kurja, hallitada või määndada või mida ta parajasti soovib.

Mõned päevad tagasi avastasin, et praeguste ilmadega on öine linn lihtsalt imeline. See lõhnab ja ei ole tapvalt kuum ja seal ei ole liiga palju inimesi ja... Nyyd olen kahel järjestikusel päeval tegelenud enese öise poolaktiivse liigutamisega, eile harilik pikk jalutuskäik, täna pool tunnikest rullikatega mööda kohalikku linnajagu. Seda tänast peab kahtlemata kordama, vähemalt kuniks ilma jagub, võibolla kauemgi. (Vaatasin yrituse pilte ja ei olnud oma figuuriga yleni rahul, paarist kohast võiks paari sentimeetri jagu kaunim olla, mitte et ma sellel teemal midagi suuremat ette võtta viitsiksin.)

Yritus oli lihtsalt suurepärane. Yleni. Hea kyll, peaaegu yleni - vihmasadu sel ajal, kui ma telki tahtsin kokku panna, ei olnud maailma kõige toredam asi, aga see oli nii väike häire, et kuulub unustamisele ja andestamisele.

Kui algusest peale, siis: pakkimiseks oli lõpuks aega umbes 15 minutit - kogu aeg oli aega ja oli aega, kuni enam ei olnud. Suure kiiruga unustasin kaasa võtta mõne varrukatega asja ning raha, millega maksta. Juba autosõidu ajal kadus ära suurem osa lõpuks ikkagi uuesti alanud närveerimisest (aga mitte päris kõik).

Telgi panin lõpuks pysti samahästi kui yksinda, umbes kolme pealtvaatajaga. Seejärel tegelesin seltskonda sulandumise ja elu nautimisega, uute tutvuste loomise ja ettekannete ja kõige muuga. Ilm oli suurepärane, täpselt mitte liiga palav, inimesed parasjagu nii sõbralikud et normaalne oli (liigne sõbralikkus on ka ebamugav, kui võõras olla!), kõik sujus ja sujus ja sujus. Inimene, keda ma paar postitust tagasi kartsin, tuli kyll kohale varem, kui ma eeldasin, aga ma ei puutunud temaga sugugi kokku, nii et selle poolest oli ka kõik korras. Mõni, keda mina tundsin, ei tundnud mind esimese hooga isegi ära, nii et ma rahunesin ka selles mõtte täiesti maha. Ainuke yhik ebamugavustunnet tekkis see hek, kui ma otsustasin sauna minna ja esimese hooga oli selle juures ainult meesterahvaid (samahästi kui kõik samahästi kui võõrad). Mõtlesin, et hea kyll, ma olen natuke kuse selle asjaga ja toon ära oma bikiinid, ent selleks ajaks kui ma tagasi jõudsin, oli seltskonnaga liitunud ka naisi, nii et saatsin oma põdemised kukele.

Öösel leidsin, et teinekord peaks ikka vaatama, kuhu täpselt oma telk yles panna, telgipõhja all oli ebamugavas koguses ja konfiguratsioonis oksi, juurikaid ning käbisid (need saavad mugavad ka olla, kui nad õiges kohas on, muhud ja lohud kehaga sobituvad). Ärkasin vist veidi hiljem kui soovinuks, aga ilma ei jäänud ilmselt millestki. Nii tore on, kui yritused arvestavad sellega, et sihtgrupi hommik ei pruugi sugugi olla kell 8.

Lõunasöögiks oli palju pahandusi tekitanud siga, aga ta oli väga maitsev. Kunagi pärastlõunasel ajal hakkas korraga toimuma mitu asja, mille vastu ma huvi tundsin - mälumängust oleksin tahtnud lihtsalt huvi pärast osa võtta näiteks, ent olin muude asjadega hõivatud. Terve õhtupoolik kulus aga rollimängu juures kiibitsemisele (ja ajuti inimeste lahkumise tõttu mängimisele). Siis oligi juba öö. Mis kell ma lõpuks telki ära kukkusin, ei ole kindel, kyll aga sain järgmine hommik tuvastatud, et ära kukkumine oli olnud äärmiselt kapitaalne.

Oma pyhapäevase kell 1 ärkamisega ma rahul ei olnud, see võimaldas kaugelt liiga vähe hommikut ja sotsiaalsust, sest sellal, kui ma enesele kohvi nikerdasin, käis ettekanne, ja peale seda tuli telk kiirkorras vihmasajus maha võtta ning ennast autole pakkida. Ilmselt oleks olnud võimalik lahkumisega viivitada, aga ma ei tundnud ennast piisavalt sotsiaalsena, et mõni hilisem autokoht välja rääkida. Sõidu magasin nagunii maha ja nägin koju jõudes hirmsat vaeva, et silmad vähemalt poolmõistliku uneajani lahti hoida.

