Jõul.

Hääd esimest jõulupüha ja teist ja kes tahab, saagu kolmandat ka.

See aasta on nende jõulukinkidega, mis endal anda, natuke nihusti läinud. Jäin pihtahakkamisega iimasele minutile, ja siis see käsi... Proovisin täna õmmelda, ei õnnestunud. Õe kindad jäidki pooleli (kukkusid jõuluvana saanist maha), eks ma lõpetan neid hiljem. Nii mõnigi muu asi jääb vist samuti paremaid aegu ootama.

Seevastu ise olen juba terve hulga superkinke saanud. Puust kõlad, mille augud saavad muutuma lõngast mittetoituvaks, paks ja pehme lebotamislammas, seljakott, millega lühemale matkale minna, raamat "Maailma usundid" (juba teine sama pealkirjaga raamat mu riiulis, sisu on õnneks erinev) ja u-duuris parmupill õelt. See on vist kõige kasutuatavam, mõistlikum ja sobivam jõulusaak, mis ma saanud olen.

Oleksin äärepealt võinud endale saada ka läätsed, aga loobusin neist, isale üllatusena. Ma vist olin unustanud teda valgustada, et kunagi pooles aastas ma otsutasin, et ei tahagi neid. See mõjus küll veidi kingitud hobuse suhu vaatamisena, aga tundus ebaaus võtta vastu kingitus, mille üle ma ei rõõmusta, seda enam, et too polnud just odav. Selle asemel saingi hoopis lamba. Palju rõõmustavam.

Palju jõulurõõmu teile kõigile veelkord, sest inimesed, te olete mulle hindamatuks toeks olnud.

Kuidas ma kipsi jõudsin.

Tänane päev algas nagu iga tavaline, ehk ainult veidi laisemalt. Mitte midagi erilist ei toimunud kuni poole koolipäevani. Umbes siis tekkis vastupandamatu tahtmine koolist ära minna, puhata, mitte midagi teha. Tahtsin midagi head, isegi teadmata, mis see on. Nojah, panin selle lihtsalt tekkiva mäpi arvele. Siiski enne eelviimast tundi tulingi koolist ära. See on üliväga mitteminulik teguviis, tuleks mainida. Kodus tuju paremaks ei läinud, hullemaks ainult. Peale mõna tassi kohutavalt head teed läks enesetunne hoopis ära. Kerge iiveldus, nõrkus ja muud asjad.

Trenni läksin siiski, ma ei saa ju tulemata jätta, kui olen lubanud jooniseid. Sinna jõudes nägin aga, oh imet, mitmeid harvanähtavaid külalisi. Nendeks olid siis Kirves, Luthien ja ääretult kummaline kiilakas Grom. Lennu oli lo9omulikult nendega seltsis, kuid ta nii harvaesinev pole. Peale pisukest soojendust küsiti mult, kas ma olen nõus veide vabavõitlema. Kirve vastu. Mõtlesin, et noh, tühja kah, peksa saan ma ju nagunii, ja nõustusin. Ei saanudki nii hullusti kui arvasin, kuid mingil hetkel jäi pool minu mõõgakäelaba kaika ja kahe kilbi vahele. Tsutike kaklesime vist veel edasi, siis aga hakkas mul valust nii paha, et olin sunnitud võitluse pooleli jätma. Kinnast käest võttes jäi silma pea kahekordseks paisunud väike sõrm. Esimene käik oli muidugi külma vee alla. Valule lisandusid ka tahtmine pilt taskusse visata või oksendada. Seda ma siiski ei teinud. Selle asemel suundusin tagasi trenniruumi.

Võitlust ma muidugi jätkata ei saanud - parem käsi oli suhteliselt rivist väljas. Mingil ajal lahkusid eelpoolnimetatud neli Gromi sünnipäeva tähistama. Kuna vasak käsi oli endiselt kasutuskõlblik, harjutasin veel mõnda aega ühe uuega lööke ja kaitseid. Pikapeale läks käsi aga valusamaks, lõpuks otsutasin traumapunkti minna. Uskusin küll, et luu ei tohiks murdunud olla, aga kes teab, mõra võib küll olla. Tulemus - mõra ei leitud, kuid öeldi, et tegemist väga tugeva sidemete venitusega, käsi pandi osaliselt kipsi.

Endiselt saan kasutada nimetissõrme ja pöialt, niisiis päris kasutu see käsi pole. Homme ootab mind ees esimene täispikk proovikirjand.

Veel üks nädalavahetus otsas.

Esiteks, see nädalavahetus algas tantsuliselt. Mulle tuli sujuvalt vahepeal meelde, et õigus küll, ma fännan vist tantsimist ikka veel. Kuigi algus ei läinud just väga hästi käima, siis edasi sujus paremini. Sellega seoses suur aitäh mõnele, ja noomitus mõnele veel. (See ei pidanudki arusaadav olema.)

Teiseks sai üks kinnas valmis. Teine sai alustatud. Mõlemad on koledad. Mulle igastahes ei meeldi, aga enam pole aega kõike otsast alustada. Ja tegelikult on veel mitugi asja vaja valmistada - jõulud ju tulemas. Aega hakkab napiks jääma.

Ja lund tahaks. Ära hakkab tüütama see igavene sügis.

Nii palju tahaks veel teha, tuleks veel teha. Aga üldse kohe ei taha enam.

Asjad

Ma näen viimasel ajal asju. Tänaval.

Näiteks vaatasin ma täna bioloogiatunnis aknast välja ja nägin mööda teed marssivat enti. Kirjutasin tööd edasi, siis jõudis kohale, mida ma just näinud olin. Vaatasin uuesti - ikka ent. Lähemal uurimisel selgus kahjuks, et aknataguse puu üks oks asus veidras asendis ja nägi marssiva endi moodi välja. No tõesti, mida ta kesklinnas ikka teeks, loodust seal eriti pole.

Mõnda aega tagasi nägin veel jalutavat vihmavarju. Kõnnin mööda Tartu mnt. pikendust, jõuan ristmikule. Parajasti punane tuli. Vaatan teisele poole tänavat, ootavaid inimesi. On parajasti päris tugev tuul ja vihma sajab. Näen - tuleb lühikese varrega vihmavari. Tuleb, tahab üle tee minna, vaatab üles, valgusfoori poole. Näeb, punane tuli, jääb seisma. Niheleb, nagu oleks tal kuhugi kiire. Tuli läheb roheliseks, inimesed hakkavad liikuma, vihmavari ka.

Lisaks jalutavad õhupallid mulle vahetevahel vastu. Või noh, hõljuvad tegelikult pigem. Nii sentimeetri kõrgusel maast, nii et see näeb välja nagu nad kõnniksid.

Kas see tundub, nagu ma oleksin veel täie mõistuse juures?

Uus päev, uus tuul.

Ehk retsept, kuidas vajuda kiiresti masendusse/kurbusesse.

See käib nii:
Esiteks võta kohustusi ja muresid, sega need läbi. Raputa peale ajapuudust, halvastiütlemisi ja ebameeldivusi. Pane kaane alla hauduma. Kui tunned, et oled väga heas ja rõõmsas tujus, manusta seda.

Avastasin kogemata sellise ääretult tapva segu. Nüüd nukerdan ja üritan ravimina sisse võtta tööd.

Suutsin ka unustada ära, kus toimub kontsert, kuhu oli plaanis minna. Tuli välja, et seda pole kusagil kirjas ka - reklaamplakateid olen näinud täpselt kahes eksemplaris, üks neist koolis, teine Tehases. Niisiis jõudsin järeldusele, et tegemist peab olema fantoomreklaamiga. Pole väga traagiline.

Veel üks päev õhtusse jõutud.

Suisa palju asju on viimasel ajal tehtud saanud. Näiteks värvisin ma juba kolmandat korda ära lipu kanga. Tulemusega rahul ei ole, aga rohkem seda paranadada ei saa. Värvi ei jää enam sellele peale. Nüüd võiks seda kavandit teostama hakata.

Lillekülas sai täna hulk kive ühest kohast teise veetud, pottsepakäruga. See on üks eriliik kärust, sinna on oluliselt mugavam kive mahutada ja sellega on palju lihtsam neid transportida. Kogus, mille ma ära liigutasin kokku, oli 300 kivi. Selleks kulus nii umbes 4 tundi, koos kaldtee paika panemisega. Siinkohal tuleks ära mainida, et õues on oktoobrile sobilik ilm.

Peale seda sai Liisi juures Rohani tantsud valmis mõeldud. Ja kirja pandud, lootuses et need osaliselt meelde jäävad, sest kirjapandu pole just eriti detailne.

Mõtteid sai hautud ka muude asjade kohta. Ühtegi tarka järeldust ei tulnud.

Mulle meeldib linnas käia ja ennast boheemlikult tunda. See ei õnnestu eriti tihti ja siis ka mitte eriti hästi. Aga ma ei lase ennast sellest häirida, enesetunne olevat ju see, mis loeb. Samas, liialdada sellega ei saa/tohi. Muidu tekivad kummalised purjus vene rokipeerud juttu ajama ja külge lööma. Õnneks läks ta üsna ruttu trammist maha... Phuhh. Ma vist olen liiga viisakas, ei suuda inimesi pimedasse kohta saata.

Tegelikult mul polegi palju öelda. Oli lihtsalt tahtmine midagi kirja panna.

Triiv

Olen kurb. Ma olen olnud rohkem või vähem tuttav niivõrd paljude heade, huvitavate ja omapäraste inimestega, aga niivõrd paljud on kuidagi märkamatult elust välja triivinud. Vahetevahel veel satun nendega kokku - ent siis pole enam mitte millestki rääkida. Ei ole enam midagi ühist, pole jututeemade puutepunkti. Jah, loomulikult võib jäädagi tasemele kuidas läheb?-hästi,ja endal-ka hästi, aga siiski püsib mõte, et mis juhtus. Miks kunagi püsivana tundunud sõprus on ajas õhukeseks kulunud, miks ei kuule enam üksteisest nii tihti kui varem.

