miks nad sedasi teevad vol2

Et segadus minus oleks täielik, saime me täna teada omad graafikud vähemalt uue aasta esimese nädala kohta. Minul ilutseb seal suur hulk puhkamist. Sylle kukkunud. Palumata.

Yhtlasi tähendab see, et mul avanes ootamatult võimalus minna uut aastat vastu võtma Tallinnast välja. Kaugele. Igasugusest levist ysna välja. Aga et võimalusest kinni haarata, tuleb olla kiire ja see tähendab, et kui mul oli saadud luba minekuks (sedakorda mitte vanematelt), hakkas peale sebimine. Piletid, teised piletid, öömajad, rahad, värgid-särgid. Õnnestus. Aga homme tuleb ysna oravarattaline päev, sest lõuna aegu tuleb jõuda panka ja lõngapoodi ja syya, ja peale tööd tuleb joostajoosta bussi peale, et pilet enne ära osta kui see broneering vabaks antakse. Ja internetist ei saa ju ometigi osta kui raha tuleb alles hiljem. Ja seda ja teist ja kolmandat, ja siis heliseb telefon ja inimene tahab neljandat ja selle kõige orgtöö vahele tuleb ema kurja häälega et tulgu ma ometigi sööma.

Ja lõpuks on ikkagi nii palju asju mis tegemist vajavad ja nii vähe aega ennde tegemiseks.

Ja siis peaks mainima, et keerulised olukorrad jalutavad ise kätte. Neid ei pea yldse otsima ega tekitama. Aga see oli kyll ilmselt ainult mu isiklik probleem seekord. On juba kord nii, et kui ma olen kliendi isiku pärast närvis (sajal võimalikul põhjusel, tuttavana tunduv nägu, tuttav hääl või võimupositsioon näiteks), siis ma teen eriti nõmedaid naljakillukesi ja irvitan ise nende yle, muutun yliagaraks ja koperdan selle tulemusena (või teevad seda mu sõrmed humoorikate tulemustega tšeki peal) ja/või yliabivalmiks ja näen hulga vaeva ja viidan aega, et kasutada mignit programmi võimalust, mida kliendil tegelikult tarvis ei ole ja mida tavaliselt kunagi ei tehta. Enamasti katastroofiliste tagajärgedega, näiteks jooksevad selle peale pooled kassaarvutid kinni. Suurepärane.

Ja siis peaks... võtma ja asjad ära pakkima, muidu ma kylman homme ja ylehomme ja nii ära. Näiteks.

uuesti

Mis toimub? Ehk on asi ilmas või viimase aja ohtrates vabades päevades, aga miski tardumus on yle läinud. Kohe teeks ja toimetaks ja oleks ja elaks. Kohe loodaks ja rõõmustaks, kohe looks ja iluleks. Teeks seda ja teist ja kolmandat, ja läheks sinna ja tänna. Mõtleks seda ja kahekymnekuuendat, kui sõnad ennast kätte annaksid mõtete tagant. On jaksu ja tahtmist. Mis, kas tõesti juba kevad? Aastavahetustki pole veel olnud.

Jõul jäi ära, minul isiklikult. Ega ma puudust ei tunnegi.

Aga kohe ajaks asju ja korraldaks. Isegi korrastaks. Kasvõi korraks. Aitab kyll soojateetalveõhtutest.

Aga mis märtsis(t) saab, jätaks ikkagi mõtlemata. Poole sydamega kardan, et varsti tuleb torn.

___________________________________________________________

Suures tegutsemistuhinas sain tyki mööblit enda juurde siia. Nyyd saab vähemalt mõned raamatud viisakal kombel ritta laduda, hunnikust siin laua kõrval (peaaegu sama kõrge kui kirjutuslaud) on juba ysna lootusetu midagi kätte saada. Päris riiul ootab veel ehitamist ja vaba raha. Käisime täna isaga vaatamas, mis vajalikud puust plaadid maksavad. Täispuit, säärane pressitud - raske aga tugev, justnagu peab, maksab ikka meeletult. Seinakapp peab saepuruplaadiga leppima, aga see jääb uste taha peitu nagunii.

Jaah, isegi kirjutuslaua peale tekkis mingi jupike ruumi. Isegi yks kadunud asi ilmus välja uuesti. Just õigel ajal. Viletsad mõõgaimitatsioonid seina äärest peaks kuhugi ära sokutama. Ei tea, äkki saab varsti madrats endale voodi ka alla, kui voodi tykid õnnestub kuurist yles leida.

Ja homme töö juures tuleks uurida sõnaraamatuid. Keel, keel ja emakeel, kes millist sõna kasutab.

Selline värskus on kontides.

Päikest!

On suur vahe, kas pidada yleval kodu või salongi. Salongis on loomulik, et inimesed tulevad ja lähevad. Kogu aeg. Erinevad inimesed. Osad tuttavad, osad tundmatud. Kodus on iga uksekell rõõmus yllatus ja kallis kylaline, sest sinna päris võõrad ju ei tule. Vahetevahel kyll eksitakse uksega, aga...

See siin on minu kodu, minu pesa. Kunagi yks ytles, et ma ei räägi ju millestki huvitavast siin. Aga see yks oli ka selline inimene, kes kõike siia tekkivat yhel või teisel põhjusel mu kohta nagunii teadis. Siis jah ei ole huvitavat. Aga see koht ongi mõeldud neile, kellega igapäevaselt suhelda ei jõua, aga keda võibolla huvitab. Inimesed on mööda ilma laiali (nyyd juba võib öelda, et Ilma, enne see olnuks liialdus) ja ajakavad erinevad. Kes tahab, saab teada. Minu mõtted, minu ruum. Loodetavasti eksib siia mõnikord midagi veidi huvitavamat ka ära, kui miski mõttesse kripeldama jääb väga. Nii ongi.

Kui see eelnev kõlas nagu sissejuhatus, siis las kõlas. Ei, ma ei alusta midagi uuesti. Aga ma arvan, et ma pole seda mõtet, sellisena nagu ma ta enda jaoks kunagi ammu, siinset kohta (uuesti) alustades selgeks mõtlesin, siia tegelikult varem kirja pannud.

Mõnes mõttes on see ilmselt ka meeldetuletus mulle endale. Olen nyydseks juba kolm või rohkem korda avastanud, et see aadress on kusagilt jõudnud inimesteni, kellest poleks kunagi arvanud, et minu tagasihoidliku isiku tegemiste vastu huvi võidakse tunda. Olen uuesti läbi mõelnud, kui paljut ma siia tegelikult kirjutan ja kui arusaadavalt. Ja otsustanud, et täpselt nii jääbki. Jätan vähem või rohkem vihjeid yhele või teisele asjale, olukorrale, inimesele, sõltuvalt sellest, kuipalju ma julgen asja kohta öelda. Kõik loomulikult ei tähenda midagi muud, aga osa siiski. Kes saavad aru, saavad, kes ei saa aga tahavad, võivad julgelt kysida, seletan peaaegu alati. Sest kui juba huvitab... Kes ei saa ja keda ei huvita, ei peagi saama.

Yhe teise lehekylje tegin ka ymber. Kaduma pole veel midagi läinud, aga võibolla varsti läheb yht-teist mis liiga kehvake tundub.

Kolmandat&neljandat ei torgi praegu, kuigi neljas tuleks maha võtta enne kui päris hallitama ja mädanema läheb. Kolmas on ka... vähemalt seisnud, kuid sinna ehk tuleb lisa varsti.

Või äkist peaks ikkagi kõik yles jätma, sest omamoodi kahju on omi mõtteid hävitada sedasi. Mis juba on, see olgu, ega intenet täis ei hakka saama.

*haigutus*

Urrnähh.

Hammas sai korraga kylma ja magusat tunda ja valutab nyyd nagu elajas. Arst nõuab investeeringuid elukvaliteedi tõstmiseks, aga sellega ma olen juba leppinud kui paratamatusega. Keegi mõnda viisakt hambaarsti teab? Asukohaga Tallinnas. Tartus ma tean ise ka yhte, aga ma ei saa sõita Tartu vahet, et hambaid ravida, kui ma pean tööl ka käima. Aaa-uuu-iii, vaa-luus on.

Seesamanegi Sinterklaas käis siit ka läbi, mulle jättis kaks leivavormi ja kaks leivalaadsete kypsetiste retseptidega raamatut. Ma olen solvunud. Ma tean kyll et mu leivad siiani just kõige söödavamad välja ei kukkunud. Aga need ka ei aita - porgandileib, magus leib juustulisandiga, selleri-hapukapsaleib, synnipäevakeeks. Vabandage mind, aga ma tahaks teha head vanapärast rukki-põrandaleiba.

Nyyd on kaks vaba päeva. Kududa tuleb ja kõlasid keerata ja kypsetada ilmselt ka natuke. Ja koristada, niipalju kui see siin võimalik on.

Ja ma ei ole yldse Palli talus laulmas ja tantsimas, sest ma pidin kella yheksani tööl olema. Urh. Kuigi töö juures sai Asimovit lugeda (no kõike pole siiani jõudnud, ärge maha lööge...) ja kuulis lõunapoolset keelt ka. Natuke.

Yle poole on selja taga. Mis ees ootab?

miks nad sedasi teevad...

Seekord siis Kalevala. Oeh. Juba väga mitmendat korda loen yhte lehekylge ja tulemuseks piisavalt mitmendat korda fyysilised symptomid. Seekord oleks peaaegu pildi tasku pannud. Siiralt - see on see tunne, nagu kohe läheks pilt mustaks, aga seda veel ei juhtunud. Kuidas pool keha läheb jääkylmaks ja... Oeh. Siiani on halb olla, aga ma ei sa asju yle ka vaadata - äkki ytlen veel vales kohas midagi.

Huvitav, kes on E.

Inimesed ostavad jõuludeks raamatuid. Eriti ostavad nad neid täna. Kontori-rahvas oli tuld meile appi kaupa vastu võtma (kassase ei saa neid lasta, nad ei oska...), kohati oli iimene inimeses kinni, sain teada et ainuyksi yhte raamatut oli eelmise päeva jooksul myydud 80 tykki. 80! See on rohkem kui paljusid asju korraga sissegi tuuakse.

Magama peaks, aga kududa on vaja.

Kraadima peaks ka, kergelt haige tunne on.

Cyrano (de) Bergerac!

Röögataks siis siia ka sobivalt, et "Raisk! Sõrmused, raisk!!!"

Lähemat seletust tegelikult ei vaja. Petu poolest võib muidugi siia ka seletada, kuidas ma sõrmustpidi igale poole kinni jään, eriti oma taskute kylge ja kaubakärude kylge kah - ja siis võiks veel kyllap mainida, et et ma tunnen oma pöidlasõrmusele kaasa, sest see saab pidevalt raskemaid raamatuid tõstes kannatada. Peaks ilmselt laskma kellegil ta ära parandada. Natukene jootmistööd ainult, tegelikult, nii et kättevõtmise asi.

Oi, kell on palju. Homme peab seda ja teist ja kolmandat tegema, nagu alati, nii et parem ööle.

Päikest!

pikk&laialivalguv

Lisasin alumisse lingiloetelusse Maarja, keda ma kyll isiklikult ei tunne (selgituseks - ylemine list on tuttavamad inimesed, alumine võõramad, kuigi kohati läheb piir tsipa häguseks ja inimeste tutvus-võõrus on nagunii ajas muutuv mõiste), aga kes kirjutab lihtsalt nii ilusasti et ei saa seda mitte tegemata jätta.

Blogidest - avastan järjest kinni pandud asju, yritan vaikselt ja rahulikult mõne parooli endale ka veel nuruda. Nii... noh, uudishimust põhiliselt. Sest huvitav, siiralt huvitav on lugeda, mida yks või teine inimene elust ja asjadest mõtleb, eriti kui terve peotäis põhja, tausta, Grundi on yhine või vähemalt lihtsalt ylekantav.