Rõõmus ja õnnelik olen siiski, ent tabasin selle postituse kirjutamise ajal ära, et muljeid kirjutada ma ei oska. Tekst siin ei anna edasi pooltki minu suurest õnnelikkusest ja magusast rahulolust kõigi asjade käiguga.

Praeguseks tundub, et mu ettepõdemised on kõik ära põetud ja meel maha rahunenud. See on teretulnud tunne, hakkaski ära tyytama. Nyyd saab rahulikult edasi elada :D

Samas oleks endiselt teretulnud mingilaadne vaheldus asjaolule, et ma avastan ikka veel mingeid asju noormehe juures, mis tekkitavad emotsiooni. Pidev pisivaimustus kujul "Niiäge! Maeivõi!" väsitab vast mingid emotsiooniotsikud ära ja kui aus olla, tahaksin ma taas mõtlemisvõimeliseks hakata. Samal ajal on ikkagi yletamatult cool, kui asjad juhtuvad minupoolse inputita minema just selliselt, nagu mulle meeldib; või playlist, mida sa ise kokku ei pannud, koosneb praktiliselt eranditult lugudest, mida sa oled alati armastanud kuulda, kuid alati ära unustanud.

Harjumatu on niisama lihtsalt positiivses meeleolus olla.

Ainult kaks väikest asja: esiteks, päevitamine teeb endiselt uniseks; teiseks - kesse kyll tuleb nyyd ja mu (vaest, valutavat? mitte kõige hullemat) selga määrib...

Eile oli hea päev. Kohe algusest peale, hommikust saati. Normaalsel ajal yles, õigeks ajaks tööle... Terve tööpäeva oli helge ja õnnelik tuju, osalt niisama, osalt selle pärast, et on raske mitte olla õnnelik, kui su kohta pisiasju mäletatakse. Ja päike paistis ja yleyldse, kaunis ja turvaline ja vaimne kallistus. Tööpäeva lõpp, uks kella pealt kinni ja sama kella pealt heliseb telefon, ma tulgu ja olgu. Läksin ja olin, kuni jooksvalt jõudis kätte kell täna hommik ja inimlik aeg. Ainult ylevalpysimise jaks sai otsa umbes täpselt selleks hetkeks, kui ma koju jõudsin (ja polnud ka ime, juhul kui ma öösel magasin, oli seda kõige rohkem vast viis minutit). Isegi enesetunne ei ole kõige hullem, kui väsimus kõrvale jätta. Ainult kurgukipitus, mis tuleneb kas sigaretikestest või õhukuivusest või kes-teab-millest.

Mulle ikka meeldib mõelda, et ma saan aegajalt hakkama viidetega, millest mõni saab aru, ent suurem osa ei saa. Mitte salalikkuse pärast, vaid just seetõttu, et viited on seotud konkreetsete olukordade, sõnade, naljadega, mis on loomuldasa liiga väiksed, et neid "peo aruandes" edasi jutustada. Kõige parem on muidugi siis, kui nende kaudu on võimalik fb-laadses keskkonnas astuda dialoogi, mis on olemas ainult selle pidajate peas.

Umbes pooltel juhtudel, kui ma ise midagi jagan või seinale riputan (eriti seda!), on tegemist reaktsiooniga, kommentaariga kujuteldavatele vähestele valitutele.

(Samal ajal ma annan endale suurepäraselt aru, et ma võin ju ette kujutada oma peeneid vihjeid-viiteid, ent tegelikult onenamasti ilmselt tegemist kõige läbipaistvama diskursusega yldse ja kõik, kes saavad vähemalt kahte ajurakku kokku hõõruda (mis jäle toortõlkeväljend!), saavad suurepäraselt aru, mida ma ytlen.)

Nali yritusega jätkub. Samal õhtul sain teada järgmise jupi puslest ehk siis ka minu viimast muret leevendati. Maailm muudkui mängib minuga.

Ja siis mul ei pysi enam mitte yks mõistlikuvõitu mõte peas, sest kuri kaksikvend viskas sinna nagu kirikukella sisse paar asja ringi käima. Alustan ma nyyd kustotsast tahes, ikka ja jälle jõuan ainult nendeni. Mitte, et tegemist oleks kuidagipidi ebameeldivate mõtetega, aga kuulge, tyytu on! (Võtab raamatut lugeda, seda ehk saab.)

