Meeldetuletus

Olen juba mitmendat päeva Tallinnas. Asjad ei ole vahepeal paranenud, ema hädaldab ikka veel ja jõulukingid ei ole sugugi arenenud.

Aga hoolimata minu valmistamatusest on täna jõululaupäev ja järelikult pean ma minema poodi. Varusid on napilt, tõepoolest väga napilt, ja vähemalt üks asi maksab päris palju - usutavasti.

Oeh, jääks ta ometi vait...

Muidu olen vahepeal ohtralt maganud, paaril peol käinud, ennast väljendanud ja nii edasi. Käsitööd vaat et ei ole teinud.

Aga igastahes minu uues kohas elamine seisab hetkel ainult kraami liigutamise taga. Leping on tehtud, vana koht üles öeldud ja puha. Aadressi ainult ei tea. Tean, et on Tiigi tänav.

Ma näen õudukaid unes. Not fun.

Ma hakkan võibolla kolima.

Mul on kiire.

Ma loen ja koon ja nõelun.

Ma tegin täna grammatika eksamit.

Rõõmsat ja kurvemat

Niipalju siis minu lootusest, et ma olen vahepeal unevõla pika puuga tasa teinud. Eile nõelusin ja kudusin kella üheni välja (mida polnudki nii natuke), aga hommikul üles ei saanud. Lootuseta juhtum.

Alustatud sai punaseid kindaid ja hallid on iga hetk valmis saamas. Õlasalli lõng hakkab otsa saama, ma ei tea paljukest teda veel jagub ja kui laia ma selle asja teha tahan. Kui ikka tahaks, peaks ühe toki juurde ostma.

Keele alt valutab - see koht, kuhu süstlaga torgati. Hambaga tundub hetkel üldiselt korras olema. Loomulikult mitte lõplikult, aga vähemalt vahepuhkusena küll.

Mõtlesin eile enne magama jäämist pikalt ja põhjalikult Laitse peale. Vanavanemad on küll jube tublid, aga nad on vanad. Kui ma ei eksi, siis 70 (vanaema) ja 80 (vanaisa). Kaua nad jõuavad veel loomi pidada? Mis siis, kui kummagiga midagi juhtub? Jah, Rein on ka abiks, aga temast pole õieti majapidajat - ta ei tohi ju mingeid raskeid töid teha tegelikult. Ja mis saab Kärmu-Uuepere talust kõigi nende heinamaade ja metsaga? Kitsedest, koertest, kassidest, kanadest? Ma niiväga ei tahaks näha neid kellegile võõrale minemas. Kurvad mõtted, jah, on küll. Parem vältida - jah, seda me kõik kogu aeg teemegi. Aga kevadsuvel, kui vanaisal tervis järsku halvemaks läks, kordasin ma tundude kaupa ainult ühte mõtet - "Pea veel veidi vastu, näe mu koolilõpetaminegi ära!" Nad on tugevad ja tublid. Nad saavad hakkama. Veel kaua. Aga mitte igavesti.

Sain selle siis ära öeldud. Tegelikult asi muidugi ni hull ei ole. Aga oli õhtu ja pime ja masendav veidike, sest tegemist oli palju, kell oli palju ja magada oli ka vaja. Siis kipuvad koledad mõtted tulema.

Aga arm minu käe peal ei muutu hägusemaks. See on veidi naljakas. Alguses, kui see oli veel uus, oli see aasta pärast pea kadunud. Uuendasin. Oli selline tunne. See oli eelmisel sügisel. Nüüd on sellest juba rohkem kui aasta möödas, aga see on korras ja olemas. Ma ei asu välismaale elama, ilmselgelt. Kindlasti mitte lähemal ajal.

Aga kordan PH soovitust: Naeratage, inimesed! Südamest ja südamega!
Päikest!

Unedest ja muust

Mul käib pea ringi ja süda ei ole hea. Paha ka ei ole päris. Ma kahtlustan et see on tugevast tuimestusest, mis mulle hambaarsti juures tehti. Neelatada on ka imelik. rääkimata sellest, et ma ei julge hambaid lahti teha, sest kardan kogemata keelde hammustada - pool keelt ei tunne midagi. Ühesõnaga avastati valutanud hamba juure alt suisa põletik ja olukord on üsna kehv.

Ma ei ole niisiis praegu mitte sugugi kuulamas üht viimast neenetsi keele õigesti kõnelejat, kes Eestis on. Ta õde või tütar (ma ei mäleta kumb) ei oskavat mingit sorti häälikuid enam õigesti öelda.

Arvatavasti ei ole ma ka õhtul luutsinakooke tegemas. Sellest tuleks Moile teada anda. Homme ehk suudan luuletust lugeda. Meie kursus peab olema aktiivne osa luutsinapäeva tähistamisest skandinavistika osakonnas. See tähendab et me moodustame protsessiooni, laulame, kostüümitame, loeme luuletust, laulame veel natuke, kostüümitame veel natuke ja nii edasi. Veidi teise klassi moodi tunne tekib. Aga pole hullu - järgmine aasta on juba teised.

Aga see-eest areneb käsitöö täiesti edukalt edasi. Vaikselt aga pidevalt. Aeglaselt aga siiski. Aeglaselt sellepärast, et ma teen mitut asja korraga. Seetõttu nad kõik arenevadki. Lähemalt teate küll kus.

Ma näen viimasel ajal palju unesid. Vaat et iga öö. Täna nägin hommikupoole ööd, et mul oli telefoni sõnumeid tulnud. Mitu tükki kohe. Ärkasin üles ja kontrollisin. Ei olnud. Eile öösel nägin unes, et ärkasin põrandal, olles kõhuli maganud. Nägin esiemse asjana veidi tumedama põranda peal piparkoogipuru ja siis toa kõiki seinu maast laeni katvaid raamaturiiuleid. Ma tean et see oli minu tuba (kus ma elan, eksole), sest riiulid ümbritsesid ka ahju. Ma vaatasin uniselt ja uimaselt ringi, aga kui ma tahtsin püsti tõusma hakata, ärkasin üles. Igasuguseid huvitavaid asju näeb, kui iga päev piisavalt magada.

Päikest!

Eelmisel postitusel on kommentaar. Miks see mainimist väärt on? Aga sellepärast, et kui ma täna Märkmiku lahti võtsin, siis ma ühena esimestest asjadest märkasin seda. Huvitav-huvitav, kes mulle nüüd midagi ütleb? Kas kirjandusteaduse kohta, või Maali lõngaga nõelumise või mille? Aga siis nägin, mis mulle öeldi. Sphämm! Niipalju siis põnevusest. :D

Tegelikult nägin ma öösel unes sõda. Täiesti tänapäevast sõda keemiatossuga, mida _ei tohtinud_ sisse hingata ega isegi silmi selle sees lahti hoida. See juhtus Laitses, ploomipuude vahel. Suuremõõtmeliselt. Aga seda pole suurt mõtet kirjeldada nendele, kes ei tea kuidas seal asjad asuvad ja nii edasi - või pigem, ehk isegi tuleks välja, aga väga pikale läheks. See uni, kusjuures, kaotas igasuguse kohejuhtubmidagi-sündmustiku just sel hetkel, kui äratuskell helises. Nimelt kästi mul olla pikali "baasiringi" sees (mis oligi ring maa peal mingitest asjadest ja üldse mitte liiga suur), võimalikult madalal, silmad kinni hoida ja oodata. Oodata. Kui ma pean ootama, siis ei saa ju midagi põnevat juhtuda. Sellepärast ma polnudki äratuskella peale pahane.

Ma näen üldse viimasel ajal palju unesid. Ilusaid, värvilisi, selgeid. Meeldejäävaid.

Homme tuleb norra keele loengus esitleda läbi loetud raamatut. Kui ma terve päeva esituluse kokkupanemisega vaeva näeks, siis ma isegi ehk suudaks seda. Aga ma pole ühtegi raamatut lugenud. Vähemalt norra keeles mitte. Homme näeb mis saab.

Grammatikas (eesti keele omas) suutsin isegi täna hommikul kahekümne minutiga kokku panna ettekandeks vajaliku konspekti. Siis tuli välja, et ma ei peagi seda ettekannet tegema enam. Et aega ei ole. Hindeid selle eest ei saada. Tundub, et õppejõud on lihtsalt veidi liiga mugav selleks, et ise kõigist nendest teemadest rääkida ja laseb seetõttu meil endil neid ette kanda. Ega see kõige valem seisukoht polegi - siis teab igaüks vähemalt ühte teemat väga hästi. Igaljuhul minu teema eksamisse tulema ei pidavat, nii et mis seal ikka.

Eesti on väike. Vähe tuttava inimese sünnipäeval olles leidsin eest kaks mõnevõrra tuttavamat inimest, keda sealt oodata poleks osanud. Naljakas. Samas vahemaad võiksid veel väiksemad olla. Ma usun et nii mõnigi on minuga selleski punktis nõus. Aga muidu...

Päikest!

Ülevaade

Täna oli esimene võimalus teha ära esimene eksam. Sissejuhatus kirjandusteadusesse, M. Grišakova. Räägiti mulle hirmujutte sellest. Uskusin. Ma olin ju loengus kuulnud, kuidas ta räägib ja näinud erinevaid loengumaterjale. Olen nõus. Aga sellegipoolest mõtlesin, et huvitav, kas mul õnnestub see nii ära teha nagu gümnaasiumis kõik asjad tehtud said - kohalkäimise ja külge jäänud teadmiste pealt. (Jättes kõrvale asjaolu, et ma olen tollest loengust vist puudunud rohkem kui kohal käinud...) Kolm korda on ju võimalik teha, ma ju võin omati proovida ühe korra sedasi ka. Proovisin. Nägin, et ma ei tea mitte midagi. Hea küll. Järgmiseks korraks võtan ja õpin ka natuke. Või siis natuke rohkem kui natuke.

Tegelikult olen veidi magamata. Hammas ei valutagi enam - hommikul oli tunne, nagu oleks pool lõualuud tuim tükk. Päeva peale kadus tuimus ära, valu ei tulnudki tagasi nagu ma kartsin ja ptui-ptui-ptui - isegi enamvähem normaalne tunne on nüüd.

Nõelun juba järgmist kindapaari. Hallist Maali lõngast. Emale. Kahjuks ei tule nii hsti välja kui võiks - mõelma kinda randmeotsad on imekitsad miskipärast. Nüüd harutan tagantpoolt üles, et uuesti teha. Lõnga ei saa raisata, seda pole just liiga palju. Kodus ootab veel õmblemist, aga homne päev on täitsa vaba ja tühi. Milline luksus. Või mitmemilline.

Lugesin läbi "Kaklusklubi". Punkt.

Aku saab varsti tühjaks - peab vist kottu ära minema.

Huvitavalt elus tunne on. Ma olen kohati väsinud. Kohati on mul kiire. (seda küll pigem kogu aeg) Aga ma vist olen jälle elus.

Kiireks läheb aga tõesti. Jõulud tulemas ja perele jõulukingid teha. Aastavahetus ja talvelaager ja ball tulemas. Kostüüme vaja, paelu, vöid, tikandeid. Semestri lõpp tulemas. Referaat vaja teha, ettekanded norra keeles, lõpuks ka eksamid.

Mulle sobib. Oleks mul ainult kodune internet olemas.

Päikest!

*vandesõnad*

Mu Tallinnas olemine läks _jälle_ nässu.

Ma peaksin juba paremini teadma. Peaksin ju... Hoidma siit eemale - ma ei jaksa kannatada seda jubedust, mis siin toimub. Vanaema on haige - see iseenest ei ole väga jube Mul on temast väga kahju. Aga see annab emale ühe päris hea põhjuse viriseda. Tema uus töökoht ei mõju ka hästi - saan täiesti aru, et haiged vanainimesed, kes kohati ka haiglas surevad, on jube vaatepilt, kui neid mööda kantakse. Mõistan. Aga on siis sellest vaja tundide kaupa jahuda? Ja justkui oleks sellest veel vähe, jäi ta jälle pudeliga vahele. On see siis ime, et ma siia ei igatse?

Ja ega ma nüüd siis ise ka parem pole - ainult selle vahega, et mina ei virise mitte avalikult ja igaühele, kes läheduses on, vaid siin. Lugemine pole kohustuslik, eksole.

Hea küll, enne bussile minekut veel mõndagi vaja teha.

Päikest!

Käsitöö

Ütlen siis ka siin avalikult välja - mul on nüüd ka ilusti käsitööblogi. Tulevikus saab olema piltidega. Asub: www.thonolia.wordpress.com

Praegu rohkem ei räägi, kukun varsti unetusest ümber. Loodan seda teha koos kohviga Potteri ees.

*

Jee! Öeldakse küll, et ära hõiska enne õhtut, aga õhtul ma ju enam ei pääse hõiskama. Nimelt on mul jälle inimese moodi olla - hommikul sain kraps üles ja nii edasi. Ainult et laulma peab täna vist hakkama. Aga äkki ei pea ka...

Nii jah. Vahepeal oli elu lihtsalt hall ja igav ja kurb ja masendav ja ilm kah selline tatine ja nii edasi. Nüüd on veidike krõpsum külm juba, pisuke lumekirme ka maas...

Kahju ainult, et koju jõudes peab kohe kibekähku koristama hakkama. Põhjalikult, sest kui homme õhtul Tallinnasse sõidan, jääb 1. kuupäev sellele ajale, kui ma olen Tallinnas, mis tähendab, et peremees peab ise tulema näite vaatama ja siis peab kõik olema nii puhas et tolmukübetki kusagil näha pole. Tüütu, teate.

Vahepeal sai BVÕ läbi. Metsas oli tore, eriti külm õnnekombel polnudki. Kaks puudu olnud Ristikivi raamatut said läbi loetud (esimese hingetõmbega, loomulikult). Rohkem nagu polegi midagi...

Päikest!

Niisama

Ma olen väsinud. Täitsa päriselt, ja ometi ei tohi ma just nüüd teps mitte väsimust tunda. Kindlasti kohe mitte sellist, et silmad oleks nagu liiva täis ja tahaks neid lihtsalt kinni hoida... Õuh.

See on see, kui saad kella ühe paiku magama viimasel ajal kombeks saanud kümne-üheteistkümne asemel. Peab ennast ikka uuesti üles vuntsima - nendel hilistel õhtutundidel saabki ju enamik vajalikke asju tehtud, sest siis pole ühtegi segavat faktorit enam.

Aga tegelikult olen ma viimastel päevdel päris palju teinud - aga sellest ma praegu lähemalt ei räägi. Ütlen lihtsalt, et oli tegemist.

Ja vööd tuleks ka edasi teha. Oma meeter-veerandteist peaks valmis olema (mõõtnud pole viimasel ajal).

Ja õmlemist ootavatest asjadest võiks vähemalt ühe välja lõigata ja valmistama asuda. Sellepärast juba, et siis on midagi selga ka panna.

Hee. Õhtul saab Tallinnasse tantsima. (hakkab vaikselt vastavat laulu ümisema, kuigi neil kahel asjal omavahelist seost eriti pole)

Ah teate, mis ma siin ikka passin - lähen parem koju, koristan ära meisterdustegevuse jäljed ja kõlan natuke. Mingi hetk tuleb bussi peale ju jõuda. Äkki saab seal koguni õmmelda.

Aga vahepeal...

Nüüd on siis esmaspäev. Ma olen juba oma kolm ja pool tundi vist raamatukogus istunud ja miljoni asjaga tegelenud.

Aga vahepeal oleksin ma äärepealt auto alla jäänud. See oli ehmatav. Praegu sealsamas teed ületades on kõhe tunne ikka veel. Seda enam, et nägin täna vist jälle todasama džiipi. Jälle enda poolt vaadatuna teises reas. *võdin*

Aga vahepeal külmus mul aiavärava lukk ära. Seda hetkel, kui ma pidin jooksma võimalikult kiiresti malevasse. Seejuures piisavalt põhjalikult külmus, et oli vaja üle värava ronida. Huvitav, ega naabrid Antsule ei rääkiud, et mingid käisid üle värava ronimas?