Tahtmatult jõuan järeldusele, et ehk olen ma ise triivinud... Endistest sõpradest eemale, kaugemale kunagistest vahvalt veedetud pärastlõunatest, õhtutest, aegadest. On kurb, ja paratamatult tekib pisike kadeduseläigegi sellele juurde, kui ma näen, et kõigil neil on nüüd oma ringkonnad, oma inimesed, veel paremini veedetud aeg koos nendega. Aga mina ei kuulu enam sinna. Selle asemel istun üksikul pargipingil hämardumiseni, vaadates möödujaid ja lonksates jahtuvat piimakohvi. Või vähemalt teeb seda osa minust. Ülejäänu on endaga rahul.

Mõtte-tus.

Nagu mõtetest ilmaolek, mitte eesmärgitus.

Sattusin vaatama Kadri fototöötlusi (vt. DeviantArti kasutaja Iardacil). Need on väga väga imelised ja ilusad, ja neil on kadestamisväärselt head mõtteleiud juures. Leiaks ma ka midagi nii kaunist ja sügavat mida öelda-mõelda... Kahjuks olen vist liiga realist ja kasutan fantaasia asemel käsi asjade tegemiseks. Kurb hakkab - pole minus seda loovust, mida tahaksin. Ja kui on, siis see ilmutab ennast ainult kahtlastes unenägudes, kus kõik inimesed on väga enda moodi, aga sündmused veidrad.

Täna öösel nägin näiteks ühte larpi jälle unes. Olin seal valmistunud talunaise rolliks, aga miskipärst polnud mul korralikku kostüümi. Mispeale tehti lahti üks kirst ja sealt ilmus luksuslikust veripunasest siidist-sametist mantel. See ei sobinud muidugi talunaise rolliga kokku ja mind pandi selle aemel mängima kellegi kuningannat. Tolleks registreerunud mängija vist kohale ei tulnudki... Kõik algas suures saalis, mille ühes otsas ma troonil istusin ja hoidsin hoolikalt oma mantlit eest kinni, et kostüümitus välja ei paistaks. Saalis istus hulk tavarahvast, kes kõik vanaegsete koolipinkide taga pikkade valgete ja voogavate kirjasulgedega raamatuid ümber kirjutasid. Igaüks, kes minust mööda läks, kummardas veel ja puha... Ma üritasin siis omalt poolt ka nii palju kui võimalik sellist sisemist väärikust ja asja välja mängida. Siis tulki teade, et peame minema mingi teise saatkonnaga kohtuma. Selleks ajaks olin kuidagi märkamatult selga saanud uhke sinise kleidi ohtrate riidehõbe-lisadega ja pähe baretimoelise samast riidest uhke mütsi pika musta (jaanalinnu)sulega. Nojah. Meie delegatsiooni lipp oli sametist, roheline ja väga tikitud. Siis läks aga midagi valesti - saadikud, kellega me kohtuma pidime, osutusid pahalasteks ja ma põgenesin kuhugi. See kusagil oli hädasti remonti vajav maja, mis sarnanes kangesti Astangul olevate vanade sõjamajadega. Kükitasin ühe akna alla nurka maha, et möödujad mind ei näeks, ent mina kuuleksin, mis teisel pool seina räägitakse. Seal rääkis üks pahalaste väga uhkes riides valitsejanna (kelle isikut ma tean aga viisakuse pärast ei nimeta), et nad püüdsid kinni meie rahva kuninganna - st, minu - ja kuna ma olevat haldjas, nõuavad mu väljaandmise eest veel pahamatele tegelastele suurt lunatasu. Nojha, tore er minagi oma pikakõrvalisusest kuulsin - roll oli kogu aeg haldjas onludi, ma lihtsalt ei teadnud seda varem. Aga siis nad hakkasid kõik koos seda maja läbi otsima, mistõttu ma kuhugi öhe jooksin. Uni oleks veel edasigi läinud - ma tean seda kindlalt - aga hääled ärkveloleku-maailmast segasid selle ära. üritasin küll meeleheitlikult seda edasi näha, mis mul varem ka õnnestunud on, aga seekord nii ei läinud.

Jah, uned on vutviatavad. (see pidi tähendama huvitavad) Minu omad tomuvad näiteks pidevalt ühtedes ja samades kohtades. Aastaaeg võib olla erinev, päeva-aeg ka - aga ma tean, et selles kohas on varem toimunud unes see-ja-teine sündmus, mis oli teises unenäos. Seejuures on kõik need kohad ebareaalsed, ma pole nendesse ilmsi kunagi sattunud, kui nad kusagil ka olemas peaksid olema.

Aga veel käisin metsas. Ilus oli, ja tore oli, ja väga mitte-eksimine oli. Olgugi, et ma ei liikunud sugugi nendes suundades, kuhu olin varem läinud, vaid suundusin otse metsa sügavuse poole, kuhu varem sattunud polnud, ei tekkinud kordagi tunnet, et ma ei teaks, kuhupoole ma pean minema, et kuhugi jõuda. Ma tahtsin teada, mis on metsa taga, võin endale vabanduseks öelda. Kõndisin ja kõndisin, ja märkasin ühel hetkel otse enda ees neljakandilist nii umbes kolmveerandi meetri sügavust auku. Augupõhjas olid sammal ja vesi. põhja kandvust ma igaks juhuks proovima ei hakanud, see ei näinud just väga tugev välja. Aga istusin selle asja juurde maha, kuulasin ja mõtlesin ja nautsin loodust. Rähnid toksisid omavahel puude otsas just väljaspool nägemisulatust, tuul sahistas puulatvades ja kohati puud kriiksusid nii metsale tüüpiliselt omaette. Ühtäkki oleksin võinud vanduda, et puud räägivad omavahel. Üks ütles teisele midagi, teine hakkas selle epale naerma, ja kolmas kommenteeris midagi selle kohta. See võib küll kõlada hullumeelselt, aga see oli täpselt nii. Kõhe hakkas, läksin igaks juhuks edasi. Kes teab, mis nad veel must mõelda võivad. Tulen sinna, nende jaoks täiesti tulnukas, istun maha ja hakkan passima. Leidsin selle, mida oli tarvis, aga kui pidin hakkama kaasa võtma, sain nukrameelsusehoo. Kuidas ma raiun elusa, noore puu maha? Vabandasin siis ette ja taha, jätsin sinna nii mõnedki juuksed ja lahkusin kurva südamega, käes kaks erineva jämeduse, aga imekombel enam-vähem sarnase pikkusega ritva. Olin just jõudnud sinna, kus mets hakkas tuttavana tunduma, kui kuulsin vanemate hääli hõikumas. Tuli välja, et nende jaoks olin ma juba täitsa kadunud olnud ja nad kartsid, et ma eksin ära. Nad olevat juba jupp aega hõikunud. Vabandasin ennast ainult sellega, et ma ei eksi ju ometi metsa ära, ja seda, et ma metsa läksin, nad ju teadsid. Nojah, eriti see neid ei lohutanud.

Metsaskäigu tulemus - hulk sõrmejämedusi ja natuke peenemaid pulki, mille ma kaasa võtsin, kuna kahju oli neid metsa jätta ja millest mul on plaan kunagi, kui ma aega saan, nii mõnedki nõelad teha; ja üks võibolla-kasutatav kaigas, mis tuleb veel otsast sirgeks saagida. Njah.

Aga veel - sain endale täiesti eksprompt Jääääre juubliplaadi. Ise ka imestasin, kui isa ostuga nõusse jäi. Ja hulga ammuotsitud lõnga sain ka. Pole ühesõnaga kurta. Aga homme tuleb õppida, ja veel jupp silte välja lõigata, ja soovitavalt mõningad ära ka kirjutada. Siiski tahaks endale kaunisõnalisi ja sügavaid mõtteid, mida usutavasti polnud ka selles postituses. Muud ei tahagi eriti...

Päikest,

Pääsenud

Vist karjusin ülemäära. Asjad polnudki nii hullud kui tundusid, mis tähendab, et ma siiski mõtlesin üle. Kohutav. Aga meeletu kergendus siiski.

Ja kool on uuesti alles kolmapäeval.

Jälle.

Ma sain sellega jälle hakkama. Tahtsin aidata. Nüüd tahaks röökida - vihast enda pihta. Et ma ka oskan, jälle torkisin asju, millest olnuks targem eemale hoida. Et ma ka ei õpi. Sellega on kõik öeldud.

Aga et kõik postitused nii lühikeseks ei jääks, võiks vist ka mainida, et mõned kõlamustrid edenevad kiiremini kui teised. Kohe üllatavalt kiiresti - kiiremini kui ma oleks uskunud, et peen pael edeneda võib.

Ja et koolis ma täna ei käinud. Miks sinna ikka minna, kui mul on luba puududa? Muidugi Põõsa-Jüri pärast. Mulle ta ei meeldi, aga kui ma tema tõttu saan koolivaba päeva, siis ta võib ju vahetevahel siin käia.

Ülehomme ja üle-ülehomme ka ei lähe. Eksamieelne ettevalmistusaeg. Jah - päris ametlik lõpueksam keset kooliaastat. Sellega kaasnev närvisolek ka. Aga tõenäoliselt märksa väiksem kui oleks ilma rüütliettekande või -eksamita olnud.

Kindlasti oleks midagi veel rääkida, näiteks üks pisike müsteerium, mille kallal võiks detektiivitseda. Aga ühtegi niidiotsa pole, on ainult välistamisvõimalus, mis jätab ikkagi veel kaks kahtlusalust - kellest mõlemad on tegelikult suht samapalju tõenäolised teo toimepanijad.

Kas maailm keerleb veel õiget pidi? Inimesed käituvad viimasel ajal väga vastuoksuslikult ja see ei meeldi mulle. Varem ma vähemalt vahetevahel sain aru, miks kuidas käitutakse. Nüüd on neid juhuseid veel vähemaks jäänud - või on need hoopis ära kadunud.

Niiviisi siis. Nõme on olla ikkagi. Mina olen vist ainuke, kes oma kurbadest kogemustest õppida ei suuda.

