veel arutlust

Kõige hullemad kahtlused said kinnitust, aga ma ei ole mitte selle pärast kurb. Vastupidi, mõnes mõttes on heagi, et nii - oli ka aeg juba ju. Mina oleks hiljaks jäänud, juba puhtalt oma nooruse tõttu. (Jaah, muide, ma tegelikult ka olen nende asjade yle mõelnud, nii paari aasta eest. Et kas ja kuidas välja mängiks.)

Kurb olen... ilmselt kõige pärast. Endas meeletult pettunud. Vist. Ma pole veel otsustanud, kuidas kõigesse edasi suhtuda. Nyyd näen isegi mina, et siin veel midagi loota oleks juba psyhh-abi nõudev erijuhtum ilmselt, aga ma ei ole nõus oma tavaliselt usaldusväärset sisetunnet nii kergesti maha kandma.

Kurb olen selle pärast ka, et ma ei näe yhtegi võimalust, kuidas teda tule-inimest elust mitte päris välja kaotada. Sest ma tõesti tahaksin temaga suhtlemist jätkata, sest nii huvitav on olnud. Oli. Mida iganes. Saaks olla. Võiks olla. Aga ma annan endale aru, kuivõrd ebasoovitav isik ma olen.

Ja kohati tundub, et lisaks ebasoovitavale isikule mõne koha pealt ka mantlipärija. Vähemalt mõne, kui mitte enama. Aga seda, kui mitmes osas, näitab aeg. Nii lähema viie-kymne aasta jooksul ilmselt. Viiega peaks asjad selged olema, kymnega võib aja edasiveeremist loota.

Aga kuni midagi drastilist juhtuma peaks, olen yhest kyljest siis puudega. Pihladega, kui valida antakse.

Ja nii ma siis ulun siin yksi, kui teised pidutsevad-lõbutsevad-värvitsevad.

... uni

Niisiis, siht on liikuda rongiga Tartust Tallinnasse. Rong on vanavõitu ja ääreni täis. Mind pannakse istuma kõige ette, õue. Esituuleklaasi aknaplekile põhimõtteliselt. Servake pole piisavalt syav ja nii ma siis olen seal, liigutadagi ei julge, kukun veel otse rongi alla. Silmanurgast pilun, ega kusagil yhtegi käepidet ega midagi ei ole, aga puuduvad needki.

Rong on aeglane ja teeb tihti peatusi, järgmine neist näeb välja nagu yks rongijaam Taanis, (Detektiivitöö GoogleEarthiga näitab, et linnakese nimi on Tønder), ja seal kohtan kahte klassikaaslast, yhte ydrukut (keda täpselt, ei teagi...) ja Mikku. Mikk on vahepeal hakanud miskiseks rongijaamaasjapulgaks ja vihjab mulle, et käepide on pea kohal - ongi nii. Meenutab kujult ja logisevuselt nende lainelise pinnaga ahjude uksekäepidet. Aga kuna rong teeb pisikese peatuse, otsustan maha hypata ja heade inimestega tassi kohvi juua, sealsamas jaamas.

Kohvik on kena, laudadel kleenukesed metalljalad ja marmorilaadsed plaadid, kõik see peenikese kruusa peal. Toolid ka stiiliga sobivalt metallist. Aga jõuame siis vaevu maha istuda, kui rong puhub vilet ja sõitma hakkab, mina jään maha. Meeleolu oli sealkohal selline ohwell, kuidagi ikka saab. Palun siis kohalikku inimest Mikku, et kuspool see maantee siin on, kyll keegi mu ikka peale võtab. Tema aga ei taha sellest kuuldagi, ikka et "Otsime sulle vähemalt mõne bussigi siis, kus sa sedasi ikka lähed...". See teema vajub aga kuidagi suvaliselt kohvikusistumiseks ja vanade aegade meenutamiseks ära.

Ymber vaadates näen, et rongijaam on jõe ääres, kohe täitsa kalda peal. Jõgi on suur ja sinine, peaaegu nagu (Veel veidi GoogleEarthi, seekord tunduvalt vähem edukalt, aga paistb et) Kárášjohka, mis ta ka olla võib. Igal juhul jookseb kaldavees ringi terve ports inimesi (vaatan neid ylevalt, kõgemalt, kalda pealt.) Lehvivate seelikutega plikuskate on käes vitsad, millega nad jõge löövad, nii et see vitsa sihi pealt ära läheb (nagu Mooses läbi Punase mere), ja nad ise kuiva jalaga ringi joosta saavad. Aga nemad pole ainukesed solberdajad - on ka kahte tyypi meesterahvaid. Yhed on mustades-pruunides toonides, karvased ja tahmased (meenutavad Juunior-larbi primitiive), ja oskavad kätega kala pyyda - forelle ja lõhesid pyyavad sealt. Teised on veevaimud, suuremad, aeglasemad, ilmselt ka aeglasema taibuga ja nemad peaksid seda pyydmist tulevaimude käest õppima. Kõike seda seletab mulle lähemalt yks hea väljanägemisega tulevaim, (iilus blond poiss, hih), kes yhtlasi räägib ka sellest, kuidas tegelikult ei ole yldse tore neid kalu kätte saada, sest nad kõrvetavad. Seletab, kuidas "Ei ole valus otseselt, aga suriseb ja kirvendab. Ei, põnev ka ei ole, lihtsalt selline vastik tunne on, aga ilma emotsioonita (ja naeratab sinna juurde laialt ja sõbralikult)" Annab mulle kätt, et ma ka aru saaksin, mis värk on - tõepoolest, tunne on umbes samasugune, nagu oleks veidi aega tagasi nõgesega kõrvetada saanud. Mitte otse nyyd ja kohe, vaid just veidi varem.

Selline huvitav lugu siis. Oleks ju hirmus kahju, kui ma selle kohe ära unustanud oleksin.

elu ja...

Mul on kurb-nõmeduse rynnak jälle. Selle pärast siis eelkõige, et ma ei saa sõita Kudinale. Autopakkumised, mis olid, olid Tartust, kella seitsmeni peab tööl olema ja jõrgmisel päeval kaheteistkymnest taas. Tuttav auto Tallinnast ei lähe. Yks vähemtuttav ehk läheks, aga sinna peale ma ennast möllima ei hakka, nii kuu pealt kukkunud ma ka ei ole. Homme paistab, kas on veel haigetsaamist ette näha või mitte, aga tyhja sellest.

Kuidagi... Ära kulutatud on olla selle kandi pealt vaadates. Kõik, mis oli, sai "investeeritud", ainult et siis oli majanduskrahh:D. Justnagu oleks yks kylg elust ära võetud. Viisnurgast tehtud nelinurk. Mis seal ikka, kui nelinurk siis nelinurk, ainult mõte on veel veidi uus ja harjumatu. (Umbes nagu kõigi järkjärguliste muudatustega - kui avastad, et oled yhest servast teise jõudnud kuidagi märkamatult, yhest kategooriast uude, siis olemine ise ei muutu, aga mõte on uus ikkagi. Juuksed on lyhikesed, lyhikesed, lyhikesed, ika veel lyhikesed, ja siis järsku öeldakse et oi kui ilusad pikad... siis mõtled natuke aega et on nad siis nyyd pikad, tõesti?) Niisiis, näiteks nelinurk. Miks neli? Juhuslikult. Samahästi võiks kuusnurgast viisnurk saada või 20-nurgast 19-nurk. Kolmnurgaks ma ei tahtnud hakata, see on liiga terav ja fikseeritud.

Aga jah, jõulude ajal olen peamiselt olnud kodus, kuigi aegajalt käinud ka kylas ja mänginud näiteks "Katani asustajaid". Täitsa tore on olud, aga liigutanud olen hirmus vähe. Selle vastu peaks midagi ette võtma, mingi hetk uisutama minema näiteks. Harjumäel on see mõnusasti käe-jala juures ega ole liiga kallis ka (noh, eelmine aasta ei olnud).

Aga akadeemilisel rindel avastasin just, et esimesest sydakuu täisnädalast algavad eksamid. Kysimusi ja kysitavusi on hirmus palju, enamike jaoks ma pole mitte midagi teinud ja ainult mõned on sellised, mille ma ehk ilma ettevalmistusteta isegi ära teeks. Foneetika-fonoloogia eksami esimese poole tulemused on teada, polnud yldse paha - A sain. Oleks saanud saada ka A+, aga transkriptsioon vedas ilmselt alt. Siinkohal mäkus endale, et matriklinumbri võiks ära õppida. Ei ole nii keeruline.

Kohe kirjutan unenäo ka ylesse.

talve keskosa

Täna tähistatakse jõule. Jäin selle yle mõtlema, nii koristamise ja muu vahele. Sain aru, et ma ei mõista yhte gruppi inimesi yldse - neid, kes jõule sellepärat ei salli, et vuih, nii kristlik pyha. Neid, kellel selle tõttu midagi jõulude vastu on, et hirmus kommerts käib ja poolkohustuslikud käigud siia ja sinna ja kolmandasse kohta, pluss meeletu kingiostlemine, neid ma mõistan kyll, nendega olen isegi umbes 75 või veidi enama protsendi osas nõus. (Ylejäänud osa ei kiida ka toimuvat ydini heaks, aga arvab, et korra aastas ju võib.)

Ilmselt on asi osaliselt selles, kuidas meie peres jõule tähistatakse - ja mulle tundub, et see on kyllatki keskmine-tavaline Eestis. On kuusk, on kingitused, on suuremat sorti õhtusöök, mille peale paar päeva ette mõtlema hakatakse. Varem olid detsembrikuu ajal ka päkapikud. On yleyldiselt tore olemine, on pyha. Mida ei ole, on ristiusklik kirikuskäimine, jõululaps sõimes ja kõik see muu padajann. (Ma täpselt muidugi ei tea, mis sinna juurde veel võib käia, lihtsalt pole kursis - ainult yks yleskasvamine ju:D) Kõige selle tõttu on jõulud lihtsalt yks tore aeg, saab asjad ilusaks teha, kodu lõhnab mõnusasti kuuselikult, piparkoogid ja kingitused (ainult siis, kui tead, mida võiks kinkida. Keeldun niisama midagi mõttetut kuuse alla panemast.) ja eelkõige lumi. Jõuluvana... noh, tema käis viimati siis, kui õde veel asja ära ei teadnud.

Lugesin mingi hetk yhte vahutamist teemal koolide jõulukontserdid kirikutes. Meie koolis olid need ka, vähemalt gymnaasiumiajal. Austet vahutaja nägi probleemi selles, et kontsert kohustuslik ja äkist solvab ikkagi kellegi usutunnistust ja nii edasi. Mina ei näe probleemi, päris mitmel põhjusel. Kunst kui kultuuriylene nähtus on neist ilmselt olulisim. Esiteks on paljud kiriku seest lihtsalt silmale ilusad vaadata, ja nii mõnedki kujud ja altarid ja värgid väärivad minu meelest austust juba ainuyksi seetõttu, et on hästi tehtud - palju aega ja vaeva nähtud ning tegija väärib selle eest kiitust. Asjaväline inimene ei pruugi kõiki tähendusi säärasest tööst välja lugeda kyll, aga tõeliselt heaks võib kunsti pidada minu arvates just siis, kui ta meeldib ka "välisvaatlejale," kui ta eesmärk ei ole mitte olla ilus ja huvitav väheste valitute jaoks, kes koodi tunnevad, vaid anda midagi ka neile, kes ei tunne. (Mis ei tähenda, et erinevate mõtteilmade kooditundmine oleks mõttetu, see annab ikkagi sygavama arusaamise meistri sõnumist, aga see ei peaks olema kohustuslik töö nautimiseks.) Teiseks tundub mulle, et akustika vist kärab ka põhjusena, miks kontserti võib kirkus pidada. (Päris kindel ei ole muidugi. Aga kooliaulasse ei mahu kõik rahvas nagunii ära ja kontserdisaalide rent on padukallis.) Ja miks mitte kusagil metsas või aasa peal? Aga need asjad toimuvad ju talvel ja võtavad terve tyki aega. Mina ei tahaks kyll esimese klassi põngerjat tunniks-pooleteiseks lume sisse seisma panna. Palju seda lund nyyd tavaliselt on, on eraldi kysimus, aga talvised temperatuurid jäävad siiski vähemalt mõneks ajaks veel sellise ettevõtmise jaoks liiga madalaks. Seinad hoiavad vähemalt tuule kinni.
Ja yldsegi, kord aastas ju võib võtta ette ka kokkupuute teistsuguse maailmanägemisega, kahju ei tee see kellelegi - ja see, kes kardab, et selline asi võib ju mõne hoopis teise usku pöörata, ei paista omaenda mõtetes just väga tugevalt seisvat.

Nii. Asi sai nyyd kyll võibolla veidike torkiv ja lõunalauda sobimatu, aga kesse käsib lõunalauas lugeda. Sain ehk vähemalt selle torkimise sydamelt ära rääkida. Aga häid pyhi ja päikeseootust! (Laiali saadetud kaartidele kirjutasin ka, et häid pyhi - kellele milliseid siis parajasti.)

uite

Nii paljud asjad on valesti, viltu ja imelikud viimasel ajal, et millegi õigesti olemine ja hästi minemine oleks ime.

Ma mõtlen vist yhe inimese "kehakaalule" rohkem kui hea oleks, ja see on mingeid asju muutnud tunduvalt rohkem, kui ma arvata oskasin. Nii vähemalt arvasin ma tol hetkel, kui muutused maailmamõistmises kohale hakkasid jõudma. Nyyd ma enam nii kindel ei ole. Järjest ahvatlevam paistab perspektiiv kasutada yhe inimese peal "Dyyni nuga", (sest paremini ma seda öelda ei oska), aga vähegi hea paistab see mõte samas ainult yksinda kodus olles.

Jäin arvutist yhte vana pilti vaatama, mida seal enam ammu olemas olla ei tohiks. Yks mustvalge, kassiga. Seda vaadates tuli uuesti meelde, miks nii oli. Ei kahetse, et ära ei kustutanud, kuigi (hästi fokusseeritud!) silmadesse jäin vaatama kauemaks kui kymmekond sydamelööki, midagi mõtlemata, ainult igatsedes.

Järjest kindlamat kuju hakkab võtma ka seisukoht olukorra kohta: võibolla peakski lihtsalt... laskma asjadel juhtuda ja vaatama, mis välja tuleb. Kõik ei paista enam ammu, nagu tuleks välja just see, mida ma tahan, aga valik on selge (kuigi mitte lihtne): võtta taas kätte juhtimine, tyyrida eemale asjadest, mis ei ole nii nagu ma tahaks ja painutada teisi nii, et nad oleksid rohkem meeltmööda; või siis lasta minna ja loota, et see mis tuleb on ka hea.

Ma ei suuda lihtsalt uskuda, et midagi juhuslikult tulevat saaks olla nii hea kui esimese variandi õnnestumine ja sihtkoht. Yks õrnõbluke perspektiiv on veel - lasta minna ja edasi loota suuta. Aga see on keeruline nagu noetera pidi käimine.

Jah, ma mõtlengi viimasel ajal neist asjust liiga palju. Igatsen... maeitea, kindlat ja muutumatut tulevikku teada. Võimatu, mhm. Igatseda võib ikka. Ja meenutada - sest mälestusi, mida kapist välja võetakse ja tolmust puhtaks poleeritakse, on keeruline võtta. (Vihmane aprilliõhtu, päikseline Suur Reede, pöörane mai põhjas ja vähempöörane tollalhomne öö, uute krabinate ja kogemustega, yksik sõnum vist novembris, mida ma toona tegelikult veel kooljakuuks ei öelnud, isegi yks teine sama päikseline mai siinsamas kindlusmäel ja saarmas Pirita jõe kaarega silla juures...) Pimedad kohad kyll, nii palju ei tohi meenutada, hingamine jääb kinni.