Õnneks oli hommikune töövestlus liiga vara, nii et mind mõjutasid ainult sellekohased närvid. Kui oleks pidanud seal jooksvalt veel põiklema keerlevate mõtete eest, ei oleks vist yldse poolt sõna ka suust saanud. Niigi läks keskmiselt halvasti, esitati igasuguseid kysimusi, millele ma siis ka ei oskaks vastata, kui neid parimad sõbrad kysiksid. Ja võimalikule ylemusele peab ikkagi kõik võimalikud vastused enne teatavast sõelast läbi laskma. Leia siis see, mis on korraga tõsi ja laseb sind tööandjale vajalikus valguses paista.

Argus, rumalus, kõhklus

Yhe yritusega, kus ma varem käinud ei ole, on igavene jama ja häda. Peale seda, kui mulle istutati pähe mõte, et sinna võiks, põhimõtteliselt, tegelikult, minna, muutub eriti viimatel päevadel pidevalt mu minnatahtmise hulk. Kord näen ma vaeva, et mõelda välja, kui palju ja mis kuupäevaks ma pean raha kokku ajama. Siis ma näen vaeva, et raha kokku ajada (keeruline ylesanne, muide!). Siis ma saan nende asjadega kokku ja minek tundub, vaatamata ilmselt suures osas võõrale seltskonnale, kaunis roosiline perspektiiv. Siis ma vaatan, et yrituse yle kakeldakse ja kuluaarides toimub JÄNT, mis mu entusiasmi otse loomulikult pidurdab. Siis mind lohutatakse selgitustega, et see on ysna harilik asjade käik. Siis ma vaatan, mis varem toimunud on, et ennast veelgi rahustada ja "teha eeltööd". Eeltöö on lõbus, kõik paistab aina kenam ja nyyd... nyyd ma näen, et eeldatavasti pean yritusel kohtuma inimesega, kes mind silmaotsaski ei salli. Umbes nii vähe, kui mina sallin yhte teist inimest (kellele ma teregi ei ytle).

Oleks see siis, et vanast ajast ei salli, kui ma olin veel absurdselt rumal (siis mind oligi ilmselt raske sallida). Ei, see on ajast veidi peale seda. Täpsemalt on see ajast, kust ma mäletan veel ysna mitut kah-minejat, kuigi nendel pole mind põhjust mäletada. Tollel inimesel ilmselt on. Ta sai minu eksisteerimise läbi vabatahtlikult haiget, väga kõvasti. Meie põgusavõitu kokkupuude pani ta võtma ebanormaalseid riske (surma otsimine, anyone?), niipalju kui ma tean, ja tegi minu jaoks võimalikuks aja jooksul mustast august välja ronimise. Mul on maailma ees väga kahju, et asjad nii läksid, aga ma ei vabanda ka - ma ei käitunud endale teadaoleva info põhjal valesti. Ikka veel arvan, et ei käitunud, ja uut infot ei saa nyyd, umbes vist 5 aastat hiljem, enam sugugi tulla.

Väga rasket sorti kahvel. Peab vast ainult lootma, et see aeg on olnud piisavalt pikk, et äratundmist raskendada ja vanad asjad paksu unustusekihiga katta.

Nyyd on parem. Rusikas ei tõmbu iseenesest rulli ja kulm ei ole permanentselt kortsus. Eile õhtul ei saanud sugugi magama jäädud, sest pidasin mõttes sõpradele igavaid ja ennastkordavaid kõnesid selle kohta, mis ma neist arvan. Hea mitu tundi pidasin ilmselt. Seetõttu olin hommikul nii unine, et märkasin alles pool tunnikest tagasi imestada, et ma olin ilma pikemalt mõtlemata ja täiesti muuseas vastanud kusagilt leitud tööpakkumisele. Ilmselt tõesti lihtsalt ei märganud pabistama hakata, aga samas tegemist on hulka suvalisema tööga, kui ma tahaksin. Eks näis, äkki tuleb sellest veel midagi headki!

Paraku ei olnud see ka yks neist kirjadest, mille pärast ma põdesin. Ja tuba on ikka segamini ja kõik muu on ikka täpselt sama kahtlane kui ennegi, aga ma tunnen, et ma võin endale rõõmsalt õlale patsutada, sest ära ma selle ikkagi tegin.

Halb tuju on.

Ilmselt on sellel sada erinevat põhjust, millest umbes pooltes ma olen täiesti ise syydi ja võimeline neid parandama. Ylejäänud pooled koosnevad umbes sellest, et mulle tundub, nagu mu sõbrad oleksid harilikust rohkem sitapead. Veel mitte päris, aga sinnapoole teel. Võibolla ma ytlen seda neile erinevates eravestlustes pigem varem kui hiljem.