Kohutav.

Inimesed, ma olen teis väga pettunud. Välja arvatud nendes, kes selleks põhjust ei andnud - aga need teavad seda ise ka.

Ehhe ja ajee.

Mul on nii palju tegemist ja nii palju energiat kogu selle asja tegemiseks. Aga aega on vähe. Tegelikult mul polegi täna midagi suurt öelda, natuke hõigelda selle üle ainult, et kilbi peal sõita on vahva. St, mitte Legolase moodi raskusjõu tõttu trepist alla surfates, vaid inimeste jõu tõttu hunniku otsast sujuvalt põrandale jõudes. Nagu liftiga. *fännab seda nüüd ja edaspidi*

Aga aja mõistliku kasutamise mõttes võiks nüüd minna ja õmmelda, või midagi konstrueerida. Näiteks.

Laibastumine

Hommikul ärgates oli selline kohutavalt halb enesetunne kohe, et ei teadnudki, kas jõuan kooli. Sealgi ei läinud asi paremaks, ainult kelallaeg aina edenes ja edenes. Aknast välja vaadates võis kohati vastasasuvat maja vaevu näha - mis mõnus lumetormikesekene! Päris ilus talvine ilm.

Oma osa sellisel laipamisel oli usutavasti ka unel, mida ma hommikupoole nägin. Une jooksul polnudki midagi hirmsat, õudset ega jubedat, kuid ärgates (mis juhtus ainult juhuse tahtel samal ajal kui äratuskella helin) tundsin, et värisen üle keha. Unes olin ühel mängul, aga parajasti OG. Siis olid seal tegelasteks veel mingusugune Saamuel oma sõbraga ja Leofwyn, kes üritas selgeks teha, kas mäng juba on läbi või mitte. Tegevus toimus pisikeses palktares, kus hoiti OG asju. Niisiis olin ma mignil põhjusel põrandale väga lähedases vaatepunktis ja uurisin pisikest oksaraagu, mis liikus ilma mingisuguse põhjuse või loogikata. Ta liikus seinaga paralleelses tasapinnas, minu pool vaadates moodustas ristküliku, kõrguseks 2 ja laiuseks 4 ühikut, alumine serv põrandal. Liikus ilma ühegi mõjuta, täiesti iseenesest ja nagu arvutimängus, nõksatuste kaupa (mis olid siis ühikud). Vaatasin seda siis ja imestasin endamisi, kuidas asi saab lihtsalt läbi õhu hõljuda, kuiu märkasin selle kõrval ühte käelaba-suurust ja üldkujulist kumerat kuusekoore tükki. See nõksus samas rütmis edasi-tagasi, otsekui randmest. Üritasin selle alla piiluda, selleks tõstsin selle sõrmedepoolset serva veidi ülis - ja siis juhtus midagi imelikku. Ruum ei olnud enam üldse samasugune nagu enne, või muutus kuidagi veidraks vähemalt, sest selle tüki alt vaatasid mind kaks silma - oksaraagude otsad. Algul pidasin seda vaid kummaliseks juhuseks ja koputasin koera (kelle pea see oli) selja peale. See koer oli üks neist hästi suurtest, pikkade jalgade aga tohutult kurva näo ja rippkõrvadega koertest, ja üleni puust. Ruumi veidrust näitab seegi, et koer oli istuvas asendis, tema selg seega endisest põrandapinnast märksa madalamal. Kohe ma seda ei näinud - olks otsekui peitepilt olnud, või miski, mida vaatad nii lähedalt, et ei näe tervikut. Mõtlesin ainult sell palgi peale koputada, et need raod oma asendit muudaksid ega kõhedalt silmade moodi oleks. Siis võttis see koer (minust täiesti sõltumatult) kätte ja napsas tolle liikuva kosarao järele, otsekui oelks see mõni segav putukas. Aga kuna miskipärast moodustas koera koonu just see osa tare põrandast, millel ma põlvitasin, siis ma kukkusin alla, koera "maapinnale" ja ärkasin üles. Hirmus oli, kuigi mind miski ei ähvardanud. Kõhedaks muutis selle loo just asjaolu, et too puukoer oli niivõrd teisest maailmast pärit - väga võõras ja seetõttu kõhedusttekitav, nagu poelks kõik päris korras olnud.

Nojah, eks selle une mõjuvust näitab seegi, et ta mul ilma üles kirjutamata terve päeva on meeles püsinud, vähemalt selle mulle rohkem korda läinud osa. Mida Saamuel ja tema sõber tegid, pole mul siiani õrna aimugi.

Laiskloom ripub kõrva küljes.

Ma avastasin just ühe teise kõrva küljes rippuva looma veel lisaks Unile. Selle nimi on Laiskus. Sümptomid: kuigi on palju tegemist, ei ole nende hulgas mitte ühtegi, mis kutsuks. Kuigi muidu on tegevused põnevad, haaravad ja öö-läbi-üleval-hoidvad. Siis väsimus, olgugi et põhjust nagu pole. Paha loom see Laiskus, aga nunnu näeb välja. See selleks.

Teine asi, mis jõudis mind päeva jooksul juba päris tublisiti ärritada, on see meeleolutundlikkus. Mis kummalisel kombel viis mu väga halli ja sügisesse meeleollu, hoolimata sellest, et väljas on viisakas enam-vähem-lume kiht. Lumi on ju positiivne nähtus, kuulutab talve. Ja talv on ka positiivne nähtus - ilus ja värske ja vaikne ja üksik ja pehme. Minu lemmikaastaaeg. Aga no näed ei saa selle üle rõõmustada, kui negatiivsust ümber liiga palju. Nean selle asja maapõhja, aga lahti ei saa. Tuleb leppida. Ja teise tuppa minna, et siisi tegeleda vajaliku käsitöölise tegevusega.

Kolmandaks avastasin nüüd või mõnda aega tagasi, et liiga palju tegemist on, et sellega mõistlikuks ajaks valmis saada. Mõistlik aeg võrdub siin mõnede asjade puhul kesktalvega, mõnede teiste jaoks suve keskkohaga, aga teades enda pealehakkamisvõimet ja muud sellist, on keeruline uskuda, et sellest mdiagi head võiks tulla. Jääb üle ainult üks - anda oma parim, sest tegelikult mulle see kraam meeldib, ja ma tahan seda saavutada. Tahan-tahan-tahan. Niisiis, peale hakata.

Neljandaks, täna on neljapäev juba. See tähendab, et enamik vaheajanädalast on läbi. ja ma pole paari viimase päeva jooksul teinud mitte midagi mõttekat. Minu ambitsioonikad plaanid saada selle nädala jooksul valmis ühe teatud kleidi toorik ei ole määratud täitumisele. Noh, siis saab veidi hiljem valmis, valmimata ei jää.

Ühe kohutava väljavaate liedsin veel, järgmise suve kohta. Loodame, et see läheb mööda ja jätab mu puutumata, sest on nii kohutav, et ei taha sellest rääkidagi. Seesama 'kus hundist räägid' põhimõte. Parem seda mitte välja manada.

Ja nii ongi. Tahtsin vahepeal veel kirjutada, aga nagu polnud millestki rääkida. Ja nüüd on juba hilja jutustada kõigile toredast onkust, kes kuulas Dagöt ja Ursulat ja Koiksonit, neile kõigile kaasa lauldes; bemmi ja helivõimendusega ossidest; mõnusalt suurest tuulest ja ajutistest raheteradest vaatetorni otsas; öisest tähistaevast ja hommikusest härmatisest; mugavas masenduses veedetud ajavahemikust, kus mitte midagi teha polnud ja mis sellegipoolest väga lõbusasti möödus ning veel tuhandest miljonist pisiasjast, mis vahepeal juhtunud on. Nii et ma ei räägi, vaid mainin lihtsalt, et vahva on ka olnud, päris mõnda aega.

Päikest ja tehke oma ajaga midagi kasulikku!

Taas koolis, taas kiire.

Esiteks, külmetumine juhtub kõige huvitavamatel aegadel. Kui eelmise nädala alguses piisas toonastest tegevustest neljaks päevaks haigeks jäämiseks, siis sel nädalavahetusel ei omanud laupäevane külmetamine mitte mingit mõju. Kuigi vähemalt sama külm oli küll... Mulle muidu täitsa meeldivad suured lahingtrennid, ent lahingute vaheajad oleksid võinud olla lühemad. Muidugi oleks ma ise võinud ka olla märksa mõistlikum ja kanda oluliselt soojemaid riideid. Aga minu joaks oli ju veel ilus osa sügisest, ja kes siis ikka nii paksult riidesse panna tahab. Tulemus jõudis kiirsti kohale - külmavärinad ja poole trenni ajal lahkumine, sest oli lihtsalt l-l-liiga k-k-khülm. Kodus oli parasjagu aega, et üles soojeneda, siis läksin koosolekule. Üllataval kombel said lauatagused kuus kohta isegi täis ja hunnik asju läbi arutatud. Arutluse tulemusd on mul isegi kirjas.

Tuleks veel vist ära mainida, et reedel sain teada, et kirjand, mille kirjutasin, hinnati ainult kolme vääriliseks. Kõigest kolme! Õnneks õpetaja usub minusse a laseb mul selle uuesti kirjutada. Tundub, et ma siiski lähenesin teemale vale nurga alt. Einoh, see on tõesti julgustav teadmine. Kahelda kirjutamist alustades, kumb saaks parema hinde - teemast mööda minev kirjand või puudulike näidetega kirjand, seejärel tuleb aga välja, et kugi oled omateada valinud kahest halvast väiksma, oled seeläbi kaasa saanud mõlemad halvad ja teine variant poleks kumbagi sisaldanud. Oh well, järgmine kord paremini.