Igatsen veel nii mõndagi ja unistan ka yhestteisest.

Hiljuti panid vanemad ylesse kotikese, kuhu ma siis peaksin pistma on "jõulusoovid". Aga ka oma vägagi reaalseid-materiaalseid unistusi ei saa ma hästi sinna kirja panna, sest hetkel käivad need kaugelt yle võimaluste ja teiseks - need on kõik hirmus konkreetsed asjad, mida ilma minuta hästi ei saa. Sest kuidas ma kirjutan sinna näiteks "Jyri kihelkonna mustad nahksed tantsukingad, neid saab sealt ja sealt, maksavad umbes niipalju, lähemat infot saab sealt ja sealt, ja peavad olema kindlasti nii- ja naasugused." See on kõik asi, mida ma saan kohale minnes ise rääkida, aga kellelegi teisele selle info põhjal midagi hankida oleks kyllalt pimesi kobamine. Ylejäänud kraam on samasugune, kusjuures kõik võib kannatada niikaua, kuni ma ise need finantsid kusagilt leian. Lisaks tundub häbematu anda teistele nimekiri, et tahan seda ja teist, kui ma ise olen see kuu suisa nii vaene, et jõulukingid jäävad vist ära.

Töö juures ollakse ka nõmedad. Mitte konkreetselt ja sihilikult minu vastu, vaid asjad on lihsalt lollisti kujunenud. Hirmsasti tahaks ametlikuks aastavahetuseks jälle SMS'ga kuhugi minna, aga et ma õigeks ajaks ei teadnud, mis päevi mul tarvis on, jäin kõigist ilma. Totter on nii 31. kui 1. tööl olla. Ei tea, peab transporti uurima - sest päriselt ei saa minu kangekaelsuse juures välistada ka varianti, et ma 31. peale tööd siiski kohale lähen.

Käisin lauamänge mängimas ja sain yhtlasi kirja järjekordse laksu "eestionväiket". Sellest hetkel piisab.

kõik on kehvasti, nagu ikka

Märgin ära, et järgmine mõistetavaks muutunud asi või "avastus" on fakt, et mitme raske yleõlakotiga on tunduvalt lihtsam joosta jalgu "imelikult" loopides.

Tegelikult lugesin mõnda sissepõiget yhte siiamaani kohutavalt põnevasse mõtteilma. Võibolla poleks pidanud. Tugevalt tuli meelde, miks täpselt ma olen praegu selline nagu ma olen ja millest ma tõenäoliselt ilma olen jäämas. Hea kyll, mitte jäämas, vaid jäänud, oleks korrektne öelda. Ja miks täpselt see nii ebaloomulik tundub. Ja veel palju selliseid meeldetuletusi tegelikult, yks miks teise otsa ja lõpuks miks, miks kyll.

Lugesin mõnda neist asjadest ja tundsin seda vana tuttavat kylmsinist kätt kusagilt seest (sydame?) ymbert kinni haaravat.

Sellest, kuidas ja kus ma erinevaid asju tunnen, paari sõnaga, et see väga jabur ei tunduks:

• meel (vaim, mõistus) on peas. See tegeleb mõtlemise, loogika ja muu sellisega.
• hing on umbes selle koha peal, kus ribid yksteist lahus hakkavad olema, keskel, kus rinnak? lõppeb. Päikesepõimiku ylemises tipus umbes. See tegeleb maailma tajumise ja sellele vastu kajamisega, mh. intuitsioon ja selline kraam.
  
• syda on seal kus ta ikka on, ja seal elavad emotsioonid.
  

Ja kõik need kolm on hästi konkreetselt lahutatud, justnagu.. maeitea, riiulid yhes kapis. Niisiis, jah, võtab sydame ymbert kinni. Hirm ja lootusetus, kuigi ma lubasin loota veel kuni yhe kindla ajani.

Väsitav on. Hästi väsitav on pidevalt sellele asjale pihta saada, kogu aeg saada mingeid tõendusi-infokilde sellest, kuidas mul ei ole mingit mõtet loota-tahta-arvata. Ma ei taha enam sinna kohta löödud saada. Aga ikka saan. Kyllap need armidki (sõrmede peal) näitavad mignis mõttes täpselt sedasama - on kyll valus, aga see ei ole veel põhjus alla anda.

Eks see ilmselt on vale. Väga tõenäoselt laheneks asjad kuidagi hirmus kiiresti ja korralikult, kui ma "lahti laseks". Aga ma ei suuda ennast veenda, et ma selle lahendusega rahule jääda suudaksin. See mõte on lihtsalt niivõrd vastu. Kajab valesti kylge kõigele sellele, mida ma hinges tunnen. Loll lugu. Aga ma ei oska kuidagi teistmoodi, veel hullem - ma ei saa aru, kuidas saab teha midagi, mis ei ole hingetahtmisega kooskõlas. Selles osas on pyha mõistmatus ja see teeb mõne võibolla hea nõuande järgimise veel raskemaks, ei, noh, õigem oleks tegelikult öelda samahästi kui võimatuks - sest ma ei hakka ju katsetama teha midagi rasket, mis tundub absoluutselt ebaloogiline.

Veidi teisel teemal: kooliga on perse majas. On ilmselt vaja, et keski võtaks ja sakutaks-raputaks mind yles ja tegutsema, aktiivselt tulemusi nõudes ja piitsaga seljas elades. Emotsioon selle puhul kohutavalt ebameeldiv minu jaoks, aga see võib olla ainuke asi, mis mind millegiga tegelema paneb. Ma mäletan täitsa hästi, kuidas ma ärritusin hirmus mitu aastat tagasi Kompressoris pannkooke syyes apelsinimahla kõrvale, kui ma pidin _nyyd ja kohe_ helistama läbi inimesi, kes hakkaksid telki õmblema. Panema kokku ajakava, kuidas ja millal asjad tehtud saavad. Ja kõik muu juurdekuuluv. Ma vist peaaegu et hakkasin seal nutma. Ärritusest. Nurkaaetusest. Ehtsast tigedusest selle pihta, et mult nõuti midagi, mis paistis yle jõu käivat. "Kuidas sa siis aru ei saa, ma ei oska seda!" Aga tegin ja sain valmis ja olin muidu tubli (tänu jäi muidugi mm... kadunuks ilmselt). Ta kohe oskab nende nuppude peale vajutada, kust ma ärritun ja võibolla midagi kasulikku produtseerin mingist imelikust emotsioonist. Oskab, seejuures, ikka veel, nagu viimati tõestati, kui lipnik Säde pidi valloonide peale karjuma. Aga ma olen vahepeal hakanud aru saama, kui meeletult palju energiat ja aega võtab kellegi selline kupjamine, nii et tegelikult ma tean täitsa hästi et ise peaks hakkama saama, ega oota kellegilt enam sellist jõukulu.

Tahaks teada, mis siis tegelikult saab, kui ma muudkui jäängi jonnima omal teemal. Aga teada ei saa, sest kui öeldakse, et midagi head ei saa, võtan ma väga tõenäoliselt pähe, et see väide sellises kontekstis on lihtsalt järjekordne takistus, millest tuleb yle jonnida, et ikka saaks. Ja nii ongi asjad kuidagi ummikus ja mina neid omal käel lahti võtta ei oska.

Käis läbi uitmõte: äkki peaks yritama sel teemal kuidagi suhelda yhe tutvuskonna keskmisest (mis ei ole kuigi suur, tegelikult) vanema tuttavaga. Lihtsalt, et saada alternatiivset pilku. Ja vajadusel tuleb muidugi vahepeal keelt määrida, sest arvata on, et esimese hooga ei tule mõttest ka mõlema osapoole heal tahtmisel midagi mõistlikku välja, selleks olen ma lihtsalt liiga "postiotsatõstjat tõugu".

elust

Vahepeal käisin Tartus. Jälle. Kylmetasin natuke. Vahepeal olen telefoni maha unustanud, naistega saunas juttu ajanud, muuhulgas ka saksa keeles, palju tööl käinud ja käsitööd teinud.

Olen lugenud natuke hiina õudusjutte, mis väga hirmsad ei tundugi. Olen joonud liiga vähe teed ja unustanud ära liiga palju asju. Olen väsinud ja puhanud ja viirastusi näinud.

Aga kaarte ei ole veel saatnud, ja sellega hakkangi kohe nyyd tegelema.

traagika

Traagika on suur ja tõsine. Minu aktiivses suhtlusringkonnas samahästi kui puudub inimene, kellega ma saaks tahtmise korral arutleda näiteks Euroopa valitsejate (vanade, mitte praeguste) iseloomude, õukondade ja asjakohaste vappide seoste yle. Yldse rääkida hästi paljudel kultuurientsyklopeedilistel ja muudel sellistel teemadel, ja see on nii traagiline! See on nii traagiline et peaks kohe põlvili viskuma, ettesirutatud käsi murdma ja riideid lõhkuma (siinkohal lehvitused), aga sellistel žestidel ei ole suuremat asja tähendust kui neid sooritada yksi omas toas, nii et piisab tahtmisest. Ja nii ma halangi, ja meenutan yhte ammust synnipäeva, mis polnud mitte minu oma ja kus ma õigupoolest ka kyllat võõras olin. Seal sattusin ma kuulama-jälgima "Kolme Tarka Meest" kes arutlesid elualade ja neist tulenevate "rahva"riiete seoseid. Huvitav oli, kuigi ma ise olin pigem vait ja suurt midagi vahele öelda ei osanud, kui ainult ajuti. Kaks või kolm inimest oli veel, nemad midagi juurde ei öelnud ja tundsid ennast minu silma jaoks ebamugavalt (mida ei saa pahaks panna). Aga sellistest asjadest on suur valus ja ennekõike justnimelt traagiline puudus minu elus nyydsel ajal. Ennast aktiivse suhtlusringkonnana tundev seltskond ei tohi nyyd sellest ennast puudutatuna tunda, see polnud yldse nii mõeldud.

Võib kyll kõlada ylbelt, aga need yksikud, kes jutu sellistele teemadele sattumise peale haigutama ei hakka ja teemat ei vaheta, ei paranda asja oluliselt, sest nemad ei ytle yldse midagi sinna juurde, midagi asjakohast ja mõttekat. (Mis vestlus see ikka on, kus yks pool ytleb ainult ahah, mhm, huvitav jah.) Ja need paar yksikut inimest, kellega sellelaadne vestlus võimalikuna tundub, on kas tutvusringkond (vastandina aktiivsele suhtlusringkonnale, kaugemad kas sotsiaalselt, fyysiliselt või mõlemat), või siis tundub targem nendega rääkides mõnel teemal vait olla. Kellest võib oodata-karta, et millegist nii lääneeuroopalikust rääkida ei taheta, kelle ees aga ei taha ennast oma teadmiste puudulikkusega päris narriks ikkagi teha, kes on lihtsalt liiga hõivatud ja geograafiliselt kaugel ja nii edasi. Ja need inimesed, kellega ma ehk saaksin vastavatest asjadest siinsamas Tallinnas ja enam-vähem õigel tasemel rääkida, on muudel põhjustel kas raskesti suheldavad või sootuks suheldamatud.

Ja kõiki neid mõtteuide siin lahti kirjutada tundub ka narr, sest oma vaimustunud vahutamist V. Proppi teooriate või mille igas muu yle on mul endalgi hiljem surmigav lugeda. Sest need ei ole miskid sygavad ja mõttevahetust ergutavad teooria kõrvalekäänamised, need on enamasti lihtsalt vaimustusavaldused, mis tekivad, kui ma enda jaoks avastan midagi, mida "kõik teised" nagunii juba ammu teavad.

Traagika, yhesõnaga, kõige siiram ja lihtsam-otsesem traagika minu jaoks. Olemas muide juba pikemat aega, täna lõi seoses põneva loenguga lihtsalt jälle välja. *valimatult erinevat hala ajudega vestluse puudumise teemal*

ytlemist

...justnagu natuke oleks.

Selle kohta, et ma puudun jälle liiga palju liiga paljudest loengutest. Selle kohta, et ma kulutan raha asjadele, mille hankimist ma endale kohe päris kidlasti lubada ei saa ja mis kõigele lisaks ei ole hetkel ka hädavajalikud.

Selle kohta, kui äge on, kui suhtlusringkonnad on suured ja piirepidi teiste suurtega kokku jooksevad, peaks ka paar sõna ytlema, aga seda alles siis kui teada saab, kas must tegelikult ka kasu on.

Selle kohta, kuidas ma avastasin just nyydsama sugugi mitte nii kaugete, aga huvitvate ja iseloomukate, varem kokku mitte sattunud inimeste mõttevahetuse teise järgu tuttava kaudu, peaks ka paar sõna mainima. Yks neist sõnadest on see, et põnev on! Tahaks kohe järgi uurida, mida need kaks yksteisest arvavad. Ja yldse.

Selle kohta, et õues on kogu aeg liiga kylm (või õigemini on mul kogu aeg sel aastal riided õhedavõitu), ma rohkem midagi ei ytlekski.

Paari sõnaga võiks rääkida ka sellest, et mind on viimase nädala jooksul paar korda känud kimbutamas arusaamatud peavalud, mis teevad olemise väsinuks, aga mõtlemist ei nyrista. Ainult aeglaseks teevad kõik tegemised ja liigutused kyll.

Ära mainida võiks veel selle, et ostsingi varem manitud kalli märkmiku ära. No ei saanud teisiti, ilus oli!

Puudutamata ei saa jätta ka asjaolu, et koolitööd kuidagi... vinduvad.

Ja kohutav tahtmine on jõulukaunistusi yles riputada.

(Vahepeal on veel hirmus palju asju ja mõtteid olnud, aga need on ajaloo ussiaukudesse ära kadunud.)

talveuni

Mind on miskine talv tabanud vist. Väljendub pidevas unes, mis siis, et ma viimasel ajal kahetsusväärselt palju kohvi joon (tunduvalt rohkem ilmselt kui kasulik oleks), lisaks on käed-jalad kylmad nagu jäätykid, nii et veidi yle kuumenev arvuti oleks teretulnud. Ja see uni, see uni! Ei ole tore ärgata unisena ylesse kell pool kaksteist! ja 12 tuni pärast jälle täiesti sooda olla. Mis sellest ajast sai, ku kuus tundi öö jooksul oli väga paras? Tahan seda aega tagasi, sest see mõjus käsitööle ja lugemusele ja muudele asjadele hirmus hästi. Samas, mis tööd sa ikka teed, kui käed on nii kylmad ja aeglased, et siingi tuleb umbes iga teist sõna kaks korda kirjutada.

Ja mina veel uskusin, et ei ole mul talveund yhti.

Eilsest paanikast ei taha eriti rääkida. Kui, siis ainult selle fyysilistest otsemõjudest - vererõhk laes, pulss tõenäoliselt ebayhtlane, pea käib ringi ja nii paha oli olla, et isegi oma vaat et lemmikuimat tantsu ei jaksanud tantsida. Linnas kõndisin ka nagu läbi paksu udu või vee - no ei jaksa, kättki tasku juurde tõsta tundus pea yletamatu väljakutsena. Ja miks mul ometigi ei ole kunagi yhki viiekroonist mynti käepärast, kui ma tahaksin... See ehk oleks aidanud.