Aga vahepeal käisin ma laskmas. Oli vahva. Prillid on tohutu segav faktor selle juures.

Aga vahepeal olen ma veel kõlatööd teinud, täitsa hulga. Pool vööd on valmis. Umbes.

Aga siis tuli mulle nüüd meelde, et homseks peab olema paar lauset norra keeles mignisuguse aktuaalse uudise kohta. Mis tähendab, et ma pean lehti lugema.

Veidi hiljem: Orkut ei ole meie sõber. Jätke see endale meelde. Ei ole tore.

Blöäh.

Kõlasin eile (tegelikult vist üleeile) täiesti jubedalt. Kui nüüd seda üle vaatan. Aga tol hetkel tundus see õige. Mine tea, äkki oligi, mitte ainult ei tundunud. Nii haiget pole ammu saanud.

Tegelikult tahtsin rääkida paar sõna sellest, kuidas ma ei salli seda tunnet igal hommikul, et olen sama väsinud kui magama minnes, öösel magada õieti ei saa. Järelikult pole väsimus unest (ega selline, mida uni võiks ravida), vaid on niisama. Igal hommikul vaatan, et algab järjekordne hall päev, see tuleb hambad ristis ära kannatada. Igal õhtul haarab kohutav kurbus, et möödunud päeval polnud milelgi üle rõõmustada. Ja rõõm, et üks neist jubedatest päevadest selles pikas-pikas rivis on jälle möödas. Et päris ametlik vaheaeg on jälle ühe päeva võrra lähemal. Aga kas see on ainult minu isiklik luul, et tegelikult ei peaks iga päev nõudma hambad ristis ärakannatamist?

Veidi hiljem: lugesin just, mida ma eelmisel aastal umbes samal ajal arvasin. Kust ma toona selle energia võtsin? Kas on asi trennis, tihedamas läbikäimises väga heade sõpradega (kellest nii mõnedki on Tallinnasse jäänud) ja praeguses üldises... kohatuses, kuulumatuses? Pole aimugi. Jääb üle ainult vastu pidada. Alati.

*

Tahaks midagi öelda, aga ei teagi, mida.

Kas oleks õigem rääkida sellest, mis kõik Tallinnas toimus, kuidas seal lund ei olnud ja siin jälle on, või oleks ausam see vahele jätta ja tunnistada endas valitsevat vaikset ja rahuliku kurbust. Lohutamisel pole mõtet. Kas tera võib haava sisse kinni kasvada?

"Kodust"

Kodu on nii võõras koht, kus olla. Vanematekodu, see tähendab. Siin, Keldrimäel, Tallinnas. Oma kodu on hea ja sõralik ja rahulik. Siin on selline... puuris ja vaatamiseks välja pandud tunne. Ja siis peab ju olema ka nii, et oleks, mida vaadata.

Eks see ole vist paratamatus.

Vahepeal on maailm hulluks läinud.

Nv ja muud

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa... Ja see oli ilus. Iga aasta, iga kord kui satun lumise metsa juurde, imetlen seda. Ma ei tea, mis on selle võlu, aga see on üks ilusamaid asju aastaringi juures.

Aga see tõi endaga kaasa ka nii mõnedki probleemid, näiteks ei ole mul siin sooje kindaid või talvesaapaid. Mantel õnneks on, ja kraega, mis salli ei vaja. Eks need paar asja saab ka nädalavahetusel Tallinnast võtta. Niikaua aitavad mind topeltsokid teiste saabaste sees ja taskud. Muig. See külm ei tapa, see külm on ilus ja fantastiline ja...

Kui laupäeval (oli see ikka laupäev?) lume poole kaldiva lörtsiga jalutamas sai käidud, tekkis tahtmine mööda heinamaad alla orgu joosta, kukkuda, veereda. Selline rõõm, kõige puhtamat sorti rõõm olemasolemisest, elust, et oleks tahtnud ei-tea-mida teha.

Aga sellised asjad saavad alati otsa. Minu puhul sai see ühest küljest otsa siis, kui lumememm oli peaaegu valmis. Miskipärast kipuvadmul kõik asjad peaaegu valmis staadiumis pooleli jääma. Vaja oleks ehk veel vaid kümnendik tööst teha, aga enam pole tahtmist. Ja nii mul kogunevadki kappidesse poolikud asjad. Enamasti käsitöö.

Teisest küljest sai see otsa siis, kui ma koju olin tulnud, ühe järjekordse jutu läbi lugenud ja sain pihta teadmisega, et ülikool kestab terve igaviku. See teadmine ei meeldi mulle. Ikka veel ei meeldi. Ma põgenesin selle eest sooja teki alla unenäomaale. Hiljem nägin päriselt ka und - peremees tuli ja andis mulle kaks nädalat aega, et sellest kohast koos kõigega läinud olla. Ma olin selle üle õnnelik. Saabki tast lahti.

Vahepeal suutsin pool ja rohkem kööki kääriva õunamahlaga üle valada. See vajab vist veidi seletust, sest ma tegelikult ei teinud seda mitte vabatahtlikult. Nimelt on mul sügise algusest saati pudel õunamahla külmkapis. Käärima läks see üsna ruttu, nagu kodusel mahlal kombeks, aga ma olin laisk ega viitsinud seda kohe ära visata. Niimoodi ta siis oli ja kääris seal rõõmsasti. Aegajalt keerasin korki veidikeseks lõdvemaks, et gaas välja lasta, kartuses, et muidu läheb lõhki. Viimasel ajal seda enam eriti tihti tegema ei pidanud, sellest järeldasin, et käärimine hakkab hoogu maha võtma. Mõtlesin et eksperimenteerin veidi. Kallasin pudelisse suhkrut. Mitte palju, üsna veidi. Sellepeale tekkis mulle sinna vulkaan. Pudel hakkas sedasi üle ajama, nagu kavatseks ta kogu oma sisu mulle sinnsamasse köögilauale laiali kallata. Kes teab, mis toimus? Mina ei tea. Keerasin korgi uuesti peale ja pistsin ta külmkappi tagasi. Eks näeb, mis saab, veidi üle poole on seda kraami veel alles.

Ajastus oli sellel teol iseenesest kehvapoolne. Täna peaks olema üüripäev, mis tähendab, et kogu korter klantsigu ja kui miskitki on valesti, siis tuleb pikk loeng. Huvitaval kombel ei ole peremees minuga ühendust võtnud. Ei tea, kas ta ilmub õhtul ette teatamata välja ja tahab raha?

Rääkimata jäi see, kuidas mind raamatupood ründas ja kuidas ma selle peale tal juhtme kokku ajasin. Sõna otseses mõttes - arvuti jooksis kokku, nii pooleks tunniks. Sellest ei teinud ka juttu, kus ma siis õigupoolest olin, et loodus ja jalutuskäik ja lumememm... (vastus: Madsa lähedal). Vott nii. Alati võib juurde küsida, aga ma arvan et siin on hetkel piisavalt pikk kirjutis.

Oleks...

Nii hea on istuda kasvõi mõttes suures punase või tumerohelise sametiga kaetud tugitoolis praksuva kamina ees. Tooli kõrval tumedal vanal puust laual (nikerdatud!) on teekann ja tass koos kõige muu vajliku ja juurdekuuluvaga. Käes on tõeliselt hea raamat, mida lugemiseks valgustab kusagil käeulatuses olev põrandalamp (sest muidu rikub silmi.). Taustaks mängib absoluutselt mittepealetungiv muusika. Selline hea, et kui tuleb eriti sümpaatne laul, peatad lugemise ja laulad mõttes kaasa. Või kasvõi päriselt. Ja kamin praksub nii mõnusasti ja on soe, ja kaugemal suure tumeda kardina taga on sügav aken, millest paistab härmatav maapind või kusagilt tulev udu...

Ja siis ma tulin eile koju, kus oli khüüüüüllllm, vaat et suurt algustähte väärival määral. Põrand täiesti jääkülm, janiiedasi, nii et läksin kohe varakult magama, lollis lootuses et kahe tunni pärast, kui äratus heliseb, on tuba juba soojem ja ma suudan ilma keelt hambaplaginal otsast närimata mingit asja kokku panema asuda. Mingiks asjaks siis rahvalaul vabal teemal. Loll oli see lootus seepärast, et tühjagi ma suutsin ja tuba oli sama külm kui enne. Proovisin veel tunni pärast, aga ei midagi. Hommikul otsisin tulise kiiruga värsse kokku ja püstitasin uue rekordi kooli jõudmise kiiruses.

Ja see kõik tipnes sellega, et mul lõid põlved vedelaks, kui oli vaja loengusse minna ja asja esitada, nii et see kiirustamine oli asjatu.

Minus järjest süveneb arusaam, et ülikool on nõme ja siin kusagil võiks olla mõni sõbranje, kellega seda kiruda. Selleks, et siis edasi õppida. Jube üksik on olla.

Mõeldes

Olen juba kolmapäevast saati Tallinnas. Ometi veetsin just (laupäev vasu pühapäeva) esimese öö vanematekodus. See ei olnud nii plaanitud. See lihtsalt läks nii. Pole kellegi süü rohkem kui kellegi teise, elu on lihtsalt edasi läinud.

Kui ma veel siin elasin, siis ma teadsin küll, et on arvatavsti võimalik elada ka nii, et inu kallal ei õiendata tegemata asjade pärast, teetassi pärast diivanilaual ja mude sääraste tähtsusetute pisiasjade. Teadsin, aga polnud seda kogenud. Ise Tartus resideerudes sain teada, mis tunne see on - tore on. Ja nüüd, kui ma tulin siia tagasi, tundsin, kuidas selline asi mind lämmatab. Ma ei oska enam sedasi, ma ei saa, ei taha. Ja läksin ära, mujale. Kus on hea ja kerge, hõlbus, lihtne olla. Kus ma saan täitsa vabalt olla mina. Tartusse tagasi sõitmast - või hääletamast - hoidis mind teamine, et ma pean järgmisel ja üleärgmisel päeval veel siin olema.

Kõige jubedamaks muutis selle vahejuhtumi, selle teadmise asjaolu, et tulin siia sedasi nädala keskel sellek, et veidi puhata. Ennast lõvaks lasta, vabalt tunda. Vanematekodus (sest tundub vale selle kohta vanast harjumusest kodu öelda, see sõna võik ikkagi ainult ühe koha kohta korraga käia) pean olema pingul, näitama neile seda nägu, mida nad näha tahavad, teesklema. Ma ei tea, millal uuesti siia tulen - ülejärgmine nädal? Nädal hiljem? Kunagi veel kaugemas tulevikus?

Ja kõige üle laotub süütunne. Mida ma ometi ootasin siis? Et mind teenindatakse, hoitakse nagu s..sedasamastki pilpa peal ja ma saangi tõepoolest päev läbi magada, kui tahan? Phalun... Võiks ju ometi mingi tänutunnegi olla ja nii edasi. Nii oleks õige, nii peaks. Aga see oleks võlts. Ma ei ole nõus jälle nende vanade maskide taha pugema.

Kui nüüd veidi aega tagasi mõtlesin asjadele, mis mind veel aasta tagasi - nii hiljuti! - huvitasid, ja isegi üllatusin ükskõiksusest, millega neisse nüüd suhtun, sain aru, et tegelikult ma olengi muutunud. (Ei, see tegelikult ka ei ole seotud PH hiljutise postitusega sarnasel teemal, ma jõudsin ise selleni) Mind ei kisu enam mõõgatrenni, ma ei kipu enam kõigile tõestama, et ma saan hakkama, olen võimeline, mind ei maksa alahinnata. Milleks see? Pigem teen ja olen omaette, kui keegi märkab, siis märgaku, aga jah... Ju ma olen rahulikumaks jäänud. Ma muidugi ei tea, kuidas see teistele tundub.

Üldiselt toimusid siis Tallinna tantsuklubi, Idatee kokkusaamine, Ordu seminar ja sünnipäev.

Ikka veel tore

Ilm on vahepeal kehvem olnud ega ole enam nii ilus kui eelmise postituse ajal, homme on Sissejuhatuses keeleteadusesse vaheeksam, lisaks tuleb läbi lugeda mingi pikk ja tundub, et mitte väga huvitav ingliskeelne artikkel karjala mingitest lauludest (jättes märkimata asjaolu, et ma ei tea vastavat terminoloogiat inglise keeles ja tundub tobe rääkida regilaulust või selle alaliigist või harust mingis muus keeles peale eesti või mõne muu inimkeele (ehk siis inglise, saksa, vene ja mis kõik veel ei kuulu hetkel inimkeelte alla)), aga ma ei lase ennast sellest liialt loksutada. Elu on lill.



Aga reedel vaatasin koos hulga toredate inimestega Hamletit (telekast, mitte lavalt, eksole) ja avastasin, et kas veab mu mälu mind tugevasti alt või ei ole ma osasid stseene sellest varem näinudki/lugenudki. Oli palju väga ilusaid vaated (õige oleks vist öelda kaadreid), aga kohati häiris, et kõik veidi kunstlik tundus - liiga ilus, liiga hästi kombineeritud. Raske kirjeldada. Lihtsam on rääkide naiste kostüümidest. Hea küll, et aeg ei olnud seal kusagil eriti kindlalt paigas, (või nii mulle tundus) aga selliseid asju omavahel segada... Ehk siis esinesid ühel ajal ja ühes filmis nii barokilik lai seelikukuhi (õuedaamid nii mõneski stseenis), turnüür (ehk see variant, kus rõhutatud on ainult tagumik), ja ilma skeletita seelikud (kuninganna pulmakleit, Ophelia nii mõneski kohas). Ei, need olid kõik ilusad kleidid ja puha, lihtsalt... Segapudru, kui sellisele asjale tähelepanu pöörata. On vist ütlematagi selge, et reedel ma seelikuga kaugele ei jõudnud.



Laupäeval see-eest pingutasin topelt ja jõudsin napilt-napilt valmis. Pole vist eluski nii värskelt nõelasilmast tulnud asja selga pannud. Viimane piste, niidiots peita, seelik selga, mantel peale ja minek. Lõpptulemus on mulle vaatamata kõigele pisut lai - arvestasin õmblusvarusid tsipa valesti. Lisaks hargeneb see juba vähemalt kahest kohast, sest kangas oli äärmiselt hargnev saanud ja õmblusvarud väga ebaühtlase laiusega. Sellele vaatamata olen lõpptulemusega rahul. Kusagilt võiks ju natuke sisse võtta, aga see on pisiasi.



Üritus oli pingutamist väärt. Kenad ülikonnastatud inimesed, seltskondlik vestlus (mis ei onlud päris nii tore), üldine õhkkond. Lihtsam oleks vist tegelikult öelda, et see on sedasorti üritus, mida ilusaks ja heaks peetakse aga ei tea, kas see tegelikult üldse kellegile meeldib.

Ja siis oli veel... Oeh. Jutuhoog sai otsa, nii et Ros&Guil peavad mainimisega leppima.

Veidi hiljem: miks kadus raamatukogu internet, kus ma seda postitust alustasin, just enne saatmist ära? Tore on, et sellel asjal on mustandisalvestus olemas, muidu oleks kogu mu hulk teksti vastu taevast lennanud. Nüüd olen siis Kohvikus.

Tore

Täna on reede. Mul ei ole seelik veel valmis, aga kui koju lähen, õmblen edasi. Mu uus vana õmblusmasin, Mutike, on super. Paremad tulemused kui koduse elektrimasinaga - kõik niidipinged ja asjad on ideaalselt paigas, asjad ei kipu alt ära libisema... Ainult traageldada tuleb. Õmblemise tempo on küll tsuti aeglasem, kui elektrimasinal, sest seda peab käsitsi väntama, aga see ongi hea - muidu ei saaks kangast ühe käega juhtida. Super!