Muidu... mõtted on kinni selle taga, et pole sõnu millesse neid vormida. Maailm mu ymber kipub järjest kummalisemaks, justkui oleks keegi ukse lahti teinud igasugustele kokkujuhtumistele, seostetekkimistele; igasugused asjad, mis minu ilmas midagi tähendavad, ilmuvad ootamtutes kohtades täiesti ootamatul kujul välja ja on eksimatult äratuntavad, kui neid näed. Enne avastamist aga ei oskaks eluski ette kujutada, et midagi sellist olla saaks. Vöö peale on kolmeteistkymnes lill veel tegemata,...

aga see tuleb enne magama minekut ära teha. On ju juba tõestatud, et ma ei ole võimaline hommikul kuigi vara yles saama - järelikult, kuna enne homset tööpäeva vajab mõnigi asi veel tegemist (sest pärast enam ei jõua), ootab mind ees pikk magamata periood (tänane varane äratus, tänane ylihiline õhtu ja homne ylivarane hommik kokku sulamas, kuni lõpuks tuleb homne ysnahiline õhtu ilmselt) mille lõpus tuleb veel täiesti siiras ja särav olla. Peaks olema tehtav, kuid mitte kerge. Ja ega peale seda ka suurt paremat oodata pole... Ma ei mäleta, kas neljapäev peaks ka varase hommikuga algama või mitte.

Päeva ei näegi. Sõrmelylisuurune hõbedane kilp kaitseks ette sirutatud, tuleb vastu seista igasugustele segadusetekitajatele ja ise selle taga vaikselt valgustada. Peaks ära õppima selle valguse timmimise... ei ole ju vaja helgiheitjat, kus teekyynla valgusest piisaks. (Teekyynal teatavasti annab eriti vähe valgust oma leegiga, muud kyynlad valgustavad märksa rohkem.) Kui kurviline on tee, kui pikk? Kui mets on ees, ei tea.

(paus. Tuldi tehti kassavärk korda.)

Loen igasuguseid asju. Igatsen igasuguseid asju. Igatsen aega ja kyynlavalgust ja inimesi, kaminat tugitooli ette ja kassi sylle, yhte suurt, pikakarvalist, tuttavat, mitte oma. Mu enda oma ju ei tule, mitte peale seda kui ta oma praeguse suuruse oli saavutanud. Pisikesena käis kyll, magas selili ja tegi muud armsat. Nyyd piilub ainult vahetevahel yks "huvitatud haldjas" laua alt tooli pealt välja, silmad suured nagu ei tea mis ja vurrud igaks juhuks ette sirutatud. Ei, ma ei tea mispärast selle vaatepildi kohta justnimelt "huvitatud haldjas" sobiva fraasina tundub, ma tavaliselt ikka kasse haldjatega ei seosta, eksole. Igatsen võimalust töölt ära tulla, nii kolmeks kuuks, ja võtta vastu yks kunagi tehtud pakkumine ajutiseks keskkonnavahetuseks. Aga tööd on mul vaja, kahjuks või õnneks, ja tagasi tulles tuleks seda uuesti otsima hakata. Pealegi... Ei tea kas kannataks seda välja, ei tea kas raatsiks ikkagi kõigest igapäevasest toredast eemal olla, või vähemalt igakahenädalasest ja kõigest muust. Pealegi võiks sellel olla ootamatuid ja ebasoovitavaid tagajärgi, kui seda õigesti teha. Igatsen suvevabadust - juba, detsembris. Seda võimalust, et (värskelt leiutatud) rihmaga magamiskott yle õla visata, veidi varustust kotti ja kuhugi minna. Aga seda ilmselt ei ole ega tule, mitte enne tulevat suve. Puhkusepäevade jagu asju on nagunii juba ees ootamas kardetavasti. Minaeitea, mida teha.

Minaeitea, mis tuleb.

Tegelikult ma tahtsin mainida ära mõned ilusad ja head mõtted asjadest, mida kunagi olema ei saa kardetavasti - näiteks pärlitega tikitud linane kaelakotike, yhel pool kaheksakand ja lind, teisel pool valge hunt ja minulill, pluss see ruun, allservas narmad ja võibolla kusagil eriti peenike kõlapael (midagi tolle brokaatpaela laadset Kadri kaeluses). Ma suudaks sellise teha kyll... käteosavuse poolest. Aga ma ei suudaks seda kardetavasti teha nii nagu peab. Ma poleks kunagi oma tööga rahul ja see ei kannaks oma eesmärki ka parima tahtmise juures välja.

Või siis yks veidi teostatavam asi, kuid ka ylejõukäiv - õigel kombel roheline rästikukirja vöö. Piisavalt pikk, nii kolme meetri kanti, ja piisavalt läikiv et meenutadagi oma nimeandjat. Või yks teine vöö, mille alustamiseks kõlbab terves maailmas ainult yks veel olemata päev ja lõpetamiseks teine, samavõrra toimumata ja võimatuna näiv. Ja siis on yks veel, mis mind kummitab... punase ja kullaga, ja seal on kirjas lugu. Veidi on ka rohelist, veidi on ka musta, ja see kyytleb päikse käes, kui seda lugedes läbi sõrmede vedada. (järelikult on siidist ja muust eriti uhkest) Lugu ma ei tea ja sellist vööd teha ei suuda ilmselt - see nõuaks vähemalt 40 kõla yksteise kõrval, kui mitte rohkemat, nagu 60 või muud ja kaunist värvilist siidi. Yldse kummitavad mind erinevad vööd, mõni sellise kirjaga, et ekistab ettevaatamatu pilgu ära, teine pihlakamarjadest ja saarelehtedest koosnev... Aga... mine tea. Kõhklus jääb, ja haigus hinges tegemata jäänud asjade pärast, mida unenägudes näen kindlalt, kuid syndimas ainult valesti või mitte yldse.

kokkutulek+

Oli Dragoni foorumi kokkutulek.

Kostyyme oli kahjuks vähevõitu, aga need mis olid, olid korralikud. (Mõeldes teismelistepundile taaskehastajate esituses või Bloody Mary'le). Eriti, eriti jäi muidugi silma yks noorsand - no mis sa teed, kui mõni lihtsalt rõõmustab silma, eksole - konkreetsel isikul on muidugi ka varem õnnestunud sarnastes rõivastes sarnaseid reaktsioone esile kutsuda, ja asi pole yldse ainult minus. (Kysisin mõne tuttava käest järgi :P)

Mängida sai - munchkinit ja Katani Asutajaid ja Sabotööri ja veel Munchkinit, siis sai... mm, mööda maja ringi joostud ja Chuck Norrist otsitud, jälgitud, kuidas Don puuautomaadiga kohtunikelt oma võistkonnale kõrgemaid punkte yritab välja veenda (kuhu see kõik sihtivat näis ja mida sellega ette võeti).

Juttu sai ka ajada, loomulikult. Näiteks anti mulle käsk Tarbatu ymber hõljuma asjuda, või vähemalt orbiidile. Mõned tykid head nõu anti ka yhe ja teise asja suhtes - ja kummalisel kombel avastasin ma ennast kiiresti kiiresti rääkimas ära asju, mida ma just inimestega jagama ei kipu.

Ära eksitud sai. Rakvere juures ehitatakse liiga palju, kolme aastaga läheb kaart valeks - või vähemalt piisavalt ebatäpseks, et pimedas loksuvas autos bussipeatuste järgi sõites vale olla. Ja, kust mina pidin teadma, et selle ringtee paarisajameetrises kaardi pealt väljas olevas osas on veel yks ristmik! Ei, jõudsime kõigele vaatamata õnnelikult kohale ja mulle langes sylle au lausa yks teine autotäis uuesti õigele teel juhatada (õnnestunult, telefoni teel).

Nii jah.

Mulle tulid täna Tartust kaks ilusat asja koju. Kuidas saada kätte asi, mis asub teises linnas, kui sinna sattudes on taskutes alati tuul? Lihtne. Tuleb paluda tuttavat, et näe, ma kannan sulle raha yle (siisjasiis), kas sa saaks mulle need asjad osta. Ja kyll kättesaamist annab kokku rääkida. Kalendriseesamune - muutub vaikselt yha aktuaalsemaks ka minu elus.

Siis tuli ka yks hoiatus, aga seda juba varem. Kena oli et tuli, muidu ma oleks võibolla jäänud keset kauba vastuvõtmist lolli näoga enda ette vahtima, puhtast ootamatusest. Ja noh, kellele ma ikka saan helistada pool kymme reede õhtul, et kysida mis oli krahvi naise nimi, ja saada sellele õige vastus. (Ma ju tunnen nime ära kyll kui see mulle vastu kargab, aga see ei tähenda et mul selline teadmiskilluke vabalt võtta oleks. Mul on selle eest teised, Tolki teoste kohta käivad killud nagu see yks mis kunagi oluliseks osutus. (Ja häbi neile ordukatele, kes ei tea kolme põhja jäänukriigi nimesid öelda, mingis mõttes. Kuigi, kui oleks teatud, siis oleks elu teisiti.) )

Rohkem veel tuli ilusate asjade mõtteid. Kohekohe saab valmis vöö, sinna juurde tuleb kududa kindad. Yhed väga konkreetsed kindad, väga konkreetsete omaduste ja asjadega, labakud. Ja eile yles leitud pärlid tuleks nöörile ajada. Kui nyyd niit ka varsti välja ilmuks... Ei, pole midagi muneda, kindad on vaja kududa ja leib kypsetada. Ja lugeda tahaks ju ka. Kui see kõik nyyd ainult ei lõppeks sellega, et ma olen tantsuklubis väsimusest tige. (Mm, jaah, ma olen teada saanud, kuidas seda ära tunda. Äkki aitab see teadmine natuke edaspidi.) Oeh, oeh, oeh.

Ei, kõik on suurepärane.

Amm... Misiganes.

Täpselt selline tunne on. Samahästi kui kõigest on suva, savi ja p, uni on, aga peaks tegema veel seda ja teist ja kolmandat. Tahaks lugeda. Peaks õmblema, peaks tikkima, peaks kõlama. Ei tohiks unustada pooli asju tegemata. Peaks hoolitsema selle ja teise asja, ja vahepeal iseenda kere eest. Isegi kirjavahemärgid käivad juba yle mõistuse. Selles eelmises lauses.

Selle raamatu pealkirja ma unustasin ka ära, mida yks tuttava näoga klient kysis. Ei, ta ei ole tuttav teisel pool letti seismise pärast, ajast või tõttu. Ta on yks yhest teisest kahe kergelt kokkusulava-segaminimineva naise paarist. Ta on yks kahest inimesest oma organisatsioonis, kes teab, miks mul on parema käe sõrmede peal armid. Kui mõni yhest teisest seltskonnast kes selle ka on vahepeal teada saanud, kah kogematasel kombel sinna ei kuulu. Ja võibolla teab yks veel. Kuigi kas keegi neist seda ka mäletab, pole oluline. Ei peagi. Mul oli tol hetkel vaja rääkida, sest see tegi haiget. Ja selles oli migni jabur tagasitegemise tunne - sa oled teinud mulle nii plaju haiget, ma võin siis vähemalt tunnistada et jah, sina tegid - ka neile kes sust midagi arvavad, vott. Et noh, ma olen ju kyllalt kuulnud, et ei arvata nii hästi midagi. Aga siis näevad, et neil on õigus. Kuigi, eks ma ju usun tegelikult, et ma olen see ainuke pikalt lootusetu narr, kes ikka veel... Sin on tunda kerget ohvrimaiku, tõepoolest. Aga mitte valesti aru saada - ma ise ka naeran oma tobeduse yle, selle yle kuidas ma nii lootuseltult võrku olen jäänud. Midagi pole parata, väljarabeleda ei oska, aga näen kui narr olukord on. Poolmuie-poolkurbus-poolleebe-pooltugev. Pool.

Ah, essu. Hommikul lasti mind põõsast. Mina joon rahulikult oma hommikust teed ja loen hommikust lehte. Vaatan - ahah, mhmh, huvitav, AHMIS?, a, nojah, õige ka, miks ka mitte, loomulikult ju, mida muud oligi arvata-oodata... Aga selline ootamatu sissetung mu rahulikku hommikusse viskas pulsi ja vererõhu lollil kombel ylesse ja tegi enesetunde veidi halvaks.