Ja ega nad sellepärast vähem sõbrad ei ole, aga ma arvan, et inimene peaks võibolla tundma mingil määral sotsiaal-moraalset vastutust oma sõprade käitumise eest. Inimene ise ei näe, kuidas ta väljastpoolt paistab, eriti ei näe ta sageli aeglaselt toimuvaid muutusi iseendaga. Sõbral on mõnevõrra suurem tõenäosus näha, kui keegi käitub sitapeana. Ja kui seda näha, siis tuleks käitujat sellest ka teavitada - ta võibolla pole märganud. Ma ise kyll tahaks, et mulle öeldaks, kui ma hakkan yle piiride minema. (Idee siis selles, et yks teavitaja võibolla saab sõimatud ja järgmine ka, aga kui pooled või rohkemad tuttavad hakkavad sulle ytlema: "Kuule, ma ei tea, kas sa oled märganud, aga nii ei ole hea-õige-ilus, võibolla sa oled muutumas Sitapeaks?!" siis võiks panna mõtlema.)

Ja võibolla tuleks kõik mu tujuhalvendajad korrutada umbes pooleteisega, sest ma tunnen endas maad võtmas jõuetust millegi ära tegemiseks, yldse millegi. Mis paneb mind ennast syydi tundma, sest ega need päris esimesed pooled asjad ei ole ykski raske teha, ma lihtsalt...ei tee neid. Miskipärast.

Tige. Pooleldi põhjendamatult.

Kirjad ei ole ikka veel saanud ära saadetud ja vajadus kirjad kuhugi saata kadus terveks eilseks päevaks mul meelestki. Katkikukutud kyynarnukk valutab peaaegu et ainuyksi puute peale, liigutades on kah... halb. Enesetunde järgi tahaks alla anda. Annaks ka, kui oleks, kellele-millele. Ei ole. Maailm vaatab selle soovi peale mõistmatult otsa ja kysib, "Aga kuidas? Mida sa siis teed või teisiti teed kui sa alla annaks? Kuhu alla?" Nii et ma ei teagi, pole kuhugi anda. Ju siis tuleb edasi ryhkida.

(Külm öine aeg, kymme kilomeetrit veel vaja oma kolmekymnekilose seljakotiga kõndida mööda vaevunähtavat rada. Seisma ei saa jääda, kylm hakkab. Väsimus, raske, jääks siiasamasse istuma või seisma, miks ma kõnnin siin? Aga noh, kõnnin edasi, sest muidu mul on kylmem ja halvem, ja noh, kui istukski pool tundi, siis tydineks ära ja leiaks, et kõndida on parem kui istuda - ainult ajaraisk ju. Mis jääkski niimoodi istuma ja loodaks, et kylm mu ära võtab? Ole nyyd, selleks peaks terve öö paigal olema, veits naeruväärne ei ole või? Seda võid siis teha, kui nii yldse enam ei jaksa, et jalad yksteise taha kinni jäävad ja sa koos kotiga ninali lendad. Niikaua on ilmselt mõtet edasi kõndida, äkki jõuab kuhugi isegi kohale. Kaks sammu teed veel ja siis järgmised kaks ja... Lihtsalt rumal ja mõttetu oleks peatuda, sellest ei võida mitte miski. Pole kuhugi alla anda, mine aga mine.)

In other news... ma ei saa ikka veel mitte midagi aru. Keegi mulle midagi ei räägi (aga kellele yldse räägitakse? kui räägitakse?), kusagilt kysida ei oska, lõhenemine ja maailma surm kollitavad vaimusilmapiltide taga. Samal ajal on pragmaatiliseks nii keeruline jääda, kui tuba ei ole parajasti kylm, kõht sai ka just täis ja osa probleemist lahendatud. Miskipärast on hetkel lihtsam elada grupist väljapoole, iseenda ja muude inimeste asjad sujuvad harjunud või viisakal kombel (tuttaval, mitte tingimata hõlpsal või meeldival), seespool aga on maeiteamis. 

Pragmaatilisus (sest mul ei ole selle jaoks paremat nimetavat-kirjeldavat sõna, olgugi, et ta ei pruugi õige olla) asendus enne yhegi olulise asja tehtud saamist hariliku paanilise vingumisega ja suutmatusega yldse midagi teha. "Ma ei oska ma ei saa ma ei suuda, see on kyyndimatu ja hale ja kas liiga lihtne või liiga raske (pidin teistele inimestele kontrolltöö tegema), ma ei oska mitte midagi välja mõelda mul ei ole õrna aimugi kuidas see olema peaks kas kuidagi muudmoodi ei saa?" Otsustasin, et ei saa. Ja kui on liiga lihtne või liiga raske, eks nad siis ytlevad, ja tegelikult on valik erinevaid harjutusi kättesaadavad, vali ainult õiged välja, mida kasutada, ja kurat kyll, mitte midagi muud ei tee, enne kui sellesse dokumenti on kaks lynkadega lauset kirja pandud. Imekombel suutsin vinguvast paanikast välja tulla (sest tegelikult ma ju _tean_, mida teha!). Poole tunniga oli töö valmis kirjutatud ja lahendamiseks yles pandud. Vinguv paanika aga on yks kõige kohutavalt halvavamaid meeleseisundeid yldse. Selle vastu ei saa keegi teine aidata ka, seda on korduvalt juhtunud, et heasoovlikud aitajad saavad lõpuks pahaseks, kuna ma olen oma mittesuutmises nii kinni. 