Täna avastasin, et Helsingi on Tallinnasse jõudnud. Või vähemalt yks osa sellest, mida ma varem siinpool lahte näinud ei ole - roosikerjajad. Yhe sellise, väidetavalt Rumeeniast pärit noore tytarlapsega puutusin kunagi poolkolmat aastat tagasi (juba nii ammu!) Helsnigis kokku. Lugu ei olnud otse ja lõpuni ebameeldiv, kuid kyllalt piinlik, vähemalt minu jaoks. (Ei viitsi hetkel järgi kontrollida, aga kusagil 2007 lehekuu keskel võib see kirjas ka olla.) Nyyd siis täna nägin kahte äärmiselt tõenäoliselt sama tegevusega hõivatud inimest Narva mnt alguse juures, kust mu igapäevane tee läbi viib. Natuke imelik hakkas.

Aga jah, talv. Ei tea, kas peaks enne ööd veel tassi kanget kohvi tegema...

elust

Ma olen viimasel ajal näinud nii mitut nii põnevat unenägu ja yhel ööl lausa kahte korraga. See oli veidi kummaline ja käis umbes nii: unenägu algab. Seoses tegevustikuga lähen kõrvalruumi (või kuhugi yksinda ringi avastama igal juhul), ja tuleb teine unenägu. See mängib ennast lõpuni (ja on eelmisega absoluutselt seostamatu), siis jätkub eelmine uni sealt, kus ta pooleli jäi. Võimalik, et jäin unes magama ja nägin seal magades und, aga aega ei paistnud kuigi palju möödunud olevat.

Mõtlesin välja, et tahaks muinasjutte kuulata. Või yldse jutte. Elavas esituses, näiteks Piret P. omas oleks suhteliselt ideaalilähedane variant. Aga tegelikult on liiga vähe, kaugelt liiga vähe jutuvestjaid tänapäevas yldse. Mõnda aega tagasi mul oli pigem ykskõik ja eelistanuksin iga kell lugemist, aga peale mõnda pisikest jutuepisoodi Aidas, ei mäletagi mis puhul, olen asja nautimise enda jaoks avastanud. Kunagi jäin huvitavatel põhjustel yhest räägitud jutust ilma - aastal 10220 vist. Talvel. Kyynlakuus. Esiteks tundus totakas istuda ammulisui põrandal ja vaadata, kuidas toolil istuja midagi räägib, oma toona kergelt kahtlase diktsiooniga. Teiseks tundus natuke jabur seal istuda ja jutustajat ignoreerida, ainult sõnu kuulates ja ise mujale vahtides. Kolmandaks ei tahtnud ma tol hetkel igaks juhuks yldse jutustaja tähelepanu alla sattuda, seda oli niigi kergelt ebameeldivalt palju mu pihta tulnud - või noh, mis ebameeldivalt, pigem harjumatult ja ebamugavalt.

Lugesin jälle kusagilt midagi, seekord tulemustega et tahaks kuhugi minna. Ykskõik kuhu, peaasi et võimalikult kaugele, võimalikult yksi, hääle ja kondiauruga, mööda maanteed linnast väljas. Ka praeguse ilmaga. Ja nii väga tahaks, et võtaks kohe praegu, paneks saapad jalga ja läheks. Nii kymmekond kilomeetrit vabalt, ehk ka 20, kui vaja. Viitkymmet enam ei viitsi, veel. Ehk kunagi hiljem, praegu mul on veel meeles, kuidas põlved põrutusest valutasid.

Tegelikult... ma olen täna keskmisest tublim olnud. Töö juures sai osakond korda, homme tuleb sinna uus inimene lisaks. No ei jõua kõigel meilt läbi käival inglise keelel poole kohaga töötajana silma ja kätt peal hoida. Eriti arvestades neid hiigelkoguseid, mis viimasel ajal tulnud on. Kodus lõikasn yhe uue vöö jagu lõngu valmis, homme hommikul panen yles.

Kontrollisin järgi - firma Timer teebki sigadusi oma hindadega. Märkmik, mida ma sedasi igapäevaselt kasutan, asjade ylesse kirjutamiseks ja kellaaegadeks, on vahetatava sisuga. Idee poolest. Praktiliselt ta seda olema ei kipu. Nimelt sobib sama sisu mitmele asjale (hinna järjekorras): kallile täisnahast rahakott-märkmikule; kolmeosalisele märkmikule, mida ma siis kasutan; kaheosalisele märkmikule; yheosalisele väga plastiste kaantega märkmikule. Sisu on hinnalt täpselt keskmine, esimesed kaks on tast kallimad, tagumised kaks aga odavamad. Kui ma, mitteraiskaja inimesena, tahan osta ainult sisu, pean ma selle eest rohkem maksma kui mõni, kes ostab terve märkmiku. Kui ma ei taha sildi eest peale maksta, pean ma ostma ta koos kaantega, mida mul tarvis ei ole. Sigadus! Päris ostmata jätta ka ei taha, (kuigi see oleks neile paras)sest tarvis ju on, ja teistel firmadel ma ei ole sobiva formaadi, paigutuse ja hinnaga variante näinud.

Otsustasin oma magamisajad kella juurde paika panna mõneks ajaks. Või vähemalt ärkamise aja, hästi rangelt. Telefoni sättisin häält tegema nii ärkamise kui soovitatava magama jäämise aja juures - siis kuuleb ise ära, et nii, nyyd ma peaks juba magama minema ja saab täpsemini otsustada, kui kaua veel yleval olla.

Justnagu mul muidu mitte midagi teha ei oleks, avastasin, õigemini taasavastasin ma yhe ilusa kujutluse, mida sõnadega kirjeldada on lootusetu, mida ma pildi peale panna ei oska ja mis juba tykk aega ootab katalysaatorit, mis asja lubaks viisakal kombel endast välja lasta. Vahepeal ununes ära, kuni täna yks võimalik katalysaator korraks esile kerkis - aga täpselt ei sobinud.

Teha oleks näiteks seda, et kuidagi peab unerytmid paika saama, olla elus kella kolmest päeval kella kolmeni öösel ei ole kooliskäimist just soodustav strateegia. Õnneks on homme tööpäev, äkki see on veidi suurem motivatsioon varakult magama minna ja korralikult yles saada.

Mingeid asju pidin veel ytlema-mõtlema, aga pidevalt toas istudes ei tule ka värskeid tuuli kusagilt.

ylestähendusi

Kui kusagil räägitakse mingitest otsisõnadest, mida ainult väga kylma närviga inimesed Google'sse sisse toksivad, siis mul ikka ja alati tekib mõte et "Aga vaataks järgi, ki hull see ikka olla saab?". Tänane juhtum näitas, et minu puhul on selline järgivaatamine absoluutselt vastunäidustatud. Ma ei ytle, mida ma otsimas käisin, aga seda ytlen kyll, et kahtlen sygavalt, kas ja kui normaalselt ma öösel magada saan. Esimese, ainult otsingutulemustega varustatud lehekylje peale! See peaks mulle ju õpetuseks olema, aga ilmselt ei jää viimaseks korraks, kui ma tahan "Kaa maailm asjadega kursis olla!"

Yldiselt olen haigevõitu olnud paar päeva ja sele tulemusena on mu ööpäevarytm täiesti paigast ära. Mitte täiesti äärmuslikult ilmselt, aga piisavalt, et veidike probleeme tekitada ja nõuda yhte väheste unetundidega ööd ja turrisoldud päeva, et uuesti paika minna. Mitumitu päeva olen kusagil kolme-nelja aegu magama saanud, kohati hiljemgi, ja ärganud ka vastavalt - kell pealelõunal. Mina ei tea, mis homsest saab, sest homseks filosoofialoenguks on mul kõik tekstid veel kirjutamata ja suurem osa loengutki veel kuulamata (kohe varsti asun taas selle kallale).

Kõik see magamine muidugi tähendab, et ma olen oma unevajaduse kuhjaga täis saanud, ja sel puhul hakkavad unenäod meelde jääma. Mõneks ajaks. Esimeseks kymneks-viieteistkymneks minutiks umbes. Kui ma neid selle aja jooksul ymber ei jutusta või yles ei kirjuta, on kadunud.

Vahepeal oli yks synnipäev, mille ma õigel ajal õnneks ära unustasin ja seetõttu ennast erinevate huvitavate dilemmadega ei piinanud (õnne soovida? õnne soovimata jätta? telefoni, meili, sõnumi või mingil muul teel?). Meelde tuli alles sellisel kellaajal, et ainus viisakas sidevahend oleks ilmselt võrgukiri olnud, aga Pyy oli juba tuttu saadetud ja seltskond selline, et uuesti sel esmärgil midagi avada oleks olnud väga kohatu. Seegi aasta edukalt yle elatud, peaks ilmselt tunnistama.

Praegusel aastaajal on yldse palju synnipäevi. Või on mul lihtsalt balansseerimata tutvusringkond. Hm.... või siis kui nyyd mõtlema hakata, on asi ilmselt kevades:D

Nyyd siis tagasi kõlatöö ja loengu kuulamise juurde. Kohe. Varsti.

vigade parandus

Et yritada eilset segast postitust heastada, märgin ära veel asju, mis kahe viimase postituse vahele jäid.

Esiteks sai vahepeal kindlaks tehtud, et minu teooria Tallinna tantsuklubi probleemtantsu kohta kehtib endiselt, mis siis et seda vahepeal ymber lykata ähvardati. *näitab pikka nina*

Teiseks on kindel, et kui inimesi viisakalt tylitada, siis nad ei saa enamasti eriti tigedaks. See lugu oli selline, et lähen mina reede hommikul jaburalt vara rongi peale ja leian esimesest läbikammitavast vagunist sobiliku istekoha. Minu ees istuval noorepoolsel naisterahval lebab kõrvalistme peal (tollal) eilane Ekspress. Kysin siis, (kuidagi kenas formaadis, mida ma meelde tuletada ei suuda), et kas ta hakkab seda lugema või äkki oleks nõus seda mulle laenama. Oligi nõus ja mina sain suure tyki muidu hirmus igavast rongisõiduajast vigaseks löödud, sest kõik oma isiklikud ajaveetmisvahendid jäid mul suure äratulemistuhinaga kottu. Ja millal ma veel inimesi tylitasin - rongiluulet kogudes. Ma nimelt sattusin vagunisse, mille aknaklaasidele oli luuletusi kleebitud, aga kuna ma ei saand ju väga paljudel kohtadel korraga istuda, siis mõned asjad pildistasin jooksvalt yles. Taevas oli veel mugavalt valgepilvine ja andis hea heleda tausta tumedatele tähtedele. Keda seal oli - vanemat Ehinat, Trulli, Kaplinskit, midagi oli Timo Maranilt ja kyllap mingeid asju veel, Lumetihane teab nimesid ja ma ei viitsi järgi uurida. Peaaegu et kõik,mis oli, on jäädvustatud ka. Keegi pahaseks ei saanud.

Mis veel oli märkmistväärivat - Hint aegajalt teeb mingeid märkusi, et "Kui sa nii kirjutad, siis nii hääldavad seda ainult mõned läänlased ja saarlased, muidueestlased ytlevad ikka nii." Enamasti on tegemist sõnavormidega, mille puhul mina ei suuda otsustada, kuidas õige on, sest mlemat varianti olen kyllalt ohtralt kuulnud, läänepoolseid siis enamasti Laitses vanaisa käest. Täitsa naljakas on.

ehh-mõhh

Kes kingiks mulle 218 krooni või yhe teatud kalendermärkmiku? (Liiga suur, et mugavalt päris igal pool kaasas kanda, mul ei ole sinna piisavalt toimetusi kirjutada, lyhidalt, mul ei ole seda vaja ja mul ei ole sellega mitte midagi tea, aga ma tahan! Niiiiiväga tahan!) Tegelikult ma kirjutaks siis sinna iga päeva kohta oma muljeid ja mõtteid ja märkusi, et mis toimus, rahulikult. Ja mis mõtteid yks või teine asi tekitas.

Tegelikult... tegelikult ma tunnen ennast kuidagi tiivustatuna, võimustatuna. Ma ei ole päris kindel, miks või kuidas, aga maailm on käeulatuses, ainult siruta. Jookseks mööda köit yle kuristiku (täiesti reaalse, see polnud metafoor, vaid näide mu ylisuutlikust tujust) ja päästaks muuseas kura käega Aafrika nälgijad. Sest ma saan, kui ma tahaksin. Ilmselt ei ole selline ylbeks kippuv suhtumine just kõige tervislikum pikas perspektiivis ja on kurb, kui ma jälle ei suuda seda millegiga tegelikult hakkama saamiseks ära kasutada.

Aga ka blogimiseks ei ole see kõige parem tuju, sest ma pidevalt mõtlen kõigele ja eimillelegi. Ja vahepeal sellele ka, mida ma varsti tegema hakkan. (Mis kõlab lubamatult intrigeerivalt võibolla, aga kaine peaga ma sellest kindlasti ei räägi, kui yldse kunagi kellegagi)

(kinga)klõpsust

Klõps, mis käis, käis vist kusagil mujal kui seal, kuhu ma vaatasin, sest tegelikult oli kõik kyllalt endine. Mõnes mõttes võib seda ju pettumuseks lugeda, aga tegelikult oli mul lihtsalt yks hirmus tore päev. Kõik asjad läksid korda, kõik asjad said peaaegu tehtud, tantsida oli toretore ja lätlased olid vahvad. Ja võimalus selle läti punaste paariga "Sūr rinda"t (ja tagumiselt sõnalt on kõik lisamärgikesed puudu, sest ma ei mäleta kas seal käis midagi ja kui, siis kus...) niisiis, võimalus nendega seda tantsida oli ka äge, sest noh, see patsiga poiss oli täitsa muhe omamoodi (ja oskas hästi tantsida.), kahju ainult, et pillimäng just siis ära lõppes, kui me olime eestikeelsed sõnad meelde tuletanud ja neid laulma tahtsime hakata. Tantsuklubi ise oli veidi ylerahvastatud - lätlased ja terve rahvatantsuryhm kylas nii pisikese saali peale tähendas, et umbes kella yheksaks oli kõik õhk ära hingatud ja mitu korda juba. Lõpuks tulin yheteist paiku ära, mis on muidugi patuselt vara, aga nii lämbes ruumis olemine väsitas yle igasuguse mõistliku määra.

Ja siis ma sain foneetikaloengus kiita, et ma saavat asjast aru. Mida ma selle märkuse ära teenimiseks tegin - pool loengu ajast tegelesin numbrimängu (arvutis) ja kõige muuga, konspekti kirjutasin umbes kolm-neli lauset, sest ylejäänud osa ajast õppejõud lihtsalt kordas oma just öeldut.

Aga tänase filosoofiaga on tilluke mure - tykk aega mässasin kohustusliku kirjanduse failide avaisega ega saanudki neid siiani õieti lahti. Kuidas siis nende põhjal kysimustele vastata? Loengukysimuste vastused on aga ilusti olemas. Niigi palju.

*klõps?*

Elu on ilus, mis siis et seda ilu kellegiga õieti jagada ei saa, sest mõttekõnet pole veel leiutatud ja need, kes mu poolsõnadest õigeid pilte tabaksid, on kaugel või ei ole nendega mõtet seda jagada.

Kui unenäod on kõik lõppemise poole kaldu
ja võibolla saab varsti
ka võõrsõnadel sabast kinni haarata
jääd paigast teise sõites
kohalejõudmisigatsusest ilma
mis siis et ilusad laulud
mis siis et toredad rõivad
mis siis et head inimesed
mis sellestki, et kõik on juba paika pandud
kokku lepitud
toit soojaks tehtud
tuli hubisemas
jäälilled akna peale joonistatud
ikkagi ei taha
sest kohale jõudmine ei ole enam algus vaid lõpp
nii et võibolla ei peaks yldse teele asumagi
aga tee kutsub
tee meelitab
ja paigale jääda ei saa
ja kohale jõuda ei taha.