Muuseas, too naine polnud ainuke keda täna näha oli. Yhte meest nägin ka - yhte rännumeest, kellele ma olen pidanud (pool)võõras kohas voodit tegema, sest majaperemees oli ajutiselt veidi sant ja kiire oli. Ränumees oli tol hetkel purjus, nagu ka ta sõber majaperemees. Eksole. Mida muud ongi arvata kahe vana sõbra koosistumisest ja ilmakirumisest. Teine seos isand rännumehega on märksa jaburam, ajutisem ja kahtlasem. Kaotab oma mõlemad pidepunktid ilmselt mingites tingimustes yldse - peaks juba olemagi kaotanud, aga mul on jabur detailimälu. Niisiis, olukord: (sest juhtumise aegu jäi see kirja panemata, mul oli nägu liiga punane poolhäbist-poolkohmetusest-pooltohmakusest).

Jõelähtme tantsuklubi. Kaks isandat ajavad juttu, teemaks on yhe neist t-särk. Uuritakse, millal pika lauaga pidu saab. Selle koha peal teen ma mujale asjatamist, sest ei oska enam yhtegi nägu teha või kuhugi vaadata. Vastu väidetakse, et yks asjamees on puudu, rännumees tollele isandale ei kõlbavat.

Eks näis, kas ma ise ka näiteks aasta pärast sellest veel midagi aru saan, keda ma tänasel päeval poes nägin siis lõpuks ja millise situatsiooniga tegemist oli. Ei, see kirjeldus ei peagi olema arusaadav kõigile. Ma tean umbes yhte lugejat, kes hea tahtmise korral selle ehk meelde tuletada suudaks, sest oli just antud kirjelduses ise sees ja kipub asjadest aru saama. Ylejäänud... Noh, osadele ma olen ilmselt midagi rääkinud, osadele mitte, mingi protsent saab mõnest kujundist aru, mingi protsent teab, kes oli ajutiselt veidi sant majaperemees (või siis ei tea), seda, kes on need kaks naist, ei tea vist keegi peale yhe mainitud emanda poja, (kuigi ka see lause võib yhe neist isiku avada), seda, mis organisatsiooniga on tegemist... seda on vist kõige lihtsam ära arvata või välja raalida. Jah, mulle meeldivad selised mõistatused. Mul on endal ka hiljem huvitav - ja sellel, kes saab teada alguses yhe niidiotsa ja siis mõteb välja teise ja kyisb kas kolmas asi peab paika, on kõige põnevam nagunii. Kysimused ja kahtlustused võib siiasamma jälgedena maha jätta.

Pooltoonid. Poolmääratud-poollootus-poolkindlus-pooltahe-poolunustus. Poolvalgel poolpäeval pooljuhtumisi poolpuudutus - mis on pooljuhtunud ja poololemata. Pooluni. Mõtteuni - see, kui sa mõtled et sa magad. Poolinimene, pooltolgus. (võeh, kesse teda siia taht on...). Poolkõik. Pool leiba. Pooltyhjus, pool eimillestki.

*jätkab pomisedes... pooltee-poolenergia, poolunetus, poolmõttetus, poolõige, poolkokku, poolvastand (poolvastandid on teineteise suhtes 90-kraadise nurga all. Must ja punane on poolvastandid, sest must on värvide puudumine, mitte punase vastand.) Pool, alati pool, aga pool on ka tervik, pool kahest täketega ringist on ka täisring, täitsa täis ja tervik!... kuni jääb magama, pea pooleldi padjal ja pooleldi poololematu poolsallimatu õlal*

elu

Nägin täna öösel esimest korda elus matrjoškaund. Olen rahul - kuigi vähemalt kõige sisemine uni oli äärmiselt jabur ja ma ei saa siiani aru, mida alateadvus sellega öelda tahtis. (Kui kaks inimest on yheks sulatatud, siis kumb neist see tegelikult on?)

Väss on, isegi mu verd nad ei tahtnud. Hemoglobiin.

Siis ma avastasin veel, et ma ei salli, kui mulle siia tuppa tullakse ilma minu teadmata. Kohe silmaotsastki ei salli. Nimelt avastasin ma mingi hetk, et mul on siin päkapikud käinud. Asjakese padja alla! jätnud. Öösel. Kui ma sealsamas padja peal magasin! Edasi hoian ust lukus.

Tegelikult on pankrot ka. Väga. On siis vaja hunnik raamatuid osta, kulutada raha veel ehete ja kõige muu peale rokem kui ilus oleks, ja seda kõike veel lisaks kitsamale eelarvele - otsustasin veidi säästma hakata. Ja jõulikingid ei mahu yldse kuhugi arvesse... Oeh.

Vähemalt leib tuli seekord hea välja. Täiesti leivakujuline, kerkis ilusti, leivavaärvi on ja leivalõhnaga. Mitte nii must kui eelnevad teod, sest natuke sai odrajahu ka juurde pandud.

Nii jah. Ja nyyd.. ma ei teagi. Magama tahaks, aga vara on veel. Terve suutäis hambid valutab. Kolm tykki kohe nii et hakka või karjuma. Õnneks mitte kogu aeg.

Nyyd on aeg tõepoolest selline, et kui hommikuses vahetuses tööl olen, ei näe päeva. Isegi aknaid on meil ju nii vähevähe...

vahekokkuvõte, kiire

Niisiis, et mõned asjad korda ajada:

Telc on tõbras. (Just nagu lubatud, eksole:P)

Pannkoogitantsuga esimest korda kokku puutudes vali väga hoolikalt partnerit. Kui valesti valid, võib asi tunduda õudne. Kui õigesti, saad aru kui lõbus see tegelikult olla võib. (Oh the innuendos...)

Tartus saab yht-teist teha ja seal näeb inimesi. Inimesi näeb muidugi töö juures ka. Esimene kord, kui ma tunnen yhest teatud sõrmusest puudust.

Inimesi on huvitav võrrelda loodusnähtustega.

Võibolla hakkan ma varsti kangast kuduma. Triibulist säärast. Aga võibolla ei hakka ka.

Ma olen oma sule ära kaotanud. Täpsemalt tean ma päris kindlalt, et see asub siin ruumis, aga kysimus on, kus. Sulg on mõneks protseduuriks vajalik.

Detsembris ostavad inimesed raamatuid. Tunduvalt suuremas koguses kui muul ajal.

Peaks vist kõik olema... Ei ole ikka.

Päikest!

Ebaõiglus ajab yle!

Ehk veidi virisemist.

Miks oh miks ma pean valima kahe fantastilise aastavahetusevõimaluse vahel? Fan-tas-ti-li-se, ytlen ma mõlema kohta. Asuvad ka yksteisest nii kaugel, et mõlemat korraga ei saa. Miks ma pean valima kahe komplekti heade sõpade vahel, kellega seda veeta? Miks ma pean valima kodulinna ja suvesaare vahel? (Ja miks ma pean selle juures igaks juhuks arvestama ka x-faktori ehk Muutujaga?) Niu-viu!

Tallinn ahistab. Vahelduse mõttes, aga eriti sellise ilmaga nagu siin praegu on. Niisiis sõidan homme Tartusse. Oot, ma ei saa ju... ah ei, saan kyll, leib valmis kypsetada ja siis sõidan, sooja leivaga. Tahan siit ära, mis teha. Sõidan samamoodi nagu sai kunagi talvisele välikale sõidetud (või oli see sygisene? Ilmselt siiski talvine.), pamp rätiku sees käe otsas, vihmavari käe peal ja yldse nii Mary Poppins kui vähegi võimalik. Tagasi ilmselt teisiba, siis kui valgeks on läinud ja enne pimedat. Siis jõuab veel kõike umbes ja natuke enamatki. Või... *mõtiskleb, kalendrikombineerib, hindab olukorda, kysib, jne*.

Oh trr! Tartusse ma ju saan ilma rahata, aga kuhugi istuda ma ilma rahata kyll ei saa. *pöial pihku, äkki tuleb homme palk?*

Oh trr, nii palju on teha vaja ja nii vähe tahtmist. Kohe täitsa siiras siiber on, enam-vähem kõigest. Aga mitte segamini ajada, see on põhiliselt ilmast põhjustatud ja möödub kiiresti. Samas hakkan ma aru saama, mida tähendab tööinimesele november. See on VÄGA oluline.

Blöäh. Midagi otse pahasti ei ole, nii et tundub kuritegelik nuriseda. Aga hästi ei ole ka midagi tegelikult.

Symbolism rokib, ammust ajast juba, ja ilmatuma huvitav on, kuidas kõike sellest nyyd on rääkima hakanud.

minevikuvajadus

Tyhi tunne on.

Ma kardan, et ma ei saa kunagi olema see neiu, kes võiks joosta yle niidu, õunapuupunased (Martin, raisk!) kirikindad kaheksakannalise vöö vahel. Tyhja see loeb, et vööl, mida ma parajasti koon, ilutsevad nimelt kaheksakannad ja et lõng ootab värvimist. Mul ei ole seda pärandit. Ma ei saa sinna midagi parata, või kui saaksin, siis ei oska. Mul on nii kahju olla yles kasvanud inimeste keskel, kelle jaoks kõik hea ja õige tuleb läänest ja kelle kodune keel on kirjakeel. See komplekt vanavanemaid, kes on mitmeid, mitmeid põlvi samas kandis elanud, ei taha oma noorusaegu ja vanu asju meenutada. Teine vanaema on seevastu mitu põlve järjest erinevates kohtades olnud. (ise kasvas yles Laidoneri mõisas ja pole oma isa kunagi näinud, tema ema aga kasvas maal. Täpsemalt Rae vallas, Jyri kandis - aga täpsemini ei tea enam keegi, sinnanigi on juttu ainult naisliinist, vanaema emaisast ei ole ma kunagi pooltki sõna kuulnud)

Ja ma tean et on olemas inimesed, kes selle kohta oskaksid midagi öelda - või kus ringis vähemalt kõige tõenäolisemalt on ka teisi kes sama probleemi ees on seisnud. Ja see on yks koht mis ma tean et vähemalt asjade praeguse seisu juures jääb aastaks-paariks kui mitte kauemaks mulle kindlasti suletuks. Ma ei saa ju jalutada nahhaalselt sisse yhtegi yhendusse, kus mu sealolek myrgitaks teise inimese kõige sisimat ringi ja ainukest kindlat pelgupaika. Aga siis, kui uksed võibolla lõpuks avanevad, võib minu isiklikust seisukohast juba hilja olla. Inimesed vananevad ja surevad, see on ju paratamatus. Äkki peaks siiski kergelt nahhaalne olema ja SElleriga yhendust võtma...

Ometi on just see kõik see teadmine, see narratiiv, mida ma vajan. Ilma selleta... Ma võiksin ju lugeda läbi mägede kaupa arhiivisalvestusi ja omamytoloogilisi kirjeldusi, aga see jääks pisikese rahvakillu kyll põnevaks, aga võõraks pildikeseks.

Parematel hetkedel ma mõtlen, et tyhja kah. Mis siis, et võõras, ma võin ju anda oma parima et seda siiski tundma õppida. Et äkki see suudab mignil kombel tuua välja selle mälu, tuletada meelde selle, kuidas nad kõik on arvanud, mõelnud, uskunud enne mind - et papagoilik päheõppimine suudab asendada vanaemade laule, et liigutuste ja sõnade robotlik järgiaimamine ongi kommete täitmine nii nagu peab. Siis ma loodan, et äkki käib ometigi yhel hetkel, kui kõike on piisavalt mitu korda tehtud, mingi klõps ja ma saan teada, milleks see nii peab olema, hakkan mõistma, miks sedasi ja mitte teisiti on vaja teha. Paremad on need hetked sellepärast, et siis mind ei vaeva see tyhjuse, lootusetult kauge olemise tunne. Halvematel hetkedel ma tean, et see nii ei ole, et millegi tegemise viis ei ole tegelikult nii oluline kui mõte selle taga ja et kui keegi mulle asju suusõnaliselt ära ei seleta, jäävadki need lood minu jaoks ainult tolmusteks arhiivimuinasjuttudeks, mis eluga kuidagi ei seostu.

Mulle tulevad siinkohal meelde Herberti "muuseumifremenid". Nende olemusega kujutati väga hästi ja täpselt seda, mis võib juhtuda, kui kaob tavade mõte ja need muutuvad... Tegemisteks tegemise pärast.

Aga ma teen seda kõike ise ka, sellesse päriselt uskumata. Sest muidu jääks mulle alles ainult mutrikese roll linnahalluses ja tarbimisyhiskonna käigushoidmises. Äravisatava, rahauskse, tuima. Hullemat polegi.

filosoofia?