Haige olemise ajal sain õnneks hea jupi tööd ka tehtud - balli-aluskleidi toorik sai valmis. Toorik selles mõttes, et see vajab veel head juppi viimistlustööd enda kallal. Eile lõikasin ka pealmise kleidi välja, ja poolteist kiilu sai juba külge õmeldud. (Kaheksast...) Kahjuks ei jõua ma täna küll enam mitte kuidagi käsitööd teha.:( Lisaks sellele, et mul on vaja saksa keeles üks tekstike arvutisse trükkida, kontrollitakse ülehomme meie lugemust - Tõde ja õigus, I ja II. Soovige mulle edu, sest ma pole alustanudki. Lisaks on homme ekskursioon erinevatesse elektrijõujaamadesse. Noh, kuidagi ikka saab.

Päikest!

Ja siis tekkis jupp Aega...

Et kõik ära rääkida, mis asjasse puutub, tuleb alustada reede õhtust.

Tol reede õhtul tekkis mul trennist (mida ei toimunud) koju tulles mõte, et peaks võtma kokku mingi koguse neide ja kõik korraga käsitööga tegelema. See mõte sai siis kohe välja hõigatud, alguses ettevaatlikult. Juhuks, kui mina olen ainuke, kes arvab, et selline asi oleks ju igavesti tore. Aga õnneks ei onludki ma ainuke, ja päris kiiresti sai kokku lepitud, et järgmisel päeval läheme kõik õhtupoole Egle juurde käsitööstuma.

Laupäeva õhtupoolikust sai märkamatult terve õhtu, ja meid kutsuti linna, Folkmilli kuulama. See oli ka vahva. Sealt läksime edasi Tindarieni juurde, jõime väga väga hea maitsega salveiteed ja jäime vähehaaval magama. MIna olin viimane ja võisin ärgates enda arvele kirjutada keskmiselt ühe unetunni. See-eest sai üleval olnud aja jooksul hea jupp linast kokku õmmeldud. Ja oligi käes pühapäeva hommik.

Koju jõudsin nii umbes kella üheksa paiku. Teised olid kõik ilusti üleval ja söönud, ootasid vaid, et mina ka midagi kinni pistaks ja siis võis õunamahlatrall alata. Minu osaks jäi õunte huntimine, mannu andis tõrksamatele õuntele nuiaga takka. Tulemusena oli vist iga viimne kui õun selles mahlas minu käest läbi käinud. Alguses polnud häda midagi, vanemad õunad olid juba üpriski puhtad ja neid polnud vaj üle pestagi. Seejärel, kui järg uuemate kätte jõudis, sai aga alugse minu külmetamine, sest need tuli ära pesta. Kättpidi vees kolmandik päevast ja mul oli väga masendavalt külm juba. Kogu see külmarünnak päädis sellega, et mina vabastasin end (kui kõik õunad riivitud olid) tööst ja läksin pooleliolevasse majja sisse. Selga vastu soojustusvilla toetades ja penoplasti peal istudes hakkas veidi soojem tõesti, ent mitte oluliselt. Lõpuks sai teistel (vanematel siis...) kogu purustatud õunamass ära pressitud ja võisime koju tulla. Ehk oleks seal kauemgi läinud, kui isa poleks väga rangelt pidanud kella neljast kodus olema, et õigeks ajaks laeva peale jõuda. Mina vajusin üsna kiiresti magama, nii pole seitsme paiku, kasutades vabanduseks asjaolu, et mul oli külm ja paha ja väsimus.

Esmaspäeval ei olnud minu äratuseks mitte oodatav äratuskell, vaid ema, kes teatas et kell on juba veerand kaheksa. Mina, olles maganud oma 12 tundi, ei olnud siiski kuigi ärkamise meeleolus. Ühena esimestest asjadest mõtlesin välja, et mul tegelikult ei ole kuigi normaalne enesetunne. Justnimelt mõtlesin välja, sest päris kindel ma polnud, kas ma peaksingi ennast nii tundma, kui ma olen äsja ärganud 12-tunnises unest. Seda mul just eriti tihti ette ei tule. Suure vaeva ja mõningase simuleerimisega (loodame et vanemad seda lugema ei satu...) sain siiski koolist koju jäämise loa välja kaubeldud. Suundusin otse magama tagasi ja põõnasin oma 12 tunnile veel 4 otsa. Oleksin oodanud, et ärgantes tunnen end märksa paemini, ent kus sa sellega... Kõrvavalu, mida ma hommikul olin vaevu tundnud, oli juba täitsa kindlasti olemas. Palavik, mida hommikul veel polnud, hoolimata sellest, et ma kraadiklaasiga veidi manipuleerisin, oli ka tekkinud. Igal juhul veel pool päeva ja nii mõnedki tassitäied kuumi vedelikke hiljem jõudis ema otsusele, et homme - teisipäeval siis - ma kohe kindlasti kooli ei lähe.

Nii et täna, teisipäeval, sain ma ka terve päeva kodus olal, kui välja arvata käik arsti juurde. Seal sain teada, et mul ongi kõrvapõletiku algus. Arst vabastas mind ka kuni reedeni koolist. Oleks kauemakski vabastanud, aga on väga oluline olla reedel terve, sest muidu võib headaega öelda kogu laupäevasele kogunemisele nii ühes kui teises kohas. Siiski kummaline, et väljamõeldud tõbi päriselt ka küljes on. Nüüd ongi kaks päeva veel kodus istumiseks mõeldud, ja sellega peaks kõik seletatud olema. Ja siis tekkis mul jupp Aega oma igasuguste asjade tarbeks. Nii et ma ei kurda mitte sugugi. Seda enam, et sellel haige-olemisel erinevaid sümptome ega asju pea polegi.

Lisaks tekkis mul mitu head ideed leitide kohta. Need kavatsen ma ka teaostada - aga sellest ma pikemalt ei räägi.

Päikest!

Fantast!

Ma olen jälle mingisuguses hea tuju mullis. Neid juhtub viimael ajal kuidagi tihti - ja see pole üldse mitte paha. Sattusin täna päikse allamineku ajal staadioni kanti ja läksin loomulikult üles Toompea nõlvale seda vaatama. Sügise kohta harvaesinevalt ei olnud liiga palju pilvi, nii et loojang oli vaatamist väärt. Kuidas kogu kantsi külg muutus roosakaks, ja tuul hakkas merelt puhuma, oli lihtsalt niivõrd energiatandvalt ilus, et seda peaks vist tihemini vaatamas käima. Õrnsinine taevas, ja mustad varesed (kes olid ainult selle pärast mustad, et taust hele oli) mu pea kohal lendamas, ja see kõik oli nii ilus. ja peale seda, ikui viim,ane killuke päikest silmapiiri taha vajunud oli, ei tahtnudki veel lahkuda. Aga ma kardan, et kui ma oelksin kauemaks jäänud, oleksid kodused muretsema hakanud. Nii et otsustasin läbi Toompea kitsaste tänavate all-linna jõuda. Iseendalegi üllatuseks ei suutnud seda, vaid läksin kõverate teedega labürindis kaotsi mõneks ajaks. Siis nägin tänava teises otsas tumedat kuju, mis kuhugipoole läks. Kuna seda juppi veel proovuinud polnud, otsustasin talle järgneda. Ja kust siis kui ma tänavasse sise keerasin, kadus tema silma alt välja - teise kõrvaltänavasse, ja jäi mulje, nagu oleks ta tahtnud, et talle järgnen. No ma siis tegin seda, sest olukord oli juba piisavalt müstiline. Kuid kui ma sinna tänavasse jõudsin, kuhu ta keeranud oli, oli ta juba kadunud. Noh jah, minu isiklik pisike müstiline seiklus. Pärast tulin alla ikkagi Patkuli trepi kaudu, sest muud teed ma ei leidnudki. Aga tekkis kohe tahtmine kogu maailmale otsa naeratada, sest ma olin jällegi oma pilvemullis. Tallinna vanalinn on ikka nii ilus, huvitav, miks ma ei ole varem seda nii tugevalt märganud. Eks linnaõhk vist teebki vabaks, väga vaba tunne oli küll mööda Nunne tänavat alla tulla.

Ja enne, trolli peale joostes olin veel üsna kaugel, kuid tagumise ukse juures seisis üks naine ega lasknud trollil ära minna - puhtalt selleks, et ma peale jõuaksin. Kui peale hüppasin, ütles mulle veel "Õnnistagu teid!" või midagi sellist. Tänasin teda nii õnnistuse kui uksehoidmise eest. Vahelduseks mõni usklik, kes oma usku ei kuuluta. Hoopis naeratas mulle ja tundis ennast ka väga hästi. Selliseid positiivseid inimesi võiks rohkem olla. Tõesti võiks.

Paneb ainult mõtlema, et kas see kõik tõesti võib püsima jääda. Selleks aastaks vähemalt. Edasi ei tea mis saab, ega taha mõeldagi. Selle pärast muretsen siis kui see kätte jõuab. Kuid see oleks nii väga minu saatuse moodi, kui nüüd kohe varsti iga hetk midagi kohutavat juhtuks. Ega ma ju ei tea, aga see oleks lihtsalt nii tüüpiline. Ometigi näib hetkel, et nii võikski ju jääda, hetkel pole küll ühtegi kohutavust silmapiiril, mida karta. Noh, pole hullu, kui tulevadki. Hetkel võiks vähemalt kogu seda head meeleolu salvestada.

Eks see ole ka üks põhjus, miks ma sellest siia nii aktiivselt kirjutan. See peab ju kuidagi säilima, et kurbadel hetkedel oleks, mida vaadata, meenutada, mille üle rõõmu tunda. Ja endale meelde tuletada, et ka kurbus on mööduv. Tegelikult on. Aja jooksul.

Aga praegu on kõik hästi, praegu on just see aeg aastast, mis mulle meeldib - õhutemperatuur on täpselt nii jahe, et oleks värskem ja puhtam ja virgem kui suvel, ent mitte nii külm, et oleks tarvis end üleni paksudesse vattidesse mässida. Kevadel on ka seda aega natuke, aga lume sulamise tõttu liiga niisket ja liiga vähe. Oh, mulle lausa meeldib sügis. Veel ei ole nii rõske ja negatiivne, kui hiljem, lund oodates, ometi on lehed juba langemas ja värvilised. Nendes on nii tore sumbata ja sahistada, ja sügis ei ole tegelikult masendavaim aastaaeg. Sest edasi tuleb talv, ja loodetavasti ilus.