(Just nyydsama) Aga see pole ka päriselt see, mida ytlema peaks. Sest see, mida peaks ytlema, tuleb alles õige võlusõna peale välja, ja tolle ytlejat pole.

Aga see kõik ei ole tegelikult yldse nii kurb, kui tundub. Ja teisipidi on hoopis kurvem veel. Kas nyyd ongi nii ja paigas? Kõhe hakkab, aga ilmselt on kell lihtsalt liiga palju ja vana telefoni pole tykil ajal sisse lylitanud.

protest, protest, elu!

Jätsin suisa oma tavapärase blogiringi hetkel vaevu alustatuna katki, et tulla siia ja protestida. (Noh, omas kodus võib ju jalgu vastu maad trampida ja jonnida või muud seesugust.) Protestin selle pärast, et minu jaoks konkureerivad parima elamus-olemis-koha nimetusele esiteks (vana)linn a teisest kyljest loodusromantiline põhjamaa, paepealne (umbes, et Saaremaa kadakad või kusagil... Jõelähtme kandis on ka sellised toredad avarad niidud) on veel eriti hea, ja meri peab selles kohas kusagil olema. Aga konkureerivad, käivad kahe erineva kylje pealt mulle kaasa helisemas.

On täiesti vapustavalt vaimustav mööda vanalinna jõlkuda ja vahepeal kuhugi tornimäele sattuda ja... Ainult Talina vanalinnaga on see probleem, et seal tuleb kõndimas käia turistidevälisel ajal või turistidevälistes kohtades. Mulle _meeeeeeeldib_ linnas ringi trampida, näiteks sygisel pimedas (kui tegelikult pime ei ole, aga noh, päikest enam ei näidata), kui just on vihma sadanud, näevad mitte-veel-lehti-täis kõnniteed (ykskõik, kas asfalt või betoonkivi) täiesti suurepärased välja, ja suvel, enne kui inimesed liikuma hakkavad, aga peale päikesetõusu, on valgus nii kena, isegi siinsamas Linnukylas, ja imelisi valgusemänge näeb ka talvepoolsel ajal, kui varakult tööle peab minema - majade katused ja puuvõrade ylemised otsad on päiksetõusust kuldsed, aga tänavatasandil on kõik alles pime ja autodel tuled põlevad. Ja talvel, erti kui lumi on äsja maha sadanud, kõnnid kusagil... eeh, piirkond jäi puudu. Yhesõnaga, kujutluspildil on umbes säärased majad nagu "Tyrgi saatkond", aga mulle ei tulegi praegu pähe, kus neid siin linnas võiks tihedamaini kobaras näha. Ja langeb laia lund ja kõik on oranž või kylmsinakas ja sätendav ja ilus. Ja kevadel jalutad kadriorgsete puumajade vahel ja hyppad yle lumesulamisojakese, mille jaoks kojamees just siinsamas kõvaks kõnnitud lumejäässe renni teeb, aga see sinder ei pysi mitte seal rennis sees vaid läheb ikkagi oma teed. Ja seda loetelu võiks väga ja väga kaua jätkata.

Tegelikult see käib osaliselt ka mu paljude mõeldavate dilemmade juurde - mul on kaks eluunistust, kus elada tahaks, kaks lemmikut koht-elamust ja kaks "teed", mis ilmselt mõlemad mõlemateni viivad.

Ja siis mind aegajalt naaaaatuke ärritab, kui yhte teisest palju kõrgemaks seatakse, sest ma tunnen ennast reeturina, et yhte heaks pidades teist automaatselt ei põlga. Aga see on jälle kord mu enese häda ja viga. /Siinkohal siis asi draftiks ja ringile tagasi. Edasine jutt ilmselt tuleb muudest asjadest.

Teine ringikatkestus, aga seekord veidi minu-elust-asjakohasem. Tekitas pyha hämmeldust ja arusaamatust seekord siis posu sõnavõtte yhe ja teise yrituse kohta, kuhu ma vahepeal jõudnud olen. Ma nyyd lehvitan natuke tuult oma emotsioonidele ja ytlen "kodus" välja need asjad, mida "kylas" ei ytle, sest siis nad satuksid kõigi arvamusavalduste märklauaks ehk ja ma ei talu hästi seda, kui mu arvamused maha tehakse. Paar korda olen väga ootamatute asjade peale solvunud lausega "viinamarjad ongi hapud" ja nördinult teise liivakasti läinud. Just virtuaalselt ja endale ka yllatuseks.

Niisiis, mis ma öelda tahtsin: esiteks, kui sind polnud kohal, siis sa ei tea millest sa räägid. Teiseks, isegi kui sa oled lugenud teiste kohalolijate sõnavõtte, aga sind ennast ei olnud, siis sa ei tea ikkagi, millest sa räägid (ja kui sa ei tea, millest sa räägid, siis oma rumaluse varjamiseks on tihti targem suu kinni hoida.) Kolmandaks, kui sa ostad eesli, siis miks sa arvad, et sa saad hobuse? Ei saa, isegi muula ei saa, eesli saad. (Kui sa asju internetist ei osta, aga see ei puutu teemasse.) Neljandaks, inimetele enamasti ongi tähtsamad need asjad, mille jaoks nad on ise just omast ajast midagi teinud, mitte need, mis varem tehtud asjadele tunnustuseks juurde lisatakse, tegijast sõltumatult. Nii. Nyyd vist on rahulikum ja saab ringiga edasi minna. /Uuesti.

Uuesti oma teksti yle lugedes ma muidugi pean ära märkima, et võibolla ma olen ise rumal, kultuuritu ja informeerimatu, aga noh, äkki mulle veel võib andestada, et ma pole piisavalt mitmele kultuursele yritusele sattunud. Samasse auku nagu see, et kes ei ole kunagi head asja saanud, ei tea, et see mida ta saanud on, halb oleks.

Aga et veidi ka asjast (elust) rääkida, võiks esiteks kaks asja ära mainida. Nimelt selle, et meil seisab kolmandal korrusel poes keset myygisaali mootorratas ja haiseb, ja selle, et ingliskeelse kirjanduse valik suureneb ja täieneb nyyd iganädalaselt. Sest tellimused, mis kunagi tykk aega tagasi välja läksid, on nyyd täitmisele jõudnud ja tuleb kõike ja palju, kord-paar nädalas. Hetkel on tähestik autorite osas umbes H-I-J-K kohal, nii et kui autori nimi on tähestiku lõpuosas, siis veel ei tasu tulla. Aga algusest on nyyd, jah, niipalju asju olemas, et riiulid on punnis ja lauaalused on kah täitsa täis juba. Ja näiteks Jordan on veel tulemata, ja mingi ports Palahniuki, ja Thompsonit, ja keda kõike veel.

Ja vahepeal käisin veel Tartus ja nägin inimesi. Ja mõnda inimest ei näinud ka, sest vaatasin valesse kohta või valele poole. Imestasin, kui pärast targemaks sain. Ja joodikuid nägin, suutin isegi teha sellise lolluse, et lasin ennast bussis kinni istuda mõnel mehepojal. Lugu oli järgmine, et istun mina tagapinki mugavasti, aga siis tulevad nimetatud mehepojad, seavad ennast taha keskele istuma ja hakkavad trimpama. Tund aega tegin magamise nägu, et rahule jätaks, edasi magasid juba nemad, sygavat joodikuund. Aga või nad siis Tallinnas yles ärkasid, tykk tegu oli välja pääsemisega.

Tegelikult oli Tartu seekord viletsavõitu, aga võibolla olin ma ise. Poole hommikuni olin siilolemise tujus lõpuks, eitea, miks või millest.

Aga... Elu on selline! Peab vist filosoofia kodutööga tegelema hakkama.

lisaks

... ma lihtsalt ei saa jätta mainimata, et ma olen oma õeraasu yle kohutavalt uhke ja mul on hirmus kahju, et me veidike justnagu kaugeks jäänud oleme. Ta on nimelt hetkeseisuga koolilehe peatoimetaja ja juhtkirja lugedes poleks ma seda eluski aimanud. (See käib komplimendina samsse auku nagu "see ei tundu nagu eesti kirjandus - und ist auch gut so!")

raamat-elu-raamat

Mis teema on selle elu ja raamatu vahekorraga? Võimalus ennast kirjandustegelases ära tunda tuli mulle esimest korda pähe kunagi ammu, aga on tihemini minuga koos käinud viimased poolkolmat aastat. Kasuks on see tulnud mõned korrad-hetked-äratundmised, aga ennast ma leidnud ei ole. Väga meeleheitlikult pole otsinud ka - sest kuiväga ka tahta, ei ole ykski tegelane kunagi päris ydini mina, ja kui kelleski kirjanduslikus ennast nägema hakata, jätab see oma toonid ka maailmapildile kylge. Muutub omamoodi filtriks, läbi mille maailma tajuda, sest yhes või teises olukorras tuleb ikka pähe kysimus "Aga mida TEMA teeks?". Ja võibolla analyysid yhte või teist oma tegu, võrdled tegelasega, pead ennast paremaks või halvemaks või... See tundub mingit sorti maski, aga mingis mõtes ka elu elamise retseptina. Elada kaardi järgi - siis läks ta sinna, siis rändas ta niimitu aastat ringi, siis tuli koju ja leidis õnne. Või siis leidis õnne ainult korraks, sest mis peale jutu lõppu sai, ei tea ju keegi.

Ja jälle jookseb mõte tagasi sinna, et kas saab millegi eest põgeneda, peitu pugeda, kui minna kuhugi, kus sellesse ei usuta? Mõnes kirjandusilmas kyllap saab - Prätsu juures näiteks, võibolla ka Zelazny ilmas. Aga siin kus me kõik elame? Võibolla saab natukeseks peitu pugeda, aga mind ei kutsu uskuma, et see millestki päästab.

Tundub palju parem elada oma elu ilmse eeskuju või kirjandusliku sugulaseta, võibolla isegi (eriti ambitsioonikas plaan) nii, et peale surma hoopis sust endast legendmuiasjuttraamatuid kirjutataks. Aga mitte selle sihiga, vaid lihtsalt olla. Teha seda, mida ise õigeks ja sobivaks pead, nii hästi kui võimalik, ja ooamata, et keegi teine sellest vaimustusse peaks sattuma. Sest kiitus hästi tehtud töö eest on kyll magus, aga hästi tehtud töö, ykskõik mis ta siis on, peas olema kiitus iseeneses.

Oeh. See mõttelõng kokku keritud. Kust kõik see tuli, ei tea, ja ehk polegi oluline. Tegelikult põen hetkel kerget motivatsioonikriisi ja läbisaamatust arvutiprogrammidega. (Kuna mõte jooksis asja juurde ja arvuti oli ka käepärat, lahendasin programmiprobleemid siinkohal ära. Ma olen tubli. Aga motivatsioonimured jäid alles.)

Mingeid teisi mõttelõngu on ka, aga las nad olla, kyll nad omal ajal tulevad.

Sain täna juhtumisi kokku jälle yhe vana tuttavaga, keda viimati nägin väga lyhidalt enne seda, kui Tartust Tallinna elama asusin. Ilmselt on tegu mu elu kõige rohkem muutnud inimesega ja ma olen talle selle eest elu tagumise otsani tänulik, aga aegajalt võib ju kokku saada ja vanu aegu meenutada ka.

Mõned muud mured on ka, kardan vaikselt, et tekkimas on uus inimsõltuvuse juhtum. Asjad ei ole minu jaoks enam päris nii lihtsad kui nad kunagi varem olid. Liiga lihtne on jääda headesse kohtadesse pidama ja sinna tagasi igatsema, selle asemel, et oma ellu häid kohti ja aegu ja inimesi juurde tuua. Aga need asjad ei ole veel tõsised.

Raamat: viimati lugesin läbi Amberi tagumised viis lugu. Täna käisin siis raamatukogus ja varustusin hulga uute asjadega. Kuna vahepeal on kodune raamatukogu ka eesti autorite teostega märgatavalt täienenud (minust sõltumatult), sattus laenutatute hulka ka yks, mis nyyd kodus olemas on (ja mida enne ei olnud). Tegemist mu nyydseks juba arvatavasti absoluutsete lemmikute hulka kuuluva "Piiririigiga", mida tuli tuju uuesti lugeda. Viimati tuletas ta end meelde keset sydavat sygaööd autoga bensiinijaamas istudes, kui nina alt yks neist trammidest mööda sõitis. Sain sellise mälestustetulva enda pihta, et pooleldi õudne hakkas - kui mõnes kohas ja asjas on nii palju vanu asju kokku langenud, kipub ilm seal õhedaks kuluma ja vanad varjud kergemini välja tykkima. (Et vältida siinkohal sõna varjukujud, mis oleks kyll väga sobiv, aga kannaks liga palju lisaviiteid ja kõrvalisemaid tähendusi kaasas.)

Voh. Saigi yks postitus, mis oma peakirjast enam-vähem kinni peab. Ometi kord.

esmaspäev

Pusle vedeleb põrandal. Suur ja ilus, 2000 tykiga elukas. Kuhu ma ta hiljem panen, ei tea. Kokku on pandud ainult raam, rohkem pole veel jõudnud. Ja tegelikult ei peaks ju tegelema sellega vaid hoopiski filosoofia kodutööga, virtuaalsete loengute kuulamise ja repliikide kirjutamisega.

Aga ma olen natuke kurb ja ettevaatlik. Kardan, et keegi sai haiget minu ytlemistest-ytlematajätmistest. Proovisin kyll selgeks teha, et ainult mu isiklik probleem ja mitte kellegi teise viga. Et ma mitte ei jookse peaga vastu posti ega syydista siis posti mulle kallale tulemises, vaid ytlen, et ma tõepoolest jooksen peaga vastu posti ja saan ise haiget kah, vaat mihuke tobu. Ja see, et ma pidurdada ei oska ja justnimelt jooksen, on mu enda häda ja viga, mille parandamisega ma muide tegeleks kyll kui oskaks-saaks. Ja niipalju parandan ja paranen kui oskan. Aga... oeh, elu on kole ja kurb ja jälle olen ma endale jama kokku keeranud ja yleyldiselt niu.

Nädalavahetusel, täpsemalt laupäeva hommikul käisin Mardilaadal ringi, ise magamatane. No võibolla mitte päris ja täiesti uneta, aga liiga vähese unega kindlasti, sest reede öösel tuli uni alles kella kahe-kolme aegu (poole yhe paiku sain Virust välja...) ja ärkamine kella 9'st. Telefoni suutsin suure unega jätta enda asemele voodisse magama. Kui keset laata inimesi ära kaotama hakkasin, avastasin et oi, mm, telefon, jaah, on vist tõesti kusagil kaugel. Aga laat ise oli tore ja kena ning ma sain Lumetihasele paraja kotikese ka. Ideaalis peaks nyyd sellele siis pisikese karabiini kylge yhendama et igasugust märatsemist muusika ja kõnedega vähem oleks. Veel myydi mulle linast niiti ja mesi (kahte erinevat huvitavat mett, järelikult mesi.) Yldiselt myydi veel paljut head ja huvitavat ja yhe komplekti Soome toodetud kõlasid oleksin äärepealt isegi ostnud, aga neid oli liiga vähe. Mida ma teen kymne kõlaga?