Naljakas. Veidralt elutagune tunne on. Elutagune on väga hea sõna selle jaoks. Enamasti ma lihtsalt ootan kevadet nyyd. Ärge valesti aru saage - ma ikka tegutsen ka ja puha, aga kõik tegemised kipuvad tähtaegsed olema. Kaugemale ette ei mõtle - edasi on yritused, mis tulevad nagunii, ja kuhu mulle meeldiks jõuda, aga kuhu ma kindlasti ei luba jõuda. St, ma tean et ma hetkel veel tahan sinna, aga ainult täht teab, kas ma siis ka tahan kui aeg kätte jõuab.

Praegu on see aeg, kus ennast kulutada. Ohjeldamatult pidu panna, sest ei tea kas homme saab. Istuda yleval niikaua kui tahtmist on, sest mis vahet seal on, et unetus ei tee tervisele head. Kõigi asjadega on now or never, kõike tuleb teha kohe. Mõnes mõttes oleks keegi mu nagu visanud kiirteel kihutavale autole. Autole, millel ei ole pidureid. Sa lihtsalt kihutad, kiirus järjest suureneb - ja sa ei tea, kui kauaks teed jätkub. Auto ei ole juhitav - sa ei pea seda juhtima, ta sõidab nagunii, ja satub õnnetusse ilmselt kunagi. Aga mitte veel! Praegu on tagaistmel pidu, mida võta parem täiel rinnal, sest ei tea kauaks seda jätkub. Võta mis võtta annab, jne.

Ja kõige iroonilisem selle juures on, et kõik läheb lõpuks täpselt nii nagu ta minema peab. Miskipärast ma siin maailmas ju olen, ju siis mingi hetk on vaja veel midagi teha. Ja siis teen ma seda kõige paremini, kui ma olen varemgi teinud kõike täpselt nii nagu tahaks. Ehk siis... Antakse yleanne, kyll antakse ka tahe see täide viia. Ja mitte ainult - ma ei pruugi selleks ylesandeks sobidagi, kui ma pole varem yhte või teist asja teinud. Aga kuna ma ei tea ette, mis hiljem oluliseks osutub, siis ma parem teen seda mida ma tahan - sest antakse ylesanne, antakse ka piisav ettevalmistus, ole ainult inimene ja tee. Eks see ilmselt ole mingisuguse kiiksuga determinism ja kogu aeg ei pysi see mul aktiivselt meeles. Kõik, mis juhtub, juhtub mingisuguse põhjusega. Kui kellegil läheb väga hästi, siis seda on vaja, et ta saaks hiljem vbl raskustega hakkama, aga vbl sellepärast, et tal oleks jaksu teisi trööstida, nii nagu ainult tema oskab. Kui kellegil läheb väga halvasti, siis see on millekski vajalik - õppetund, ettemaks tuleva õnne eest, motivaator midagi muuta, mida iganes. Kui sa väga tahad midagi teha, siis sa ilmselt pead selle ära kogema, sest muidu sa ei teaks yhte või teist selle teo tulemust. Kui sa midagi väga tahad ja see ei õnnestu, siis sa pidid läbikukkumisest midagi õppima. (Nagunii et tegelikult õppisid ka, sa ei tea lihtsalt millal seda õppetundi vaja läheb.) Yhesõnaga, kõike mis juhtub on kellegil millekski vaja ja me ei tea ette, kellel ja milleks, nii et tuleb see kõik parimate võimete kohaselt ära teha, mida tahad.

Kui need kaks kokku panna, siis praegu on see aeg kus mulle on ette nähtud ennast kulutada. Et ma sellest ka midagi õpiks või maeitea.

Kui see tore lugu nyyd halva tuju juures ka meeles pysiks...

Yhtlasi ennustan, et lumi läheb ära koos veebruarikuuga. Väga ootan seda aega - pool on möödas, pool on alles.

kiri

Kallid kujuteldavad lugejad! See, mis siin edasi tuleb, on "kiri" Talle - või siis mulle endale, ja asub siin eelkõige (aga mitte ainult, olgem ausad) seetõttu, et teda oleks lihtne leida mul endal vajaduse korral kunagi hiljem. Kui teid uudishimu tõesti tapab, siis ega ma ei saa keelata, avalik koht siiski - aga kui kannatab ära, siis võiks selle lugemata jätta. Sellepärast on ka hästi pisikeses kirjas, et kogemata silma ei jääks.

Nyyd siis kiri ise. Mul on tunne, et ma olen ennast ära kulutanud. Kulutanud inimese peale, kes seda ei soovi, aga ma ei saa seda muuta. Pean sind endiselt kalliks, ja olla koos ka kõige viletsamates elutingimustes tundub toredam kui ilma ja suurepärastes oludes. Samas ma tean väga hästi, et see ei toimi nii - ei saagi toimima puhtalt minu tahte pärast. Mina ka ei jaksa enam, pole midagi kulutada. Kui, siis vähehaaval, iga kord kui kokku puutume, tunnen jälle. See meenutab mulle paljuski juttu, mida ma rääkisin toona Pirital. Selle vahega et... Nyyd ei ole mul sooja ega kylma, kas elada või surra. Kui Fortuuna mu juba kord elama on määranud (ja see on tõesti tänu kahe õnneliku juhuse kokkulangemisele, et ma siin veel istun ja neid ridu kirjutan), siis oleks tänamatu see võimalus minema visata. Ju ma pean siis kuangi kellelegi midagi vajalikku ytlema, õigel ajal õiges kohas olema või mida iganes. Eks ma nyyd tean paremini oma sydant kaitsta - või vähemalt yritan. Sa oled mulle õpetanud, et inimesi ei saa nii kergesti usaldada, sest just siis kui seda viimaks teha julged, saad haiget. Ma tean nyyd, et ma ei tohi kedagi endale nii lähedale lasta. Mitte kedagi, mitte kunagi. Kuigi mõnikord tahaks ju, et oelks kelle juurde tulla peale imelist elamust, et ylevoolavat rõõmu olemisest jagada. Et oelks, kelle und valvata ja tunda, kuidas vaikne rõõm hinge kinni pigistab. Tahaks, aga seda ei saa lubada. Ilm on nullis, välja arvatud yksikud säravad hetked ja yksikud madalamad lohud.

Endaga vastuollu minnes pean tunnistama, et kuigi tean et ei tohiks, tean väga hästi, et ei saa, annan endale aru, et see on ogar... Yritan saada paremaks. Et kunagi tulevikus võibolla peatuks su pilk ka sellel säraval naisel, kes ma olla tahaks. Et sul oleks temaga huvitav mõtteidv ahetada. Ja, mis võib tunduda inetu, et sa võibolla korraks mõtleksid, et vaat millest ilma jäid. Aga mitte ainult sinu pärast, vaid ka selle pärast, et mul on seda endal vaja. Ma tunnen hirmsat moodi puudust "kõrgkultuurist", aga eelkõige maarahva oma ilust.

*naeratab leebelt ja kurvalt* Noh, eks ootame selle kevade alguse ära. Veebruari lõpp, märtsi algus peaks olema see aeg, mida kuulutati. Sinnani on oodata, ja syda teab omi asju - mis siis, et pea neid ei tunnista. Väsimus on ikkagi, ja ma kardan, et sul saab siis raske olema mind sellest yles äratada. Tyhi hallus, mida kevad võib ka leevendada, kuigi ei pruugi. /märkus hilisemaks - ei, asi polnud ilmas, ilm oli väga ilus, just oli lumi tulnud/ On muidugi need särahetked ja yldiselt olen ma oma yksiolemisega rahul. Sest see tähendab, et ma ei pea riskima haiget saad. Et ma ei pea teistega arvestama, inimesi ootama, vaid saan olla sõltumatu. Ma ei tea, kas ma tahan, et asi edasi läheks - aga seda ytlen ma siis, kui sa silmapiiril pole. Kui oled, siis... Siis ma ei saa teisti kui vaatan sind ruumi teises otsas ja mõtlen et aga tantsi ometi minuga, see oelks ju nii tore. Või riskin ja hingan riietudes sisse sõõmu seda hõngu, mis sust sinu enda jopesse jäänud on, sest see kosutab. Ma tean imehästi ,et ei tohiks - ja et kui sa seda teaksid, peaksid mind hirmsaks veidrikuks (kuigi, ilmselt teed seda niigi). Ma tean, et ilmselt kardad mind. Eks ma isegi. Ehmatan sellest, kui tugevalt ja pysivalt ma midagi tunda suudan - aga sinna ei ole parata. Olen vaid kaks korda mõned hetked olud su peale tõeliselt pahane ja soovinud sind mitte kuagi enam näha. Peale kõike seda valu ja põrgut siiski vaid kaks korda. Ega see tervislik pole, ma tean. Aga ma ei oska teisiti, ja just sellepärast peangi ehitama enda ymber myyri, fassaadi millest keegi läbi ei näeks. Veel ei suuda seda - aga eks ma arenen. Need kaks korda olid... yks kord toona seal telgis, kesksuvepeol yhe Lõuna-Eesti mäe otsas, mille nime ma ei mäleta. Käskisin sul kohe heaks hakata või telgist kaduda, kigi oma asjadega, ja mitte eales enam mu silma alla sattuda. Sa ei läinud - miks ometi? Just ennist tahtsid ju seda. Mõne sydamelöögi jagu pysisin selles meeles, edasi leebusin. Teine kord oli eile. Avastades sealt selle pyhenduse... Ma ei salli valetajaid, kuigi ise teen seda samuti aegajalt. Kuigi jällegi, siiani olen päris tõsiselt valetanud sulle yhe tähtsusetu korra - nii et sa sellest kohe järgmisel hetkel teada ei saanud (neid kordi ma ei loe, kus sa oled kysinud, kas valetan ka, ja ma selle peale tõtt tunnistan). See oli mullusel kevadel, kui ma olid tydinud su kysimustest oma kooli-kirjatööde suhtes, ja ytlesin, et tehtud, kuigi polnud.

Armastan sind tõesti. Isegi nyyd. Ja need padespanni sõnad on hämmastavalt õiged ja sobivad - anna andeks, anna andeks et armastan sind, edasi ei mäleta, aga mõte oli, et sina ei pruugi ju vastu armastada, aga sa ei saa mind takistada. Kuigi algus - see andeksandmise koht - ei puutu väga asjasse, sinu puhul mitte. Seda ma ka enam ei unusta. Ei vabanda su ees, ainult ytlen, kui oma sõnu või tegusid kahetsen. Minu jaoks teeb see sama välja. Aga kui see kõik on määratud ära kuluma, tyhjalt välja voolama nagu kastaks paljast liiva lootuses sealt mõni taim välja võluda, siis olgu nii. Ma olen mõnes mõttes sellega ka leppinud, et sinu jaoks olen ma minevik - eriti meenutades, kuidas sa ytlesid "Teid kõiki", panns mind yhte kasti kõigi nende nimetatud ja nimetamata naisekujudega, keda Sinimani tydrukud ilmselt su käekõrval näinud on. Ega's Keiu muidu päris nii poelks öelnud, ta tuneb sind kauem kui mina. Ja Kadri rääkis ka, kuidas sa ikka ja jälle neidudele silma jääd ja kõik nad haiget saavad. Mis teha, ju siis ongi mulle määratud tyhjalt armastada, ennast mõttetult kulutada ja kestaks jääda. Kui peab olema nii, siis olgu. Minu jaoks pole õnne ette nähtud, elan siis ilma õnneta. See killuke, mis kestis yhe suve jagu ja veidi kauem, oligi justkui varastatud teistelt, kes sel ajal samavõrra kannatasid. Las ta siis olla - olge siis teie õnnelikud, see tuleb teil paremini välja, sõbrad. Saan ka ilma hakkama, niigi on seda juba vähemalt pool elu tehtud. Lasteaiaaastad ja paar esimest klassi loen siin õnnelikuks, sest siis ma mäletan, et ei tundnud end õnnetuna. Hilisemast ajast ehk paar-kolm aastat tuleb veel kokku ja ongi kymme täis. Ylejäänud kymme on olnud õnnetud ja paistab et nii läheb edasi ka. Las olla, olen harjunud. Mis siis, et mulle pole määratud, järelikult peab ilma õnneta läbi ajama.