Päikest!

Kesknädal juba

Kas asi on minus, või liigubki aeg väga kiiresti lihtsalt? Eile oli esimene september, aktus ja puha, ja täna on juba oktoobri teine veerand. Ja vehepealse ajaga polegi nagu midagi tehtud saanud. Kui see nii edasi läheb, jääb mul aega kogu töökuhja jaoks suisa väheks ju... Mitte et ma oleksin nõus mõnestki projektist loobuma. Tuleb vist piirata idapäevaselt vaadatavate netikülgede arvu, siis läheb arvutis vähem aega, jääb rohkem aega käsitöönduseks. Ja lugemiseks, ja kooliasjadeks ka. Neid ei ole üldse liiga vähe.

Eile oli selline energiatühjus õhtul, et oiappi kohe. Õnneks ei alga mul kolmapäeviti koolipäev esimese tunniga, nii et sai veidi kauem magada. See aitas, trenn aitas ka. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Rääkida tahtsin hopis sellest, kui mõnus on jalutada pimenevas linnas penne seenevihma all, ja tunda ennast täiesti üksiseisvalt, suutvalt, täiskasvanult, kõik-uksed-lahti meeleolus. Sellega suudab võistelda ainult mõni müstiline mereäärne kuuvalgusöö või tuul kõrges kohas või muud sellist ilustiili esindav asi. Peadpidi eelmainitud põhjusel pilvedes hõjudes astusin trammi, ja sõitsin peatusest mööda. Esimest korda elus. Niipalju siis iseseisvusest ja sõltumatusest ja endaga hakkama saamisest. *on endas pettunud* Oh well, tegelikult ei juhtunudki ju midagi hullu, nii et ma ju sain hakkama.

ja saksa keele õpetaja ütles, et ma võin täitsa püüdagi üle 90 punkti saada eksamil. St, et mul on väljavaateid need pnktid kätte ka saada, kui ma veidi rohkem grammatikale tähelepanu pööran. See pole üldse mitte paha variant.

Eluga raba(de)st tagasi.

Mul on homme jälle koolipäev. Mitte midagi üllatavat see tegelikult ju ei ole, aga ma ei osanud seda postitust kuidagi muudmoodi alustada. Sest tänane päev on olnud täiesti mõttetu arvuti taga istumine, oma lauda okupeeriva sodi teise kohta tõstmine (ja ma usutavasti tõstan selle nii umbes poole tunni pärast tagasi lauale), ja kohustustest viilimine. Ma hetkel viilin ka muuseas. Nõude pesemisest nimelt. Mitte et ma arvaksin, et nõud kuidagi ise pestud saavad, oh ei. Ma lihtsalt viilin sellest nii kaua, kuni tuleb aeg põhku pugeda, ja siis võtan kätte ja viilin magamaminekust, kasutades ettekäändena seda, et mul on vaja nõud ära pesta. Jah, ma olen lootusetu viil. Ainult füüsiliselt koormusest ei viili vabatahtlikult. Mittevabatahtlikuks nimetan ma seda, kui mõned harjutused lugemise sassi minemise pärast vahele jäävad. Või puudu jäävad. Aga see pole ju nii oluline, tegelikult.

Oluline on hoopis näiteks see, et ma ikka veel olen positiivne. Ja järgmiseks koolinädalaks on mul isegi energiat varutud. Looduslikku energiat - otse loodusest. Arvestades kõiksuguste usside (või siis pigem madudega) mis ngid lihtsalt niiiii iiiiilusad välja ja olid venivate ribidega (on neil üldse ribisid?), oleksid asjad võinud ka halvemini minna. Ja see meeldis mulle ka, et vihm alles kunagi hiljem tugevnes, mitte öösel. Muidu ei oleks minu mitte-surmakindel magamiskott isegi mitte veidi külmakindel olnud. Ja mina oleksin olnud sunnitud häbiga telki pugema, oma ülbusest telgita magada usutavasti külmetununa. Nii et oli tore, et vihma kuigipalju ei sadanud. Veidi ikka, aga see häiris ainult siis, kui otse üles vaadata. Ma toimisin muude asjade hulgas ka vihmavarjuna ühele pruunile päevakoerale, kes nägi suisa nunnu vlja. Pisike ja keras.

Ja õhtupoole õppisin head hulka seeni tundma (tagasi sunnitud pausilt nõusid pesemast) - kah otsapidi-servapidi rabalises keskkonnas. Kui hästi ma neid nüüd tean, ma pole kindel, aga midagi kindlasti meeles on. Peab ju olema. Lisaks sellele, et ma kohati käisin ja seeni leidsin, leidsin ma ka kasetohtu. Ühe kase küljest, mis oli ebaloomulikus asendis pikali - ehk siis enam ei kasvanud. Selle ma jätan endale. Kui seda ära pole veel visatud. Ta kadus küll kummalisel kombel ära kuhugi kapi pealt. Võibolla oli asi kotis.

Kindlasti sain ma veel mingi jupi võrra targemaks, mis mulle hetkel meelde ei tule. Küll siis tuleb, kui seda vaja on - kuid siis ma usutavsti ei tea enam, kust see või teine infokild pärineb, ja imestan isegi, et ma seda veel tean. Sedasi juhtub aegajalt.

mulle torkab järjest rohkem silma, et siia ma kirjutan omamoodi. mitte üldse eesti kirjareglite ja stiilireeglite moodi, vaid lihtsalt mõttega. Aga ma loodan, et see ei ole mu reedese kirjandi ("Ilus ja hirmus on inime..." - Tuglas, Dorian Gray põhjal) stiili väga hullusti mõjutanud.

Selle lootusega homsesse suundudes,

Jaksamine.

Ma tulin trennist ja ma jõuan. Jaksan teha midaiganes. Noh, füüsiliselt vist mitte, aga üleüldiselt küll. Mul on täpselt parajal määral tegemist, et mul ei oleks igav, ega oleks aega mõelda kõigele jamale, mis väljaspool minu mulli toimub. Vahelduse mõttes polegi see nii halb tunne. Pistan mõne kehaosa siis välja, kui keegi oluline minuga rääkida tahab, Muidu olen omas mullis täitsa sees ja tegelen oma asjadega. ja üldkasulike asjadega ka - kes siis veel teeb, kui mina ka ei viitsi?

Ja juba on terve kuu sellest masendavast kooliaastast möödas. Nii kiiresti - see alles algas. Sellel on nii head kui halvad küljed muidugi. Hea on see, et see kooliaasta saab sedasi ju pääris kiiresti otsa. Halb külg on see, et see kooliaasta saab niiviisi kiiresti otsa ju. Ja mul on tegelikult vaja nii palju teha koolivälisel ajal, et neid koolipäevade õhtuid tuleb hakata märksa ökonoomsemalt kasutama. Vähendada arvutisolemise aega. Näituseks. Suurendada käsitöövõimelisuse aega. Suurendada finantse. Et suureneks käsitöömaterjali hulk. Et suureneks pädevus. Ja kõik muu selline.

Ja kooliaastaga koos lõppeb ka minu siinelamine. Usutavasti. Kui midagi drastilist ei juhtu. See meeldib mulle - siis on rohkem aega iseendale. Oh, ma niiväga ootan seda. Ja suve ootan ka. Sest siis saab Asju toimuma. Nagunii saab. Ja kogu aeg on tegemist, ja mulle meeldib.

Kahju, et positiivsusest nii vähe kirjutada on. Negatiivsusest oleks palju rohkem. Aga negatiivsust pole ju.

Muide, mulle väga meeldib teha rasket füüsilist tööd/tegevust/trenni. See annab vaimule puhkust.

Päikest!

-iivsus.

Esiteks - positiivsus. Selle kohta sain juba ühe kommentaari ka. Positiivse. Sest nüüd ma jõuan jälle plusspoolel olla. Suudan tunda ennast tugeva ja jaksavana. Ja sellega tuleb vältimatult kaasa naerunäoga mask. Ja mulle meeldib. Ma leidsin mingi hetk, et aitab. Kui ei saa muuta olukorda endale sobivamaks, siis ole olukorra üle õnnelik. Sest alati on olemas midagi, mille üle õnnelik olla. Ja kui kõik tundub väga kurb ja masendav, siis naudi seda. Sest kui oleks ainult rõõm, siis see kaoks lõpuks ära. Tundja harjuks sellega, ega paneks enam tähelegi, et ta tegelikult õnnelik on. Nagu ühe kirjaniku jutus, kus olid Hea ja Halb. Ja siis kõik inimesed leidsid, et nemad ei tahagi enam halvad olla ja hakkasid kõik heaks. Aga välja tuli hoopis see, et siis ei olnud enam keegi õnnelik selle üle, et halbu inimesi ei ole. Sest nad ei mäletanud, et võib ka teisiti olla. Ja siis tuli Halb puhkuselt tagasi. Hea kutsus ta tagasi, sest tema ise hakkas ka ära kaduma. Ja alles siis, kui maailmas oli jälle nii head kui halba, oskasid inimesed olla õnnelikud selle üle, et on ka head maailmas. See kirjanik võis vabalt olla Henno Käo. Sest kui ma väga mööda ei pane, lugesin ma seda Tähekesest. Kunagi hästi ammu.

Teiseks - aktiivsus. Kuna ma jälle jaksan, siis ma võtan ja teen kah. Mõtlen ja tegutsen igasuguste asjade suunas. Ja mulle meeldib. Taas. Ja täpsemalt ei räägi, sest see läheks liiga pikaks. Pealegi ei ole poolikutest ideedest üleüldse soovitav rääkida, kui nad veel kujunemisjärgus on. Muidu mõni võtab neist kinni ja siis saab neist hoopis midagi muud viimaks kui see, mis alguses kavas oli. Ja siis on kurb.