Tegelikult on tegemist veel palju, aga tuju on sellegipoolest hea. Õues oli fantastiline ilm! Külmkarge, hingeõhust tekkisid väiksed aurupahvakud, parajalt tuult... Puudus ainult jääkirme lompide peal, sest tegelikult veel alla nulli ei olnud.

Kahju, et kannad rakkus on - nood vanad saapad kõlbavad käimiseks küll, aga mitte juhul, kui seda on vaja teha nii palju. Lühikest maad - jube mugav, pikemat hakkavad hõõruma. (nii seitse kilomeetrit annab juba suured vesivillid)

Uni on, kuigi magada sai suht normaalselt. Juba paar vimast päeva ärkan sedasi, et ei raatsi üldse kohe oma soojast pesast välja tulla - tekialune on soe ja hea, ja väljas peab tegutsema ja asjalik olema. Vahe masenduseaegadega tuleb sellest, et ma jälle jaksan. Ei tapa veel/enam loengud, ei murra hommikune jahe tuba.

Päikest!

AAA!

Räägiks teemal tibiline paanika.

Mul pole midagi selga panna - midagi üritusele vastavalt väärikat, see tähendab. Muidu saan ikka hakkama. See on see, kui võtad midagi ette, teadmata päris täpselt, mis asjast saab. Loomulikult. Ikka võib. Alati. Ainult natuke õmblemist.

*tegutseb sel suunal*
Päikest!

Aruanne

Teisipäeval olin siis, nagu näha, masendatud. Kolmapäeval olin ka, aga õhtul oli relvaõpe, kus sai kätele füüsilist koormust. Järjekorne näide sellest, kuidas aktiivne tegevus tuju parandab, sest koju jõudmise ajaks olin juba suhteliselt normaalne ja puha.

Neljapäeval paistis päike. Mina ärkasin kaks minutit enne äratuskella, arvates valgue järgi, et kell on vähemalt 12, ja imestasin, miks telefon ei olnud helisenud. Kontrollisin kellaaega - tõepoolest, paar minutit äratuseni, mille olin unustanud määrata. Lisaks kellaajale teatas telefon ka, et mulle on üks uus sõnum. Kõiges oma vigases eesti keeles - ta nimelt tekitab selleks teate "1 Sõnumid". Nii algas mu senise elu ilusaim päev. Kõik kippus õnnestuma, norra keele loengus (mis oli esimene) oskasin äkitselt teha ilma ettevalmistusteta ära pool norrakeelset presentatsiooni hääliku y kohta (ülejäänud pool oli inglise keeles, sest mu ajule jõudis kohale, et ma ei oska tegelikult norra keelt rääkida), siis kohtasin linna peal õde, kes oli ekskursiooni pärast koos oma sakslasega siin ja täisti nõus mulle ettenätud raha andma (mis siiski päriselt ei õnnestunud, sest polnud lähedalasuvat automaati). Sama edukalt läks elu ka edasi, kuni reede õhtuni välja. (vahepealse pisukese masenduseoruga, millel polnud sügavamat tagamõtet).

Laupäeval oli BVÕ esimese mooduli esimene osa. See oli äärmiselt inforikas ja päris väsitav, kahju oli, et rohkem lõnga kaasa ei võtnud, sest näputöö sai esimese poole (või paari) tunnikesega otsa. Süüa sai hästi ja palju, õhtupoole ka väga külmas maailmas riviõpet tehtud. See oli muidu täiesti tavaline ja harjunud asi - kui välja arvata käsklus "Ümberpöörd!", mille valesti tegemine teenis mulle võrdluse Michael Jacksoniga. Haitäh! Sellegipoolst sai rivi varsti otsa ja äärmiselt külmunud mina läks Wildesse üles sulama. Pisike raamat veel selle juurde ja puha.

Kui olin juba sooja naha vahele saanud, oli aeg edas liikuda. Kuna toetusin oma Tallinna loogikale, tegin suure ringi. Tavaliselt on kaks paralleelselt jooksvat tänavat ju omavahel põiktänavatega ühendatud, kas pole? Vähemalt mingi maa tagant? Tartus see nähtavasti nii ei ole, sest Tähtvere tänaval on algusest vähemalt lauluväljakuni välja kaks võimalust pääseda üles. Üks oli veidi kummaline mignisugune trepp, mida ma sugugi tänavaks ei pidanud ja sellepärast temast rahulkult mööda läksin, ja siis lauluväljaku juures. Sellega tegin loomulikult oma teekonnale suure ringi sisse, mida mu plekitu konts heaks ei kiitnud. Läksin, üleüldse, Tartu rahvamuusikapäevadele Veski tänavale. Öö oli parajalt pikk, hommikul järelikult jubedaimat sorti uni.

Ees oli aga teine päev BVÕd. Seekord minu jaoks koos suure hulga kohviga, mida pausidel endiselt jagati. Kuna olin vahepeal siiski koju jõudnud (millega polnud enne arvestanud), sain nüüd terve päeva edukalt nõeluda, sokk näeb juba sokilik (tegelikult küll pigem sussilik) väljagi. Halbadest kogemustest (ja nende veel halvemast meenutusest) seoses Suurlaagri toilustamisega ma siinkohal ei räägi. Muidu läks kõik täitsa edukalt. Vot sedasi.

Ja täna on esmaspäev juba, ja nädala lõpus lähen Tallinnasse, ja miks oh miks küll ometi langevad kõik üritused millegi muuga samale ajale? *ahastab natuke omaette ja üritab leida viisi sajasse kohta jõudmiseks*

*

Masendus on. Või siis stress. Ei tea, ei viitsi määrata teist. Igal juhul on tunne, et jääks mgama ja ärkaks ainult selle peale, et tullakse teatega "Elu on nüüd parem, ma oskan aidata, ma tean, mida sa peaksid tegema.", või mitte üldse. Magadagi. Sest teki all on soe ja magades ei pea mõtlema kuhu järgmisel päeval minna, mis kellaks äratust, köök tuleb korda teha ja seda ja teist.

Ja tahaks välja karjuda, välja tihkuda selle kurbuse ja masenduse, kuulda, et kõik on korras, aga see süli on kaugel.

Asja teeb hullemaks, et pole põhjust masendada.

Kui ma ennast ei tunneks, võtaks paberid vähemalt uue sügiseni välja ja kandideeriks kasvõi kassapidajaks. Aga ma tean, et ma ei kannataks seda tegelikult kuigi kaua välja, tunneksin ennast teiste kõrval lollina, vajaksin seda "haritust", mis laseb lugeda võõraid filosoofe ja nende arvamuste üle diskuteerida, kõrva järgi määrata erinevate lindude laulu ja lugedes teada, mida kirjanik selle või teise sümboliga öelda tahtis. (märkus iseendale - veidigi uurida näiteks roosi, tähe või pistoda heraldilist tähendust) Sellepärast ei võtagi. Selle asemel jään koju nelja seina vahele ja tunnen ennast süüdi, et jälle ei jaksanud loengutesse minna. Tõepoolest ei jaksa - kui iga norra keele loeng annab keskendumisest peavalu ja ma sellest hoolimata tunnen, nagu ma oleks vaimselt alaarenenud, kuna mõistan ainult osa mulle räägitavast, siis see ei tekita vähimatki tahtmist veel rohkem pingutada. Kõnevõimet ei ole.

Teisi asju veel võiks, võibolla. Veidi veel võiks. Ma natuke pean veel vastu. Kui veab.

Teha ei taha sellegipoolest mitte midagi. Ja siis ei teegi - ja süüdistan ennast selles, et midagi ei tee. Olen jah laisk, aga sedasorti laisk, keda on kogu aeg tagant torgitud, et tee, toimeta, mis sa magad pool päeva maha, logeled, on ju vaja tegutseda, teha seda ja teist ja joosta ringi nagu orav rattas. Ja kui ma siis kuulan iseennast, mitte sisseharjunud käitumismustreid, hakkavad need mustrid torkima, et kuidas ikka nii saab. Samas tean - kui neid järgiksin, käiksin päevad läbi ringi nagu robot, masinlikult inimeste küsimustele vastates, end ilusti üheteistkümnest magama sundides ega oleks põrmugi õnnelikum. Praegu on mul vähemalt need vähesed ilusad hetkedki - ööle kalduv uduvihmane Tartu, kuum tee hea raamatuga, rõõm, et käte alt miski ilus valmib. Aga kui neid on vähe, nagu nüüd, kui ei ole enam seda jõudu ja jaksu, siis mis saab?

Ja vastuseks ulub tuul korstnas. Võ uluks, kui ma kodus oleksin. Sest väljas on sügise kõige koledam aeg. Kõik loodus meie ümber teeb veel viimaseid eluspüsimise pingutusi, kõduneb, sureb, aeglaselt ja piinarikkalt. Veel ei ole seda rahu, seda kerget ja kepsakat asjaliku inimese tunnet, kui hingad välja aurupilvekesi ja võid rõõmustada, sest kiire käimine annab sooja ja sa tead, et elad ja hingad, kuigi ümber on kõik külm ja tardunud ja surnud. Ja see on ka masendav.

Vässu

Nüüd istun siis Kohvikus ja mõtlen, et peaks minema koju kõlama või õmblema. Või tegema kokkuvõtet viikingiaegsest Norrast. Homme peaks seda presenteerima. Õnneks on materjal olemas ja norrakeelne, nii et midagi võib isegi välja tulla. Üldiselt tunnen ennast norra keele tundides nagu tumm. Mulle öeldust saan enamasti aru, kirjalikke ülesandeid (grammatika) suudan teha, kuigi mõnede vigadega, aga rääkida ei oska. Välja arvatud teistele järgi korrata - isegi ettelugemine on keeruline. Veidi nõme tunne tekib - see on mu peaaine ja just selles olen ma kõige nõrgem.

Ei tea, täna on NKK teeõhtu, aga ma vist ei lähe sinna. Igale poole ju ei jõua.

Käisin üliõpilasesinduses ära - tuli välja, et teklid igas vähegi normaalsemas suuruses on otsas. Küsiti meiliaadressi, lubati teada anda, kui juurde tuleb. Olevat juba tellitud. Seegi hea.

Õues on külm, kodus ka, sest ma ei taha eriti kütta. Muidu hakkab külmkapp tilkuma. Tegelikult tuleks ta ära sulatada ja siis korda reguleerida, et uks korralikult kinni käiks. Ja siis tuleks teha veel kataloogi sobivad kõlamustrid (ja kataloog ise ka, kui juba nii võtta). Ja lõngapoodi tuleks minna, et tööd ette osta. Aga samas võiks enne poolikud projektid ära teha. Õmmelda, kõlada, tikkida... Oeh.

Ja ma olen nii väsinud. Magamatuses ei saa asi olla - kaks ööd järjest on küllat piisavalt und saanud, aga jaksu pole jällegi. Tahan puhkust. Tahan nii nädalakesegi elada nii, et ei pea süüa tegema, pesu pesema, loengutes käima, vaid kõik see tehakse minu eest ära ja ma saan lihtsalt logeleda või tegeleda asjadega, mis mulle meeldivad. Olla ainult mina ise, mitte iga teine hetk maski taha pugeda, nagu tarvis on. (Sellepärast on tarvis, et muidu ma ju ei jõuakski enam-vähem ühessegi loengusse, magaksin pooled päevad maha jne. Praegu südametunnistus ei luba.) Tallinnat ennast ma ei igatse, küll aga inimesi. Erikuradiammu pole näinud seda "oma" rahvast ja ei tea, millal näengi.

Ja kardan, et kas nad on siis ikka veel "omad", või on vahepeal võõraks jäänud.

Oeh.

Tegemised + mõned mõtted

Kui ma koju olin läinud, siis õudus jätkus, aga sellest ma rohkem ei räägi. Piisavalt palju aega möödas ka juba. Igal juhul käisin ma siiski tol õhtul Tantsuklubis, kus oli väga vahva. Avastasin, et ma päris tuhm polegi, mäletan niiviisi pooleldi juba osasid tantse. Tore oli tantsida, kuigi ma päris lõpuni ei olnud, sest ei jaksanud lihtsalt.

Neljapäeva õhtul oli ristimine. Selle hulka kuulusid rivistumine purskkaevu ette, seal anekdoodi lavastamine (eesmärgiga "aeltere skandinavisten" naerma ajada), kui see ei õnnestunud, siis kuulamine, kuidas Jert (tegelikult siis Gert) neile anekdooti räägib (mis õnnestus), Rüütli tänaval A-Ha imiteerimine (mina olin trummar, tagusin ämbrit), võõrastele tänaval imelike fraaside õpetamine ja vanne Gustav Adolfi juures. Pärast jätkus pidu skandinavistika raamatukogus kahte sorti Aliase, tee, booli, porgandi ja kookidega. Kui koju läksin (teised otsustasid teha enam-vähem ühise suitsupausi õues), oli peahoone esine paksult rahvast täis ja valmistuti rongkäiguks. Ilus oli vaadata korporatsioonide esindusi - kõige ees lipp, tema järel rivides korporandid, kõik linditatud ja mütsitatud, esimesel real mõnikord rapiiridki püsti käes. Iiluus!

Reede hommikul loengusse ei läinud. Ma ei ole kindel, kas loeng toimus, kui nüüd takkajärgi mõelda. Ärkasin igal juhul paarkümmend minutit enne selle algust ja mõtlesin, et pole väärt pingutamist ja söömata tormamist. Selle asemel võtsin endale aja et teha kõlatööd, pesta pesu ja teha muud vajalikku ja juba pikemat aega mind ootavat. Kuueks üritasin linna jõuda, lootsin, et saan üliõpilasesindusest läbi hüpata ja omalegi selle ilusa valge tekli osta, enne kui filmimaratonile lähen, aga võta näpust. Mina ja minu tuult täis pea olid ära unustanud, et tegemist on siiski aastapäeva tähistamise ajaga ja esindus oli olnud avatud ainult kaheteistkümneni. ega's midagi - läksin Urgu, teadmisega, et seitsmeks sinna ja siis terve üü üleval olla. Hommikul otse bussi peale, sest rongile poleks enam jõudnud. Suvaline buss Tallinna suunal oli parajasti ees.

Peale vanemate juurest läbi käimist sain kingad ostetud (vanadel oli talla alla juba auk tulnud) ja läksin Mustamäele. Siis hakkasid asjad järjest valmis saama - kõigepealt said Oti kuue varrukad kitsamaks tehtud, siis Britale mõeldud kõlavöö ära lõpetatud... Nii just peabki, hulk töid sai nimekirjast maha. Valmis sai ka tekst, mida kasutada reklaamlipikuna tellimuseta tehtavate vööde küljes, nii igaks juhuks. Tagasi minnes hakkan vist õmblema.

Tegevust on mõnusalt palju.

Tegelikult ei tahtnud ma praegu küll susugi ainult ettekannet teha oma tegemistest, vaid veidi mõtteid ka mõlgutada. Nimelt, Tallinnas bussi pealt maha tulnud, jahmatasin veidi. Peaks nagu olema tuttav koht, tutttav ümbrus, kõik hooned oleks nagu ka olemas, aga... Kuigadi varemmärkamatult hall ja kandiline ja kõle oli see mulje, mis mulle jäi. Esimene mõte - tahan Tartusse tagasi. Poleks kunagi osanud arvata, et Tartu nii inimliku ja armsa mulje võib jätta, et sinna tagasi igatsen. Ma teadsin ainult, et seal on see miski olemas - kõik rääkisid sellest, aga ma ei olnud seda tajunud. Nüüd ma tean. See hiilib sedasi ligi, et arugi ei saa, enne kui seda enam pole. Veider.

Aga nüüd bussile. Päikest!