Ja selle kõige taga ma kusagil pisikeses sydamepraos niiväga loodan, et yhe mehe sõnad lähevad täide, ja kõlavad seejuures kokku mu enda teadmisega, millel ratsionaalset alust ei ole.

Ja iga kord, kui mulle tundub et midagi justkui paraneks, kui juba peaaegu et ongi kõik korras, tuleb uus löök. Ja ikka ja alati sealtpoolt, kuhu just oled rahu ja usalduse ehitanud. Sealtpoolt, kuhu enam ei vaata, kuhu peale paljusid mahavaikimisi ja valetamisi enam ei mõtle.

"Ainult sõbrad, ainult sõbrad, usu mind!" Vanduma võtab. Väga kõvasti.

Maailmas kõige vähem sallin ma valetamist ja reetmist.

tantsuklubi ja öine linn ja olemisjoovastus

Huvitav, kas ma nyyd hakkangi tantsuklubist alles kolme paiku koju jõudma? Vähe peale sydaööd läksime Eglega miskiseid tema sõpru otsima - mõned jäid veel tantsima, aga pea kõik tavalisemad ettetulevad tantsud olid juba tantsitud, sealhulgas mitugi sellist, mida ammu polnud juhtunud, ja rahvast oli ka väheks jäänud. Pillimehed otsustasid veidi lõbutseda ja mängisid korraga kihnumuad ja aleksandra valssi - kes tantsis siis yhte, kes teist, igal juhul läks asi vähegi rohelisemate nägude jaoks keeruliseks. Ja nende jaoks ka, kes tantsida kyll mõistavad, aga alati viisi ja samme kokku ei mõista panna.

Egle sõpru me ei leidnud, yhe minu oma aga kyll. Või mis sõbra nyyd, lihtsalt tyytu koolivend, kes oli oma nina täis tõmmanu ja rääkis pikalt-laialt oma parteiideoloogiast. Või millestki muust ja natuke normaalsemast, aga mitte palju - mida sa yhelt purjus KeskNoorelt ikka ootad, eksole.

Samas, tegemist oli siiski Levikaga. Seal ongi inimesed purjus ja ajavad rumalat juttu. Reeglina. Me olime Eglega seal reeglit kinnitav erand, sest jõime lihtsalt teed ja rääkisime maast ja ilmast ja inimestest. Eriti viimast, muidugimõista. Vahepeal ka õlalinnust-kaelalinnust ja mustast koerast.

Siis tuligi kätte aeg koju minna. Kuna kell oli juba ammu yhistranspordi seisma lasknud jääda, tuli selleks kasutada vana head kondimootorit. Aga kõndida jälgsi läbi öise inimtyhja lumesajus vanalinna, võttes endale vabaduse tahtmise korral ronida igale poole kuhu otse keelatud ei ole (teate kyll, näiteks need paekivist laiad servaplaadid Harju tänaval) ... no kui sellest ka emotsionaalset laksu ei saa, siis oleks ilmselt õige aeg arsti juurde minna. Elu on ilus, lihtsalt. Miks ma ei peaks olema õnnelik, kui ma olen noor ja terve ja ilus (nii et ma sain jalga puhata samahästi kui yheainukese tantsu jagu...(saabast võltstagasihoidlikkusele, kesse ikka kiidab kui ma seda ise ei tee, nii harva kui seda yldse juhtub)) ja ilm on nii mõnusalt kylmkarge ja sajab puhast, värsket, selle aasta esimest korralikku lund nende vanalinna majade ja tornide vahel, aga mul on parajalt soe riietus nii et kylm jõuab ainult näkku, kus ta midagi hullu teha ei saa, ja töö juures ollakse minuga rahul (juhataja kiitis isegi) ja sõbrad on ka olemas ja... Yhesõnaga, mida veel tahta?

Ei, tegelikult ma tahan kyll. Ma tahaks näiteks teada, kuidas see või teine asi käib ja tahaks õppida leivakypsetamist (mille suunas ma hetkel aktiivselt tegutsen, nimelt panin just juuretise hapnema) ja nii palju laule on veel, mida kuulda-osata tahaks, ja nii palju lugemata lugusid ja niipalju nägemata kohti ja käimata teid ja tundmata inimesi (eriti yks grupp, kes mu huvist kyll vist mõneks ajaks nyyd lahti sai, sest nende põhikiri oli äärmiselt... sektilik ja muud põhjused ka) ja kudumata mustreid ja nii edasi. Aga vaatame, mis saab suvel - see põhja pool ikka kutsub mind ja taevalaotus kah; vastu talve rändab ainult see, kes endale talveks sooja kohta pole leidnud või loodab sinna veel enne asjade hullemaks minemist jõuda.

Oodata ju võib, aga muud elu ei saa siis vahepeal unustusse jätta ometigi.

*

Eile viskasid tähed täringuid. Need on need päevad, kus synnib midagi yliolulist, aga me veel ei tea, mis see on. Liblikas lehvitab tiiba, aga veel pole teada, kus tekib tuulispask. Reaalsus võeti silmapilgu jooksul tykkideks lahti, aga kokku pandi pisikese nihkega.

Korra olen seda varem ka tundnud - mahlakuus 10220. aastal.

keel&meel

Inimene ei saa ikka kunagi olla rahul sellega mis olemas on.

Ma tean et inimene on masenduses. Muidu ta ei kirjutaks luuletusi. Selliseid. Ilusaid. Noolikuid. Mul on sellest kurb. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Pole ette nähtud. Ette nähtud on oodata. Kyll koduigatsus tuleb.

In other news... Keel on täna väga paigast ära ja puudulik. Ykski sõna ei tee seda mida ma tahaks et ta teeks ja sõnad ei anna mõtteid yldse õieti edasi. Tähtedest koosnev sõna näeb hoopis jabur välja selle jaoks mida ta tähendama peab, ja kui tähed panna kokku nii et sõna näeks õige välja tuleb hääl sinna juurde hoopis vale. Kõik on kuidagi nihkes. Ma ei saa öelda seda mida ma tahan - sest see sisaldab seda tunnet mis selle sõna juurde tekib või selle mõiste juurde, aga sõna ei ole mõistega kooskõlas. Näiteks seesama noolik. See peaks olema noolhallkiviteravikkidadegavuhisebsiitmöödasinnasuundakiirestivalgesulinetababtäpselthinge, ja see ei ytle ka veel päris seda mis ta tegelikult on. Ja ei, sõna nooljas ple põrmugi parem, sest see on teravate otstega ovaal ja liigub vales suunas.

Ei, ma ei ole loodetavasti ära keeranud, seda enam et ma tean täpselt miks keel minuga täna niimoodi mängib. Ma tean isegi keda selles syydistada võiks - aga iseasi on, kas peaks. Mulle täitsa meeldib, et ma saan teha vahet vanaema kui kõigi inimeste arhetyypse vanaema ja sellemaavanaemasealjasiispunasebaretiga vahel. Mulle meeldib, et ma ei pea mõtlema sõnadega - varem se jäi kuidagi kaugeks - vaid ma saan mõelda mõtetega. Nendega kasvõi zongleerida kui tarvis, ja põhjaeestilaugekarjamaajakadakadtuulpaljuruumikodu jääb selleks mis ta on ega pea sobima kokku yhte sõnasse lõunaeestikyngaskuppelpkpkpkkinnivaenuliktihemetsvõõrasebamugav-aga. Kuigi see segab natuke eneseväljendamist, sest... Mõtted ei jää sõnadese kinni. Ja ärge tulge rääkima synesteesiast, sest see ei tohiks minuteada nakkav olla ja niimoodi järsku välja hypata kusagilt aju tagant. Niisiis, keel võttis ja hakkas mind ahistama. Nyyd võib endist juttu jätkata, end of interruption.

Kõige rohkem kardan ma, et ma ei saa paari päeva pärast aru, mida yks või teine sõna märkis. Millist mõttetundepilti, millist kontseptsiooni. Sellises seisundis ei saa kaua pysida, väsitab, kulutab, pingutab.

Käisin Kosmikute ja Viikate kontserdil. Meeldis. Yksi. Mingi tyyp tuli muga juttu ajama - olevat mind eelmisel päeval poes näinud - selles oli tal õigus. Teretas ja mina imestasin, et kas me oelme tuttavad - sest nägu nagu oli kergelt tuttavlik, ka poes. Ajas libedat juttu, aga tõmbas tagasi kui ma yhte tuttavat nägu otsides ringi vaatama hakkasin. Leidsin kah, aga hiljem. Esimesest noodist fänniks, võib selle kohta öelda. Siiralt. Ainult raha saab sedasi kiiresti otsa.

***

Ma ju tahaksin elada seda maailma
Mille võib leida teiselt poolt pilvi
Kaevupõhjast, kus vee asemel tuleb vastu maa
Õunapuu, ahju ja ojaga.
Et vanaemake ytleks ometi kord
et nyyd on kõik tehtud hästi
et enam ei pea kartma
et veealuse maailma sõnad
jäävad minuga ka trolli peale joostes
ja et kunagi võiksin minagi joosta yle niidu, kaheksakannaline vöö vööl,
klaashelmed kaelarahade vastu kõlisemas ja
punased vaselistega kindad vöö vahel.

Või võtta lõpuni vastu selle ilma usutunnistus
mida antakse peale kolme ja kahte aastat
mis tunnistab su vääriliseks teenima
seda nyydset jumalat, raha.
Ollagi tehtud ainult titaanist,
tänavalambi oranžikast läikest asfaldil või betoonkividel
ja kaotada viimnegi tundlikkus,
tuimestada ära selle nabanööri lõikamise valu
sest rahaga saab nurga tagant osta ka unustust.

Mõlemat ei saa, kumbagi ei taha.
Kahtlus ju jääb, ent yks
on kadunud sellest hetkest
kui teine vastu võtta.
Elu ei andesta kunagi.
Maa ei andesta - aga inimene?

(kooljakuu 9., 10221)

Ja kurbus tuleb, kui lugeda hea inimese huvitavaid sõnu, mis sulle midagi ei ytle - sest sa oled teise (kultuuri)taustaga.

Kui su vanavanemad teevad lihtsaid nalju, soovitavad kõhtu võiga määrida või vitsad peale panna, kui täis on, ja arvavad omal lihtsa inimese kombel, et metskitsed traataia taga on ilusad. Mitte ei käi metsas paljajalu ringi, kuigi nad vist ka kinnisilmi seal ei eksiks, ega näita sulle et siin on käinud koer, aga vaat see siin kõrval on olnud hunt. Kui sa pead seda kõike raamatust lugema, siis sa tead seda peas, mitte sydames. Sydames tead teise vanaema pisaralaule, aga ohkad väsinult, kui ta jälle kord hakkab rääkima, kuidas nuku kuuse alla mattis ja mõne nädala pärast välja kaevas.

Kui sa pead kõik hundisabad metsast ise yles otsima ja mitte keegi ei näita sulle, et siin puu otsas elab meil yks oravapere, neile meeldib inimesi käbidega pilduda. Kui ei ole mitte kedagi, kes osaks rääkida yhest või teisest huvitavast elukyljest - kui kadunud on veel tekkimata yhendus nendega, kes oskaksid juhatada, et seda arvamust oleks teistel ka huvitav kuulda, ja kusagilt pole leida ka neid vanu naisi, kes oskaksid rääkida kuust ja kastepiisast.

Sest ema jutt sellest, kuidas iga asi peab olema oma koha peal et teda oleks lihtsam yles leida, on igav ja sa leiad asjad ka seda teadmata kergesti omast toast. Sest kõik see, mida sa saad teada ainult sydames ja väga harva ka peaga, on tunduvalt huvitavam kui matemaatiline valem. Sest see, kuidas yks inimene ytleb asja, ei ole kunagi päris see mida teine kuuleb, ja see just ongi huvitav.

Siis on sul kurb nagu minulgi. Ma tunnen sellest kõigest puudust. Nii suurt et...

Ja ongi läbi see pisike puhkus. Kolm vaba päeva annavad parasjagu aega, et mõelda ja teha neid asju mis tarvis on, ilma et tegemataolemise igavus maad võtma asuks.

Seda enam, et mõnes mõttes on need kolm päeva olnud toredaimad yle tyki aja.