Kolmandaks - ei olegi enam -iivsus. On lihtsalt heameel sellest, et sai ühe korra trennis käidud. Koju jõudes ei suutnud supilusikatki käes hoida - tudises teine puha. Koolis oli kirjutada ka kangesti raske - pliiats ei tahtnud alguses käes püsida, ja päeva teisel poolel hakkas küünarnukk krampi tõmbama. Mitte et ma seda pingutanud oleks, eksju. Aga see on üsna humoorikas tunne, kui käsi keeldub liikumast, kui sa seda liigutada tahad. Ei valuta, ei midagi muud. Lihtsalt ei liigu. Lihas näiutab sulle keskmist sõrme ja keerab teise külje, et edasi magada. Mulle meeldib. See muudab loovamaks. Loovlahendusi on vaja igasuguste asjade jaoks.

Tahaks teada, kas saab siis Kassinurme homme mindud, või liigume sinna laupäeval. Veidike viimane aeg seda teada saada juba. Muidu ei jõua vahest asju pakitudki? Vähemalt on suur lootus, et tuleb hea ilm. Halb ilm oleks ilmataadi poolt lihtsalt niivõrd nõme. Ei aitäh. Nii et ilus ilm, ptui-ptui-ptui.

Ja päikest ikka kõigile. Ja viitsimist oma asjade tarbeks.

Pingelangus?

Viuhh... Nädalavahetus edukalt üle elatud. Kõik kartulid mis välja paistsid, maast üles korjatud. Kääbikute sünnipäev ära peetud (ja vist isegi mitte läbi kukkunud). Üks päev ennast väja puhatud. Ja täna isegi koolis käiud ja mitte magama jäädud. Ma võiks ennast kergendatult tunda. Ma lausa peaks seda. Aga ma ei tunne. Otse vastupidi. Tunnen ennast imelikumalt kui pika aja jooksul, sest mul ei olegi järsku mitte mdiagi tapvalt põletavat enam teha. Okei, on see Rohani kostüümi asi, aga rohkem polegi suurt midagi. Hunnik käsitöönduslikke projekte on ka. Nii et aega tegelikult üle ei ole. Aga mitte msiki ei põle, ja see häirib mind, sest siis on mul komme kõik asjad tähtajani ootama lükata. Mis ei ole mitte hea mõte.

Vähemalt jah... olen ma nüüd puhanud. Terve pool pühapäeva sai maha magatud. (jeerum, mis lause - terve pool...) Nüüd võiks puhanud olla. Aga ei, ikkagi on selline tunne, et võtaks ja keeraks ennast veel magama ja ärkaks alles kevadel. Enne ei taha mitte kellegagi tegemis teha, mitte millegagi, lükkaks kõik sidekanalid välja ja magaks. Ja kui üles ärkan, teeks oma käsitööd. Et kevadel kõiki imestama panna. Aga ma ei saa ju.

Selle aasta jooksul on veel nii palju teha, nii paljuks ette valmistuda. Ja inimessed ei maga talveund. Pealegi magaksin ma siis liiga mitmed asjad maha. Koolis on vaja käia, pädevust on vaja edendada, rahalist seisu ka vahelduse mõttes, jne, jne, jne.

Ja lisaks võtab maailm lihsalt kätte ja teeb nii naljaviluks ja selleks et mul ikka midagi teha oleks, kolm pööret enda suhtes tagurpidi. Asjad mis seni tundusid kestvat maailma otsani, tunduvad/sid murenevat, ja seda kiiremini kui iganes varem, ja kindlamad asjad kui kunagi enne. Mis toimub? Inimesed, ärge laskuge sügismasendusse, või siis võtke midagi selle vastu ette kui tunnete et ründab. Palun?!

*haigutus*

Väsimus. Masendus. Ärritatud olek. Närvid-pingul olek. Ja seda juba päris mitmendat aega. Seda võib võrrelda osaga selletalvisel väliüritusel olnud jamast. Täpsemalt selle osaga, mis tulenes toiduprobleemidest, millega ma parema meelega poleks üleüldse tegelema hakanudki, mille eest ma tegelikult ei vastutanud ja mille kohta mult siiski vastust nõuti. Saadaks kõik kuu peale ja läheks kuhugi rahulikku kohta. Et ma ei peaks millegi eest muretsema, mis mulle liiga suur on. Ja kui neid liiga suuri asju päris mitu korraga kaela sajab, siis võib lihtsalt lolliks minna. Eriti kui kõik see asi õmblustest rebeneb ja sa peab üritama halva mängu juures head nägu teha. Ja hingamiseks nagu aega ei jäägi.

Väsimus on see kõige hullem. Ma oeln juba täitsa mitu pöäeva järjest läinud ekstra vara magama, sest ma oeln väsinud. Aga hommikul ärkan ikka sama väsinult. Ja vean ennast puhta autopiloodi peal kooli, kus tuleb midagi ära teha. Vahelduseks ka õpetaja lootusetult keeruline seletud punktide kohta ruumis arusaadavamasse keelde tõlkida, et ma ei tunneks ennast imelikuna õpikust aru saamise pärast.

Lisaks sellele - kool, ohtralt perekondlikke kohustusi, üritused keskmiselt iga nädalavahetus... Lisaks võiks ju teoreetiliselt jõuda ka trenni - kui seda üldse kunagi kusagil toimub. Samas, ma elan üle. Mis mul ikka muud üle jääb, kas pole... Ja kes siis ikka need asjad ära teeb kui mina ka ei viitsi?

Ma vaatan ikka ja jälle, et mu postitused on naeruväärselt lühikesed võrreldes mõnedega. Aga ju mu elu on siis rahulikum. Või ma ei oska asju nii värviliselt kirjeldada.

Ei, tegelikult see postitus ei sisaldagi ainult virisemist. See sisaldab kasvõi ühtainukest positiivset nooti - Kassinurme on energiareserv. Sinna tuleks tihemini sattuda. Ja nii meeletult tore on vahest teisi inimesi täeisti fabritseeritud põhjustel pehme värgiga peksta. Ja vahpeal "surra" või siis haavatuna lahing võita. Kui kunagi aega tekib, peab vist hakkama lahingvarustust tekitama. Kuigi üks asjaolu jäi mind ikka veidi närima. Kuid vähem kui enne.

Nii või teisiti, päikest teile kõigile. Ja olge õnnelikud, teate ju küll, et õnn on nakkav. Seda võiks maailmas rohkem olla.

Tegusus

Appi, kassid on vallutanud mu toa! Täpsemalt kõik kokku 6 erinevat kassi asuvad hetkel minu ja õe kahepeale-toas. kaks tükki suured ja kollased. Üks suur ja paberist. siis veel kolm väiksemat ja paberist. Ja siis üks kes istub voodi peal ja teeb mootori häält. See on tegelikult vist kokku 7. Noh, niipalju neid igal juhul on. Ja nad vallutavad seda meetodil mind surmani ära väsitada. Pool tuba on juba nende käes - sinna ma enam ei pääse, sest ma pidin nede jaoks panema välja suure lahtikäiva laua, mis toas barrikaadi mängib. Oeh.. ja tegelikult oelks vaja teada, kui jäme on lipuvars, siis ma tean kui suured seosed teha, ja siis ma tahaks, et mu töö juba tehtud saaks. ja siis ma tahaks et mõned järgnevas ööpäevas oleks veidi rohkem ülevalolemise-tunde. Sest kostüümiga hakkab juba paanika tekkima, sest ei ole aega, ei ole vahendeid, ja ei ole sobivaid valmis juppe. Ehk siis luba paanikaks.

Aga tegelikult on häid asju ka juhtunud - ma ei pea osa võtma spordipäevast (kuigi ma pean selle järgi tegema), ma ei pea enam käima prantsuse keele tundides! ja ma olen nüüd kindel, et ruutudega asjade suurendamise mõte on täitsa hea ja töötav asi. Ja ma suutsin lipule välja mõelda variandi, kuidas see varda küljes ilusti sirge püsib ja alla lonti ei vaju. Hea. *läheb tegutseb v eel veidi kassiarmee vastu, üritades neid veenda ilusti ööseks tuttu minema* Päikest!

Täiendus

Nii tore on, kui tänatakse asjade eest, mida pead iseenesetmõistetavaks. Kohe niivõrd soe tunne tekkis, ja selleks piisas vaid pisikeset ootamatust aitähh-sõnast. Oh, nii tore on, kui mõned veel hoolivad. :) Maailm naeratas. Mulle.

Ühtlasi üleskutse kõigile - ärge pidage end ümbritsevaid inimesi iseenesetmõistetavateks, nende tegusid veel vähem.

AKS, appi!

Ma avastasin, et mul ei ole midagi Pööripäevale selga panna. Aeg hakkab leiutamiseks ka otsa saama. Pean saama selles riides võidelda, nii et tavaline muinaskleit küll kõne alla ei tule. Ja ma keeldun akndmast tänapäevase moodi riideid nagu teksad (olgugi et need ei pruugi väga sedamoodi välja näha). Mina pole sellele probleemile veel lahendust leidnud. Kui kellelgi on mõtteid, siis need võib siia kirja panna.

Muidu - elu läheb ikka normaalselt, olgugi et kiire on. Kool on õnneks veel suhteliselt lihtne ja arusaadav. ma niiiiiväga tahaks, et ma saaksin siiski loobuda prantsuse keele tundidest - mul läheks seda aega tegelikult vaja ja ma kasutaksin seda oluliselt konstruktiivsemalt kui klassis istudes ja igavuse kätte surres. Peab rääkima, võibolla ma ikka saan. Ja õnneliku juhuse kombel on matemaatika õpetaja haige, mis annab mulle keset koolipäeva vabu tunde, et koolitööd järgmiseks päevaks ära teha ja siis B&F sünnipäeva ettevalmistustega tegeleda.

See võib küll kõlada, nagu kõik muu oelks umlle tähtsam kui kool, aga tegelikult ei ole. Lihtsalt see kõik muu asub perioodiliselt ühes ja teises kohas, ja kui seda parajasti olemas ei ole, siis ma tegelen seda usinamalt kooliasjadega. Päriselt ka! Ma leian lihtsalt, et kui on asi, mida saab teha kogu aeg, ja asi, mida saab teha ainult tol ajahetkel, siis ma parem kasutan tol ajahetkel seda ainult siis olemas olevat võimalust ja seda mida koguaeg saab teha teen kunagi muul ajal. Aja mõistlik kasutamine lihtsalt.