Kui nyyd õnnestuks need kirjad ka kuidagi ära saata...

Yhtäkki on kõva olla. Mitte positiivses mõttes, tingimata, kuigi kui see peal pysib, tuleb sellest kahtlemata ka positiivset. Pigem... karm, terasene, selgroogne.

Sain samal päeval selgelt aru, et pideva rahapuuduse vastu peab lähemal ajal midagi tõsist ette võtma, sest vanemate kannatus oma rahasid kulutada hakkab otsa saama, ja mõistsin, et ma tegelikult tean, mida selles suhtes on võimalik ette võtta. Kui lisada juurde, et tekkis vajadus kohe ja kähku mõelda välja mingid summad, mille ma olin plaanidest välja unustanud, siis see annab kokku kena pragmaatilisuse, mis mu efektiivseks, ent võibolla ebameeldivaks teeb.

Ja kui lisada juurde see kena mõte, mille ma eile välja kirjutasin, olen ma võibolla tõesti suuteline oma "midagi ette võtta" täide kah viima. See ei saa teps kerge olema, see sisaldab ometigi kirjasid võõrastele inimestele, aga.

Suujoonelt kaob naeratus ära, päris kriipsuks mu huuled vist tõmbuda ei oska, aga veidi kriipsumaks nad ilmselt läksid.

Ah jaa, see väljaminek? Nad võtavad võibolla homme mu interneti ära veidikeseks, kui seda ei õnnestu homme päeva esimeses pooles ära teha.

Meeldetuletus ja käitumisjuhis, eelkõige iseendale.

Kui sa vaatad mõttes mõnda Nimega Inimest, tuleta endale meelde, et tal on ilmselt selja taga sõprus-või tutvuskond, mille sisesuhted on vähemalt samaväärne seebikas sinu enda omadega. See on hea harjutus, mida teha, kui peab minema näiteks Autoriteediga kokku saama. Tõstab ta ilmselt ysna edukalt posti otsast maha. (Kuigi mul ei ole siiamaani veel otseselt katsetada õnnestunud.)

Juba tegelikult mitu head päeva on Kogu Aeg tunne, et kirjutaks blogipostituse. Yhel või teisel teemal. See tunne on umbes minut aega, mille jooksul ma kirjutamiseni tegelikult ei jõua, niisiis ei kirjuta ka, aga see on... nii targad mõtted! Mul on lausa midagi öelda! See on võibolla isegi huvitav! Ma ei mäleta et ma selliseid mõtteid varem näinud oleksin! Kas ma ise mõtlesin välja?

Ja siis läheb mõte korraks mujale ja kogu tarkus on peoga pyhitud. Tuleb uuesti meelde vajadus säästa raha (selle jaoks muuhulgas toiduportsusid veidi vähendades, aga need olid mul niigi jaburalt suurevõitu), juua rohkem vett ja mõelda välja, mis siis ikkagi on see cool asi, mida tegema õppida - mis võiks olla harjutatav kodus ja iseenesest, aga... Noh, ma ei viitsinud kätel seismist ära õppida, sest pea alaspidi olla kippus lõpuks pead valutama panema ja paar korda tulin seina pealt alla seda lisaks veel ära lyyes. (See kukerpallilaadne toode peaks ideeliselt välja nägema imeliselt filmilik, aga seda nähtavasti ainult juhul, kui viimase hetkeni on kätes piisavalt jõudu, et neid parajasti pea alaspidi olles kontrollitult kõverdada suuta.) Võibolla siis näiteks pyydleks ikkagi korraliku silla poole.

Kassidest, näib, oli kasu ka yksjagu või veidi rohkem. Ma pidin ju ööseks suurema osa vedelejaid asju ära organiseerima, et kõik enam-vähem inimlik pysiks. Nyyd enam ei pea ja segadust koguneb märkimisväärse kiirusega. Eile lykkasin kaks tundi põhjupugemist edasi, sest see eeldas voodi asjadest tyhjaks saamist. Nii tegelikult ei ole mõistlik.