Kolmapäeval oli tantsuklubi, kuhu oli tulnud ka Tartu rahvast, näiteks UV. Lisaks olid seal omainimestest veel Egle ja Liis. See tegi kokku juba neli "meie rahvast" ja meil oli lõbus. Piisavalt lõbus, et yle ääre ajavast rõõmust joosta hoovi ja seal niisama hypata ja karata, kilgates nagu väiksed. Mõnda inimest ei olnud kyll - mis teha kui kauged maad kutsuvad. Mõned tartu-tallinlased olid ka puudu, näiteks Tantsujumal. Mõned tegid ootamatuid avaldusi-yllatusi, mis päeva/õhtu veelgi toredamaks muutsid. Lisada sellele veel muinasjutuline mööda tänavaid hulkumine yksi tyhjas Tallinna vanalinnas ja ei oskagi enam öelda, kas paremaks saab minna. (On tantse, mida tantsitakse ainult yksi... Ma vist leidsin mõned sellised)

Neljapäeva magasin maha. Sõna ysna otseses mõttes, sest kui lõpuks ärkasin oli kell pool kaks ja mind ootas ees... poetuur. Sest mis sa hing ikka ära teed, kui uusi teksasid vaja on. Minule iseloomulikult ma neid õigest kohast ei leidnud. Muid vastava keti poode parasjagu meelde ei tulnud, kuid raha kulus siiski rohkem kui tohtinuks. Ah jaa, ilmselt käisin kunagi umbes siis ka Sytiste teel - kaks suurt firmat arvavad, et mul on sinna lähem ja meeldivam minna kui Kristiine keskusesse, kus nyyd ka postkontor olemas on. Ja siis tuligi reede.

Päev algas nimelt värvimuutusega - oi kui rahul ma endaga nyyd olen. Tsipake harjumatu on ka, aga see nali oli kyll oma hinda väärt, iga viimast kui krooni. Ja õhtupoole sai Jõelähtmele. Esiteks. Kuna minuga sama auto peal olid ka Leanne ja yks valgevene torupillimeister, polnud midagi loomulikumat kui minna edasi vaatama yht filmi lõunapoolsete mägede naistest - Albaania oli vist põhiline riik seal. Riigi nimi polnudki oluline, film rääkis nende rahvaste elust ja lauludest. Yhele oleks see meeldinud - eriti siis, kui talupoeg mäenõlval seletas, kuidas lauldes on oluline ainult vabadus, mitte hääl, sõnade või viisi meelespidamine. Kuid koos filmiga ei lõppenud veel õhtu, hoopiski mitte. Sest edasi läks kogunenud rahvas Muusikamajja, kus sai laulda. Naisi oli kahjuks hästi vähekene, nii et võidutsesid meestelaulud. Vahele õnnestus laulda neljakesti yks naistelaul ka - kohal olid nimelt isegi Annika ja Pille. Filmilt leidsin ka Kerli, kellel lõpuks öömaja vaja oli. Tolleks hetkeks tundus laupäev juba pilgeni täis planeeritud olema.

Aga uni murdis mu maha. Loobusin samahästi kui kõigist planeeritud tegevustest kohe - kell oli juba liiga palju. Ainult mardilaada mõte ei jätnud rahule veel. Käisime surnuaial - hingedeaeg ju - ja pärast oli isa nõus mu isegi õigsse kohta ära viskama, sest nende endi tee viis samuti sinnakanti. Kuid poes (kuhu ma kaasa läksin, et mõned vajalikud asjad saada vanemate kulul...) leidsin seeliku, mis kustutas igasuguse mõtte mardilaadast. Pole ju mõtet sinna minna, kui nagunii pole raha, et midagi osta. Või õigupoolest ei tohi lihtsalt rohkem kulutada.

Mina olen rahul. Vähemalt selle osaga.

Millega ma nii rahul ei ole - maailmas on endiselt piiratud hulk õnne. See, et mina olen õnnelikum, tundub automaatselt kaasa toovat mõnede teiste tujulanguse. Kurb on.

Endiselt olen maalt ja hobusega, kuigi mulle näidati veel mõnda huvitavat vaatenurka sellele teemale.

Päikest sele pika jutujoru lõppu!

raamatud

Ostsin veel raamatuid. Piisavalt palju, et need pandaks suurde logoga paberkotti - ja kes meil poes piisavalt palju ostab, teab, kui palju selleks tarvis on. Igavene vaev oli teisi pärast koju tassida.

Ei, ma olen rahul. Mingi portsu saab nimekirjast maha tõmmata ja siis saab veel rõõmustada illustreeritud Beowulfi yle. Ega ta teksti poolest maailma parim asi ilmselt pole, aga need pildid! John Howe ikka oskab eepilisi asju joonistada. Jah.

Otori lood on mul nyyd ka tervikuna olemas, kõik viis osa. Siis veel paar raamatut, ilma milleta ma ennast kangesti rumalana tunneksin ja yks, millel oli intrigeeriv pealkiri ja koos pealkirjaga esinedes ostmist põhjendav autor. Mõne teise kirjaniku samanimelist asja peaks otsima hoopis teisest riiulist, sealt, kust ma kunagi midagi ei osta. Selleks kuus on raamatute ostmine tehtud ilmselt - no ei saa rohkemat korraga lubada.

See ei tähenda, et eelmine postitus ajakohasuse kaotanud oleks - ei, kehtib endiselt sama vääramatult, kuigi yks hea inimene juhtis mu tähelepanu asjaolule, et neil kolmel on olnud oma asjadega hakkama saamiseks jupp rohkem aega kui mul. Samas... praeguseks ma kipun uskuma, et oli igayhel juba midagi vöö all. Just.

*võtab eile öösi kirja pandud sõnad ja väänutab neid nyyd, et nad viisakamad välja näeksid*

Ahjaa, rääkisin paar sõna juttu inimesega, kes meile poodi ingliskeelset kirjandust tellib. Yks väga hea vene kirjaniku triloogia tuleb loodetavasti varsti jälle sisse. *sylitab kolm korda yle vasaku*. Äkki nad on isegi kõik yhesugused - mulle on see oluline, siis näeb parem välja.

virisen, sest sain pihta

Kirjutasin siia pika jutu turnyyri ja kahe yksteisega sarnase naise kohta (ei ole omavahel seotud), aga siis otsustas internett ilma põhjuseta teha restardi ja kustutas vist ära kõik selle toreda teksti.

Niisiis see polnud mõeldud välja kirjutamiseks, mõtlesin ma, ja võtsin lahti google. Sest yhe neist kahest naisest täisnimi on siiski oluline välja selgitada - et saada teada, kas ta on see, kelleks ma teda pean. Ja siis yks teine nimi, mis tahtis järgi kontrollimist, et kas ta on umbes selline, nagu ma teda ette kujutan.

Ja siis hakkasid tulema laksud enesehinnangu pihta. Sest erinevalt neist kahest ei ole mul yhtegi avaldatust, kultuuri mõistes olen ma siiski mitte enamat kui wannabe. Võrreldes kõigi nende kolme inimesega, kes sellesse joonisesse kuuluvad (teine kahest sarnansest naisest ei puutu asjasse), olen ma maalt ja hobusega. Selle kõige hullemas tähenduses - ma ei kirjutanud kaheksateistaastaselt (oletus) kuhugi arvamusi-artiklisi; kultuur, mis vahepeal juba tundus nagu ei midagi erilist, täiesti saavutatav, päris käeulatuses - et vaja oleks lugeda veidike seda ja veidike teist ja natuke harjutada mõtlemist, meeldejätmist, kust mingi infokilluke pärineb ja muud sellist - tuletab nyyd meelde, et on saavutamatu.

Sest kui sa ei ole maast-madalast olnud ymbritsetud haritlaskihiga (klassiyhiskond tegelikult pole kadunud), siis isegi kui sul tekib mõte, et võiks avaldada arvamust selle või teise kohta, ei ole sul kedagi, kes ytleks, kellele seda arvamust avaldada. On ju hoopis teisiti, kui sul on näiteks isa, kes ytleb et sellise sisuga asi.. hmm, seda võiks pakkuda sinna. Kui su vanemad, oletame, kutsuvad regulaarselt kylla oma tuttavaid, kes on.. näiteks kusagil toimetajad või muud asjapulgad ja sul on võimalus "tutvuse kaudu", märkamatult, saada vajalikes ringkondades omainimeseks. Kui sul eelkirjeldatu asemel on vanemad, kes on kyll õnnelikud, kui sa midagi arvad ja teed, aga ei oska mitte midagi soovitada, mitte kuhugi suunata - kui isegi kirjandussoovitused tulevad ainult kohustusliku kirjanduse programmist kooli kaudu - sest kodus neid ei ole ja vanemad ei tea neid soovitada - neid pole loetud. Lõpuks ei julgegi midagi arvata, sest äkki öeldakse selle peale et "Laps räägib siis kui kana pissib. Ma olen sust vanem, praegu räägin mina ja kui sa vahele segad siis!" Või et "Mine arene. Sul on veel vaja lugeda seda ja seda ja seda, enne kui sa tohiksid öelda, et tundub, nagu oleks nii või teisti."

Rrrauhhh. Ma kõlan nagu ma peaks ennast hulluks avastamata talendiks. Ei pea tegelikult. Lihtsalt niiväga tahaks vähemalt selle, järjest tajutavama (hiljutine googeldamine, mis parata...) klassivahe yletada, sest see seal teisel pool on siiralt põnev ja huvitav. Ma tahaks ka olla tark ja suuta jälgida... kasvõi mõttevahetust vanade savitahvlite teemadel, nii et ma mitte ainult suu ammuli pealt ei kuula, vaid ise ka midagi arvata julgen. Ja ma tahaks, et sellel põneva jutuga seltskonnal oleks minu mõtteid omakorda huvitav kuulata.

Iga kord, kui mul on tunne et nyyd võiks midagi arvata, tuleb kusagilt välja, et suur tykk olulist infot on olnud must eemal. Et seda ei ole ma arvesse võtnud - ja tihtipeale pean ma oma arvamust uue info valguses piisavalt muutma. Muutma niipalju, et algne mõte, algne iva, mida ma öelda tahtsin, läheb kaduma või osutub jalgratta taasleiutamiseks.

Kurb on ja vanduma võtab. Hakkaks homsest kultuurseks, aga ma ei oska ju kusagilt alustadagi...

juhtus

Alles eelmises sissekandes leidsin, et kyll on ikka lollid, kes aru ei saa. Aga kui nina pysti ajada, hakkab vett sisse sadama teadupoolest, nii minugagi. Juhtus järgnev Piinlik Lugu.

Tööpäev. Raamatupood. Tuleb Klient. Kysib "Pommeri aeda", mainib juurde, et Traadi oma. Lähen toon talle selle - Hõbevaramu sarja väljaanne kenade hõbedaste kaantega, igayhel autori pilt peal. Hakkab maksma, tuleb välja, et Kliendil on ka kliendikaart, aga pole kaasas.
"Pole viga, nime järgi saab ka otsida. Kuidas nimi on?"
"Traat."
"Ei, teie nimi..."

Mispeale mulle näidatakse raamatu kaant. Kaanepildilt vaatab vastu seesama mees, kes raamatut osta tahab.

Õnneks ta ei solvunud, vaid leidis selle pigem naljaka olevat - minul siiski nii häbi kui häbi saab olla.

Teine asi, mis ma teha tahtsin, on avaldada imestust selle yle, kui hästi keha tunneb ära, mida tarvis on. Kes on joonud islandi samblikust tehtud teed, teab, kui jõleda maitsega asjaga on tegemist. Aga peale selle joomist hakkab kylmetuse all kannataval parem. Nohutav-köhatav mina võttis ja jõi sedasamastki teed siis - ja oh yllatust, see oli... noh, ega ta päris HÄSTI just ei maitsenud, aga tavalist mõrumaitset ka enam juures polnud - oli ainult selline tunne, et just seda oligi vaja. Vahva. Mitte et ma selles faktis - et keha teab mida tarvis on, vaja ainult yles leida - väga sygavalt kahelnud oleksin, vastupidi, syya ostes lähtun ennemini sellest kui muust, aga nii otseselt sellise asjaga pihta saanud varem väga ei olnud.