Ähh. Tunda, nagu oleksid kellelgi haiget teinud, kogemata, on ikka ilgelt nõme, isegi kui võibolla tegelikult ei ole.

ajutine pagendus

Koerale öeldi, et tal on liigesepõletik. Kaks nädalat tubast režiimi ja terve ports talette, joosta ei tohi mingil juhul, mis muuhulgas tähendab, et pissitamas käiakse ka koduhoovis rihma otsas. Suurt kasvu elukas ja ilmselt läksime liiga vara täiskasvanute toidule yle - suured koerad ja pikad kasvuperioodid ja muu selline.

Kool on. Uued ained, uued ruumid, uued õppejõud, aga mitte iga päev ja kogu aeg. Mõnikord on vanad ained ja vanad kohad ja vanad tuttavad õppejõud ka. Ja pool aega on nagunii töö. Ja yhes loengus antakse meeletult palju kodus teha (võrreldes teistega, mitte yldiselt...) ja mitmel päeval on keset päeva augud. Oleks meil ÕIS, siis saaks need ilusti juhuslike ainetega ära täita, aga meil ei ole ju toimumisaja järgi otsingut tegelikult.

Huvitav, kas eksami tulemused saa vasti teada ja kui saa, siis kui varsti (või äkki on need juba yleval?).

Koju me enam eales ei lähe
koju me enam eales ei saa... või midagi sellise laulu moodi kõlab peas ringi. Ei ole tore.

Veel ei ole tore, et ma olen kõik see aeg tööl, mis Mardilaat toimub. Ei ole väga vahva lihtsalt. Ma tahaks ju ometigi näha, mida toredat isetehtut nad seal myyvad. Kõige koledam on asja juures, et yhelainsamal õhtul, kui nad laadaga kauem lahti on, olen mina kauakaua tööl - vist oli sydaööni välja pood lahti. Ainus võimalus on viimase päeva hommikupool, ja see nõuab kah uneaja lyhikesekslõikamist.

Ja muidu olen ka natuke tujust ära ja mures. Emotsioonid ei tee neid saltosid, mida peaksid. Hirm hakkab.

Aga tantsuklubi oli tore, mis siis, et ma liiga väsinud olin, et seal kõike õigupoolest nautida. Palju keni noori tantsida oskavaid poisse, kuigi minust ei ole ilmselt ilus neid noorteks tituleerida. Aga siis vähemalt on, kellega tantsida.

Verd käisin andmas, seekord neile isegi meeldis mu hemoglobiin. See tähendab, kunstlikult yles löödud, paaripäevase eriti rauarikka söögisedeli abiga veidi yle normi tõstetud number. Loomu poolest on teine na madalavõitu. Oh well.

Aga miskit lumelaadset ollust tuli natuke, seegi oli tore. Mulle meeldib seda sorti kuiv ja kylm ilm väga, november peakski yleni sihuke olema.

häda ja viletsus

Mul on probleemid.

Esimene probleem on see, et kallis koer on haige ja õnnetu. Ma ei saa ta heaks ilmselt hetkel midagi teha, või ei tea vähemalt, et saaks, aga muretsen. Õhtul läheb arsti juurde, aga sinnani... Midagi õudkurba on selles, kuidas see suur karvane sõber vedeleb maas ja vaevu reageerib. Täielik apaatia - enne olevat nutnud, aga peale arsti soovitusel antud valuvaigistit on nyyd selline rahulik ja ykskõikne kõige suhtes.

Teine probleem on märksa enesekesksem - yks hea inimene ärritab mind viimasel ajal kogemata. Tema suhtumine ei ole kyll muutunud, aga mingid asjad on niipalju, et ma vaatan ja loen nagu võõra inimese teksti. Ärritab suure tähega kirjutamine ja läänepoolsetesse maadesse sobivamad arusaamad (et mitte konkreetselt öelda, millest jutt), sest need on mulle nii võõrad. Tunduvad ebaloogilised, absoluutselt mitteomad. Selleni välja, et tekib tahtmine inimest raputada ja öelda et kuule, taevas ei ole punane! Aga tegelikult ma ju tean et igayhele oma tõde ja teiste asi see ei ole, probleem on pigem mu enda... maeiteagi, milles. Mõned tuttavad on veel sellised, aga ma suhtlen nendega väga harva. Propagandat ei tee keegi, aga mingil määral kumab suhtumine kusagilt läbi ja see kurnab. Kohati võiks isegi öelda, et mul on kahju, et jälle yks inimene "kaotsi minevate" nimekirjas. Ma ei taha omadest sõpradest ilma jääda, aga pool kuristikku ja kultuuritausta erinevust tekib kuidagi kiiresti sinna vahele. Aga kahju on tõesti ainult kohati, sest nad ise paistavad õnnelikud.

Väsimus on. Uni on. Molutamise vajadus on ka, mis on veidi veider, sest ilm on iseenesest ju ilus.

Tartus käia oli kylm. Ja märg. Ja kindlasti oleks veel midagi ja paljutki olulist ylesse märkida, aga ei jaksa väga. Kuidagi uni on (mis pole kehvavõitu ööund arvestades ka suurim ime just...) aga magama minekuks veel vara.

Unistan vöödest, mille lõngad on valmis lõigatud ja mis tuleks ylesse panna, ning paeladest, mille mustrid peidavad ennast silmanurga taga.

Unistan tikitud taskust, mille motiive kunagi veidike välja joonistasin ja mis laiskuse taha vedelema on jäänud.

Unistan raamaturiiulist, mille saamine sugugi minust ei sõltu, aga unistada ju võib.

Ja veel hirmus paljudest muudest asjadest unistan ka, muuhulgas korras toast, aga lihtsalt ei jaksa peale hakata.

Vähemalt oli täna ilus ilm. Selliste ilmadega peakski november tulema.

Tegelikult olen ma täna täitsa tubli olnud, eksami tegin ilusasti ära ja puha.

Avastasin, et yks inimene, kellest ma uskusin, et ta elab Eestis, elab hetkel hoopis Šotimaal.

Avastasin, et mu uue kuu graafik on paigast ära, esmaspäeval lähen seda siis kellelegi kurtma.

Avastasin, et kiire on - aga et järgmine nädal saab magada, kui ma parajasti lennus ei ole.

Mida veel - paljut, aga nyyd minek.

yhest ja teisest ja kolmandast

Mul on midagi oma kodu vastu tekkinud. Parema meelega oleksin kusagil mujal. Aga kogu aeg ei saa ju kodust ära ka olla, vahepeal peab kassi ja koera yle vaatama ja riided pessu panema.

Yhe tänase loengu asemel istusin Mare kolmandal korrusel. Nende kohta võib öelda kahte asja: esiteks on neil keset letti kirjaviga. Teiseks on neil kohviku kõrval ylesse pandud mingi ports tarku lehti - suuri ja põhjalikke. Lugesin neid siis, sest raamatut ei märganud eile õhtul kaasa võtta, kui kodust viimati läbi käisin. Ja pidin tõdema midagi ylikoolideylese koostöö või muu sellise kohta. Muuhulgas avastasin yhe tartlase nime ka tegijate hulgast, yhe teise stendi peale aga vihastasin. Mulle nii siiralt ei meeldi, kui kusagilt kargab ootamatult, niiöelda võsast, välja mingi tuttav nimi. Kui oskad seda oodata, on parem, aga kogu aeg ei saa ju tippvormis ja valvel olla. Liiga väsitav. Kui vaatan eemalt, et hm, see pealkiri kõlab huvitavalt, ja asjaga lähemalt tutvudes avastan jälle, et eks ilmselt peabki kõlama, nii sarnaste huvidega kirjutatud ju....

Veel pidin ylesse kirjutama yhe unenäo, mida ylemöödund ööl nägin. Eriti palju teda pole, sest seegi osa meenus alles hea kymmekond minutit peale ärkamist (ja vahetult enne uuesti magama jäämist). Niisiis

elasid yhes kolmekordses eramajas kolm inimest. Igayhel omaette korrus, aga yhendusteeks keerdtrepp, mis ylesse viis vastupäeva. Ei mingit trepikoda ega asja, iga korrus kyllalt avatud. Yhine esik, esimesel korrusel. Yhine uks ja ilmselt ka yhine köök, kuigi sellega ma kokku ei puutunud. Põgenesin kodust - ei jooksnud ära, aga tahtsin peale päeva viivitada koju minemisega (nagu ilmsigi viimasel ajal tihti.) Läheks kuhugi, kasvõi hulguks mööda linna, aga siia tulla ei taha. Niisiis otsustasin I'le kylla minna. Ilmselt asus maja Tallinnas, võibolla isegi Nõmmel. I elas kõige ylemisel korrusel. Astun uksest sisse, tervitab mind K, maja "perenaisena". Kingad lubatakse armulikult esikusse jätta, aga kõige muuga panen padavai trepist yles. Yhtegi musta koera ei näe, aga selle yle ma tol hetkel ei imestanud - ju siis polnud oluline. Teiselt korruselt mööda minnes ytlen ära omad tereheadaegad A'le, kes mingil põhjusel töötab kontorilaua taga - avatud kodukontori tyypi asi, millest trepp sujuvalt läbi keerdub. Tema ei vasta midagi, ainult noogutab kergelt, aga ilmselt on laual olevad paberid lihtsalt liiga põnevad, et lugemist katkestada (mida ei saa ju ometigi inimesele pahaks panna.) I korruse põrand on kaetud vanaroosa mistratyypi vaibaga, peaaegu nagu tolles hotellitoas, kus kunagi Leedus ööbisin. Erinevalt teistest on tal trepi ymber esik kust uksed erinevatesse tubadese viivad, ja ruumide paigutust vaadates võib kogu maja ilmselt ka ymmarguse või vähemalt ruudukujulise põhiplaaniga olla - trepp on siis keskel. Mina istun trepihalli seina äärde ristijalu maha, võtan yleõlakotist raamatu ja hakkan lugema. I'd ennast kodus ei ole, niisiis tunnen ennast selle juures veidi imelikult - lähen kylla pooltuttavale, keda ennast kohal pole ja kes võibolla ei kiida mu sissetungimist sugugi heaks. Yhest avatud uksest paistab töötav telekas. Mis sai ja mida I arvas, kui koju tuli, ei mäleta. Kyllalt varsti helises ka äratuskell, aga mingit syndmust oli seal siiski veel.

Imelik uni oli. Ruumid olid kõik hirmus detailsed ja konkreetsed, aga inimesed jäid meelde pigem ebamääraste kujudena, igal nimelipik kyljes, detailid mälu järgi juurde mõeldavad; printsiibil "näed halli vormitut kuju" aga kuna tead, kellega tegemist, paned sinna riided, hääled, värvid juurde.

Tantsuklubi oleks saanud pareminigi minna, aga polnud viga. Pooled toredad tantsud jäid mängimata. V'd nägin, yle pääääris pika aja. Ta yllatas esiteks juba kohale ilmumisega, teiseks aga infoga, et ta on juba tykimat aega tallinlane. Kui see samas tempos jätkub, tuleb tekitada "Tallinna osakond", oletades muidugi, et ma pole päris ainuke, kes laulmisest puudust tunneb. Seelikuga tuleb midagi ette võtta. See näeb kyll yliväga vahva välja, mida mul enda tehtud riietega harva juhtub, aga lehvib natuke liiga aktiivselt, et tantsimisel praktiline olla.

Enne tantsuklubi kolasin kaks tundi mööda vanalinna ringi. Muidu poleks vigagi olnud, aga kindad olid koju ununenud ja käed kippusid aeglaseks muutuma. Vaatasin päikseloojangut, mis oli mõnusalt punane, ja kuulasin kahte tyypi muusikat. Vanalinn on lihtsalt liiiiiiiiga imeline. Mitte suvel, kui see on turiste täis ja palav ja yleyldiselt võeh, vaid just nendel aegadel, kus turist on kodus soojal maal, oss on kusagil, kus kihutada saab, ja pätt on ka magama läinud või pole veel ärganud. (Sest nemadki peavad ju kunagi magama!) Kui ma öösiti hõlpsamini majast välja pääseksin, käiksin ilmselt seal just siis jalutamas. Ja sobivat taustamuusikat on ka vaja, aga liiki ma täpsustada ei oska.

Võiks võtta kätte ja rääkida veel veidi sellest, kuidas peaaegu kõik armastusluule on kirjutatud naistele, aga see kuidagi ei haaku hetkel millegiga. Las käärib.

paralleelidest ja tartust

Tartu on armuke. Teretulnud võimalus igapäevast põgeneda, aga pidevalt temaga koos viibida ei taha. See äratundmine tabas mind bussis, lõunasse sõites. Bussis tabas mind ka suur tykk muud inspiratsiooni, mis põhiliselt salvestus telefoni, lyhimärkmete kujul.

Tartu rahvamuusikapäev oli ära, oli toitev ja oli meeldejääv (näiteks mõne lorilaulu kujul). Oli ka väsitav, nii yhes kui teises mõttes, peamiselt siiski selles, et jäi valimas käimata - bussile mineku kellaajaks tegin korra silmad lahti ja lykkasin sõidu järgmisele bussile. Kui siis lõpuks eile magama sain, nii kella yhest vist, lasin päeval kaheni välja. Sest mul oli täna ennekuulmatu luksus - vaba päev. Neid on viimasel ajal väga harva ja ega ilmselt pole tihemini ette näha. Homme peaks töö juurest läbi minema, yhe raamatu ära viima ja graafikust ja paljust muust rääkima. Nädalvahetuseti töötamise miinus - ylemusi ei näe.

Aga selle ajaga, mis ma yleval olen olnud, sain vaimustuse Lumetihasest. Põhiliselt kõigile muusikaharjunutele tuttavast võimalusest muuta elu jaburaks. No kujutage ette jalutuskäiku mööda Tornimäge (miks keegi seal jalutama peaks, on isekysimus, aga põhimõtte poolest.), kus taustamuusikaks kõlab midagi vana - mõni ilus regilaul näiteks, või karoobuška või midagi hoopis lapikeelset. (Miks mul on lapikeelset muusikat ja kui lapikeelne see tegelikult siiski on, ei ole väga oluline.) Või teine variant - hiljaõhtune-poolöine-varahommikune Põhja-Tallinn, mida ma kyll hästi ei tunne ja ainult sellepärast nimetan, et see kõige tööstuslikum tundub; ja sinna juurde midagi sobivat näiteks Sõpruse Puiesteelt. Kombinatsioone on veelgi, aga kyll need ise välja hyppavad. Miks selline vaimustus kui pool valget maailma seda juba iseenesestmõistetavaks peab? Noh, mp3-mängijat kasutasin ma viimati tibikooli-aegadel ja toona tundus 128MB päris suur. Aga kuna laulude vahetamine oli tyytu ja nad hakkasid igati liialt korduma, väga kiiresti, viskas yle. Lisaks läks seadmeke ise lõpuks katki ja palju rohkem kasu on olnud selle ymbriseks ette nähtud mõnusa pinnaga kotikesest.

Mis tuletab meelde, et nyyd on enam kui vajalik teha Lumetihasele see tasku, millele ma juba ammu mõtlen. Ja mida võiks veel teha, kui viitsiks ja see oluline oleks - ja kui aega yle jääb: joonistada lihtsad geomeetrilised motiivikesed, sellised, nagu neid kinnastele ja mujale kootakse, pisikesteks piltideks ja kasutada neid plaadiymbriste piltide asemel, sest minu muusikavalikule internet neid tunnistama ei kipu.