Peab märkima, et mulle ei meeldi, kui noored kenad mehed telekast saavad vanemaks ja paksemaks. Siis vaatad mingeid asju, mis on tehtud just niipalju hiljem, et see on juba märgatav, aga mitte veel võimustvõttev (mistõttu neid ikka veel samadesse tyyprollidesse pannakse), ja pettud.

/me lootis vana head ekstrastiilset, aga sai veel kyllatki stiilse, ent kulunud versiooni viimasel ajal nii mõnestki. Ja seda kyllatki stiilset hoiab yleval ylejäänud meeskonna töö, kostymeerijad ja stilistid ja kes kõik asjasse puutuvad, näitleja ise on see kulunud pool sellest võrrandist. Näk-ää.

Eile siis sain. Inimestega rääkida. Praktiliselt kõikide eelmises postituses mainitud otstarvete ja kombodega ja veel rohkemgi.

Lisaks sain ma eile teada, et mu kassid on nyyd mujal ja ei ole siia tagasi tulemas. Käisin neid uues hoiukodus vaatamas, viisin tuttavad mänguasjad ja harjunud maiused sinna, et neil veidi kiirem kohaneda oleks. Kaks hirmunud kiisukest sellist, aga oli näha, et paar päeva veel ja siis on juba päris okei. Ära tulles sain hästi kurvaks - nad ei tulegi ju tagasi! Yldse! Ja neil on põhimõtteliselt normaalne olla. Terve. Toimiv. Ja ma ise ju tahtsin ka natuke, et nad suveks ära läheksid, sest siis ma ei pea muretsema ja saan rahuliku sydamega mööda maailma laiali olla, kui tahan. Aga ikkagi... möödaminemine ja nii edasi, aja edasiliikumine ja kõik see, kokku äärmiselt terve ning tervislik kurbus. Mitte see, mis oleks nagu mädanev hingehaav, vaat et gangreeni ei saa, vaid... paranev. Aga kurb.

Tellisin endale seepeale paar sõpra kylla (kirjutasin esimese hooga kylge. Mille kylge?) ja see tegi olemise juba jupp maad paremaks. Ja kui nad ära läksid, selgus, et võrk seekord ei olegi inimtyhi ja veel hea paar tundi, kui mitte rohkem, sai rääkida väga tähtsast mittemillestki. (See on see, kui on oluline rääkimise fakt, mitte vestlusteema.)

Ma olen hakanud rohkem mõtlema, mida suust või sõrmedest välja ajan ja panen siinkohal suu kinni. (Kustutasin hea kaks lõiku ära.)

Pool päeva olen ma tahtnud inimestega rääkida. Mingite inimestega, kellele ma saaksin otsekui esimest korda seletada, kui äge enesetunne mul hetkel on, või mingitega, kes suudaksid jagada mu ilmselt suhteliselt ajutist vaimustust mingite uute asjade vastu. Või vaimustusi, sest neid on tegelikult mitu. Ja siis võibolla veel mõnega koos arvutist pilte vaadata ja omavahel nõustuda, et mingid inimesed on mingisugused.

Ja siis eriti yhega, kellega ei saaks arutada kyll yhtegi eelnevatest teemakomplektidest, aga kyllap midagi ikka.

Aga parajasti on reede õhtu, suhtluskanalid on inimestest tyhjad ja mul ei ole jaksu minna linna peale noore kena inimese nägu tegema, sest eile tohutu kiiruga erinevate kellaaegade vahele haaratud pitsalõik oli vist natuke liiga kaua seisnud. Ostsin hoopis tillukese orhidee, ysna suvalise aga mõõtudelt armsa ja kuidagi... pyydliku.

Pesin kyll ära hulga nõusid (see on ikka veel uskumatu, kuidas _kogu_aeg_ tuleb koristada!) aga ei saanud terve päeva jooksul hakkama mitte millegi mõistlikuga. Näpistasin eile sõrmeotsa ka kuidagi eriti ebaõnnestunult ära, seal on tillukesed "sinikad" ja surisev tuimus, mis ei aita käsilolevale projektile kaasa. Ah ei, veendusin, et yks asjakohastest vaimustustest on kättesaamatu - või kättesaadav umbes sellises tulevikumõõdus, et selleks ajaks ilmselt ununenud või vähemalt yleni tolmuseks läinud.

Peaksin sõpradega rohkem suhtlema.

Isver-susver! Nii õnnestunud päeva pole tykk aega ette tulnud!