Vahepeal oli välikas ja Tartu rahvamuusikapäev. Mis välikal saunas juhtus, on kirjeldamatu, nii et ma isegi ei yrita. Rahvamuusikapäev oli tore, välikas muidu ka. Elu on peaaegu lill - kui ainult seda pidevat vihma ei sajaks...

rujast ja õhtusöögist

Yks asi on mind augustikuust saati vaevama jäänud. Tykk "Ruja" nimelt. Ma ei mäleta, kas rääkisin sellest juba toona, kohe peale vaatamas käimist, aga igaks juhuks siis kordan, sest nyyd tuli see uuesti yles.

Mõelge nyyd ise: Ruja on Venemaa-tuuril. Uhke pidu pika laua ääres. Laud on kasetud valge linaga, laua peal on uhked hõbedakarva läikivad tarvikud... Seda näidatakse niipidi, et pikkus on yle lava. Muusika stseeni taustaks on sama, mille saatel kunagi alguses Rannapit peksti, symboliseerib seega riiki, võimu. Laua taga on lisaks Ruja liikmetele ja muudele eelmises stseenis olnud tegelastele ka Riigiametnik oma Sekretäriga (kes Rannapit toona just peksidki). Alender istub keskel, käed laiali, suur naeratus näol. Kysimus: Mitu inimest on laua ääres? Kas teil vähemalt tekiks mõte nad nii igaks juhuks yle lugeda? (Edasi allpool, et igayks saaks oma peaga mõelda.)














Minul kyll tekkis tahtmine nad yle lugeda. Neid oli seal 13, just nagu peab. Minu arvates täiesti võrratu analoogia, eriti õigesse kohta sattunud pealekauba. Ainult et kerkib yles kysimus, kui paljud vaatajatest seda yldse märkasid? Ma tean et meie neljasest seltskonnast olin mina ainuke. Pole arvustusi väga palju lugenud, aga kusagilt pole kõrva-silma jäänud, et kirjutaja selle ära tabanud oleks. Ma ei pea ennast eriti kultuuriga kursis olevaks inimeseks just, aga "Pyha õhtusöömaaeg" on Lääne kultuuripildis niivõrd laialt tuntud teos ikka muarust kyll, et selle võiks peale vaadates ära tunda. Eriti kui on veel taustana teada, et just tollel tuuril läks Ruja lõhki. Ilmselt võiks öelda, et esindame eesti keskmist oma perega - või seda tavalist eestlast, keskmiste kohta ei tea. Niisiis, yks neljandik vaatajatest märkas? Siis võiks sellest ju midagi juba kuulda olla... Märkasid vähesed? Kas siis eestlane ongi selline mats, kes niigi tuntud asja ära ei tunne, isegi kui see on nii puust ja punaseks ette tehtud? Imestama paneb.

Hiljem: Lugesin natuke arvustusi. Garšnek isegi mainis seda kohta. Mõned teised ei maininud, aga lahtiseks jääb, kas see oli nende arvates liiga tavaline, lihtne, et olla mainimist väärt, ei sobinud teksti sisse, või jooksis silmist-kõrvust mööda.

Tallinna mõjud...

Astusin kuusirbi otsa jalad katki
Ja tähed särasid mu hinge sõelapõhjaks
Ronides mööda yht puujuurikast rada
Ammusele linnamäele

Mina ju olen nõidade maa tytar
Räägin kuuga kui kassiga
Ja vaatan sind pimedast metsast
Põnevusest põlevate silmadega

Siis lendan ära.
Maha jääb ainult linnukujutis kaelast
Ja järgmine kord kui mind näed
Otsi tavalise naise tavalisest käekotist
pruunikirjusid sulgi.

Porikuu 18., 10221

*klõnks*

Elu on imelik ja imelikumaks ilmselt läheb veel.

Ma panin eile oma juuksed põlema. Kui Liis poleks kõvasti kisama hakanud ehmatusest... Oleks kahju ilmselt hullem. Niigi võiks selle varjamiseks ilmselt juuksurisse minna. Ja kui juba siis juba... ehk siis ma ei tea, millise soenguga ma sealt väljun. Kummalisel kombel ma ei ehmatanud ennast isegi märkimisväärselt kainemaks. Meil oli Elo(kesekese) ärasaatmispidu. Nimelt sõidab Elokesekene aastaks kaugele anglite maale.

Lugeda ei tasu liiga palju ega liiga hoolikalt, lugemisvara tuleb valida. Mina lugesin nimekirja, kellele ja mille eest kulka raha annab, ja siiamaani käed värisevad. Yhte mingil ajal ilmuvat raamatut ma tahan. Hoolimata sellest, et selle kyyneviil-sydamesse-faktor (või lusikaga-silmad-välja-faktor, sõltuvalt inimesest ja tema taustateadmistest) on täiesti tuntav ja olemas, on selle sisu väga tõenäoliselt lihtsalt liiga ilus, et sellest ilma olla. Peaaegu et ei usugi, et inimene, kellele sellised mõtted pähe tulevad, ka päriselt olemas saab olla, nii geniaalsed asjad on seal. Kysisin - ega ta ise ka ei tea, kas ta olemas on. Ma kaldun siiski arvama, et on. Vähemalt samapalju kui ma ise, sest muidu ei oleks mul sõrmedel neid jälgi.

Kolimine on seal kusagil täies hoos - mina olen tööl ja tunnen ennast ysna mugavalt vähemalt selles osas, mis puutub raskete asjade tassimisse.

Mis mõtet on asju teada, kui nende juhtumine sellegipoolest jalad mitmeks tunniks võdisema paneb? Või siis, sellepärast et ette teadsin...

Mis asja tal oli sel kellaajal keset linna? Pole minu asi, retooriline kysimus - aga yliveider, täpselt selline nagu ma arvasin oli see kokkusattumine.

Ja siis ilmub poodi yks, keda ma võibolla tean - võibolla, kahtlusaluseid on kaks ja lõppeks on sarnaseid veelgi. Ja mina hoopis paigast lahti loksutatud niigi, kaotan yhenduse aju ja käte vahel kusagil ära. Kilekotti ei tahetud!

Enesega rahul

Seda olen viimased paar päeva vaikselt teinud.

Siidi peale joonistada, eriti siidi peale värvida on puhtakujuline nauding. Kuidas see värv pintslist riide sisse voolab, kuidas see on hoopis teistmoodi kui paberi peale midagi värvida. Yhtaegu sulejoonistuselikum, teisalt vesivärvi moodi, kolmandast kyljest nagu eimiski muu.

Laupäeval kolimine. Ma olen laupäeval ilmselt tööl, nii jube kui see ka ei oleks. Reedel on kyll vaba, eks ma siis võtan ja ajan kõik omad asjad, mis veel Keldrimäele jääud on, järjest kotidesse-kastidesse ja saab need siia toodud. Sest kui mind õigel ajal ei ole, tuleb asjad ette ära teha.

REKLAAM! Meil on soodusmyyk parjasti mingite asjade osas - karbiga köites "Faust" maksab 190 eesti kroonlooma, siis on seal soodustusega veel "Jälestuse jõud" sellest kirjust sarjast, eesti ballaadiantoloogia, midagi vanalt Lotmanilt, mingi ports noorsooromaane yhelt võistluselt ja muud veel.

Aga kuna kell on juba kolm läbi ja homme on tööpäev, ei oska ma enam midagi muud öelda kui head ööd.

*kobib, õnnis naeratus näol, kotile*

Elu

Käisin nädalavahetusel Tartus, Kaitseliidu õppusel. Nyyd olen laiguline soovi korral ka väljastpoolt - seejuures eriti spetsilt ruuduline laiguline veel. Ainult myts on kaks numbrit väike kahjuks. Arvatavasti umbes kaks numbrit, see tähendab.

Kõik minu hea enesetunne ja asjad said vahepeal olulise tagasilöögi, aga kõik on taas korras ja hästi. Mind ymbritsevad inimesed, kes julgevad öelda välja oma nägemuse tõest, isegi kui see kuuljale ei meeldi - aitäh teile. Selle julguse eest just - või siis pilguheidu eest teisele poole inimestevahelist ylesaamatut myyri.

Igayks väljendab erinevate inimestega suheldes oma mõtteid erinevalt, julgeb tunnistda erinevat hulka oma mõtetest, mahendab neid erineval määral. Igayhe "mina" on sedapidi lähenedes mingi kogum enam-vähem tõekspidamisi, mingeid asju, mis samaks jäävad - ja suur hulk seda, mis sinna ymber tekitatud saab (vastavalt suhtluspartneri olulisusele vähem või rohkem), ja mis on osaliselt kyll kokkusobiv selle tuumaga, kuid kaob selle juurest niipea kui suhtlussituatsioon, vajadus just selle inimesega suhelda, kaob. Seda juurdepandavat mõjutavad veel paljud asjad - alates sotsiaalsest grupist, kuhu arvame vestluskaaslase kuuluvat, ilma ja väsimusmäärani välja. Häda on selles, et iseennast saab näha ainult läbi teiste inimeste silmapeeglite. Eks katsu siis yles leida just see yhisosa, mille suhtes need yllatavalt erinevad peegeldused kokku langevad... Mida rohkematel peegelpiltidel yks või teine iseloomujoon ennast ilmutab, seda põhilisem, tuumalähedasem ta on. Aga täit tuuma ei näe keegi, järelikult ei ole mitte yhtegi iseloomujoont, mida inimene endale omistaks, mis olekski tal absoluutselt olemas. Mõned võivad sellistena tunduda, aga ilmselt ei ole kõiki peegeldusi veel nähtud. Kes saab olla absoluutselt veendunud, et ta igal juhul, sajal juhul sajast, miljonil juhul miljonist, käitub mingisuguses situatsioonis yhtemoodi? Inimene, kes on põhimõtteline surmanuhtluse pooldaja, võib seda arvamust muuta, kui see tähendaks kellegi liiga kalli surmanuhtluse alla mõistmist. Võibolla see näide pole kõigi jaoks piisavalt ekstreemne, aga annab muidki välja mõelda.

Jääb ainult kysimus, et kui mitte keegi seda tuuma ei näe, siis kas see on yldse olemas...

Pyhapäev

Ma võiksin rääkida nii paljust.

Ma võiksin rääkida sellest, kuidas sygis Tallinnas on ilusam kui kevad Tartus (kuigi mulle aasta eest vastupidist kinnitati, st, sygis Tartus olevat (tol hetkel veel isegi tulevat) ilusam veel kui kevad Tallinnas.) Vale puha. Eile lugesin oma mõtteid eelmise aasta samast ajast, märtsikuusse välja... Nyyd vaatan, kuidas see hallus järjest ja järjest mind ära sõi. Ei mingit hirmu selle ees, hambad risti suruda ja kangekaelselt rippuda kõigi ilusate hetkede kyljes ka siis veel, kui nad ainult hea õnne tõttu koos pysivad, kui nad on lihtsalt nii õhukeseks kulutatud pidevast nende najal elamisest... Ja vot mis sellest lõpuks sai.

Ma võiksin rääkida yhest inimesest, kes on mulle täiesti võõras. Aga ma pean tast lugu, kuigi tal pole isegi kohta, kus elada. Ta ei ole veel alla andnud, ennast odekolonnist seaks joonud ja igasugust eneseuhkust kaotanud. Selle asemel peab kangekaelselt kinni seadustest (yhistransporti kasutada ei julgevat, sest trahvisumma on liiga suur...) ja tundub et näeb vaeva oma elu õigetele rööbastele ajamisega. Rõõmustas, et oli just suutnud ajada kokku raha ID-kaardi jaoks. Kahe nädala pudelikorjamisega. Ytles veel, et kerjama ei lähe. Et antagu aga tööd, ta teks kyll.

Ma võiksin rääkida sellest, kuidas reedesel päeval võib keset Viru tänavat kohata paljusid kauakadunud tuttavaid. Või sellest, kui mõnus on istuda mõnes suvalises pisikeses vanalinna kohvikus (mismõttes nad Kohvicumi kinni on pannud?... *urr*) ja maailma asju arutada.