Ja tegelikult ma olen suhteliselt õnnelik. Päike paistab, ilm on ilus, ma saan oma asjadega hakkama, õigeaegselt veel pealegi, ja mitte midagi minu elus ei ole puudu. Mõned asjad saaksid küll paremini olla, aga ka praegune on enam kui vastuvõetav, nii et mida veel tahta?

(Jah, ma olen täiesti teadlik, et emotsioonid sõidavad liftiga, kui vaadata eelnevaid postitusi.)

Magamatus ja sõbrad.

Magamatus teeb emotsionaalseks. Või ma avastasin just oma koorikus ühe peenikese pilu, millest terava sulenoaga läbi torgati - ai! Ma arvasin, et see sisemine koorik on juba piisavalt tugev, et seda terariistade vastu kasutada julgeda. Siiski mitte.

Tegelikult ei ole mu meeleolu päris nii miinustes. Tegelikult on kõik suhteliselt hästi lausa. Sattusin lihtsalt mõne lehekülje peale internetist, mis natuke kriipisid.

Aga selle kirjutasin hommikul:
Kirjutan seda Nõmmel. Kell on *vaatab* 10.44 hommikul, ma pole silmatäitki maganud ja seda puha ilma üleval püsimise vahenditeta nagu kohvi. Kõik mu ümber magavad. Mitte et neid kõiki nii palju oelks. Siin korrusel poolteist, üleval veel kaks. Mina jalutan aegajalt toas ringi, sest muidu ma jääks lootusetult magama. Päris mitu osa eilsest õhtust/ööst olin ma ainus tüdruk majas. See ei seganud mind absoluutselt, vaid tuli alles siis meelde, kui kõik juba magasid. Vahva on ssellist "potentsiaalset ohtlikku" olukoda avastada. Aga tegelikult pole mignit ohtu ju. Omad puha.
Huvitav oli ka jälgida, kuids inimesed erinevatest isloomuomadustest lähtuvalt ühte ja sama asja väga erinevalt näevad. Tipptasemel oli ka eilse õhtu "Lauluviisor". (Kolm poissi + kitarr arvuti ees vanu tuntud lugsid laulmas.) Nemad olid vist (loodetavasti) minu sealolu unustanud, või vähemalt ei pööranud selelle eriti tähelepanu. Nägemisväljas ma neil polnud, kuigi olin täiesi peidust väljas. Igatahes jttis kogu asi mulje, et nad tunnevad ennast väga vabalt. Huvitav oli jälgida, taas. Ja nüüd on ii-gaav. Ja UU-NII. Õhtul tuleb varakult magama minna. ja enne koju minekut üks võimalikult kange kohv sisse kulistada. Kui mu vanemad teada saavad, et ma maganud pole, siis on oioi.

Niisiis. Sedasi arvasin ma hommikul. Mõnda aega peale selle kirjutamist oli veel igavam ja veel unisem olla (magama ma tänu kõndimisele siiski ei jäänud). Aga pärast oli väga lõbus. Lausa liiga lõbus. (Kommentaar: "Ei tea mida te seal küll tõmmanud olete..." vms.) Noh, see läks üle. Ma oletan, et see oli magamatusest. Ja ma loodan, et mu üliemotsionaalne reageering internetile oli samuti tingitud mingitest puudujääkidest une osas.

Siiski, sünnipäeval oli tore, ja jalg on valus. Juba täitsa mitu aega. Aga sinna pole mdiagi parata. Elastiksidemed tekitavad tund, et mu üks jalg elab 21. sajandis, teine aga kunagi sääremähiste ajal. See on väga omapärane ja üldse mitte häiriv.

*Tahan ka stiilset masendust. Stiilset selles mõttes, et see tooks mulle pähe hästi palju eriti poeetilis-stiilseid laussekatkeid, mida kirja panna.*

Aga elu on ikkagi tore vahva kena ja lill.

Kooli algus ja muud jamad.

Et siis... täna on alles kolmas koolipäev ja ma juba suutsin põhjalikult sisse magada. Ääretult põhjalikult. Lausa nii põhjalikult, et tunniplaani vaadates märkasin, et enam pole mõtet kooli poole kõmpima hakatagi. Neli tundi küll veel ees, kuhu ma jõudnuksin, aga ainult kaks neist omavad vähimalgi määral kasu minu haridusteele. või noh, tegelikult kasulikud on arvatavasti kolm, kaks neist on mõttekad. Ja üks on lihtsalt nõme ja ajaraisk. Sest mu klassijuhataja ei lubanud mul loobuda prantsuse keele tundidest. Sest seda olevat nagunii vaid pool aastat ja "küll sa ära kannatad". Loomulikult kannatan. Ma ei jää õpetaja kahtlastele kommentaaridele just eriti tihti ette, aga see on kõige puhtam aja raiskamine. Poole aastaga viis õppetükki, mis on mõeldud nii üheks tunniks igaüks. Või siis kaheks. See on see, kui õpetaja ei ole tegelikult üleüldse õpetaja, vaid juhtub lihtsalt keelt oskama. Siis on valikaine kunst, kus saab joonistada. Aga see on kolmapäeviti üheksas tund, nii et osavõtt ei ole vist just eriti laialdane. See on see kasulik ja tegelikult sügavama mõtteta tund. kasulik sellepräast, et ma õpin seal ju ennast väljendama ja muud säärast, mõttetu, kuna hiljem ei pruugi mul sellest mitte midagi kasu olla. Ja siis on matemaatika ja inglise keel. Inglise keele tunni ma asendasin sujuvlt koduse inglise keele praktikaga, kui meie trepikojas elav võõramaalane tuli kurtma, et tema võti ei keera ju ukselukku. Loomulikult ei keera, see sai eile päeval vahetatud. Ja ema puuinglise keelega ei olnud küll midagi selle vastu parata. Sai siis oma uued võtmed kätte. Ja mata on lihtsalt nõme aine millest ma mitte midagi kuulda ei taha. jajah, ma juba kuulen vastuväiteid, et see on vajalik ja arendab loogilist mõtlemist ja mida kõike veel, aga ta on lihtsalt nõme. eriti meie õpetajaga. On üks kuivanud vana karusmari selline. See selleks. Tegelikult oelsin ma vist isegi viiendasse tundi õudnud, milleks oli füüsika, aga ühe pisikese kirjavea pärst oma tunniplaanis arvestasin ma kellaaegu valesti. Seda märkasin alles hiljem, ja siis oli juba liiga hilja.

veel sain ma eile õhtul täiesti omaalgatuslikult oma küünekestest lahti. See tähendab et nüüd on väga imelik midagi leüldse kirjutada, sest sõrmeotsad tunnevad jälle klahve. Aga mul polnud suurt valikut - trennis ei saa küüntega käia. Vähemalt mitte meie trennis sellisel kujul nagu see on. Need lüüakse lihtsalt sodiks. Või vhemalt sõrme küljest lahti. Ühe jätin ikkagi alles. Et teada saada, kaua ta vastu peab, kui teda enne taskusse ei lööda. Avastasin, et mu oma küüned on selle ajaga muutunud nii nõrgaks ja õhukeseks ja painduvaks nagu paber. Mis ei ole tegelikult sugugi üllatav - nad on mul alati sellised olnud, varem ei onlud see nii väljapaistev, sest varem olid nad lühemad. Ja ma oeln juba vahepeal harjunud sellega, et mu küüned on erikuraditugevad, nii et see, kui nad mõne pisikese asja peale tagurpidistuda tahavad, segab nüüd päris oluliselt. Trükkimiskiirusele tuleb see ilmaolek muidugi kasuks. Ma pole vist päris ammu nii kiiresti ja nii puhtalt kirjutada suutnud.

Ja eile käisime vanematega poes. Shoppamas. vanematega on hea käia . neil on raha, kui suudad neid veenda, et sul seda asja vaja on. Mina sain ühe eriti eriti ekstramõnusa hallikasvalge või helehalli kampsiku. Palmikutega. Täpselt sellise, mis on loodud olema pehme ja mõnus külmal talveõhtul. Ja saama ribadeks kantud ja välja venitatud sest sellest ei ole võimalik loobuda. Ja see on soe. Lausa liiga soe praeguste ilmade kohta. Ainult kahju, et sellel kõrget kraed ei ole. Järelikult tuleb tekitada asja juurde sobiv meeletu kogus samas toonis salli. *oma kampsunisse armunud*

Ja see ongi vist selleks korraks kõik. Nädalavahetusel sai veel mannekeene tehtud, aga sellest on teised juba rääkinud. Lisaks ainult veel niipalju, et jube põnev oli kooriku sees olla ja minu uudishimu lihtsalt ei lasknud paigal seista. Ma tahan ju teada, mis minuga tehakse! ja samas oli hüsteeriliselt lõbus ka. Ilma mingi hea põhjuseta. Päikest!