Ma sain õigel ajal magama ja ärkasin kuus minutit enne äratuskella, jõudsin õigeks ajaks tööle, tegin terve päev seda, mida mul oli kavas olnud teha (mitte ei vaadanud päev läbi seriaali, kuigi ka see oleks olnud lubatud), jõudsin tehtuga kuhugipoole, valmistasin tervisliku ning maitsva roa ja pange tähele, kui ma olen yhe yhiku telekat vaadanud, teen ma ära ka oma tänase võimluse. Ja äkki läheks isegi õigel ajal magama?

Alternatiivuniversum?

Vaatasin yhte saadet, õigemini järelvaatasin, ja jäin keele yle mõtlema (lisaks kõigele muule):

meite
rahulik õiglustunne
pysib rahulik nagu kummipael
meiten
kõigin on karikas
yhest tilgast võib voolata yle
maiden
valge neitsi ulatab
juues tyhjeneb karikas
kes joob, on
maidan

Ma nyyd ei oska kohe ollagi.

Mul on tunne, et sellest on sa-jan-deid kui viimati nii põnevpõnevalt ärev olla oli. Eilse päeva märksõnaks võib öelda "paigalpysimatus" ja selles, kuidas kogu aeg oli vaja liigutada kasvõi ainult varbakesi, on yhe muulaadse kogemusega midagi yhist. Ainult et kui terveks päevaks sellist tunnet jätkub ja vahepeal on vaja elu elada ja asju teha, ei saa sugugi kylma rytmise muusika järgi tantsima hakata.

Siis tuleb ärevust kuidagi teisiti maandada, otsides näiteks kylajutte taga või närviliselt edasi-tagasi kõpsutades.

Nii tore. :D

Mõnikord on lihtsalt kurb ja vilets olla. Pea ei kidise probleemidest, toitu on saanud nii keha kui vaim, tuba ei ole kylm ja kõik inimsuhted tunduvad kah korras olema, aga yhtäkki tuleb kurb peale. Nii kurb nii kurb! Ainuke asi mida tahta, on ennast edasi-tagasi kõigutada ja iniseda oma kurbtusest, aga see ei ole ka suuremat mõistlik. Harjumuspäraselt saaks niiviisi nutta ja korrutada endale kõiki neid katkiseid mõtteid, mis kurvaks teevad parasjagu, aga mõtted on täitsa terved ja nuttu pole ka kusagilt võtta. Harjunud huvitavad asjad kaotavad oma meelelahutuslikugi väärtuse ja enesekindlust tõstvad tõsiasjad on eneestmõistetavalt tõsilikud, kuid ei aita. Veider.

Mul on probleem. Probleem koosneb umbes sellistest elementidest:
*nõrk isiklik arvamus
*vajadus iga arvamust põhjalikult loogiliselt kaitsta suuta
*infokyllus
*raskused olulise ja ebaolulise eristamisega

Probleem väljendub praktikas selles, et ma lähen närvi ja ebakindlaks hetkel Ukrainat puudutavas. Mulle meeldivad osad asjad, ei meeldi sugugi mingid teised asjad, ja ma näen igasuguse võimaliku enda arvamuse kohta umbes väga mitut argumenti, miks ma peaksin arvama teisiti. Vaatan, kuidas inimesed vaidlevad ja räägivad selle yle ja avastasin ennast just kahes erinevas vestluslõngas nõustumas kahe erineva seisukohaga, mis tunduvad jäävat eri pooltele ja käivat yksteisele justkui vastu. Mõlemal puhul on tegemist inimestega, keda ma isiklikul tasandil teatud määral austan. (Peaaegu et jagatud lojaalsuste kysimus, taevad tänatud, et ei pea päriselt valima!) Mõlemad on, niipalju kui ma mõista oskan, sisemiselt terviklikud ja loogilised, kumbki ei räägi iseendale vastu. Nende lähteinfo on mingil määral erinev, aga kuidas ma saan formuleerida enda seisukoha, kui mul ei ole aimu asjassepuutuvatest rahvusvahelistest seadustest või erinevate infokanalite neutraalsusest-mitteneutraalsusest?

Emotsionaalselt ma tunnen, et peaks midagi arvama. Sest mulle läheb korda. Miskipärast on maailm aga otsustanud, et ilmaski ei saa miski olla lihtne ja mustvalge.

Ma olen oma probleemi endale ise valinud. Ma ei taha, et maailm oleks lihtne ja mustvalge, ma usun, et info ylekyllus on parem kui piiratus... Ja et inimesed kas suudavad või õpivad sellistes oludes paremaks. Mis ma siis virisen? Vast mul on lihtsalt tunne, et ma ei ole valmis.