Tuleb hakkama saada. Tuleb hakkama saada. Edasi pysida. Natuke väga raske on ainult, ja yks asi, millest abi oleks, on yks neist asjadest, mis mulle põhimõtteliselt ei meeldi või ettevaatlikuks teevad. Pealegi mulle ei meeldi abi paluda ja hetkel pole see nii põletav. (Kuigi hetkel võib olla parajasti see asjade seis, kus ma öeldavat uskuda suudan, ykskõik kumba pidi siis. Kui kõik tundub liiga hästi, ei ole ju võimalik uskuma jääda, et kõik hästi ei lähe, ja kui kõik tundub halvasti, siis ka mitte. Siis otsiks pigem viga, sest ei taha ju tunnistada, et kõik see vaev on tyhjaks minema mõeldud.)

Aga veel miski, millest ma rahvamuusikapäeval aru juhtusin saama: kui palju ma tegelikult muutunud olen. Selgus tuli seoses sellega, et miski täiesti võõras setu laul sisaldas täiesti arusaadavaid ja selgeid sõnu - minu jaoks. Kõrvalolija kurtis, et midagi pole aru saada. See tekitas niisuguse portsu hämmeldust, et ma hakkasin tõsiselt mõtlema. Selle yle eelkõige, et ma ise polnud ju paar aastat tagasi põrmugi parem. Ja kuidas mu jaburaid imestusi taluti. Yllatav kannatlikkus.

Yhest teisest asjast sain ka aru: mõttest põgeneda "needuse" eest nende seltsi, kes selliseid asju olematuks arvavad. Aga kes oskab öelda, mis lõpuks peale jääb? Pähe tuleb yks kummaline tulevik, ärapööratud omavaheliste rollidega, sest ma ei usu, et mina kunagi maa-värgist lahti saan.

Niigi on imelik Tartu tantsuklubis käia ja võõraste, uute, algajatega tantsida (kuigi sedasama teen ma Tallinnas, on asjad siin veidi vaoshoitumad) ja samal ajal kõigest jaksust kaasa laulda, suu kõrvuni juba elusolemise rõõmust. Rytm läheb käest - aga mis siis? - ja samm läheb ka sassi - kedagi ei huvita, proovime siis uuesti, otsast peale - põrkasin kellegiga kokku? - kuni päris pikali ei kukutud, läheb edasi. Ja kuigi ma omaarvates tean tantsude nimesid ja proovin olla parem inimene, ei tihka ka siis, kui võibolla vaja oleks, Tartus, nendes olukordades, nuga vööle riputada - seal on liiga palju neid, kes võivad mingi hetk avastada mingeid paralleele. Ja nendega rääkides tuleb olla ettevaatlik, sest minu rahvas ei tea nii hästi, milleks on vaja mynti, ja mismoodi koomilisena ma ennast tunnen, kui ma jälle käte, õlgade ja kulmudega rääkima hakkan. Need, kes teavad, on vist kõik Tartus - vähemalt nende hulgast, kellega ma mingi regulaarsusega suhtlen. Ja see on puhas õnn, muidu naerdaks mu yle võibolla rohkem kui mulle meeldiks. Niigi kipuvad asjad kuidagi käest ära minema, eriti peale seda, kui ma veendusin, et jah, tõesti, ka Tallinna Ylikoolil on Erasmuse-leping Oulu omaga. Vahepeal vaatan ja mõtlen, et aga kus siin siis mina olen? Sest mul on endal selle supi sees kyll täitsa tore, aga võiks siiski veidi rohkem iseenda kylge asjale juurde panna. Sest loend ei piirdu ainult tantsuklubiga, enam ammu mitte. Pigem on tantsuklubi-teema asja kõige uuem areng. Kuhu asi lõpuks välja viib, ei tea. Kyll aga tean, mida täpselt võib asjade sinnapoole kiskumises kahtlustada ja võibolla isegi seda, kuidas protsessi katkestada.

Vihastasin veidi aega tagasi kunagise täitsa hea sõbranna peale - tema õpib KAA! Tartus seda? Elu on kummaline, mis teha.

korraks kodus

Kellele see midagi ytleb, siis torkisin natuke yhte teatud Wikit. E"S", sinu täiendused eesnime-kujulise artikli alla on enam kui teretulnud.

Muidu... Toas on jahedavõitu, ilmselt peaks jooma kuuma teed ja kuuma kohvi, sest homme läheb pikalt, endale ei saa lubada kylmetamist.

Homme nimelt lähen taas Tartusse. Eile alles tulin sealt, aga mis teha, kui lõunaosariikides pidavalt mingeid asju toimub, kus ma tahaksin kohal olla. Vimane tantsuklubi oli väga vahva, kuigi ma ikka veel kurdaks selle õnnetu tantsu yle. (Seekord sai ka piisavalt valjult kurdetud, ei tea, kas yks sai vihjest aru ja kas ta kavatseb midagi ette võtta.) Aga eks seda näeb. Nädalavahetusel on tulemas Tartu rahvamuusikapäev, järjekorras juba eiteamitmes, asukohaga Tiigi 8. Kui kõik hästi läheb, saab laulda ja tantsida varaste öötundideni, kui mitte kauem.

Pyhapäevaste valimiste kohta on mul dilemma, aga see langeb võibolla ära, sõltuvalt sellest, millal ma Tartust Tallinna poole liikuma saan hakatud.

Tegelikult on ilmselt puhas hullus sõita mm... 10 tunni pärast Tartusse, kui on reaalne oht, et nii mõnedki neist saavad maha magatud. Aga ma sõidan ikka, yritatagu ainult takistada!

Rohkem suurt midagi olnudki. Võtan ehk nyyd ette ja loen eelmise postituse kirjutamise õhtul kirja pandud muid asju veidike ja kui need kuhugigi kõlbavad, saadan avarustesse ringi lehvima.

(Muide, juba paari õblukese W-artikli kirjutamine tekitab vastupandamatu vajaduse kõike linkida, kogu aeg. Siinkohal ma seda siiski ei tee.)

VSHL

Nii.

Nyyd mind võib põlata.

Ma muidugi eelistaks, et te seda ei teeks. Asi on tujudes, asi on faasides, asi on selles et aegajalt on hädasti vaja mingi yks või teine tuju ära reageerida, võimalikult ruttu ja võimalikult konkreetselt, et see käärima ei läheks.

Niisiis, ma kirjutan seda siin kõva nikotiinilaksu all purjus olles. Sest midagi oli kohutavalt vastupandamatut mõttes teha veiniklaasi kõrvale oma aknalaual istudes ja mõtiskledes suitsu. Ma, eksole, tavaliselt ei suitseta, ja yritan väga väga väga vältida selle harjumuseks kujunemist. Niisiis suur erand, mis kinnitavat väidetavalt reeglit. Lihtsalt, sest nii hakkab kergem. Sest siin tegelikult ju polnud kedagi takistamas. (See polnud syydistus.) Olin lisaks veel pagana hoolikas - hingasin ainult aknast välja ja kohe korjan kõik konid ka kokku, hommikul isegi need kaks, mis sõrmede vahelt aknast alla pudenesid.

Lihtsalt mõnikord tuleb siuke tuju, et peaks kõik oma terved eluviisid (jah, mul on tunne et mul endiselt on need...) põlema panema mingil kombel, ja elu kahest otsast korraga kulutama.

Mis sest, et kolmapäeval äkki saab targaks. Mis sest, et tegelikult see on jube, nii tervise kui moraali seisukohalt. Täna ma olen suvaline, täna mind ei huvita. Kui harjumuseks ei saa, peaks ju kõik korras olema? Aga võibolla ei ole siiski.

Yhesõnaga, õhtu "VSHL" ehk vein, suits ja Halb Luule.

Eks näis, kuidas ma ennast homme tunnen. Trykivigu teen hetkel tunduvalt rohkem kui tavaliselt, aga parandan ka tunduvalt tihemini kui harilikult. Aga täna mind ei huvita, täna sõitke kõik sinna. Sest mõnikord on seda ka tarvis.

Asi ei ole sugugi seotud kellegi teisega peale mu Yhe, kellest ei saa nagunii yle ega ymber. Asi ei ole seotud isegi isand P'ga, talle palju õnne kõikides tegudes.

(eks näis, kas see postitus jääb peale homset õhtut veel alles yldse, tegelt ei ole asjal ju suuremat mõtet...)

raamatutest ja veidi veel

Miski unitõbi on mind tabanud. Laseks kohe iga päev (või siis, eksole, öö...) nii 13-14 tundi jutti ja ylejäänud aja pysiks hea meelega kodus, jooks kuuma teed, loeks häid raamatuid ja võibolla teeks vahelduse mõttes veidi näputööd. Ideaalne oleks, kui seda saaks veel läbi viia kaminaga varustatud paigas. Reaalne on, et ei saa yldse.

Kooli ja töö kokku pooleteistkordne koormus sööb läbi. Kaalusin hommikul siiralt tööle lihtsalt mitte ilmumist. Õnneks tegelikult asi veel päris nii hull ei ole - see mõte oli, nagu ma kymme minutit ja Battery hiljem avastasin, tingitud põhiliselt eilsest, peaaegu magamata ööst. Lugesin põnevuskirjandust, mille Varrak oli ilusasse kõvade kaantega pakendisse pannud ja mida töö juurest laenata õnnestus. Milleniumi-triloogia teine osa läks lups! poole ööga läbi, kella sydaöö aegu alustasin, viiest pugesin unemaale. Ei jõua kolmandat ära oodata, aga endale ei ostaks. Suured paksud ja kallid on. Soome keelde on kolmas juba tõlgitud, eesti keeles pidi luureandmate järgi kusagil jaanuaris toimetamistöö hakkama selle kallal. (Andmeid jagas lahkelt K. Kaer, kes käis meile kõigile ilmuvaid raamatuid tutvustamas. Sellised yritused toimuvad ikka aegajalt meil enne tööpäeva algust. Nende kirjastuse omad on yhed huvitavamad, teised enamasti loevad maha juba varem saadetud teksti iga asja kohta.)

Loengud on väga huvitavad, eriti "Sissejuhatus erialasse"- asjad, kus näidatakse kaugelt ja antakse nuusutada erinevaid hiljem lähemalt torgitavaid harusid. Aga et raamatute juurde tagasi jõuda, peaks ära märkima, et loen uuesti läbi Hea Eesti Kirjaniku teoseid, valikuliselt. Ja mõtlen sinna juurde ikka sellest kolmkordkolmest, mis tuleks ära lahendada. (Jah, E., kui sa seda loed, siis sa arvad õigesti, kellest ma räägin:D) Ainult et kas olen mina rumal ja tähelepanematu või ma vaatan valesse kohta või muud, see ei paista ilusti klõpsadi kokku sobivat. Ei leia neid yhiseid jooni 1.2, 2.2 ja 3.2 vahel näiteks. Ometi võiks ju nagu oodata ja uskuda, et need on olemas. Tundub, nagu peaks seal siiski midagi olema.

Yhte teist elu juures oluline olnud kirjanikku loen ka, tykkhaaval jupphaaval raamathaaval. Ei teadnudki, (häbi tunnistada, lollus tuleks maha vaikida või kuidas see oligi, aga see on mu vaba märkmeraamat, endale tunnistan kyll...), yhesõnaga, ei teadnudki, et isand G. nii palju novelle ja juppasju kirjutanud on. (Juppasi võiks keerulisemalt öeldes olla näiteks "romaan novellides" või midagi muud sama kõlavat.) Vähemalt selle põhjal, mida ma raamatukogus nägin, paistab suisa enamus olema novellikogud ja nendega tutvumise ees mul on veidi hirm. Õnneks on vähemalt yks pealkiri veel enne ootamas, millest ma tean, et ta mitte novellikogu ei ole, enne kui nende juurde peaks asuma.

Miks ma seda kõike teen? Ettevalmistuseks? Pigem arvan, et mitte. Lihtsalt... loll on loll olla. Keel on neil ilus, saab igasuguseid huvitavaid võrdlusi, lausemalle, kujundeid laenata. Kuigi eks omajagu nostalgiat ja minevikuparandamist on seal ka. Sellist tyhja, mõttetut tyypi. Põhiliselt siiski tahan lihtsalt ennast harida.

Aga kui juba oktoobri Eesti valgusolud sellist unekust tekitavad, (ja kust mul siuke nähtus yldse kylge on tulnud, varasematest aastatest seda justkui ei mäleta), siis ei taha mõeldagi, mis tuleval aastal samal ajal võib saada. Ega ma muidugi ette ei tea, mis yldse saama peaks, aga see konkreetne kui on siiski väga köitev mänguasi.

Kuidagi väga rahvalik-omamaine on tänane päev olnud.

Esiteks värvisin ära oma esimesed taimsed lõngad, täpsemalt yhe hiiglasliku vihi (600 gr!) jagu materjali angervaksaga. Peitsimata. Eks ta yks mittemidagiytlev pruun on, aga hammas sai verele. Peab uurima, kas saaks suveks kusagilt miskise paja ja kolmjala - õues lõkke peal on seda siiski nii mitu korda säästlikum teha.

Teiseks mängis raadio, mille vanemad käima unustasid, padespanni. Täiesti ehtsat. Ilusat.

veel midagi

Vahepeal tabasid mind Hallus ja Masendus, ning kahjuks pole nad siiani kuigi kaugele jäänud. Õues on sygise kõige vastikum osa, kylm, tuul, vihm. Talveriietega käimiseks oleks veel justkui liiga soe, aga kevadsygiste asjadega hakkab khylm. (Nii, ilmnes, et ma ei tohiks ekraanile vaadata, kui imelikke sõnu kasutan. khylm ei näe eestikeelse sõna moodi välja, yldse mitte.)

Mis ma siis täna tegin... tööd tegin, mida muud. Aga sõrmed on ikka veel jäätykid ja varbaid ähvardab sama saatus. See on see osa sygisest, mida ma ei salli, puhas porikuu tõesti.

Koolist ma ei taha rääkidagi, sellega on kõik jälle nässus. Või siis ikka veel, sõltuvalt kursisoleku astmetest.

Aga kolmapäeva ootan, nagu ikka, ainult veidi suurema innuga seekord.

Polegi midagi öelda tegelikult, lihtsalt viimatine tekst oli ajast maha jäänud.

puhand

Mitu vaba päeva järjest on 1)peaaegu ununenud ja 2)ääretult mugav lõbu. Nendest järldub, et:

Keegi peaks Lumetihase mälu puhtaks pesema, see pisike linnuke nägi nyyd selliseid pilte, mida ta kõrvalise abiga kyllap unustada ei suuda. Ma pole veel vaadata julgenud.

Kui on kavas minna kuhugi, kus puhub kõva tuul, on tark ennast enam-vähem soojalt riidesse panna ka praegusel aastaajal juba. Moosisin isand P. (hih) autoga sõitma ja käisin P. poolsaare peal. Mõnusad kõrged kohad, mhm. Kõige stiilsem oli vist siiski see, kuidas auto seest mõnevõrra puhtamaks sai (aga ega see ilus ei olnud, ärge järgi tehke): auto jäi seisma risti tuulesuunaga, ja mõlemad esimesed uksed said korraga lahti tehtud, puhtast ettevaatamatusest. Tulemus - tuul puhus otse läbi auto ja võttis mingi portsu vedelevat sodi kaasa.

Liiga kaua voodis vedeleda ei ole hea. Uniseks teeb.

Ma ei peagi homme kuhugi minema ega midagi tegema. Kuigi võibolla oleks minust ilus töö juurest läbi astuda, sest mulle tuli alles nyyd siia kirjutades meelde, et ma lubasin seda teha.

Elu on, teate, täitsa ilus.

Mida veel... mõtted juhivad elu. Ma ei ole ainuke, kes nii arvab, ja kui midagi piisavalt väga tahta, siis see läheb tõeks.