Uni ja muud

Nägin vist elu esimest otsest õudusunenägu täna öösel. See oli hästi lühike, aga enne kui ärkasin, tundsin selle koha peal kus ribid omavahel kokku jooksevad enda sees valu ega saanud hingata. Uni ise oli selline: olen rahvast täis ruumis, kurikael, kelle eripäraks on see, et ta võtab alati sellise näo, nagu talle parajasti otsa vaatav inimene ootab või kellele mõtleb. Rahvast täis ruum iseenest mulle hukatuslik polnud, aga mitte keegi ei vaadanud minu poolegi ja nii ei saanud ma endale nägu, tundsin, kuidas hakkan laiali hajuma. Siis hakkas pea ringi käima, pildid jooksid silme ees alt üles ja mulle vaatasid järjest otsa paljud inimesed, väga lühikest aega igaüks - kelle nägu paistis kaabuserva varjust, kellel keebikapuutsi seest... Aga mitte ükski piisavalt kauaks, et oleks jõudnud uue kuju võtta - järelikult nad pidid nägema mind sellise näotuna, hall udu võisin nende jaoks olla. Ja siis lõpuks haarasin ühel väga kummalisel tegelasel peast kinni, et panna teda endale otsa vaatama - pöidla surusin lõuale, teise käega otsaeest ja siis ta jõllitas mind ainiti, pooleldi kõõrdis silmega, ja siis oli kõikehõlmav kujutuse tunne ja valu ja ta naeris, sest oli mu just hävitanud. Siis oli pimedus, milles kajas viimase asjana see jube kummituslik naer ja tunne (kuigi polnud enam millegiga tunda), et valu tuleb sellest, kuidas ta mind kinni hoidis - eest ja tagant selle punki peale surudes, mille vahel keskel oligi valu. Ise tundus ta mu selja taga olevat.

Päris ruttu peale seda ärkasin üles. Esimene asi, mida mäletan, oli avastus, et enam polegi valus, ja mõte et see vist oli uni, mis pimeduse suubus ja ma just ärkasin. Kohe vaatasin oma selja taha - see oli nii realistlik ja veider, et kartsin seal päriselt nägevat lühikest, lilliputi ja normaalset kasvu inimese vahepealset kiilakat kõõritavat mehikest. Õnneks midagi sellist ei olnud. Mõned minutid hiljem uuesti magama jääda üritades aga ei suutnud muidu uinuda, kui ütlesin talle väga tungivalt mõttes, et teda pole olemas ja meenutasin ilusaimaid mälestusi - kohati isegi naha tasandil. Sellestki poleks piisanud, ma kardan, kui poleks tulnud mõtet ennast ümber keerata, näoga olematu õuduse suunas. Väga veider, päris hirmutav.

Eile oli Sinimaniseele proov. Sattusin esimest korda sellisele.. koosviibimisele ja see oli üllatavalt vahva. Alguses ei teadnud, kas ikka minna... No kuidas ma lähen, äkki nad üldse ei tea ega mäletagi mind, vaatavad et tuleb mingi suvaline sinna teise inimese korterisse sisse ja nii edasi. Aga ei, tegelikult olid kõik väga sõbralikud, nagu ma oleksingi pidanud seal olema, suutsin isegi kaasa joriseda...

Täna on tantsuklubi, aga ma ei kujuta ette, kas lähen sinna või mitte. Kui arvestada, et lähen Tallinna (ei tea millal, kas laupäeva esimese bussiga, millele jõuan?), peaks vöö valmis saama, samas, kui ei lähe, siis ma ei tea, millal sinna üldse jõuda võiksin, sest järgmine nv on BVÕ ja rahvamuusikapäevad, peale seda oli veel midagi huvitavat... Eeh, ei tea. Eks näis, mis tujus olen peale peremehe käiku.

Sedasi siis

Istun Raekoja platsil. Sellepärast istun, et ei suutnud enam kodus olla. Väljas oli soe ja ilus ilm, ja kodus oli kurb. Enam ma eriti haigena ennast ei tunne. Eile metsas tundsin küll, aga takkajärgi mõtlen, et see võis vabalt üleväsimus olla. Ma sain märksa vähem magada kui oleks tahtnud või kui olen harjunud.

Mis oli siis metsas? Esiteks oli kogu aeg väga lebo. Kõigepealt oli katsis sõitmine, millele eelne mütside-rätikute jagamine. Nüüd on mul kapinurkade otsas kaks laigulist mütsi. Peaaegu täpselt ühesugused, pisierinevused detailides. Siis oli jaotelkide ülespanek. Siis sai kohvi ja kiirnuudleid ja pähkleid ja muud sellist. Siis oli jalutuskäik, kus me jõudsime valesse karjääri/valesse tiiru ja tulime sama targalt tagasi. Siis oli veidi aega lebo, mille jooksul õige tiir ja selle juures olnud kaevikud üles otsiti. Siis oli autosit uutele, et vaadata kaevikud ja õige tiir üle. Siis oli maskeerumise esmane tõde. Siis oli miiniväli. Ma leidsin kaks miini umbes arvatavasti kuuest. Teise küll elu jättes. Siis ma tundsin ennast pahasti - palav oli ja olid külmavärinad. Siis oli tukastus autos ja kojutulek. Ärkasin kella kahe paiku päeval. Vot sedasi. Vahva oli tegelikult.

Ärkasin ja siis tuli meelde, mis kodus viimati toimus. Või noh, meeles oli kogu aeg, aga ma üritasin selle peale mitte mõelda. Nüüd ma olen targem - võtsin kõik juppideks lahti ja uurisin välja, milles asi. Proovin teinekord õigemini käituda.

Pärast, kui koju jõuan, pean veel koristama hakkama - homme on uue kuu algus ja Ants tuleb kindlasti vaatama, kas mul ikka on korralikult korras ja puhas kõik. Vahepeal on tast isegi rahu saanud.

Teile sellegipoolest päikest!

Kiire-kiire-kiire

Ma ei mõista, miks mu blog on nii hüplik - pidevalt toimub minu elus asju, mis siia ei jõuagi. (ma tean, olen ise süüdi jne) Ma ju _tahtsin_ rääkida sellest, kuidas minuga eile juhtus Apollo või missuguseid ilusaid lõngu ma ostsin või kui vahva oli relvaõppe tunnis, aga ma ei leia enam kuidagi otsa.

Räägiks hoopis sellest, kuidas ühel tänaval raamatukogu lähedal on absolutuselt müstiline puu. Temas ei ole kaugemalt vaadates midagi erilist, aga kui selle all seista, on selgelt näha, mis teeb ta imeliseks. Ta lehed on kahvatukollased, peaaegu läbipaistvad. Mitte sellised tavalised korralikult kollased nagu võiks loota või arvata, vaid kahvatult, klaasjalt kollased ja see on uskumatult ilus. Vot nii ongi.

Elu jätkub

Niisiis käisin eile üsnagi haigena mööda linna ringi veel veidi peale internetist lahkumist. Täpsemalt vaatasin mõlemasse Abakhani, otsides rohelist villast riiet - nagu ikka, rohelist ei kipu ju kusagil olema. Riiamäe omas ei olnudki. Oli mõningaid erksavärvilisi roosakaid ja helesiniseid ja kahvaturohelisi ja muid selliseid, mida mina küll selga ei paneks - muinasvõtmes veel vähem ja üks ilus asi oli ka. Rüütli tänaval oli kolm meetrit imelikku sinakasrohelist tumeda mere karva, mis oli ühelt küljelt pigem rohekas, teiselt pigem sinine ja hästi ilus ja parajalt paks. Meetrise jupi jätsin sinna, kaks tõin koju - ega mul pole tegelikult aimugi, mis ma sellega nüüd teen, sest asju, mida kahest meetrist saab, on päris suur valik. Takkajärgi, kui olin teada saanud, palju see kaks meetrit mu rahakotti kergendab, mõtlesin, et oleks ikka pidanud kõik kolm ära võtma - vahe polnud liiga suur ja üle mõistliku piiri oli see nagunii. Noh jah... Kui seal täna seesama müüja ei ole, siis äkki lähengi ja ostan ta ära - ilus riie oli, kui teda veel seal on.

Kodus ei teinud midagi muud peale lugemise. Poes käisin ka enne, aga see selleks. Rapanui sain läbi ja nii jäigi. Enam ma ennast väga haigena ei tunne - pruunikat tooni omandav samblatee ja kaks apelsini tegid oma töö ilusti ära. Ainult nohu on veel.

Täna on loengud ja muud asjad väga ebamugavalt paigutatud mu päevakavasse - nüüd algab kaks loengut korraga, siis on jälle mõningane vaheaeg, mis ma kavatsen pargipingil veeta, ja siis jälle akks asja, mis osaliselt ajaliselt kokku lengevad. Mis kord see selline olgu... Tegelikult olen ise süüdi ka. Miks mul ei ole näiteks tavalisi sportlikke riideid siin? (Vihje: Sellepärast, et ma absoluutselt ei arvestanud võimalust, et mul neid vaja võiks minna.) Miks ma registreerisin ennast kahte loengusse, mis samal ajal aset leiavad? Ei, tegelikult saab hakkama. Aega jääb ainult natuke napiks.

Päikest,

Sedasi siis

Elu on ebaõiglane. See pole vist kellelegi uudiseks, aga ometi nördin ma iga kord, kui selle jälle avastan. Väga ammu pole näinud nii ilusat ilma kui väljas oli, kui siia raamatukokku tulin. Igal muul ajal võtaks ma, kui aega veidigi oleks, raamatu ja läheks pargipingile istuma ja lugema või jalutaks niisama. Täna ma vaatasin seda ilusat ilma ja leidsin, et on ikka nõme lugu küll, sest ma tunnen ennast nii kehvasti ja väsinult, et loobi või sussi (rahahunniku pihta näiteks, nagu tolles mängus). Vastik on mööda oma tubagi tuikuda, midagi teha ei viitsi ega taha, aga magada tundub ka ajaraiskamisena...

Olen niisiis eilsest õhtust saati Tartus. Bussis hakkas imelik. Ma lugesin "Rapanui vabastamist" (absoluutselt kohustuslikult hea raamat!, muuseas) ja avastasin mingite lõikude juures ikka ja jälle, et selle inimesega, kes suutis niisugused asjad välja mõelda või ära sõnastada, tahaks tuttavaks saada. Ei, päriselt ka - väga mitmed mõtted ja meeleseisundid tulid ilmatuma tuttavad ette, ainule et ma pole neid kunagi osanud öelda. Kahju, et unustasin need kodus arvutisse trükkida, nii mõnedki lõigud vajaksid tsiteerimist - seletaksid ehk mõningaid ilmeid, käitumistki. Ühest kohast ei julenudki bussis edasi lugeda - kartsin, et kui koht märkimata jääb, kaotan ta raamatusse ära ega leiagi enam, nii et vaatasin lihtsalt nõrgas sinises kumas bussist välja ja jäin magama.

Jälle jätan ma selle postitusega jupi elust vahele, sest see ei ole enam väga ajakohane või ei sobi lihtsalt teiste mõtetega kokku siia. Aga et need siiski päris ära ei ununeks, võin ära mainida, et:

• reedel tulin õhtul koju ega teinud midagi
• laupäeval tegin Mustamäel kooki
• pühapäeval tegin vööd, väga aktiivselt
• pühapäeva õhtul olin Uue Maailma päevadel
• esmaspäeval üritasin vältida vanaema, kes kogu aeg mind bussile või rongile kiirustas, et ma liiga hiljaks liikuma ei jääks Tartu peale.

Vot sedaviisi. Homme saan vormi (heheeee, naljakas mõelda) ja siis on ainult neljapäev ja reede veel - ja siis on laupäva hommik, kui ma lähen metsa. Oh seda aega, lausa lendab teine.

Pange tähele, väljas on tänahomme täiskuu.

Päikest,

Pettumus

Ei, üldse mitte kõikehaarav. Lihtsalt pettumus Tartu internetiseeritud/arvutiseeritud tervishoius, mis lubas mulle meili teel ühe tööpäeva jooksul vastata ega teinud seda. Nüüd ma pean neile ju helistama! Niu, ei taha võõrastega rääkida.

Muust rääkides - eile oli siis Naiskodukaitse Tartu ringkonna avatud uste päev (või vähemalt tutvumisõhtu, niiöelda). Käisime koos Ascwyniga vaatamas, mis seal siis toimub, ja liitusim ära. Või noh, sooviavaldused andsime, ülejäänud paberimajandus on veel puudu.

Klama peaks, nagu ikka. Ja õmblema peaks ka. Ja reede õhtupoole lähen koju. Juhhuu, riided saab puhtaks ja kassi saab näha ja vahepeal ei peagi ise süüa tegema ja puha.

Sõrm teeb veidi haiget - küürisin selle pealt naha maha kogemata.

Mida uut

Mõnikord võib internetist kasu ka olla. Näiteks sain ma selle kaudu teada, kas ja kus ma saan jätkata vereandmist. Saan. Tore ju iseenesest. Eriti olid abiks KKK lehed vastava asutuse koduleheküljel. Tundub, et Tartu tervishoiusüsteem on arvutiseeritum kui Tallinna oma.

Aga tegelikult ma vist ei peaks seda hetkel üritamagi, sest nohu on tekkimas ja kurk ei ole ka päris normaalne. Tegelen asjaga.

Mida veel. Ärge lugege liiga palju korraga - mõjub emotsionaalsele tasakaalule kehvasti. Eriti juhul, kui see võtab ära olulise osa päevast, võib kergeti tekkida mõttetu ja laisk tunne (ja mitte ainult).

Ma tegin eesti keele etteütluses nii palju tobedaid vigu, mida ma tegelikult tean, kuidas õigesti tuleb kirjutada. Sellegipoolest olin ma meie rühmas paremuselt teine oma kuue veaga, millest üks oli hooletus ja pool arusaamatusviga. Parim tulemus oli neli viga. Jee, me oskame nii hästi eesti keelt kõik...

Mulle tundub, et ma ei ole enam üldse oma stiilis. Kas mul üldse on siin mingit stiili? Arvatavasti mitte ja järelikult ma ei saa sellest väga väljas ka olla. Olen lihtsalt selline hüplik, võibolla sellepärast, et ma olen väga keskendunud hetkel. Homseni hakkama saamisele. Homme keskendun ümber. Ülehomsele. Jne. Homsele keskendumine väljendub hetkel selles, et ma ei ole kodus eesti keelt norra keelde tõlkimas, vaid vestlen klassiõega, kes käib nüüd teises koolis. (muidugimõista).

Tegelikult peaks minema passipiltniku juurde, neid tahetakse juba igal pool.

Edusammud

Ma sain eile hakkama vägiteoga - lahutasin ühendatud kommunaalteenused ehk ühest ja samast koast tulevad ve ja interneti. Ehk siis - eile ja üleeile sadas meil siin vihma. Vihma puhul pean ma alati olema ettevaatlik, et internet asuks seebialuse peal kausis, sest muidu saavad kõik kohad märjaks, mis sinise karbi lähedal on. Niisiis, oli vihma sadanud ja kausis oli jälle vett. Omanik tuli kohale, ei tahtnud mind algul kuuldagi võtta ja ütles, et kui probleemid jätkuvad, tuleb meil üürileping lõpetada. Aga tegime veel viimase pingutusena ühe väikse katse - tõstsime selle karbi allapoole, ja ta hakkas jälle vett jooksma - sest füüsika on selline. Omanik nägi, tunistas, mõru näoga, helistas seetõttu internetimehele ja ütles, et katusel oleva kaabli isolatsioon tuleb üle vaadata. Ütles veel, et muid pretentsioone tal täna pole (nojah, ma koristasin ka päris ohtrasti) ja mühises uksest välja minna. Hee. Võit!

Mida veel - sattusin õhtul Zavoodi. Seal nägi mind mingisugune tundub et veidike segane mees, või siis oli ta lihtalt väga purjus, igal juhul vahts üksisilmi enda ette olematusse punkti ja tuli väga lähedale - mul polnud taganeda ka kuhugi, aga ta oli väga rõve ja hirmutav, nii et ma ei saanud temas kuidagi lahti oma jõududega. Õnneks oli Ott sealsamas (kes mu üldse Zavoodi vedaski) ja tuli mulle appi (ehk trügis otsesõnu vahele, aitäh!).