Arvutimängud ei neelanud mind siiski lootusetult alla. Viimatine ettevõetus ei tulnud peale yldsegi normaalselt, selles mõttes, et kuigi ma tahtsin sellesse sukelduda, ei läinud see korda. 

Selle asemel olen vaikselt sattunud tutvust tegema interneti mm... kahtlasema osaga? Kui internet oleks maakaart, siis see oleks see piirkond kusagil kõrgmäestiku taga, mille peale on kirjutatud "Siin elavad barbarid" ja mille kohta kysides kõik vastaksid sulle, et seal normaalne inimene ei käi. Allerlei fännifoorumid ja muu selline kraam. Viimati pool tundi tagasi mõtlesin, missuguste tegelaste omavahelist dialoogi ma kuulda tahaksin, hoidsin pöialt: "Öeldakse, et kõik on olemas, palun ole olemas, palunpalun?". Oligi olemas. Täiesti harilik tuubivideo, otse mängust salvestatud. 

Lisaks sellele, et mitte ykski mõte ei ole originaalne, õpetab see ka infot paremini yles leidma. Missugune hädavajalik oskus!

Olen eepilisusest kergesti mõjutatav. Teate kyll neid stseene, eriti filmides, mis on otse tehtudki selleks, et silma paista. Lahingute algused, maastikuvaated, kangelaste pärgamised keskväljakul ja kõik muu seesugune suurejoonelisus kisub vähemalt minul Igal Kurradi Juhul pisarad silma, isegi siis, kui enne seda hetke ei ole suutnud teosesse sisse elada ja kipun kella vaatama. Ja tegemist ei pea olema filmiga, mäletan sarnaseid emotsioone nt Griegi "Hommikumuusika" esmakuulamisel ja Wagneriga seoses.

See läheb filmi nautimisest tegelikult veidi kaugemale ja tuleb lähemale - tegemist on sama emotsiooniga, mida olen sattunud kogema rahvuslikkusest pakatavatel massiüritustel. Paar korda. Aga kui ma vaatan mõne teise riigi Suuri Rituaale, näen samamoodi, et seal on see sees ja olen kade: "Miks meie nii mäekõrgused ei ole?" Sageli tehakse nimelt paremini, uhkemalt, kaasahaaravamalt - "Mul on hea meel, et ma eksisteerin maailmas, kus midagi nii cooli on välja mõeldud." Usun salaja, et (eriti) rahvusriigile tulevad need emotsioonid vähemalt kohati kasuks, kinnitavad yhtsust yle kõigi jaoks, kes tahavad. Ja teevad seda kyllalt ohutult, nt. laulupidu, samas mumeelest jättes piisavalt ruumi ka nendele, kes on otsustanud seekord seda emotsiooni vältida: kes ei taha, ei pea ju osa võtma, vaatama. Pelgalt leheuudis, isegi rahvahulkade pildiga, jääb natuke nõrgaks.

Ega ma tean kyll, et filmides on selle esiletoomiseks ilmselt kasutuses täpselt paika pandud visuaalkeel ja igasugune formaat - valemi järgi, natuke seda, natuke seda, siit nurgast midagi millega ennast seostada, sealt vihje Teisele ja mis kõik edasi. Korraga on piinlik - selline lammas olen! - aga siis enam ei ole ka - mulle meeldib lubada meelelahutusel seda endaga teha. Ma ei ole kunagi yritanud mustkunstitrikke meelega läbi ampsata.

Mängin järgmist arvutimängu ja avastasin just, et ma olen kaks päeva vist juba tegelenud erinevate koerasuuruste ämblike nottimisega. Avastasin selle, kui ma tegelesin parajasti vähemalt hobusesuuruse ämblikuga, mis ekraani ära kipub täitma ja yhtäkki liiaks osutus. Nii mulle kui mu seiklejatekambale, võimalik.

Ikka veel on kõik probleemid kõigi probleemid, need said selleks kuulutatud eriti elegantse liigutuse korras, kus yhiskonnaga on hästi, kui inimestel on vähem probleeme, sest siis inimesed toimivad paremini, järelikult toimib siis yhiskond paremini ja kõik probleemid peavad olema yhiskonna probleemid. Ja järelikult on see inimene, kes hoiab oma probleemi perse vahel ega hinga sellest poolt sõnagi (aga ära ka ei lahenda) yks sitapea, sest yhiskonnale kahjulik.

Praktikas aga ei ole ma mitte midagi mõelnud juba jumala jupp aega ja olen peamiselt olnud kogu aeg väsinud ja kogu aeg ylemaganud. Nyyd olen ma lisaks hetkel veel kurb ka, erilise maiguga lootusetus tuli peale, samas ma mõtlesin juba ammu, et millal siis see kohale jõuab.