Selline veidi hyplik aruanne seekord.

aige

Ja mul on uus ja ilus haigusvimm. Ilmselt sain tantsuklubis veidike kylma, nyyd tuleb uuesti terveks saada. Kurk on kibe ja tomat on punane.

Väsinud olen ka, ja kehatemperatuur oli töö juures madalavõitu, ehk peaks päeva tänaseks lõppenuks lugema. Aga mõned asjad tahtsid ära märkimist.

Näiteks see lugu päevalehtedega. Tulin eile linnast kodu poole (elan kyll Tallinnas, aga kõik, mis ei ole kesk- või sydalinn, käib paiganime järgi. Kui ma lähen kuhugi, siis kui see on midagi linnasydamest väljaspoolset, siis ma ytlen et ma lähen välja, või... Nõmmele, Kadriorgu, kuhuiganes. Kui ma ytlen, et ma lähen linna, siis ma lähen kesk-, vana-, sydalinna. Imelik, aga nii on.) Niisiis, tulin linnast kodu poole ja vaatasin, mida ymberkaudsed aias kasvatavad. Ja pean aru, kas päevalehed on söödavad, ja kas nende sisse midagi hakkliha-riisi täidist pakkida ja pakikesed ahju pista, oleks hea mõte. Kõnnin veel natuke ja peatan ennast - oot-oot, neid vist ikka päevalehtedeks ei nimetatud. Kysimus suurele ringile: mis asja ma ometi söödavaks pidasin?

Päris ebameeldiv värk see kurgivalu. Ommikul algas. Maailmakirjandusest jäin ka jälle ilma, sest tööl pidi olema. Kauaks ma sinna siiski ei jäänud, kylmavärinad ja kuumahood vaheldumisi andsid teada, et ma parem mingu kodusse ära. Lubati õnneks ka. Aga homme ootab rahvaluule, mille kodune ylesanne mul jälle tegemata on. Eks see sutike nõme nagu on, aga ma võin ennast lohutada sellega, et raamat, mille yhest peatykist tuli kokkuvõte teha, on mul olemas ja peaaegu et läbi loetud. Mis on ilmselt rohkem kui teised öelda saavad. Ja ei ole teada, kas õppejõud ka sellest lohutatud saab.

Oh kaev-kaev-kaevuke.

uuendan

Aga mul on uus rõngas! Ilus roheline asjake ja ehk on tast kunagi kasu ka.

Teine tore asi: ma vtsin viimaks ometi kätte ja õppisin ära, kuidas panna Lumetihane täpitähti kirjutama minu eest. Numbritega läbi ajada on kuidagi tyytu.

Kolm tulevat päeva olen järjest poole yheksast viieni tööl. Ja tuleval reedel-laupäeval teenin tulevaks kuuks lisaraha - poole kuu palk poole kohaga töötamise eest on natuke liiga vähe siiski. Kuna laos on inventuur käsil, vajati sinna abilisi, nii et...

Viimati Tartust Tallinna poole hääletades sattusin lõpuks eriti uhke kiire auto peale... Mille juht muidugi kiirust maksimaalselt ära tahtis kasutada. Suur enamus teest möödus 120-130'ga ja mõned möödasõidud olid ikka nii napid, et kyyned pidi peopessa suruma. Mis teha, kallis auto tagumiku all viib mõnel mehel mõistuse peast. (miskine Volvo linnadžiip oli, ilge hulga lisafunktsioonide ja muu sellisega, sisseehitatud telefon näiteks)

Põhiliselt olen tubli, ainult loengutes kohal käimisega on just nii nagu on. Pooleldi syydistan tööd, aga vähemalt teise poole eest vastutavad tantsujalad.

Mind on tabanud mitmekylgne otsustamisvõimetus ja võibolla ka ylepinge. Ylepinge yle veel kurta ei tohi - kui kõik läheb mu tahtmise kohaselt, käin ma edaspidi põhimõtteliselt iga päev koolis või tööl. V.a. umbes yks nädalavahetus kuus. Mida on pagana vähe, aga millest peab piisama.

Otustusvõimetus maksab ilmselt homme kätte, kui mul ei ole õigeks hetkeks asju valmis pandud, et viimase loengu lõpust ära hiilida ja Tartu bussi peale lipata. Tantsida tahaks noh...

Ja võibolla on isegi hea mõte ennast ribadeks rabeleda. Millal siis veel kui mitte nyyd? Töö, kooli ja harrastuste yhest käest osavasti teise loopimine peab saama harjumuseks, sest siis tekivad lõpuks ka mõistliku suurusega pausid nende vahele, ja võibolla võime bussis magada. Suvalises asendis ja õiges peatuses yles ärgates. Ja midagi on ju sellest ka õppida. Ja... seda ja teist ja kolmandat.

Tahaks vahepeal kusagil mujal olla kui kodus. Ma tean kyll, mida vaja oleks, aga seda pole saada kusagilt.

Tahaks kapatäite kaupa keskkonda. Ja mitte suvalist vaid kyllalt spetsiifilist segu folkloorist, keelest ja sellest, mida see kõik tähendab, pluss näpuotsaga infot mõõdetamatu-kaalutamatu kohta ja palju teravat huumorit. Veidi võib maitseaineks pävapoliitikat ja majandust ka juurde panna, aga see pole oluline. (Poleloluline. Hih.)

Tahaks kaminat ja teed ja head raamatut. Ja kollaste kase- või pärnalehtede sahinat varahommikul jalagade ymber. Tallinnast olen ikka veel vaimustuses. Tallinn on su vastu hea, kui sulle juba kusagilt kandist natuke tundub, et sa siia sobid. Kui kogu aeg ennast kohatult tunned, siis ei saa, siis ei tööta. Kui juba natuke sobib, siis see võtab enast kiiresti järjest kiiremini ja kõvemini käima. Umbes nii, et kui kiikuvale kiigele õigel ajal hoogu juurde anda, ei pea seda yldse väga palju tegema, et ta aina kõrgemale kiiguks. (Näitesse sobib paremini laste istelauaga kiik, millele täiskasvanu tagant hoogu juurde lykkab.)

Mul hakkab tekkima mingi tunne, et ma pole piisavalt hea. Noh, et ma olen lyhike ja paks. Ma tean väga täpselt, keda selles syydistada saab, ja ma muretsen ta pärast natuke, sest kui selline pikk ja sale tegelinski endast nii arvab nagu ta kirja paneb, siis see ei ole päris adekvaatne võibolla enam. Ja muidugi tuleb sinna uurde, et kui sellistes proportsioonides endaga rahul ei olda, siis mis veel mina peaks tegema? Kohe kaevu, ilmselt. Naljakaks teeb asja see, et aegadel, kui ma veel hullemas vormis olin, ma selle pärast yldse ei muretsenud. Ja nyyd ei ole ka muutunud mitte mõõtmed, vaid suhtumine. Selga-jalga lähevad endiselt needsamad riided mis ennegi, kohati väiksemadki. Kyllalt nakkav see enesekriitika.

Aga et veidi positiivsemalt lõpetada - ma olen jälle hakanud huvitavaid unesid nägema. Punkt.

võeh

Enesevaimustusega koos ka ei pidanud, tuli välja. Endast on hale ja vabandusi ei jõua syle ja seljaga ära vedada.

Molutasin pool hommikut ja tegin teise poole ajast mitte midagi. Tulemus: rongile jõudsin trolliga, jooksuga ja ylinapilt. Kui ma olin just kindlaks teinud, millise rongi poole kiirustada, pani vajalik sõiduvahend uksed kinni. Kujutluspilt endast tol hetkel on kyll filmistseeni vääriline - vaatab, silmad lähevad suureks, uskumatust tilgub igast avausest - ja jookseb kinniste ustega rongi poole. Õnneks oli rongi jaamapoolseimas otsas keegi vanamees, kes tahtis veel seltsimeestele head aega öelda ja uksed avanesid taas otse nina ees. Lipsti sisse, kyll vaguneid jõuan seestpoolt ka vahetada. Ja siis teatab elekrooniline hääl, nagu ikka, et järgmine peatus on Lillekyla. Ma ei jõudnud oma juhmust ära kiruda - tormata Baltasse viimase hetkega, kui oleks rahulikult võinud veel tassi teed juua ja siis rahulikult lähemasse jaama minna. Pole harjunud, mis teha.

Aga terve rongisõidu aja paisus vaikselt närvilisus. Närvnärv. Väganärv. Kyysi enam polekski, kui mul oleks kunagi olnud poolgi harjumust neid närida. Juhe jooksis kunagi vahepeal märkamatult nii lõplikult kokku, et uuesti "tegin silmad lahti" alles kellegi palve peale talle öelda, mis asi see seal kahvli otsas on. Hea lihtne kysimus olemuslikust kyljest ja mõistuse uuesti tööle jooksutamise tarbeks väga sobiv. Siis hakkas häbi. Ebasotsiaalsuse ja ebaviisakuse ja ebasõbralikkuse ja kõige muu pärast. Siiani on. Yhtlasi seel mingi koormatäis vabandusi kõigile, kes arvavad et võiksid neid saada. Kiirete järskude ja kindlate vastuste eest näiteks, mis mulle tavaliselt omased ei ole, ainult sellele kyljele, mida võiks kuidagi pooleldi õpituks nimetada (vastata kysimusele enne, kui see lõpetada jõutakse, ei tundu väga viisakas. Samas on selle harjumuse-omaduse nakkusallikat ka väga mitmed ebaviisakaks nimetanud, nii et...)

Ähh. Igas tahes on nyyd selge, et alkoholil on ka yks väga suur ja varem avastamata miinus minu jaoks: uni tuleb nii uksest ja aknast, et anna abi. Järelikult vältida.

Hea kyll, las olla.

Tänane päev on selle eest täielikult asja ette läinud. Ma tunnen ennast tubli ja tegusana, sest muude asjade hulgas olen ma suutnud toas oleva segaduse kahandada suuremalt osalt ainult yhe hunniku kujule ja muust asjast vabanemine andis paaalju ruumi. Prahti on kõige koristamise käigus tekkinud juba pea meetrise prygikoti täis, nii et kotisuu ulatub parasjagu kokku, aga siduda enam ei saa. Ja mis kõige toredam - ma istun taas arvutiga oma kirjutuslaua ääres. Nii hea on, kui ei pea enam selle taga kyyrutama ja jaladele ebamugavatest sundasenditest parajasti parimat otsima. Trykivigade hulk on ka tunduvalt vähenenud. Hea on.

Ja kuidagi soojendav on saada keset päeva lyhiaruandeid teiste inimeste seiklustest võõrastel maadel.

Nyyd on mul plaanis teha midagi, mida siin majas veel tehtud ei ole - pool ööd yleval olla ja halbu arvutimänge mängida. Halbu selles mõttes, et ilma suurema graafikata, ilmselt tasakaalust väljas tsivilisatsioonide ja puudulike arenguvõimalustega. Aga las olla, lahutab meelt (lahutab meele ära, muidu ma mõtlengi liiga palju...).

Ja homme ootab mind töö (aga võibolla midagi veel?).

uuendus

Manustasin just nyydsama annuse enesevaimustust. Seda oli kyllalt hädasti tarvis ka muidugi, ilma ei peaks täna ehk vastu. Aga, aga, aga.

Ylikool on huvitav-harjumatu-kergesti harjutav, kui ta ainult veidi teise koha peal asuks. Sest see aitaks vältida olukordi, kus ma jalutan yle tee ja keset sõiduteed juhe kokku jookseb, nii et peab "restardi" tegema. Noh, närvidele käib et nii kergesti rivist välja lasen ennast lykata, eriti kui suuremat põhjust ju nagu polekski.

Mida on olnud? Näiteks leidsin mingi hetk mööda Tartut kõndides yles yhe ukse, kuhu peale oli kirjutatud EYS (kirjapilt muutmata. See mu tähelepanu tõmbaski, ma ei ole tegelt harjunud, et ypsilonlus ka mõnest muust kohast peale eratekstide vastu vaatab.)

Näiteks avastasin, et yks õppejõud peab eesti kultuuri aluseks ristiusku ja Piiblit. Tundub arvavat, et ilma sakslaste tule ja mõõgata elaksime endiselt puu otsas. Lootust o, et ehk ta järgmistes loengutes keskendub rohkem ainele, mida lugema peaks ja vähem vabandamisele, et Piibli sinna hulka võtab. (Tegemist antiikkirjandusega.)

Näiteks avastasin, et yks teine õppejõud, kelle kohta ma olen varem saanud vastuolulist infot, on tegelikult väga muhe ja inimlik.

Näiteks avastasin, et yks kolmas õppejõud on väga huvitatu inimeste päritolust, täpsemalt kodukihelkondadest. Sain teada, milliste kihelkondade alla kuuluvad mõnedki Eesti linnad, millistel on omad kihelkonnad ja millistel pole neid mitte. (Tartul ei ole, Haapsalul ei ole, aga Rakverel jällegi on.) Yhtlasi tundub, et tegin õigesti, kui nimetasin oma põhiseost mõne kihelkond-yksusega eraldi ja sõnastasin ema ja iseenda talina-päritolu kihelkonnaväliseks. Yhtlasi suudab seesama õppejõud vähemalt teksti maha lugedes kyllalt erinevaid mureid rääkida. Häälekõlast on kohe kuulda, kas tegemist on läänepoolsete või lõunapoolsete asjadega. Väga vahva oli.

Näiteks avastasin, et yks tuttav tartlane on koos oma emaga saanud valmis yhe ettekande täitsa huvitaval teemal. Tore inimene on, kasvatab koeri. Peaks ta käest selle asja materjali kysima, sest otse loomulikult ei saanud ma seda kuulama minna. Äkki annab, väärt proovimist.

Tantsuklubi on uuesti pihta hakanud. Tantsuklubi on endiselt sama tore kui varem ja kolmapäevaöine linn on peaaeg parim asi ikka veel. Endiselt ei ole Tallinna tantsuklubis yhtegi meesterahvast, kes viitsiks mu lemmikut tantsu piisava hooga tantsida, kuigi yhe teise tantsu osas keerles päris kõva duett-duell. (Mis oli ylivahva, mis siis et võttis rohkem läbi kui kunagine soojendusjooks trennis.) Käisin korra ka Tartu tantsuklubis, tuleval nädalal lähen kindlasti uuesti, ainult et ilmselt peab bussiga sõitma. Loeng lõppeb liiga hilja, et häälega kuhugi jõuaks.

Uuest nädalast, st, esmaspäeva hommikust, lähen jälle tööle. Puhkus on möödnud hirmus kiiresti, kuigi mõnda asjalikku on ka tehtud saanud. Edasi tuleb ilmselt veel veidi koristada, kui ma tagasi koju jõuan, ja siis isa ära moosida, et see raamaturiiul ykskord ometi olema saaks. No väga hädasti on teist vaja ikka.

Ja... noh, elu läheb edasi. Ma ei ole kindlasti see, kes ma olin pooleteise aasta eest, ma kohe tunnen erinevust, nyyd tuleb seda vaikselt avama hakata. Sest nii tundub hea ja õige. Aga väga vaikselt, väga ääri-veeri, sest see, mida ma teen, ei tohi olla aru saadav.