Eile oli tore õhtu. Ja eilne päev oli mitme päeva pikkune. Mulle meeldib, kui ühte ajavahemikku mahutub liiga palju asju, mis vääriksid/vajaksid igaüks eraldi õhtupoolikut või päeva. Esiteks aktus kus sai imearmsaid esimese klassi lapsi edasi-tagasi talutatud, siis trenn, mis jättis jalad vaaa-lusaks kuid polnud sellegipoolst väga hull, siis Metsatöllu kontsert, kuhu minek õnnestus ainult tänu heale juhusele ja mis iseneneset oli väga lahe, ja siis linnas ringi käimine, m,illega ma üleüldse harjunud ei ole ja mis tekitas tahtmise küsida "Mis must ometi saanud on?". Kui lisada kogu sellele tegevusele asjaolu, et vahepeal suutis mu vanaema peaaegu närvishoki saada ja mind tõeliselt ehmatada. See lugu oli selline, et ema oli hommikul läinud Lillekülla ja avastanud, et meile on sinna garaaži sisse murtud. Õnneks murdsid vargad sisse valedesse ruumidesse - neisse, kust mitte midagi võtta ei olnud. Kuid kui vanaema emale hiljem päeva jooksul helistas, ei võtnud ema telefoni vastu. ja õhtul hakkas juba pimenema, kui teda veel koju tulnud ei olnud. Siis helistati loomulikult mulle, et ma läheksin ja järgi vaataksin, milles asi on. Mind see mõte ei vaimustanud - niigi olid kontserdi uksed rohkem kui tund aega tagasi avatud juba ja piletit raisku lasta ma ei tahtnud. Helistasin siis igak juhuks emale - kes seekord telefoni vastu võttis, aga kostus nagu ei oleks sugugi mitte kõik korras. Minule jäi igal juhul mulje, et ta oli vahepeal olnud kokku kukkunud olekus. Hiljem sain teada, et nii see siiski polnud. Ta oli ennast lihtsalt joonud täis kui tarakn ja rääkis vägagi pehme keelega. Õnneks jõudis ta õnnelikult tagasi koju. Mingi hetk hiljem. Sest vahepeal sain ma veel päris mitu kõnet vanaemalt, kes ei uskunud, et ta on selleks võimeline.

Ja mida võib sellest järeldada? Ma pean kellegile väga tänulik olema mõne asja eest, ja teiseks, isa ei saa minna kuhugi kodust ära rohekm kui üheks ööks korraga. Sest muidu lähevad asjad jamaks kätte.

P***sse!

Ja just siis kui tundus et kõik võibolla lähebki hästi, tuleb välja, et seda oleks ju liiga palju palutud. Kuidas ma saan olla omas mullis ja õnnelik, kui kõik maailma raskused tunduvad teisi ründavat? Vahelduse mõttes on mul oma asjadega kõik hästi, ja ma ei saa ikkagi seda vahelduse mõttes nautida. Pluss inmesed lhäevad järjest Tartusse ja neil on seal kõigil koos lõbus. Phäh, terve aasta veel ootamist. *nulltujus* Kuigi ma võiksin veel viimast hetke enne kooli kasulikult ära kasutada, kõlada, nõelata või krookida või midagi.

Tüdimus on. Suvest ja kõigist inimestest ja tegemistest. Ja kooli ka ei taha. Ei taha mitte mii-daa-gii!

Ja tegelikult võtan vist ja kirjutan Beldise mälestused lõpuni ja lähen nõelun siis. või alustan kõlade kammimisest. Või koristan.

Aga võibolla olen ma lihtsalt kade, sest teised saavad rohkem oma sõpradega koos olla kui mina. Loll mõnte, loll mõte, loll mõte. *tuletab enale meelde et elu ei saa kooli pärast otsa ja üksi on ka täitsa võimalik tegevust leida.* Ja üleüldse on mul täiesti piisavalt tegemist vajvaid asju ju. Mis ma üldse virisen, kõik on ju hästi. Ja kui ma ei saa olukorda parandada, siis ma lepin sellega, sest virisemisel pole mõtet.

Saingi hunniku õpikuid kätte. Tervelt 17 tükki. Rohkem kui kunagi varem. Nõmedalt palju, aga õnneks õhukesed. Nüüd tuleb hakata neile riiulisruumi tegema. Riiul sisldab nii palju kõike muud, et õpikud ei mhugi sinna. See kõik muu allub ühisnimetajale suvi. Päriselt ka allub. Vähemalt ruumi mõttes suurem osa sellest. Näiteks poolik õmblustöö. Poolikud asjad on ju nii suvesed. Või kangajäägid, mida sai suvel meeletutes kogustes tekitatud. Või Vana Sinine Märkmik - paljude vanade mõtetega. Või kommikarp, ammu tühjaks saanud. Või ramatud, mida sai pool suve loetud. Oh seda nostalgiat.

Ja koolimajja astudes jõudis eriti otseselt kohale, et ma olen see aasta viimast aastat koolis. Viimast. Ja ma olen kõige vanemate õpilaste hulgas - 12. klass. Ja kevadel tulevad eksamid. Ja peale seda tuleb Ülikool. Ja iseseisev elu. Põnev ja hirmutav. Ma ei suuda päris hästi ette kujutada, kuidas see olema saab. Aga ma ei jõua seda ära oodata. Sest see on Sõltumatus. Vabadus tulla koju millal tahad, minna magama kunas tahad, teha mis pähe tuleb. Küsimus seisneb ainult selles, kas ma olen piisavalt vastutustundlik, et sellega hakkama saada ja ometi jääda õppeedukuselt vähemalt senisele tasemele. Võib ju öelda, et sinna on terve aasta aega, miks ma selle üle praegu muretsen, aga see on ju _ainult_ aasta. Aasta läheb nii imekiiresti. Selle jooksul ei jõua väga palju ära teha. Ja teha on mul täiesti piisavalt määral asju. Milleks kõigeks tuleb võtta aeg kooli, autokooli, trenni kõrvalt. Pluss üritused, millest ma _ei kavatsegi_ loobuda.

Aga nende asjadega tuleb siis lihtsalt peale hakata. *läheb sokki nõelama*

OMFG!

Küüs lendas just küljest. Sõna otseses mõttes lendas. Maandus krõpsuga kusagil kaugel. Ma tõstsin ainult kangast! Huvitav miks ta lendas... Kas ma ei meeldinud talle enam? Kas ma olin ta vastu ebaviisakas? Kas tal oli ebamugav olla? Või äkki tal hakkas minu pärast piinlik? Ei tea küll miks pidanuks... Noh jah. Nii on. Enda küüs on ekstra imelik - harjumatult pikk ja muidu veider. Küll harjub.

Einojah...

Et siis... (õpilased ärge lugege!) Reedel on aktus! Mulle jõudis see suure tugeva laksuga kohale, kui õde esimese asjana hommikul minu käest päris, ega mul ometi täna aktuse proov ei pidanud olema. Järsku pidigi? Kiiresti teise märkmikku järgi vaatama - jess, ei pidanud. Hoopis neljapäeval pidi. Ja siis tuleb välja, et kuigi mina ei pidanud kuhugi minema, oli hoopis Mannul endal vaja kooli kihutada. Et saada Õpikuid. Laks-laks-laks, ütleb kool ja virutab mulle vastu pead. Ja siis tuleb koooooristada. Lauda mis on oma pea poolemeetrise kultuurikihi alla mattunud ja mind oma olekuga üleüldse ei häiri. Koristada tuleb, sest vanemad arvavad, et see võib häirida hindajat, kes homme hommikul varakult kogu kupatust üle vaatama tuleb. Mis inimene küll käib hommikul varakult teiste inimeste kodudes, et neid lihtsalt vaadata?

Nädalavahetus oli jälle kord tegus. Mõlemal ööl magama kusagil kella viie paiku ja üles kell brunchiajal. Või ka hiljem, kui järele mõelda. Sest pühapäeane lõplik ärkamine asus kella ühe kandis. See, et ma vahepeal juba täieti ärkvel olin ja haldjakeeli uurisin, ei puutu asjasse. Lõpuks, kui kellaaega enam kuidagi hommikuks nimetada ei õnnestunud, tuli mõte et peaks vist kodu minema. Ja kui ma ütlesin et ma olen poolel teel, ei uskunud teiselpool toru võtnud Mannu, et ma bussis olen. "Kuidas seal nii vaikne on?" Ee... võibolla sellepärast et buss muutus sujuvalt Tarieni koduks. Nojah... öösel oli lõbus käia võhivõõraste ja päris mõningal määral lapikute inimeste juures veinipudelit avamas. Paljajalu. See on umbes... mitte päris kõige hullem asi kus ma kaasa olen löönud.

Kui mõtlema hakata, ei ole ma üleüldse eriti palju eriti segaseid asju teinud. Nähh. Neid võiks olla rohkem juhtunud. Ma lohutan ennast mõttega, et järgmine aasta loodetavasti juhtub rohkem. Tudengipõli ahoi.

Kohutav.

Juhhuu!

Nägin just juhuslikult kellegi signatuuris PK's geniaalset mõtteavaldust: "Tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus!" Ja mulle jõudis pauguga kohale, et selline juhtum oleks väga ebasobiv, jama ja nõme, kui tuleks. Sest see ajaks kõik mu ilusad plaanid nässu. See tõdemus on kuidagi väga... rahustav. Ja rõõmustav. Sest see tähendab, et asjaolu, et kõik nässu on läinud siiamaani, peabki nii olema. Sest kuidagi teisiti ei saa.

Kes mind veidi lähemalt teab, see saab võibolla aru kui võimsaks see teadmine mu teeb. Või noh, vähemalt loodetavasti tugevamaks kui enne.

Uus algus

Loodetavasti. See koht siin tekkis juba imeammu, aga laiskus lõi pähe ja takistas seda aktiivselt pidamast. Siis elutsesin ma vahepeal MSNi blogis, aga sellega oli pisuke jama - mõnedel viskas üle et nad näevad minu eem.. halamist, ja siis ma lõpetasin selle enam-vähem ära. Ja praegu ma ei teagi, kas sellist kohakest üldse tarvis on, aga igaks juhuks võib ta ju olemas olla. Äkki tuleb mõni huvitav, tark ja särav mõte kunagi. Ebatõenäoline küll.

Kujundust sai palju muudetud, värve ja kõike muud sellist. Isegi keelt. Eks ma ise olen ju ka muutunud. Ja ehk isegi tugevamaks saanud. Ma tean et ma saan hakkama kõigega, kui ma seda piisavalt tahan. Sest ei saa olla midagi hullemat kui eelmine aasta. (Jah, ma mõtlen ikka veel et aasta algab sügisel. Kool, mis teha.) Ja sellist aastat ei sooviks ma oma vaenlasele ka. Noh, nüüd on see möödas, jääb üle ainult head mälestused kokku koguda, karpi panna ja kapi otsa lükata. Sealt saab neid siis kätte, kui kurb on ja tundub, et õnne pole olemaski.

Ikka veel elus ja olemas,