Mida veel. Ilm on ilusaks läinud. Külm, aga päike paistab, ja nii ongi kõige ilusam - hingeõhk aurab ja mantlita tekib lõdisemise tunne, aga see on mu lemmikosa sügisest. Või tegelikult ma ei teagi... hiljem on ka ilus. Vohh.

Päikest! (sellest, kuidas ma vahepeal pool tundi olin murest loliks minemas ja enesesüüdistustest ka, aga siis kergendust leidsin, ma siinkohal ei räägi)

Praegust

Jess. Ma sain just teada, et ma pean kolm korda nädalas olema kahes kohas korraga, et oma vajalikud punktid kätte saada. Vahva. Tegelikult on see täitsa hea lahendus, sest sedasi saan ma kaks korda nädalas olla algajatele mõeldud norra keele tunnis, üleliigsena küll ja ilma ainepunktideta, aga see on mu edasijõudmiseks eluliselt vajalik. Kolmas kord on antiigi pärand, mis langeb kokku rahvalauluga. Üks norra keel langeb kokku usundilooga, teine kultuurilooga, mia ma võtma ei peaks tegelikult, aga mille võtmisest ma ei pääse, kui tahan õppekavas püsida.

Lisaks on mul pisike külmetus, ning selle koosmõju hommikuse samblatee ja öise nelja unetunniga ei paista mulle mingit mõju avaldavat. Kuidas nii saab? Oleks ju loogiline, et enesetunne vähemalt veidi mängib. Mitte et ma seda tahaks, aga siiski. Miks ma üleval olin? Kleiti õmblesin, sellepärast. Sattusin liiga hoogu, nüüd tuleb osa üles harutada, et ilusti istuks. Mõtlesin välja ka asjad, mida ma tahan enda riietuse juures balli jaoks parandada, ja selle, mida selga panna ülikooli aastapäevaballile - kui mul vahepeal paremat mõtet ei tule.

Ja hakkabki pisike ajaauk rahvalaulu ja norra keele vahel otsa saama, lähen loengusse.

Lehva!

Mõned mõtted

Olen korraks taas Tallinnas - tegelikult juba reede päevast saati. Ega polegi midagi eriti rääkida juhtunust. Nädalavahetuse õhtul käisin Karli juures sünnipäeval, kus põhitegevuseks oli pokkerimäng uute žetoonidega. Mina suutsin suisa kahe inimese mängumärgid organiseeritud korras ära anda - esmalt endale jagatud, seejärel peolt ära läinud Kirvest üle jäänud. Mingi hetk sai magama ka, peale seda kui kõik olid vaikselt järjest otsa saanud või ära läinud. Viimased kolm mängijat - Karl, Mandre ja Ott - mõjusid veidi enne lõppu tõeliste kaardihaidena. Puudu olid ainult laua kohal rippuv lamp ja õhku täitev suits.

Neljapäeva õhtul vastu reedet toimus suuri edasiminekuid käsitöörindel. Täpsemalt sain ma magama alles vist nelja paiku, ent töö oli tulemusrikas - palju pikki õmblusi sai tehtud.

Nüüd mõtlen siin, kas ja millega liituda - üliõpilasorganisatsioonidest. Või üldse, organisatsioonidest. Näiteks NKK'l on 18. sept. avatud uste päev - sinna peaks vaatama minema. Ehk võiks ka Põhjala mingisugusele koosolekule-päevale sattuda. Ei tea, ei tea, ei tea.

Mõtlesin, et hakkan kirjutama midagi meeldib-ei-meeldi kokkuvõtte stiilis siia iga raamatu kohta, mida lugenud olen. Et harjutada eneseväljendust ja arvamuse kujundamist ja põhjendamist ja muud sellist. Nii igaks juhuks.

Ja nüüd välja, bussipiletit ostma ja vanaema ristsõna ja siis on vaja veel asju pakkida (jälle!) ja käsitööd teha ja tegelikult peaks norra keelest tõlkida ka üritama. Teisipäevaks on vaja. Ja järgmise nädalavahetuse saatus on ka ebakindel. Võibolla peab minema maale kartuleid võtma - sõltub ilmast.

Päikest!

*

Tahtsin midagi öelda, aga unustasin ära.

Võibolla võiks mainida, et kolm ööd järjest olen und näinud.

Oih.

Ma avastasin eile kaks asja. Vähemalt.

Esiteks - ÕIS polegi kokkuvõttes päris nii hull kui alguses tundus.
Teiseks - Ma ei saa poolpimedas korteris üksi ja hiirvaikselt olles lugeda Lovecrafti. No ei saa, sest iga naabri krõps peale seda kõlab nagu midagi kujuteldamatult kohutavat. (muig)

Öösel nägin und. Pikka ja huvitavat, ärkasin alles äratukella peale ja kirjutasin pool tundi unenägu üles. Ehk riputan siia ka, kui õhtul ta arvutisse toksitud saan, hetkel on see paber kodus.

Täna sain ka mõned asjad teada.

Esiteks - Ülikooli kohvik on kallim kui tundub.
Teiseks - Varsti tuleb üür ära maksta. See eeldab koristamist ja seinte pesemist. Mingisugune tundmatu plekk on soolaleiva ajal seina peale saanud, ma kahtlustan selle tekkimises lambijuhet.
Kolmandaks - ma pean juba nüüd mingeid vabaaineid võtma, et mitte õppekavast maha jääda punktide arvestuses.
Neljandaks - uni on.

Ühesõnaga peaks raamatukogust koju minema, (oi, nüüd tuli kuri onu ütlema, et ma jalga laseks siit.)

Ahah. Noh jah. Et siis, kuhu ma jäingi. Koju minema. Jah, enne tuleb raamat osta. Ja veel mõned asjad ära teha - linnas.

Side lõpp. Päikest!

Vahepeal

Istun ülikooli kohvikus ja teen aega parajaks. Esimene aktus - üldine, terve ülikooli oma ja sellele vaatamata päris väheste osalejatega on juba läbi. Lukas rääkis muhedalt, Kruusa seevastu täiesti igavalt ja Peeter-Johannesel oli kehv diktsioon (või rääkis ta mikrist mööda, ma ei saanudki aru).

Esimesel päeval, kui olin siia tulnud, sai asjad lahti pakitud ja siis meloni tänavasse suundutud. Seal oli lahkumispidu - mõlemad elanikud kolisid umbes järgmisel päeval välja ja uusi sissetulijaid polnud silmapiiril, maja ootab kevadel lammutamist. Kurb, seda enam, et oli aru saada, kui tohutult palju häid emotsioone seal tekkinud oli, ja kui tohutult hästi sellega seotud inimesed omavahel läbi olid saanud (saavad siiani). Mingi hetk liitud mulle enam-vähem pooltuttava seltskonnaga Ott, kes sinna sisse kuulus, koju jõudsime nii viie-poole kuue paiku hommikul. Reede jäi vahele, uni oli.

Laupäev algas see-eet varakult, sest oli esimene kuupäev ja me põgenesime näitu vaatama pidanud hullu omaniku eest linna. Kui ma nii kolme paiku tagasi koju tulin, oli perenaine veel aias, oli aru saada, et ta oli mind oodanud. Kirjutasin talle paberi peale näidu välja ja siis ta läks ära - sisse vaatama ei tulnudki, kuigi ma olin ilusti ära koristanud kõik.

Mõne aja pärast oli kõik velgi rohkem korda pandud, voodi ümber tõstetud ja lodud tingimused külaliste tulekuks. Kõige esimesena jõudis õnneks koju Ott (nagu pidigi), siis mängisime natuke Pyyga ja varsti olidki esimesed külalised kohal - Inwe, Kirves, Riion. Varsti tulid ka Liis ja Elo, kes olid Rauli ka kaasa võtnud, kuid kes keeldus enne sisse tulemast, kui ma ise talle õue järgi läksin, sest ma polnud teda ametlikult kutsunud. Heakene küll, igaühele oma normid. Kõige viimastena jõudsid Liisa ja Kris. Siis oli pidu.

(Ja nüüd on mul kibekiire teisele aktusele. Headaega, päikest ja kõike muud. Veidi igatsen Tallinnasse.)

Kriitik

Peale pikka järelemõtlemist nimetan oma kriitilised punktid ka üles, nagu Ott palus. Järelemõtlemine on seejuures tingitud pigem sellest, et mul polnud varem aega (ega praegu ka õieti pole, aga sellegipoolest, enne kui ära ununeb), kui sellest, et neid keeruline leida oleks.

1. Olen valede kohtade peal kangekaelne, õigeid kohti selle väljendamiseks ei kipu ära tundma.
2. Ei suuda tunnistada, et olen midagi valesti teinud, vabandamine seetõttu ka äärmiselt keerukas - seda eriti juhul, kui see langeb samale ajale eelmise punktiga. Kui viga on ilmselge ja selle tunnistamine ei löö mu uhkust liiga kõvasti, siis võib õnnestuda.
3. Olen kergeusklik, naiivne ja eluvõõras. Lisaseletust ei vaja. (isegi kui need kõik peaaegu sama tähendavad, peab neid sõnu siin just nimelt kolm olema)
4. Jätan asju pooleli. Põhiliselt suurt aega ja kannatlikkust nõudvaid asju, mille kallale olen hurraaga asunud, kui hurraa saab enne töö lõppemist otsa. Selliseid asju on mul kodus kõik kohad täis ja ma loodan ikka veel, et kunagi võtan kätte ja lõpetan need ära.
5. Kipun parandama inimesi, kes teevad üksiku eksituse, kuigi teavad teemat minust paremini. (Ema näiteks ja teisi ka), ühesõnaga see jätab ninatarga mulje. Urh. (ei meeldi endale ka)

Nii. Palun. Minu viis punkti enesekriitikat.

Aga järgmised olgu Uvatha, Liina, Elo, Riion ja Marten. (kelle kõigi kohta ma loodan, et nad seda üldse loevad)

Kutse.

Hee. Ma sain inspireeritud. Alates neljapäeva õhtust võite pisukese etteteatamisega (no helistage näiteks) igal ajal minu juurde Tartusse sisse sadada. Kui teil vähegi õnne on, ei ole ma parajasti koolis ja kui õnne on kübeke rohkem, on mul teed. Või kakaod.

Ühesõnaga olen ma igati muhedate vahvate poole valgeni venida tohtivate ilmaasju arutavate küünalt, teed ja näputööd täis õhtute poolt. Päriselt. Tööd on seejuures täis minu näpud, see pole kellelegi kohustuslik, keelatud ka mitte.

On ju tore mõte? Iseenesest käib see põhiliselt kooliaja kohta, mis päris varsti algab, ja talve.

Aga noh jah. See nõuab endale diivanipatjade tekitamist, näiteks, ja mõnedegi küünlaaluste. Ja uusi kardinaid oleks ka õigupoolest vaja - kahte suurt ja tumedat, ühte õhulist ja kerget. Sedasorti värk meeldib mulle, pole parata. Pyy võib ka lõbustada - ta oskab juba päris hästi laulda, kui laulud kaasa võtta. Samas ei ole ükski neist asjust hädatarvilik, esmane varustus on juba olemas.

Ühesõnaga, kokku lepitud?

Nukker muie, hakitud

Mis juhtub, kui parajasti postitust kirjutades selline klomp kurku tõuseb, et hakka või nutma? Sai järgi proovitud. Tulemus: lohutav lause, mis sobis kui rusikas silmaauku, paremini kui oleks eluski võinud arvata.

Klombi põhjustas elav meeldetuletus, et kohe-kohe hakkan tartlaseks. Mitte just järgmiesl minutil, tunnil või päeval, aga alla nädala on seda aega siia jäänud küll. Hea küll, ma ei vingu.

Lähen hoopiski õmblema - siis on ehk õhtul juba midagi selgagi panna, kui vaid mõne luku leian. Ja kõlada tuleks - vähemalt üks vöö tuleb valmis saada, pealegi ei ole tal meeletult keerulist mustrit isegi ega midagi. Niigi on sellega kaua viivitatud.

Enesekriitikat võib veel veidi oodata. Nii homseni. Või ülehomseni.

Veel - tundub, et mul ei ole mitte millestki rääkida-kirjutada siin. Varsti hakkab olema, ma loodan. Ja võimaluse peale loodan ka, et oleks, kuidas kirjutada, kirjutised võrku saada. Võrk on ju veel kahtlane nähtus mul Tartus.

Kui mitut suures osas võõrast keelt korraga lugeda üritada, paralleelselt, suureneb tõenäosus neist midagi aru saada. Tõestatud. Isegi väga magamata peaga.

Päikest!

Väsinud

Tahtsin midagi postitada, aga siis tuli mõte, et enne peaks muljed ja mälestused kirja panema. Kirjutan siis hiljem edasi.

Nüüd on hiljem. Lausa mitu päeva hiljem. Täpsemalt alustasin ma seda postitust üleeile, kuid kuna mälestuste üleskirjutamine võttis enamuse päevast ja ülejäänu kulus kolimiseks asjade pakkimise peale, jõudsin alles täna kirjutamiseni. Eile käisin perega Tartus, riideid ja riidekppi ära viimas, külmakppi kohale toomas ja raha maksmas. Vähemalt need olid põhilised, plaanitud asjad.

Plaaniväliselt sadas mulle ja isale aga kaela üle tunni aja kestnud loeng teemal kuidas hoida korda, mida ma juba olen jõudnud valesti teha, mis asjad ma olen jõunud ära määrida, ära lõhkuda või muud sellist. Hetkel pean veel vastu, küsimus on aga selles, kui kaua veel.

Nädalavahetusel oli teine Beleriandi Lugude mäng. Selle muljeid ma siin nii agaralt kirjutasingi, et aega ei jäänud üldse üle. Mäng ise oli fanastiline, tähistaevas nii tipi-täpiline kui veel soovida andis ja langetas minu nähes suisa kaks tähte. Super! Veel väärib lisaks teiste muljetele erilist äramärkimist veidi ebamugav kõrge ja mättaline rohi, mis õhuniiskusest, udust ja sadanud vihmast tilkus ja kõik riiete alumised osad märjaks tegi. Plusspoole pealt ütleks aga, et ei tea, kas see oli juhuste kokkulangevus või mitte, aga ämblikud asusid päriselt põhjakaares, imelik udu lõunas, nagu Silmaillioni kaartidelgi kirjeldatud. Vale oli ainult inimeste tuleku suund - oleksime pidanud liikuma idast läände, kuid liikusime läänest itta. Siiski oli tegemist esimese korraga, kui midagi sellist märkasin - ei ole mitte jutu sisu kujundatud maastikule vastavaks, vaid maastik langeb sisuga kokku. Ma ei ütle, et se varem nii pole olnud - ma pole seda lihtsalt märganud, ja ega ole ausaltöeldes olnud ka vajadust ilmakaari kontrollida.

Niipalju siis praeguseks - enne, kui lõunasse ära kaon (nii hilja kui võimalik, ehk tõenäoliselt 31. kuupäeval), tuleb veel mitu ja mitugi asja ära teha - õmmelda, põhiliselt, sest siin on mul võimalik kasutada elektrimasinat.

Päikest!

(trükivigades süüdistan Pyyd)

Ikka elus

Ammu pole ühtegi postitust eetrisse saanud.

Vahepeal on olnud tegemist ja üritusi ja veel tegemist ja veel üritusi ja palju ringi liikumist ja targemaks saamist ja väga vähe võimalust internetti pääsemiseks.