Võibolla on seegi juba liiga palju öeldud. Arvake, mis tahate - ja kes tahab mind rumalaks minevikku kinni jäänud ulliks pidada, lasku käia. Ma ei ole yldse täitsa kindel, et see vale mõte oleks. Aga ma pean proovima. Ma ei saa teisiti. Ja nyyd on minu aeg. Iseseisvuse moodi sygis, preilisygise-sygis (mis on preili Sygis, võib praegu mainimata jääda, las olla huvitav), poppinsite-sygis ja selle Dagö laulu sygis. Kuigi vim ei ole veel kylm ja igapäevane ja veel on õhus suve, on sygis täitsa olemas ja ma olen ennast parajasti täis. Yleni viimase võimaluseni iseennast täis, midagi pole yle ja midagi pole puudu. Ja see on hea, kui mitte isegi kõige parem.

sygis

Aktus oli.. mm, omapärane. Oleks ju võinud arvata, et kõik tulijad on tõsised akadeemilised noored inimesed, kes kuulavad ka, mida räägitakse ja nii edasi. Pidin aga tõdema, et need on lihtsalt inimesed nagu gymnaasiumiski. Lobisevad ja sumisevad ja tegelikult ei ole väga huvitatud asjadest. Aga kuna kooli oov oli suur ja kõlarid vist veidi paigast ära reguleeritud, ei olnud mitte midagi kuulda ka sinna, kus mina seisin, nii et tuli suminale ise kaasa aidata.

Tegelikult... Ma peaks kilkama, et mul on hea tuju ja käsitöö edeneb vahelduse mõttes hästi ja homme saab tee äärde minna ja uue seeliku saan valmis (kindel kõneviis, st, kindel kavatsus.) ja ylehomme on infotund ja... Aga tegelikult ma kilkan oma heast tujust põhiliselt selle pärast, et ma kõnnin nii palju rohkem kui varem, et see on täiesti emotsionaalselt näha. Kõndimine hoiab mind terve mõistuse juures, kuid toob kaasa mõned probleemid. Inimsed kipuvad hakkama segi minema, keelekasutus areneb mingis suunas. Kas positiivses, pole ma veel otsustanud.

Ja õieti peaks hoopis kehva luulet arvutisse toksima. Kohe asun asja kallale. Vist.

minakadu +muud

Avastasin eile pika vestluse käigus, et kunagi vahepeal on kuhugi kaduma läinud yks oluline asi mu maailmapildist. Puudust ei tunne.

Nimelt olen ma vist jäänud ilma mingisugusest mõtteoskusest teemal mina ise. Kunagi see oli olemas - mingi asi, mille kohta ma võisin sellist fraasi kasutada. Nyyd... noh, ma vist olen sibulaks või d20'ks hakanud. Paljutahulisemaks. Olukorra jaoks sobiv tahk, iga olukorra jaoks võimalikult hästi sobiv, ja võimalikult yleni seda olla. Tee ääres seesamanegi, EM, metsas-matkal-seina peal yks omadest ja tugev ja osav. Linnas enamasti villase palituga tudeng, teatris miski graatsiline naisolevus. (Eelmises lauses sõna palitu on ääretult oluline, seda ei saa mantli vastu vahetada ilma et kontseptsioon muutuks.) Ja ykski neist ei ole mittemina, need on ainult erinevad kyljed.

Mingid asjad on veel muutunud. Yletunamullune sygis on tagasi tulnud, yksi mööda linna käimise sygis. Jälle kord. Eelmine aasta ta tuli ka, aga see aasta ma tena mis ma pean tegema, et see pysiks. Ja ma tean, mis ma pean olema, milline ma pean olema ja kuidas seda saavutada, et asjad töötaks. Töötaks nii nagu ma tahan.

Ja et asi liiga asjalikuks ei läheks, siis rägin seda ka, et kavatsen endale mantli hankida. Nyyd ma tean kust ja mis kroonloomade eest umbes, ja kyllalt täpselt ka seda, millise. Eraldi enda jaoks tehtud, ent mitte rätsepamantli, seda ma endale lubada ei saa. Kyll aga tundusid selle kohakese asjad piisavalt kvaliteetsed, et mind aastate kaupa teenida. Eks järgmise kuu alguses näeb, kuidas ja millega ma hakkama saan.

Järgmise kuu algus... ootan. Siiralt ja tuliselt ootan juba. Äkki saan midagi huvitavat teada.

Loen ka palju. Kavas on lugeda umbes raamat paari päeva jooksul, kuni hetke lugemist ootavate asjade nimekiri (mida ma töö juures säilitan) veidi mõistlikumasse pikkusesse lyhenenud on. Praegu on pooleli "Midagi sulle öelda". Ylejäänud Kureishi asjade kohta veel ei tea,hetkel jätab veidi kylmaks - on loetav, aga ei midagi ylierilist.

Raamatutega seoses tuli muidugi meelde et ylemus ikka veel ootab tellimissoovitusi mu käest. Vihje: kui tuleb järsku midagi ingliskeelset pähe, mis võiks olla Eestis poest saadaval, siis võib selle siia yles märkida.

Sellest vist piisab praeguseks.

tegelikult...

Tegelikult oli Mytofest nyyd ära, sain sealt tulevaks märtsikuuks yhe olulise asja ka muuhulgas (ja jätsin myyjale imeliku mulje, oojaa...), aga põhiline on see, et seal oli kylm ja märg. Ja muinasinimeste rõivastus tõestas end taas.

Mis tuletab meelde, et ma vist ei ole kirjutaudki sellest, kuidas yks põhjaeestlane, kes Karula-kandi keele võõrkeelena ära on õppinud, tekitas mus hämmastust, kõneldes seelikurõivast, mis talle (vist) kingiti. Ma ju põhimõtteliselt tean kyll, et sõnakolmik kangas-riie-rõivas erineb Eesti piires oma tähendustelt täitsa mõnevõrra, aga seda kasutuses kuulda on siiski naljakas.

Tegelikult ma ju tahtsin millestki rääkida ja tööt tulles mul oli see veel meeles, aga nyydseks on läind.

eluke

Jutustada võiks sellest, kuidas ma võõra ingliskeelse naisterahva Kompressori juurde aitasin (teed ei suutnud juhatada, nii et võtsin ta sappa ja viisin koale, Vabaduse väljakult) ja mõned linna legendid rääkisin (noh, legendid linnast, mitte need tänapäeva muinasjutud... ei kirjuta valesti:D).

Jutustada võiks sellestki, kuidas ma olen pooles paanikas, sest roheliste kaantega pisike taskuelukas, mis sisaldas poolt mu elu ja miljonit vajalikku telefoninumbrit, on kuhugi kadunud.

Ja rääkida võiks ka sellest, kui äge on hommikul jalgsi tööle minna, kuidas see raha säästab, närve hoiab ja tervisele hea on.

Rääkida võiks isegi sellest, kuidas ma vahepeal linnas ikka yhte või teist inimest näen ja aegajalt töö juures närvi lähen (kui nii leebelt saab nimetada seisundit, kus käed-jalad all värisevad ja pulss peksab nagu oleks maratoni jookst).

Võibolla võiks lähemalt rääkida ka kogu sellest tulevast nädalavahetusest koondnimega Mytofest ja miljonist pluss yhest asjast mis selleks veel vaja teha on.

Ei teeks paha jutustada ka sellest, kuidas ma yhest kassa-arvutist enda luuletuse taasleidsin (sirgeldan sinna mõikord õhtuti midagi, enamasti korjan kohe pulga peale ära... See aga oli juba poolest pärnakuust seal, ime et keski avastanud pold...)

Jutustada võiks isegi mehest, kes mulle töö juurde tuli ja teatas, et on eksortsist ja mis ta siis tegelikult oli.

Aga tegelikult ma ei tea, ei tihka, ei jaksa, viitsi ega jõua. Ei tea, kas hakkab see märkmikukujuline nali ennast ammendama?

yldse mitte asjast

Olen olnud kohutavalt laisk ja siia mitte midagi kirjutanud.
Selle asemel olen täitsa tuhande lehekylje kanti teksti lugenud ja mõned read ka ise ylesse märkinud, suuremalt jaolt loetuga seoses. Leidsin nimelt väga hea raamatu, mis mulle ka meeldis. (Väga hea raamatu, mis mulle niiväga ei meeldi, parim näide on Kingi "Tume Torn", aga sellest ma olen juba rääkinud.) Teoses, millest ma hetkel palju rohkem ei räägi, on meeletu kogus lume ja lõkke ja vannete ja kindlameelsuse ja vastupidamise halli romantikat, kõike seda au ja truuduse osa, mis on mulle hirmus sympaatne. Ja noooooh, ma vist avastasin sealt maailma parima huumorimeele yhtlasi. Võib yritada ära arvata, millega on tegemist, pakkumised saab kommentaaridesse jätta. Kui keegi välja mõtleb, siis ma luban, et võtan ka seni paberil oleva jupi teksti ja kirjutan arvutisse ymber - selle, mis ma poes selle teose kohta kirja panin.

Olen käinud folgil. See möödus suhteliselt syndmustevabalt, tuttavaid oli kuidagi hirmus vähe kohal (Rahvast, see tähendab, aga neid ei saa selles syydistada, nad on mööda ilma laiali ja muud sellist.), aga pinget natuke oli. Mida oli ka arvata-oodata. Käisin muuhulgas kuulamas, mida Mikita Ööylikoolis räägib. Suurt midagi uut sealt ei tulnud, aga täitsa muhe oli sellegipoolest. Kahjuks oli kyllalt varane äratus (kell neli tund aeg yleval, kella seitsme, kaheksa ja yheksa aegu aga ärkamised et kella vaadata) ja ringisebimine mu nii ära väsitanud, et ei julenud enam öötantsimisele jääda. Mida sa tantsid kui iga paari minuti tagant näitad partnerile oma kurgumandleid ja tarkusehambaid, või tsiteerid Merry Brandybucki (oli vist tema...), kes ytles, et kui ta veel korra haigutab, läheb tal pea pooleks. Suur väsimus kulutab muuhulgas ka naha õhukeseks ja suurendab selle kaudu emotsiooniamplituudi, mis antud olukorras oleks saanud ka väga kehvasti lõppeda.

Olen tööle tagasi läinud, aga sellest ma juba rääkisin.

Kooli sain ka sisse, ei mäleta, kas see on kirja pandud või mitte. 210 soovijat, 21 tasuta kohta, ja sellest rahvahulgast olid mul kaheksandad tulemused. Pole paha, ytleks Reiljan, aga mina ytlen et ma päris sillas siiski ei ole. Yks kooliõde ja endine naaber sai ka sisse. Eesti filoloogiat siis.

Vahetult enne Mytokat ootab mind väga tõenäoliselt seitse järjestikust tööpäeva. Need oelksid muidu vaba päeva poolt kahte jakku lõhutud, aga vaba päeva ma vahetan kolleegiga ära, et ikkagi reedel Mytokale pääseda. Või siis neljapäeva hilisõhtul, mis pole ka palju kehvem.

Ja enne Mytokat ootab mind muuhulgas ka see, mida ma paregu kohe tegema hakkan, nimelt paela-ja vöötegu. Ei, enne tuleb angervaksad keema panna.

*

terakesi vol 2

Kirjutaks siis midagi huvitavat. Siia. Kahjuks said huvitavad mõtted eile või yleeile otsa töö juures. Töö häda on selles, et selle puudumisega on liiga lihtne harjuda. Jalad lõid juba esimese peale-puhkust-päeva teiseks pooleks tuld välja talla alt ja tänasest ma yldse ei räägigi. Pidevalt inimestega suhtlemine väsitab jälle - vahepeal nagu ei häirinud eriti, aga nyyd on see tagasi: tuled koju, kobid ylesse oma MM-tuppa (ai, õõõite magusaks läks see kiitus alles peale filmi ära vaatamist, vihjeks sõna käpakala) ja vahid raamatuga tõtt. Koera, kes hiiirmsasti mängida tahaks, ja kassi, kes vähemalt sama hiiirmsasti sylle ja kaissu tahaks, saadad puu taha, sest Ei Jaksa lähema paari tunni jooksul millegiga suhelda, k.a internet. Nyyd ongi kell juba umbes kolm tundi hiljem ja ma vist olen kõik majaelanikud poolpahaseks ajanud oma äratorgi-meetodil vestlusega. Aga endal on palju rahulikum. Nyyd on juba viisakas olla ka. Vedelesin õues võrkkiiges ja puha, kahju ainult, et see yhena esimestest asjadest õhtul varju kätte jääb.

Tegelikult ma pean hirmus edevat plaani õmmelda ja võibolla tikkida riidest, tapeet sisse tugevduseks, kaaned sellele uhkele raamatule. Mustast villasest ja villase peentikandiga. Ilus see ilmselt olema-tulema ei saa esimese raksuga, ma veel ei ole piisavalt osav. Aga tõesti-tõesti, peenvillane piiiisikese synteetikalisandiga lõng on umbes miljonis värvitoonis myygil otse vanalinnas, Viru tänaval selle imeliku klaasist ja puust monstrummaja kõhu all. Ja ilus tugev on ka, ei lähe kohe esimese pealevaatamise peale katki. Kohe mõtlen, et kas prooviks miskit paela ka tast teha, sest materjal on parasjagu see, mida ma varem otsisin. Seda konkreetset paela nyyd muidugi enam vaja ei ole, yritus sai mööda ja ei tea kas neid enam tuleb (ohniu, nuuts-nuuts, *plörr*, nii ilus asi oli ju, ilus ja hea igast kyljest).

Igast hirmus edevaid plaane on mul muidugi hirmus palju. Aga suurem osa neist on olnud juba päris tykk aega, lihtsalt läheneb yks suuremaid tähtaegu-ymberkorralduste hetki mu aastaringis, nimelt sygis. Iseenesest oleks neid asju kevadel tunduvalt loomulikum-loogilisem ja parem teha. Siis nad suuremalt jaolt tekivad ka. Aga talv kipub kevadeks kasvama kuidagi pisitasa, et ei ole yhtegi konkreetset verstaposti käepärast, millaks midagi tehtud võiks saada. Juuni algus ei sobi, selleks hetkeks on kevad juba ammu käes ja pool suve ka. Lihavõtted ehk sobiks, aga selle koha peal seisev post on kaugelt liiga pisike ja ebaoluline, lihtsalt mõned vabad päevad kõige muu seas. Suur ristipäev kõlbaks paremini, aga on ka veidi liiga kaugel suves, sest mu kevad algab ikkagi koos kase hiirekõrvade või pigemini lumikellukestega. Esimene september on selles mõttes kuidagi määäääratult konkreetsem. Suurema osa mu elust (kui järgi mõelda, siis iga aasta peale seda kui kooli läksin), on 01.09 olnud see päev, kust tuleb ennast kätte võtta ja uut moodi elama hakata. Isegi oma pragusele tööle läksin sellest päevast. Nii seegi aasta. Kevadel vajub igasugune distsipliin nõrgaks pikkamööda, suvel ludritad ja reisid... et sygiseks omad kondid uuesti kokku pakkida ja Inimeseks Hakata. Imelik tegelikult, sest looduse aastat ma tajun endiselt kevadel hakkavat.

Ajee. Kass käis yle klaviatuuri ja sõi mõned sõnad ära, sest seisis kustutamise klahvi peal. Hmmm... sõnu söövad kassid, hee. (Mõtleme nyyd kõik kooris, kas sfinks on kass, eriti kui ta on sylesuuruses, ja kas raamatulehtedega koos ka sõnu syyakse/näritakse/lutsitakse. Vabandust, aga syydistage Gaimanit.) Teeeegelikult ma tahtsin ka yhe pildi postitada, aga see tuleb hiljem, kui ma miskisuguse telefon-arvuti sideme ylesse panna viitsin.

SAIS ytleb enne homset tähtaega siiani veel, et minu taga ootavad sisse saamist 200 inimenti, minu ees aga 7. Hirmus mõeldagi.