Kui nüüd täpsemalt öelda, oli vahepeal... nädal Tartus, mis lõppes hansapäevadega, pool päeva Tallinnas ja siis Kraukaga tuurile. Siis - Krauka liikmed on muuseas ülimuhedad - marsruut ühesõnaga Haapsalu-Viljandi-Tartu-Kassinurme ja nädala lõpus Mütofest. Sealt pühapäeval Keldrimäele (et oleks aru saada, kuhu koju), ja teisipäeval siit jälle Tartusse, neljapäeval Viljandisse folgile. Pühapäeval sealt Tartusse koju, siis päev liiga vara Kassinurme ja öö ihuüksi maatarga majas. Seepeale tulin järgmisel päeval rongiga koju kartuses külmetada ja palavikku jääda (kui lõpuks rongi peale jõudsin) ja nüüd ma siis olen siin.

Muljetada ilmselgelt kõigi nende ürituste kohta ei jõua ja ega see jutt vist ühte postitusse ära mahukski. Kui otsast alustada, võtaks kirjeldamine päris palju aega, set küllalt palju detaile on meeles.

Sain just teada, et homme ei olegi plaanis maale vanaema 70. sünnipäeva tähistama sõita. See on iseenesest natuke nõme, et nii hilja mind ka sellest teavitati, aga noh jah. Siis saabki homme midagi mõistlikku ära teha, või vastupidi, terve päeva maha magada.

Mida veel aktuaalsemat rääkida...

Näiteks ähvardab mind vist väljatõstmine. Igal juhul on peremees päris kuri, sest seina sees oleva augu kaudu tuleb peale vihma mulle vett tuppa, põrandale. Miks mul on seina sees auk? Sellepärast, et sealkaudu pääseb majja see neetud internet. (Juba päris mitmendat korda on jube tahtmine kirjutada internet kahe t'ga lõpust, ei tea, kas see on keelemeelega kuidagi seotud või mida...) Miks ma talle sellest varem rääkinud ei ole? Ma alguses arvasin, et sinine karbike koodnimega internet ajab ise seda vett välja, kondentsveena. See sai ära kuivatatud ja ma uskusin, et sellega ongi see probleem läbi. Kui vahepeal, enne Kassinurme minekut seal käisin ja koristasin, avastasin taas karbikese juurest vett. Mitte küll vabal kujul, vaid madratsi niiskeolemisena, aga siiski. Karbike sai taldriku peale pandud ja kapi peale tõstetud, heas usus, et hetkeks probleem lahendatud. Järgmisel või ülejärgmisel päeval aga pidi tulema peremees koos sidekarbi paigladusmeestega. Ja hommikul peale seda äratab mind kolm telefonikõnet. Esimest kahte ma ei jõudnudki vastu võtta (või oli neid üks?), kolmandal katsel aga sain teada, et nii ikka ei saavat, miks mul on põrandal loik ja pool madratsit märg, ja miks mul internetikarp vett täis taldriku peal on, ja miks ma olen selle veega lahti leotanud pool põrandaliistu ja üldse täiesti vastutustundetult mulle usaldatud varaga ümber käinud. Ei aitäh! Nüüd jäi nii, et järgmine kord, kui Tartusse minekut on, annan talle enne teada, tuleme mõlemad sinna ja vaatame asjad koos üle. (ja vanemad ka, nad aitavad mul sinna mööblit juurde tuua. Pregu on puudu/kohale viimata/ veel riidekapp ja peegel, täitsa puudu on külmkapp.) Olgu koht nii hea ja kena kui tahes, kui selline suhtumine tema poolt jätkub, olen nõus ise koha üles ütlema. Nii poolest oktoobrist või nii... Sest siis on kõik juba loodetavasti elukoha leidnud ja keegi ei lähe sinna. Olen jah nõme, ja meelega. Eelmine kord oli hädakisa lahti selle pärast, et WC-aken oli lahti ja tuul kõigutas seda, ja tuulduv põrandakalts trepipiirde peal andis ka põhjust minu kallal vinguda.

Nojah, veel ma minemas ei ole, siiski. Loodatavasti.

Mida veel... Ongi vist enam-vähem kõik. Naudin veel viimaseid internetiseeritud aegu, sest peale teist Beleriandi mängu kaon mingi hetk lõplikult Tartusse. Veel pole teada, kunas ja kuidas sinna võrguühenduse saan, aga selle olemasolu on üsnagi vältimatu.

Potteri lugesin läbi. Veidi vinguks selle tema "erilisuse" kallal, ainuke maailmas (või vähemalt üks miljonist) ja nii edasi. Muidu.... Tjah. Tegevus arenes kohati uskumatult kiiresti ja nagu päriselus, nii tulid ka seal juhtumised alati korraga. Rohkem ei räägi, lugege ise, kui tahate. Mina lähen loen hoopis muinasjutte.

Päikest!

Uues kohas

Juhhuu! Olen nüüd (esialgu veel mitteametlikult) uude kohta sisse kolitud. Alguses nägi (Liisa väitel) tuba välja nagu haiglas, hiljem enam mitte, kui veidi rohkem mööblit sisse sai. Mulle meeldib, igal juhul. Tulge külla, aga andke enne ette teada, ma ei pruugi kodus olla. Üldiselt olen vähemalt järgmise nädala lõpuni ainult aegajalt ja väga ebakorrapäraselt võrgus, sest mu arvuti ei söö avalikku wifit. Teen näiteks käsitööd, selle asemel. Ja üritan harjuda Tartu eluga, põhimõttel kunagi ei jõua mitte midagi päris selleks ajaks tehtud kui tarvis oleks.

Kogu selle nädala olen pidevalt komistanud, põhiliselt omaenda varvaste otsa. Täna kukutasin karistuseks neile sahtli peale (õnneks tühja). Vahepeal vormistasin Partnerkaardi ja sain pangast asendus-pangakaardi kah, sest mul vist on kiip katki.

Aga ma hakkan nüüd õmblema. Pange tähele, ma olen Tartus, nii et ma ei tea kui kaugele ma sellega jõuan.

Juhhuu!

See blog on nüüd postitustes mõõdetuna sama vana kui Bilbo oma kuulsal sünipäevapeol ja oma ühesaja ühekümne ühendat postitust kirjutan ma hoopis teisest kohast. Nimelt uue võrgupüüdmise masina pealt. Lõpuks sain koos kogu oma kraamiga üle kolitud - kolmandal, kui mitte veelgi hilisemal katsel.

Mis teha, mulle täitsa meeldib see uus loom. Võibolla tahaks mõni, kes arvutitest rohkm teab, nüüd nii mõnegi krõbeda sõna öelda, aga mina olen rahul. Ressursse rohkem, kui ma kasutada jõuan, ja just õige asi uude kohta kaasa võtmiseks, sest on täitsa nõus muusikat mängima ja pilti näitama. Kui nüüd veel kõlarid ka juurde ostaks, siis piisabki. Ja ilus näeb välja ka - pealt must ja läikiv, muidu täitsa õhuke ja üldse. ainult klaviatuur tahab veidi harjumist ja meeldetuletamist, sest osad klahvid tähendavad muud kui seda mis neile peale märgitud on. Enamasti siiski piisab harjumuste jõust, et mõistlik tekst välja tuleks.

Tegelikult ei ole ma täna jällegi mitte midagi teinud. Puhkan lihtsalt. See-eest oli eile väsitav päev.

Hommikul ärkasin selle peale, et ema pistis mulle õe peaaegu valmis lindipärja nina alla, et ma selle ära lõpetaksin. Unesegane, nagu ma olin, ei mõistnud ega viitsinud ma muud teha kui siksak-kääre nõuda, kuigi need libeda siidilindi hargnemist eriti ei peata. Asjad korda lõigatud, magasin vedi aega edasi, kuni uuesti äratama tuldi - et kas ma ei tahagi rongkäiku vatama mina, sest juba algas ja nii edasi. Tunniga olin unisest ja äraolevast muutunud ärksaks rahvariides pealtvaatajaks. Kui rongkäigu lõpp kätte jõudis, panime padavai lauluväljaku poole ajama ja jõudsime varsti peale Kadrioru kohvikut (või keskust) juba Tallinna K-tähega koolidele järele. Siis terve päev Lauluväljakul, kus oli palav ja kitsas ja ere päike ja pikad järjekorrad igasuguse jäätise juures. Vesi sai vist esimese tunniga otsa - ka ostukohtadest. Peale kontserdi lõppu samasuguse ajuga kesklinna tagsi, endiselt kõige oma Muhu rahvariidega. Koju jõudsin alles poolest päevast ja niipea, kui olin uksest sisse astunud, helises telefon. Egas midagi, valutavad jalad teiste kingade sisse ja juba täiesti kohatuks muutunud rahvariided teiste vastu vahetatud, asusin teele Linnukülla. Hädavajalikud mõõtmised tehtud, ei tahtnudki kohe koju tulema hakata, vaid jäin veel veidiks kohapeale lugema.

Ja nii olekski võinud jääda, aga kodu ootas ja puhkus ka - ja seejärel töö, kõlatöö.

Mööblit peaks ka otsima/välja mõtlema hakkama.

Üks väga aeglane postitus

Tänane päev on möödunud väsinud olemise tähe all. See pole ka suur ime, sest lõplikult magama jäin vist küll oma poole kuue paiku ja õhtu oli pingutav. Päeval kella kahest aktiivne käsitöötegevus, sinna hulka teiste innustamine-taganttorkimine, kui suu kippus kiiremini käima kui sõrmed. Sinna hulka ka korduv vihastumine kõlapaela peale, mis jällegi streigib. Juba järgmine. Kuid kui põhilised telki kinni hoidvad õmblused hakkasid lõpusirgele jõudma ja teha oli veel kolmeerand pikka ja mitte ühtegi lühikest, jõudis kätte aeg lühikeste õmbluste tükk katki lõigata. See sai (nii poole kahe-kolme paiku öösel) siis välja murule laotatud ja lõikamiseks valmis pandud, kui selgus, et on veidi liiga pime et kääritööd näha. Pole hullu, saab ju lambi aknast välja suunata et valgusvihk ilusti vajalikule alale langeks. Selle korraldamise käigus tabas mind aga Löök. Oma olemuselt oli see elektri-, toimelt mõnevõrra tagasilöök. Kohkusin päris kõvasti - särakas käis, sõrm surises, kõik läks pimedaks ja mina pillasin pikendusjuhtme, kiljatasin-karjastasin vist ka. Seda kõike ühelsamal hetkel. Välja minnes olin sunnitud päris varsti maha istuma, enesetunne läks üleüldiselt halvaks. Sellegipoolest oli tegemist õnneliku õnnetusega, sest kui peakaitse (nagu ma hiljem isa käest teada sain) poleks kiiresti läbi läinud, oleksin võinud saada rohkemat kui natuke sirakat. Hirmus mõeldagi.

Mis ma vahepeal veel olen saanud, peale elektrilöögi - võtmed, 82 punkti, võrgupüüdmise masina ja tõenäoliselt päris palju nii õnnesoove, kiitust kui pahandamist.

Homme maale - vanaisal on sünnipäev, ja ehk saab kuigipalju raudrohtu ka korjata. Õitseb teine juba pikemat aega teeservades, usutavasti ka põlluveerel. Talvel külmetusega hea võtta. Õele tuleb lindipärg ka teha - kuidas ta ilma mingi peakatteta ikka laulupeole läheb. Seda jõuab ka homme kunagi vahepeal.

Nüüd veel arvuti üle vaadata ja siis magama. Teine arvuti, see tähendab. Et õiged pildid õigetes kohtades oleksid ja nii edasi.

Päikest!

Head jaanipäeva!

Minu oma oli küll hea. Enne seda oli veel kooli lõpetamine kah. Ja nende kahe vahel oli fondüüpidu, et seda mitte grillpeoks nimetada.

Lõpetamise põhimärksõnad: nõme fotograaf, huvitavad kõned, palju ootamist, veidi segadust, ilusad laulud, väga palju aplausi, ülikondades klassivennad (mida näeb harva), ilus ilm, kehv maniküür, super soeng, kaotatud kontsaplekk (ja sellest tulenevalt valed kingad) ja mis kõige tähtsam - endaga rahulolu.

Grillpeost võin veidi pikemalt kirjutada kui märksõnade kaupa. Alguses oli rake, sest palju asju tahtsid korraga tegemist, ühed sõitsid teistele sisse. Siis läks kergemaks, sest osad asjad said tehtud ja ma suutsin ka maha rahuneda. Inimesed hakkasid ka vaikselt laekuma - märksa hiljem kui arvata oli. Suhtlemine, fondüü nii õlis kui s(krtküll, numbrid ära õppida!)hokolaadis. Kui hämarduma hakkas, tuli siil meid külastama. Ta on vist mingi kohalik, eelmisel aastal oli teda ka mitmeid kordi nähtud. Koort, mis me talle tassi peale valasime, ta siiski ei tahtnud. Ju vist kartis. ja siis olgii juba päris hämar, taevas hakkas teisest otsast üha valgemaks minema ja kohalolijad läksid lõpuks magama. Need, keda kohal ei olnud, magasid usutavasti juba. Öösel kostus telkide ümbert klähvimist. Seda uurima läinud, aastasin neli pisikest musta nähvitsat ja ühe suurema kutsa. Kui nemad mind nägid, siis arvasid, et on selle koha õigluslikud peremehed ja võivad mu peale lärmata küll. Mõne kõssi peale nad siiski taandusid veidi. Kahjuks oli õues külm ja ma olin poolpime, nii et kaugemale neid ajama ei hakanud. Hommikul inimeseks hakates kuulsin neilt, kes varem tõusid, et prügikott oli mööda aeda laiali veetud. Ju neil oli siis lõbus. Varsti tulidki vanemad, asjad said kokku pakitud, hommik söödud ja minek. Seejuures lahknes seltskond - Liis ja Elo kuhuiganes nad edasi läksid, mina ja Ott jaanipäevale. Algselt Muhku.

Tee peal muutsime sihtkohta - kell oli juba palju saanud. Bussiga Antslasse, enne veel siit läbi et aega parajaks teha. Antslas poest leitud tuttava küüdiga pidime kohale saama, kuid see ei õnnestunud sugugi. Jõudsime hoopiski ühte teise tuttavasse tallu, kõik viiekesi. Imekena koht! Vaikne, keset metsa, paeaaegu privaatse järvekese ja täiesti oma suitsusaunaga. Milline luksus! Vesi ja elekter on märksa vähem olulised. Vahepeal oli küll plaanis edasi minna, et jõuda kõrvaltallu, mis oli algne siht - aga siis oli juba saunas käidud ja lõke üleval ja õhtu ja uni ja mugav. Hommikul oli äratuseks peremehe hõigatus, et tulgu me pudrule. Peale seda sai kõrvalkoht ka ära nähtud ja siis oligi aeg niikaugel, et kiire hakkas. Tallinna poole, see tähendab. Marsruut Kaika-Antsla-Võru-Tallinn-kodu. Nüüd olengi siin ja kirjutan.

Jube palju jäi ütlemata, näiteks kogu selle asja ja ürituse vahvasust ei jõuaks ilma peal ära rääkida. Ma loodan, et kõigil teistel oli ka tore.

Päikest!

Hädaldan

Sest on vaja ennast välja elada. Ärge pange tähele, ma tegelikult veel saan hakkama. Lihtsalt kohati ajab pinge emotsionaalseks, kohati nutma, kohati vihaseks iseenda ja teiste peale. Nii palju on teha ja ma ei kujuta ette, kust kõik see aeg võetakse. Uni on niigi juba tappev, aga ees ootab vähemalt üks öö kõlamist. Siis hommikul Linnukülla, töö kaasa, vist, võibolla ka mitte, kui sinna kedagi tulemas pole, mispuhul ma jään lihtsalt koju ja teen siin tööd edasi, Kui vahepeal magama ei jää. Tegelikult kunagi hommikupoole paar tundi vist ikka peab, muidu ei suuda õe aktust ära kannatada.

Muide - ärge tundke ennast kõlade tellimise pärast süüdi - mul on täitsa tarvis tööd teha ja raha saada. Lihtsalt pinge või midagi. Hammustab. Ja kui ma kellegi mõne järgneva aja jooksul halvasti ütlen, siis vabandan juba nüüd ja kohe ette.

Kuri, kurb, väsinud kuid siiski otsusekindel

Öine

Ei hakka viimae kolme ööpäeva unetundide keskmist arvutama. See võibolla polekski kohutav, aga selle ühe koralikult magatud öö tunde ma ju ei tea.

Miks ma kipun üleval olema? Töö kutsub. Ja mõnikord kutsub meelelahutus ka, nagu eilse-tänase öö puhul juhtus. Esiteks on Eestiski nädal enne pööripäeva ööd nii valged, et halltoonides nägemist ei tekigi. Teiseks peaks vist mainima, miks ma seda tean - ma jalutasin mööda Juminda poolsaart, kuulasin teiste inimeste tarka juttu ja vahepeal tantsisin ja laulsin kaasa. Ilus oli. Ainult vastu hommikut - mitte koidueelselt, vaid veidi hiljem - oli jubekülm. Selleks ajaks kippus uni muidugi ka juba võimust võtma - või siis veidike hiljem, igaljuhul olid väsimus ja madal ümbritsev temperatuur kokku ebameeldivad näitajad. Isegi must keep ei aidanud, ka päikse käed olles mitte. Samas, need mõned ilusad mere-ja maastikuvaated jäävad vist igavesti meelde.

Üks - päike on juba loojunud, aga taevas veel punane. Poolsaare viimane neemetipp, tipu lähedal suur kivi mille otsa oli lihtne pääseda. Tuul. Inimesed eemal, seljataga, tõrvikutega.

Teine - päike just hiljuti tõusmise lõpetanud. Vesi peegelsile. Päike paistab läbi pilliroo lehtede ja paneb need roheliselt kumama. Sini-sinine taevas, mööda merelahte liigub aeglaselt vana välimusega, kuid heas korras purjedega laev. (ei liigita, äkki ütlen valesti) Taustaks ilus-ilus laul, aga täiesti võõras. Kastepärlid pilliroolehtede alumisel küljel. Vee peal tee päikseni.

On ju ilus?

Selliste vaatepiltide-hetkepüüdmiste nimel tasub olla nädal järgemööda üleval. Seda küll juhtunud ei ole ja ma ei soovitaks kellelegi. Tervis on ka oluline.

Hulk kangast sai ka katki tehtud, seda siis täna. Vahepealsete sündmuste jutustamiseks on aga liiga uni. Homme peaks olema ka veel täitsa hea ja rahulik päev, siis aga algab uus nädal, mis lõpeb kooli lõpetamise ja jaanipäevaga. Kohutav, kui kiiresti aeg lendab.

Ühtlasi tuletas ennast meelde üks vana tuttav ja sellega seoses märgin ära, et see, kui ma teid tulevikus harvem nägema hakkan, ei tähenda, et te vähem tähtsad oleksite. Eelkõige on see muidugi mõeldud nendele, kes sügisest Tallinnasse jäävad.

Päikest! (või hetkel pigem kuud)

Motiveeritud

Ma sain teada, et bürokraatiaei olegi nii kole lohe kui ma arvasin, esiteks.
Teiseks sain ma teada, et kui mulle säetakse vastu vaatama kandilised ja koledad faktid, millega ma pean hakkama saama, siis ma kipun naerma hakkama. Sest seda on liiga palju et suuta sellega tegeleda ilma enda üle naermata. Kesse käskis ette võtta nii suure tüki, et see ei aja mitte ainult suud lõhki vaid pea pooleks. Ja seda minu puuduliku organiseerimisoskuse juures.

Eks näe, millal sellest asja saab.

Tujuorus

Ehk siis tujukõikumiste graafik on üle pika aja nii madalal. Täielik masenduse ja kasutuse meeleolu. Või kui mitte just kasutuse, siis pidurdamise, koormaksolemise ja mitte-piisavalt-hea olemise meeleolu küll. Miks ma üldse üritan, nagunii unustan midagi tähtsat ära, olen liiga laisk et migadi tähtajaks valmis jõuda või keeran muul viisil miskit nässu. Ja sel juhul see miski parem ärgu olgu palju riiet, sest muidu ma ei tea...

Eile tuli esimene eksamitulemus, ajalugu. Ma olen endas sügavalt pettunud.

Tööde hunnik kipub ka kerkima, ja aktiivsus on kuhugi kadunud - või kasutan ma seda valedes kohtades.

Edaspidi, kui mind arvuti taga (või MSNis) juhtute nägema, siis on kõigil õigus mind arvuti tagant ära kamandada ja tööle suunata.

Uus katus

Eile kiirustasin ära ja jätsin postituse lühikeseks. Ei tea, kas tänane jääb ka, aga vähemalt hetkel pole kiirustamiseks põhjust. Jõuan järelikult ilusti pikalt kirjutada Tartu-käigust ja oma uuest katusest.

Niisiis sain kõik vajalikud inimesed läbi helistatud (vt ka eelmine jupp) ja võisime kogu perega teele asuda. Juba autoas otsisin kaardilt Sassi tänavat, aga see, selgus, on nii pisike jupp, et seda on täiesti mõttetu nimepidi kaardile kanda. Peale mõnda kõnet, mis mu telefoni niigi hinge vaakuvale akule sugugi hästi ei mõjunud, sai siiski selgeks, kus see asub ja et tegemist ei ole Aleksandri tänava hellitusnimega. Kohale jõudsime oma kümme minutit enne aega. Kui kõik teised ka juba kohal olid (maakler ja peremees, see tähendab), saime esiteks teada et: kõnealune osa majast on uhke ja remonditud, see peab iga hinna eest jääma samasse seisundisse ja peale üürilise lahkumist, sissepääs on aia poolt, aeda pole vaja niita, seda teeb peremees ise, ja see näeb seest ilus välja. Teiseks ja mitte nii avalikult sain teada, et peremees on kohutav korraarmastaja. See tähendab, tõesti päris üle mõistuse. Koht oli muidugi super. Hele, avar, kõrge lagi, uus ahi (mida kütta ei tohi), elektriradiaatorid, pliit, korralik parkett, täiesti remonditud ja tipp-topp korras (kuigi pisike) WC-duširuum... Niisiis, kohaga väga rahul olles otsustasime siiski, et vaatame neid teisi ka - Pärna ja Roosi tänava omi.

Pärna tänavale jõudes oli esiemst pilgust selge, et sellest korterist pole minul juhul vastast Sassi tänava omale. Roosi tänava hoovi jõudes nägime esmalt sealt üsna purjus meest välja tuigerdamas, seejärel üht teist üsna asotsiaalse olemisega tüüpi kõrvalmaja uksest välja vaatamas. Maaklergi tunnistas, et kuigi kant on rahulik, pole see maja just parimate killast. Tulime ära enne koha lähemat vaatamistki. Ema ja õega taas kokku saades (nad olid poes) otsustasime, et nii, selelle maaklerile tuleb tagasi helistada ja öelda, et selle me võtame. Lepingut läksime sõlmima nii pooleteise tunni pärast, eks võtmedki tulevad varsti.

Ja siis kahe ja poole tunni pikkune tagasitee Tallinna, mis, ma oleksin võinud vanduda, kui poleks kellal silma peal hoidnud, venis vähemalt neljatunniseks. Sinna juurde kommentaarid teemal mis sina ikka kiirustad, jalgpalli sa ju ei taha vaadata ja nii edasi. Tegelikult küll kõigest heatahtlik norimine aga siiiiiski...

Ühe kahest muusikaõpetuse kontrolltööst tegin täna hommikul ära. Ma usun, et neli peaks küll kätte tulema, ehk isegi viis miinus. Homme on teine - euroopa muusika alates hilisromantismist. Kui selle ka piisavalt hästi ära teen, siis võib sellest muusika kahest isegi neli saada... mis ei oleks kõige parem mõte, sest siis jääb kolmeks ainult geograafia, mida mul oleks olnud võimalus järgi teha aga mida ma ei teinud. Ma arvasin, et ega see ainukeseks kolmeks ikka ei jää. Oeh...

Polegi nagu rohkem rääkida. Suvi on!

Päikest!

Virin

Mulle ei meeldi rääkida võõraste inimestega. Üldse ei meeldi, niisiis lükkan ma seda edasi niipalju kui võimalik ja suhtlen nendega alustuseks meili teel. Aga tulemuseks on see, et neil on märksa lihtsam ära öelda ja üldsegi... Niu-viu. Ja siis ärkan ma hommikul lõplikult selle peale, et telefon helises. Telefonil oli maakler - võõras inimene äratuseks. Aitäh.

Täna ootab mind jälle Tartu. Seekord on pakkumisi veidi rohkem kui kaks - vaadatavaid kohti soovitavalt viis. Loodame, et ükski neist ära ei kuku, muidu on jälle virinat kui palju - et mis me sõidame, kaks ja pool tundi kummaski suunas sõita ja kohapeal kümme minutit.

Niisiis. Nüüd. Kohe. Helistama. Ohappi...

Annan teada

Siiamaani pole tagajärgi veel kohale jõudnud. Äkki need jäävadki tulemata? See oleks ju kena.

Aga Roosi tänavale ma siiski elama ei saa - pesemisvõimaluste leidmine/tekitamine oleks liiga keeruline ja kulukas, kuigi koht meeldis isale samapalju kui mulle.

Kool tekitab minus ahastust. Hetkeseisuga olen muusikaõpetuses mitteametlikul suvetööl, st, pean järgmisel neljapäeval minema ja ära tegema kaks arvestustööd. Muud hinded on vastuvõetavad.

Nägin imelikku und - ebatavaliselt pikk ja värvikas oli see. Pool on juba kirja pandud, teine pool veel ootab. Siiani on meeles püsinud.

Peaksin olema Lillekülas ja aitama ehitada, ja peaksin oma papud valmis õmblema. Papud jäävad homseks vist liimitud seisundisse, set tubli inimese nägu tuleb ka teha ja ma arvatavasti lähen ehitama appi.

Kas mulle ainult tundub või ma olengi väga katkendlik täna? Mõtted hüplevad natuke.

Päikest!

Väsinud esmaspäev

Vaatan, et pidin rääkima sellest, millised olid need kohad Tartus, mida vaatamas käisin. Et rääkida võiks muustki, siis teen lühidalt.

Tartusse mitte bussi, vaid autoga sõita oli veidi kummastav, seda esiteks. Teiseks: Aleksandri tänava koht, mille isa leidis, oli vanades haiglaruumides, kole, kõhe ja ebameeldiv. Roosi tänava koht, mille mina leidsin, oli pisike, imenunnu ja hästi korralik ning ümbrus hästi hoolitsetud. Eks näeb, mis saab, sest Roosi tn. oli nõksa kallim ka ja need tahetakse ju kohe välja üürida, mitte mõne kuu pärast.

Aga laupäeval oli Liisa ja Kristjani sünnipäev, mis oli imelik. Mitte halvas mõttes, aga lihtsalt veidi veider, sest parasjagu sellist seltskonda kokku ajada ei õnnestu just paljudel. Inimesi esiteks kahest erinevast koolist ja siis hoopis teist, imelikku rahvast natuke. Mängiti kn...asja (mis oli vana), Aliast (mille marsruut osutus liiga pikaks) ja Imagot (mis muutub veidi kummaliseks, kui lauaäärseid inimesi väga hästi ei tunne). Magama sai normaalsel ajal ja hommikul suhteliselt varase (ja lähedase!) rongiga linna. Veidi puhkust, veidi vett ja siis folgile. Nõmme Folk, st.

Kui kell oli juba palju saanud ja mittetallinlased koju pidid minema, sattusin vanematega (taas) vastuollu. Kuna ma parajasti ei olnud kodus, ei saanud minuga korraga rääkida liiga palju pereliikmeid, nii et säilitasin oma seisukoha. Nüüd jääb üle tagajärgi oodata, sest tulemata need ei jää.

Märksa elusam

Enesetunne on parem jah - juba terve eilse päeva oli suhteliselt normaalne olla, aga välja veel ei lubatud. Nojah - kui Muhamed ei tule mäe juurde, tuleb mägi Muhamedi juurde, või kuidas see ütlemine nüüd oligi. Kui teised nägid, et ma hakkasin ühtäkki seosetult mööda korterit ringi asjatama ja koristama, siis küsiti, mis on põhjuseks, ja siis alles läks paanika lahti. Ema ohkas, et seda nüüd ka siis veel vaja, tal probleeme niigi küllalt, vanaema ohkas, et kuidas ma julgen sellise segaduse ja seapesa sisse üldse kedagi võõrast lasta ja mõlemad rääkisid minuga korraga, et tee ikka seda ja ära tee teist ja andisd pahatihti vastukäivaid juhtnööre. Mina leidsin, et ma tean ise ka, mida ma teen, mida ma ei tee ja et nad võiksid üldse mu täitsa rahule jätta sest ma saan hakkama küll. Tuleb küll tunnistada, et nii viis minutit aega jäi küll puudu, aga see ei olnud sugugi oluline.

Aga miks ma tegelikult üldse postitama hakkasin, oli see, et sattusin lugema oma kunagist ammust blogi, mis oli põhimõtteliselt masendav. Aga üks ütles selle kommentaaris sedasi: "Ükski inimene pole statist, igaüht on kellelegi-millekski vaja. Kui tõesti pole seda kedagit üles leidnud, tuleb otsida... aga kuskil on ta siiski olemas..." Tol hetkel ei jõudnud see paksust mustast masendusest läbi ja tundus hooppis eelmisele kommenteerijale suunatud olevat, aga nüüd vaatan ja mõtlen - pagan, ümbritsevad on kogu aeg sellist tarka juttu rääkinud, et see kuluks ära kuhugi Tarka Ja Tähtsasse kohta üles kirjutada, et kõik seda näeksid ja meelde jätaksid. Oleks äkki vähem enesetappe näiteks. Ja üldse vähem masendumist.

Varsti, nii kella kahe paiku või veidi enne seda - see on siis veidi rohkem kui poole tunni pärast - hakkan Tartu poole sõitma. Isaga. Et vaadata üle kõik parajasti sobivad üürikorterite pakkumised, mis on õnnestunud üles leida. Tagasi alles hilja - nii kaheksa-poole üheksa paiku, aga telefonil alati. Eks ma siis homme vast kirjutan lähemalt, mis seal näha oli ja toimus.

Asjade keskel

Mulle ei meeldi see ütlemine, et kus on, sinna antakse juurde. Niigi mul paha olla, ei tea kas palavik tuli tagasi, ja siis hüppab kass vanaemale näkku. Mitte paha pärast, aga hüppab ukse ülemise serva pealt alla ja vanaema seal all juhtus üles vaatama. Ai! Vanal inimesel selline õrn nahk ka, nüüd pool nägu verine.

Varsti tuleb arst, eks siis näe mis ta ütleb sellise ootamatu kõrge palaviku peale, mis endaga mitte midagi muud kaasa ei too ja järgmiseks päevaks (või ülejärgmiseks) iseenesest, ilma ühtegi rohtu võtmata ära kaob. Oleks siis esimest korda...

Hunnikus-keras

Oleks juba ammu pidanud kirjutama, sest juhtunud on tervelt et väliüritus ja muudki, aga vahepeal ei olnud aega ja nüüd ei ole jaksu. Ei, ma ei ole tegelikult vist haige, lihtsalt paha olla on - nagu umbes kaks nädalat tagasi. Ma kahtlustan, et see on kusagilt otsast ilmaga seotud.

Et...

...
sellepärast
just tema
täna õhtul
kõige ilusam
kogu maal

K. Ehin

Emadepäeval...

Ei räägi ma üldse asjast. Räägin hoopis sellest, mis oli kõige vahvam Soomes ja mis täna oli.

Soomes siis... Üldiselt käisin seal muidugi muusikali vaatamas - "Thori vasar" Turku Kaupunkiteatteris. (kui see nüüd õigesti kirjutatud sai) Tegelikkuses oli huvitavaid kohti muidugi rohkem. Helsingi raamatukaubamaja nägi tõesti välja nagu supermarket, ainult et oli üleni raamatuid täis. Vee ääres paistis piisav päike, et kodus avastada kaelusest päevitus. Sain endale terava asja. See tuleb nüüd ainult veidi teise kesta sisse panna. Rongis oli ruumi, muusikal oli väga väga lahe. Laev, mis "merelainetel" otsesõnu kõikus ja paat mis ilma veetagi mööda vett libisevat näis, kohati ka pea juukseidtõstvalt võimas muusika. Parimad osad olid aga viisi poolest ette teadagi - "Vee ja soola saaga" ja veel kaks laulu, mille pealkirja ma ei tea aga mis olid enne tuttavad. Ja huvitav seltskond kelle juures öö möödus. Kuulda sai piisavalt mitut keelt, sõnastike ja muude raamatute kaudu nähtud rohkemaidki mida pererahvas arvatavsti mõistis.

Aga täna panime kartuleid maha ja ma korjasin talveks nurmenukuõisi. Need kuivavad praegu ahjus. Maal on kaks paari noori loomakesi - kaks kassipoega ja kaks kutsikat. Ühtlasi kasutasin juhust ja küsisin natuke isa vanemate päritolu kohta, aga see jutt oli veidi liiga pikk et seda siia kirja panna.

Ja nüüd sööma ja siis viimasel tunnil ajaloo aastaarve õppima.

Vahepeal

Jälle pole vahepeal kirjutama sattunud. Päris kurb kohe kohati, sest jagada isegi oleks.

Näiteks üleeilne inglise keele eksam või sellele eelnenud sadama läbijooksmine Tallinki kassa otsingutel. Eksamiruumi sisse astudes palusin esimese asjana vabandust võimaliku kehva esinemise pärast, set ei tundnud ennast üldse hästi. Arvasin, et tegemist on madala õhurõhu ja tatise ilma koosmõjuga, õpetajad muidugi uskusid, et ma olen lihtsalt eksami pärast närvis. Ise ma selles nii veendunud polnud - närvis olemine ei mõju mulle nii. Tegin ära, sain oma maksimumi teada ja tulin koju. Kui ma ikka veel ennast hästi ei tundnud, pakkus vanaema, et peaks mu vererõhku mõõtma. Olin nõus ja sain teada isegi enda kohta ehmatava tulemuse 90/71. Klõnks. Pikutasin veidi, külmetasin (vererõhu tõttu, oli parim pakkumine) ja otustasin lõpuks siiski mate joomise kasuks. See viis vähemalt mõneks ajaks vererõhu normi. Loomulikult ei näidanud ma seejärel just suurimat tarkust üles ja läksin linna peale. Õhtul kodus ennast igaks juhuks kraadides aga tabas mind üllatus - 38 kraadi palavikku. Ennast veennud, et see kraadiklaas ongi ju kogu aeg valesti näidanud, jäin rahulikult magama.

Hommikul jäid paar esimest konsultatsioonitundi vahele ja vihmavari sellesse, kuhu ma kohale jõudsin. Ootamatult tekkinud ühiskonna järeltöö sai sama kergesti ka ära tehtud. (mõned küsimused riigi toimimise kohta nagu "Kas Eesti on parlamentaarne või presidentaalne vabariik?")

Õhtune tantsimine aga oli siiani kõige ilusam, hoolimata taas halvenevast enesetundest.

Homme ootab ees varane äratus, aga enne magama minekut tuleb veel lahendada poole maailma igavene küsimus: mida selga panna?

*kappi sobrama*

Päikest,

Kaks ja pool eksamit

Päike on silmas. Väga intensiivselt ja ikka veel, kuigi mõnda aega ei paista enam siia. Ebamugav on, laik milles mitte midagi näha ei ole. *haigutab*

Uni on ka. Mitte eriti pealetükkiv, aga siiski. Ma leidisn võimaluse, kuidas kõigi asjadega õigeaegselt hakkama saada. Peab lihtsalt mõned ööd üleval olema ja kõlama, muud midagi. Siis kulub see Lätist saadud kohv ilusti ära vähemalt. Ei ole just väga tervislik teguviis, ma tean ise ka jah. Aga mõnikord ju võib.

Uudis - kui mul on raha, ei tohi ma raamatupoodi sattuda. Kohe sugugi ei tohi.

Teine võimalus kirjalikele töödele läheneda - lähen esmaspäeval õpetaja juurde ja ütlen, et koos lõpukirjandiga said otsa ka kõik minu arutleva teksti loomise võimed. Pakun talle võimalust, et avaldan oma arvamust suuliselt, ja kui talle ei sobi, siis pangu mis hinded tahab. Seda siis eesti keele asjade kohta. Muudega.. noh, ma ei tea. Kuidagi ikka saab.

Aga täna oli üldiselt inglise keele eksam, kirjalik osa sellest. Mul on tunne, et sellega võib nüüd lausa korras olla - kui ma suulise osaga kõike väga meeletult ära ei riku, võib isegi ilusti eesmärk täidetud saada. Töö andsin enda klassiruumist esimesena ära - nii kella ühe paiku. Võibolla mõned vaatasid mulle imeliku ilmega järgi, aga mul oli kiire ja ma pole kunagi uskunud meelde tuletamise mõistlikkusse.

Õues oli meeletult ilus ilm ja sedasi mööda linna kõndides ei saanud muudmoodi, kui pidi särama. Kummalisel kombel tekkis meeleolu, mida saaks kõige paremini kirjeldada sõnaga "Shokolaadiprintsess" (et mul need numbrid ka meeles ei püsi...) Tuul on meie sõber, eriti kõrgete kohtade peal olles. Oeh. Päike ei ole ikka veel silmast ära kadunud, see ei ole vist päris normaalne. Eks näeb...

Päikest!

Üks kirjakoht

Mis on peapööritus? Kas hirm kukkuda? Aga mispärast tabab meid peapööritus
ka vaatetornis mis on varustutud hädaohtu välistava piirdega? Peapööritus on
midagi muud kui hirm kukkuda. Peapööritus tähendab, et sügavus meie all tõmbab
meid ligi, ahvatleb, äratab meis igatsuse kukkuda, mille vastu me kohkunult end
kaitseme.

Milan Kundera, "Olemise talumatu kergus"

Oh seda elu-elukest...

Der totale distsiplinare Untergang, ütles üks mu viimase aja elu kohta. Või siis distsipliinivõime kohta, sest kõik asjad jooksevad kokku ja prioriteedid ei taha paigas püsida. Või minu kohta üldse, sest nagu ma juba öelnud olen, ei ole ma üldse enam kunagise enda moodi.

Lisaks koolipoolsetele pisijamadele jäid hinded nüüd juba ka vanematele ette. See ei ole üldse kena, eriti kui mul on vaja nende silmis uuesti või ikka veel heas kirjas olla. Muul juhul võib öelda headaega varase sünnipäevakingi lootustele (mis oleks ju kurb...).

Ja vahepealon jälle nii mõndagi juhtunud - ei suuda enam siinset märkmikku kaasajastatuna hoida. Ehk õnnestub veidi hiljem veidi paremini, kui asjad maha rahunevad.

Ja ega ma siis hetkelgi silmapiastvat geniaalsust üles ei näita ja kooliasjadega ei tööta. Kirjutan hoopis siin ja hädaldan oma häda. Ei, aitab.

*ära kirjutama*

Tänane mõttetu päev

Ei olnudki päris mõttetu, sest tegelikult sain ma teada, mida tegin eile kõlavööga valesti, et muster kohe välja ei tulnud. Ja hetkeseisuga on olemas neli teoreetilist kohta kuhu võibolla saab Tartus elama asuda. Muidugi tuleks nüüd kätte võtta ja nende kontaktisikutega rääkida ning üheks päevaks kokkusaamised kokku leppida, võimaluse korral kõigiga. Aga... ma ei julge ju! Võõraste inimestega rääkimine on ikka alati probleeme valmistanud. Mis siis et telefonis ja puha, aga ikkagi... Nojah.

Tegelikult ma midagi mõttekat teinud ei ole, kuigi terve päev on kuidagi peaaegu otsa saanud. Üks mõte ajab teist taga, seisma ükski ei jää, tegemist on aga midagi tehtud ei saa. Selline nüri tunne tekib, kuigi ma olen tegelikult väga heas meeleolus.

Üks huvitav mõte: mu käest küsiti täna, kumb mulle rohkem meeldib, õmblemine või kõlatöö. Küsimus polnud raske, nagu arvata võib, aga pani mu hoopis sellele mõtlema, et igaühel peaks olema mõni hobi, millega seoses tahetakse täiustuda, milles oleks tarvis kõige parem olla ja nii edasi. Kui paljudel see on? See miski, mis aitab lõdvestuda, kui mõtted sõlmes, see miski, ilma milleta ei saa. Minul on ja ma olen ka selle üle õnnelik.

Päikest!

Riiast tagasi

Millest kõigest on vahepeal rääkimata jäänud: tantsimine! oli! super!, eile laamendati linnas (& kuidas ma koju sain) ja kindaslti veelgi asju.

Aga täna käisin Riias. Kolme unetunni pealt bussile, kerged tukastused täpselt Läti piirini. edasi und ei olnud. Muljed: Riia bussijaam on kohutav koht! Nagu mu õde nina kirtsutades ütles - vana jaamahoone ja Keskturu korrutis. Õnneks ei pidanud me seal kaua ootama vaid saime peagi isaga kokku. Järgnes päev põhiliselt püstijalu - poest poodi, vahepeal autosse, vahepeal proovima, vahepeal istumispunkt ja kohvi. Tulemus: minu lõpukleit (mida ma lähemalt kirjeldama ei hakka), õele lõpetamiseks seelik. Ja siis padavai Tallinna poole tagasi, seekord auto, mitte bussiga. Neile, kes veel ei tea: ma loobusin plaanist lõpetada rahvariietes, sest tundsin, et minus puudub pealehakkamine et need õigeks ajaks valmis jõuda. Ja kõige selle sh(ta ei lase mul sellele katust teha!)oppamise vahele kõned Tallinnasse - mis toimub, kuidas asjad on ja nii edasi. Muretsesin ju. Päriselt ka.

Häbematult lühikesed muljed said, aga ma vabandan end vähese magamise ja liiga suure emotsioonihulgaga.

Pärast Jüriööd

See on siis möödas nüüd. Kahjuks enamalt jaolt minu osavõtuta, aga ma ei usu, et see oleks asja palju muutnud. Mis siis Kassinurmel (ja edasi) toimus, ehk kuidas ma esimest korda elus larbilt jalga lasin.

Kui olime kohale jõudnud, algas kogu see tohuvabohu ja külm. esiteks, asjad kile alla ära, ja "Oodake siin". Ootasime. Vihma sadas, mina sain miski ime (või Tini käe) läbi oma sõbaserva sedasi pähe, et ma olevat välja näinud nagu Maarja. Vähemalt ei tilkunud kogu see taevane vesi mulle sedasi lagipähe. Siis tuli lõpuks käsk minna oksi lõkkesse vedama, ja kindad olid otsas. Seevastu andis käte kuivatamine ja soojendamine hea võimaluse natuke jälle lõkke ääres seista ja soojeneda ja kuivada. (missugune mõtte-ja sõnakordus...) Tegelikult mulle ei meeldi Kassinurmel tööst viilida, see ei ole õige. Aga süües kasvab isu või midagi seesarnast ja nii me vedasime järjest suuremaid asju. Lõpuks tirisime välja kõigepealt ühe murdunud või sartud puutüve, mille transpordi juures paar venelast appi tulid (üks oli vist German). Teist nad aitasid juba välja ka tirida ja märksa suurema hulgaga, sest see oli suur ja pikk ja külmunud ja vettinud ja kõike muud sellist. Igal juhul tuli mingi hetk söögipaus ja mulle meenus, et olin nõud maha unustanud. Polnud sellestki häda, õnneks oli kohapeal plastnõusid ka.

Pärast sööki läksime siis tüdrukutega Loovälja külla ennast lahti pakkima ja kohati ümber riietama. Selleks ajaks ei onlud enam nii külm ja märg, eriti kui oli saanud veidi aega telgis olla, aga vaimne seisund aina halvenes. Siia juurde siis seletuseks, et oli selline tunne, nagu Kassinurmel oleks midagi paigast ära. Või ei tegemist oleks vale Kassinurmega - varem on see alati olnud nii kodune, et mine või südaöösel peale tondijuttude kuulamist üksi metsa, sest midagi ei saa juhtuda. Kassinurme on tavaliselt kodu. Nüüd ei olnud. Juba saabudes oli tunne, et miskit on korrast ära, ei ole enam seda vaimu. Nii küpses otsus sealt ära minna. Veel enne käisin hiieplatsil ja nägin kurvastusega, et vana puu oli ära murdunud. Juba eelmine kord kui seal olin, oli see kaotanud ühe oksa, aga nüüd oli tervenisti maas. Selle asemel oli platsi keskele istutatud uus, noor puu. Kena neist, kes seda tegid. Edasi läksin mööda mingit rada ja jõudsin kohtadesse, kuhu ma polnud varem sattunud. Seegi oli imelik. Telgi juurde tagasi jõudes olin kindel, et lähen ära. Kui Kassinurmel tekib tahtmine ära joosta, sest kõik on korrast ära, on midagi tõesti valesti. Tavaliselt tekib just tahtmine sinnasamma jõuda.

Mõned kõned hiljem oli selge, kuidas see toimuma saab. Algne plaan: kiiresti asjad pakkida ja jalad selga, Jõgevalt rongiga Tartusse. Ja kõne Liisale, kes oli juba enne nõustunud mulle laenama, sest Jüriöö puhul ei pidanud sõidukuludega arvestama ja pankrot olen ma kuu lõpus niiehknii. Aga ei läinud kõik asjad nii nagu plaanis. Jõgevale jõudes nägin parajasti, kuidas rong pani uksed kinni ja liikuma hakkas. Aega et kaubamaja juurde minna ja raha võtta ei onlud, ja sellest poleks suurt aidanud ka, sest raha ei olnud. Minu asjae seis Jõgeval: raha null, telefoni akut peaaegu et null, orienteerumisvõimet samamoodi null ja tagasiminekusoovi mitte mingi hinna eest. Paar sõnumit hiljem vantsisin risti läbi Jõgeva, et saada ühe maantee peale, kust hääletada. Üksi. Ma ei fänna seda liikumisviisi just eriti, üksi veel kõige vähem, kostüümiga... Õnneks sain päris ruttu kahe auto peale. Vabandused ootajale.

Ei kahetsenud kordagi, et ära tulin, veel vähem kahetsen nüüd, kui olen lugenud teiste muljeid sellest sündmusest. Pealegi oli hommikul nii ilus ilm ja puha.

Kui olin koju jõudnud, oodatult nii kahe paiku, olin veel veidi aega üleval ja lskin neljast magama. Öösel samal ajal ärkasin üles ja märkasin, et olin näinud und. Erinevalt muljest, mis sellest tõdemusest võib eelnevate postituste tõttu jääda, olin ma selle üle õnnelik. Sest nüüd ma usun jälle, et elan päris maailmas - unes ma und ei näe, kui juhtungi magama. See kõik toimubki! Uuesti ärkasin alles kella peale. Homme on päris tõeliselt viimane koolikell ja puha... Kolmapäeval tantsima, reedel Riiga... Jah, suvi hakkab vist varsti kohale jõudma. See ringiliikumise aeg, kus piisab ka ainult keebist, et põõsa all tukkuda, kui muud pole.
*ootab juba suve ja Seiklusi*

Päikest ja vabandust et seekord ootamatult käitusin.