Ma võiksin ära mainida, et õpin kymnesõrme pimesysteemi. Mingisugune saksa programm on, eelistan seda inglise omadele, sest seal on ka täpitähed sees. Kui kõik põhilised tähed on läbi käidud, saab asuda isetehtud etteytluste kallale. Iga vale klahvilöök teeb koledat häält ja programm jääb selle parandamist ootama, enne edasi ei lähe.

Ma võiksin ära mainida ka selle, et ostsin siidimaali tarbed. Täna on esimene nädal, kuigi võibolla peaks selle kohta ytlema nädal null. Ametlikult. Kuigi tegelikult on mul juba selline... esimestele raskustele põrganud tunne. Ma ei mäleta, mis seda tähistas, nii et seda ma ei ytle.

Tulev nädal tuleb tihe. Homme õhtul tööl, ylehomme.. linnas ja teises kohas linnas, kolmapäeval vanas linnas, neljapäeval teel linnast linna, reedel... selles Teises linnas. Laupäeval... Krtsedateab, kuhu ma õhtuks jõuan, ilmselt vähemalt mingusugusesse linna. Ja pyhapäeval on juba uus nädal käes. Samahästi kui, ja vähemalt projekti jaoks.

Ma võiksin ära mainida, et ma olen õnnelik. Ja ykski päev ei jää teisipäevale alla ega käi sellest ka yle mitte.

Veel vääriks märkimist, et leidsin vähemalt enda jaoks täiesti toimiva alternatiivi myndikeerutamisele. Keerutada tuleb pöidlaid.

Päikest.

Lugesin Lauri Sommeri yhte kirjutist regilaulu kohta. Lugege teie ka, lehte, kus see ilmub, jagatakse vähemalt siin poes tasuta (epifanio 9/2008). Miks ma sellest räägin? Sest ta on paljudele seal käsitletavatele asjadele minu meelest väga õigesti pihta saanud. Seletab samas kirjatykis ära, miks mul ei ole suurt tõmmet setu laulude vastu ja miks mulle samas väga meeldib mingit osa neist teiste esituses kuulata. Väga ilusasti kirja pandud on see asi seejuures. Ytlen ette ära, et päris kõigega täiesti nõus ei ole, aga yldiselt pigem siiski. Tsitaat ka, nii huvi äratamiseks:

"Ytlen seda, sest mul on laulmisega seoses palju jõulisi kogemusi olnud. Yksi lauldes pääsed endale lähemale, kambas tekib heal juhul mingi tugevalt laetud mõistuseylene väli, mis kestab veel tunde hiljem. Jah, see on "loomulik laks". "

On ju ilus ja õige.

Hiljem: juba hulk aega tunnen kaasa yhele varesele, kelle keegi "imeliku" huumorisoonega kunstitudeng on EKA seina peale pannud. Iga päev koju minnes vaatan seda linnukest seal. Ta tahaks ju ära lennata - aga ma yldse ei imestaks liialt, kui ta yhel päeval olekski sealt minema lennanud. Nagu kured tolle kloostrimaali pealt "Otori lugudes".

Päikest!

poolpäev

Mitu ubinat uibun om
Kolm ubinat uibun om

Kuigi tegelikult kehtib see laul ainult mu enda isikliku õunapuu kohta. Ma ei mäleta enam (ega viitsi hetkel ka järgi vaadata), kas ma hõiskasin kevadel, et mu õunapuu õitseb. Õisi oli viis, nyydseks on neist saanud kolm õuna. Kahjuks pilti ei ole, aga väikseim oli pöidlaotsa suurune, suurem... noh, pinksipalliga võrreldav umbes. Aga ilusad punased põsed olid kõigil neil ja puha. Uhke tunne on - puu sai maha pandud enne, kui ma esimesse klassi läksin. Seitse seemet lillepotti, tavalistelt poeõunadelt. Yksainumas tuli yles, esimene roheline otsake pistis nina välja... vist oli esimene juuni. Igal juhul oli pisikese minu jaoks igavesti tähtis päev, sest parajasti oli lasteaia lõpetamine. Peale "aktust" autosse joostes valas vihma nagu oavarrest, aga vähe hiljem läksime rõdule vikerkaart vaatama - ja siis oligi piiisikene otsake mullast väljas. Mäletan, kuidas ma lugesin ykshaaval neid lehti ta kyljest, kui ta meil rõdul seisis, ja kuidas hijem suvel sai maale ymber istutades ta ymber pulgad pysti pandud, et kogemata umbrohuna yles ei tõmmataks. Nyyd... pookima peaks, ta on juba täitsa piisavalt suur. Ja siis tuleks ilmselt yritada ta siia ymber istutada. Või vastupidi, aga mis vahet seal suurt ikka on, ära tuleb mõlemad teha. Olen jah uhke - aga kes teist võib öelda, et on seemnest mõne puu yles kasvatanud? Nyydseks on see puunoor(u/i)k minust kõrgem ja kui kylm teda ära ei võta, kasvab ilusti suureks.

Aga õunad on yldse tänase päeva teema. Me tegime õunamahla. Väga igaastane kohustus kuidagi.

Ja pärast sain mööda metsa ringi käia. Mõelda vaid - kui ma oma majatagusesse metsa piisavalt sygavale sisse lähen, siis ma leian sealt sookailu! Mitte eriti palju, aga siiski. Pohlad on, mustikad on, ja selle sookailu koha juures vähemalt praegu kyll jala all lirtsus. Ei tea öelda, kas seal oli raba kunagi ammu, või sinna vaikselt hakkab soo tekkima. Tõenäolisem ilmselt on, et alles hakkab, sest rabakuppel, kui ma bioloogiat-geograafiat õigesti mäletan, on lõppkooslus - ei arene mitte millekski. Sama asi pidi olema mingi metsatyybiga. Laanekuusik? Et pidavat tuhat aastat rahulikult samasugusena pysima, mõni puu kukub, teine kasvab asemele, aineringe toimib, täpselt nii nagu peab, ilma igasuguse vahelesegamiseta.

Niisiis, meie majataguses metsas on turbaaugud. Esimest korda kui neid nägin, arvasin, et mingid kaevikud kunagi olnud, või punkrid, või mida iganes. Aga nyyd on nii mõnedki neist sodi täis. Seda sorti sodi, mida teemeära koristas. Vastik kohe vaadata - ilus, rahulik mets, elab oma elu... ja siis mignid punased piimapakid, võitopsid, kulunud saabas veidi kaugemal teetähiseks. Rõve! Need inimesed ärritavad mind ja ma ei välistaks, et selle räpa suhtumine, energia jääb mulle kylge. St, neid asju nähes, nendega kokku puutudes kipun ise ka kangmat keelt kasutama, mustvalgemalt mõtlema, mida kõike. Sellele juhtis mu tähelepanu Pille, ydini hea inimene.

Teine asi, mis mind häirima hakkas... Inimesed, tanksaapad ei ole parim jalats metsas käimiseks. Need ei sobi oma absoluutsuse, mahatallamise, hävitamisega yldse metsa häbelikele loomaradadele. Metsas võiks käia näiteks vanades, õhukeseks kulunud tennistes. Papudes, mille tallast on kõik jala alla jääv läbi tunda nagu neid jalas polekski. Kasvõi paljajalu, kes oravapoisi käbikontsu ei pelga. Natuke harjutamist ja nii võib liikuda hoopis vaiksemalt, sootuks sobivamalt, sobituvamalt, mängides loodusega kaasa, mitte iga hinna eest oma tahtmist taga ajades. Mäletate, vanaema Weatherwax ei saanud vihmas eriti märjaks, sest ta läks piiskade vahelt läbi. See on seesama, aga kõik need militaarpatsifistid ei taha sellest väga aru saada.

Midagi oli veel, aga...

Ma olen jälle mingisuguses pidevas unevõla seisundis. Viimase aja keskmiseks hakkab saama viis tundi öö kohta ja ma kahtlustan, et pysti pysin ma ainult hommikuste espresso-(peaaegu)shottide najal. Aga... Nii palju huvitavat toimub, kuidas ma magada saama peaksin?

Lugesin yleeelmise aasta postitusi järjest. Otsapidi eelmise aasta ja Jyriööni välja. Edasi ei julenud. Oli päris huvitav vaata, mida ma kellest siis arvasin, milliseid võtmeid kasutasin, et enda jaoks yhte või teist asja ära märgistada. Nende võtmete ja tähistatavate suhted kipuvad aga ajas muutuma - mõni läheb täppi rohkem kui oleks uskunud, mõni aga on hilisemat syndmuste valguses raskesti mõistetavaks muutunud.

Aga midagi natuke poolikut - täieneb siis, kui meelde tuleb, mida juurde lisada võiks.

Kokku saadud piiririigis
ja teineteist karge mere ääres
tundma õpitud...
(Koos sooja teega sujuvad asjad ikka paremini.)
Algul valitses sydames diaboliaad,
kuid siis selgus, et
Woland polegi nii hirmus.
Lennates giidiga
läbi Euroopa laenatud eluloo
Jõuad Lihavõttesaarele
alles siis, kui puhkus
juba läbi saama hakkab.
...

Mulle ei meeldi tavaliselt teha mitut postitust päeva jooksul, aga seekord lihtsalt peab.

Mul on yleelmine sygis. Juba nädalakese vist tegelikult. Yleelmine sygis. Fiilmääni gängi sygis, abituriendisygis, yksi ja õnnelik olemise sygis. Tallinna sygis parimal kujul - õhk lööb mõtted kargeks, suust tulevad pisikesed aurupilved kui sihikindlalt ja sihitult linnas ringi käia. On Kassinurme-palgitalgute-sygis, on kaikatrenni sygis, on kuuma-shokolaadi-ja-veiniavamise sygis. On töllu kontserdi sygis, balliettevalmistuste sygis, kohaga olemise sygis (vastandina kohatusele), trenni hingusele minemise sygis, värske, puhas ja karge sygis.

Ball oli veebruari lõpus, märtsi alguses hakkasid asjad liikuma. Mis seekord tuleb?

*tagasivaade*
/tunamullu, eile/
See sisaldab kasvõi ühtainukest positiivset nooti - Kassinurme on energiareserv. Sinna tuleks tihemini sattuda.

/tunamullu, viinakuu 11./
Rääkida tahtsin hoopis sellest, kui mõnus on jalutada pimenevas linnas peene seenevihma all, ja tunda ennast täiesti üksiseisvalt, suutvalt, täiskasvanult, kõik-uksed-lahti meeleolus. Sellega suudab võistelda ainult mõni müstiline mereäärne kuuvalgusöö või tuul kõrges kohas või muud sellist ilustiili esindav asi. Peadpidi eelmainitud põhjusel pilvedes hõjudes astusin trammi, ja sõitsin peatusest mööda.

/tunamullu, viinakuu 12/

ja nii edasi.

Päikest!

sidrun

Pagana kurb on see tööinimeste elu, vaatan ma nyyd. Sest nyyd ma tean, kui läbi võtab kaheksatunninegi tööpäev ilma suurema kiirustamiseta, kui sul tõesti see kaheksa tundi midagi teha on vaja. Kui ma õhtul töölt vabanen, peab see olema ikka midagi väga väga erilist, et ma viitsiksin kuhugi minna, midagi teha. Veel ebatõenäolisem on saada õhtupoolses vahetuses olles (poole yhest tööle) ennast varem yles kui hädasti vaja, et kuhugi minna, kedagi näha, midagi teha. Ainult harva viitsib midagi, veel harvem jääb jaksu tegelda hobidega.

Vaba päeva puhul saab ennast oma tuppa sulgeda, kui veab ei peagi eriti vanematega kokku puutuma, saab päev läbi midagi huvitavat lugeda. Oma tuba, kyynlake, laualamp, soe teetass, tekk ja hea raamat. Ja häda sellele, kes tuleb mingite kohustustega mu vabasse päeva. Ma võin asju teha, kui ma neid tahan. Aga ma ajan sõrad kõvasti vastu niipea kui mind yritatakse midagi tegema sundida.

Tasapisi tuleb Arusaamine. Aga Teadmine ei kao kuhugi. Ma näen järgmist mäeharja, aga te sinna on varjus, seda ma ei näe. Ma näen järgmist päikselist käänakut, aga vahepeal käib tee metsatuka tagant läbi, ma ei tea mis seal on.

Aga KUI läbi ma olen, näitab vabalt seegi, et igasugust käsitööd pole ma peale Mytofesti kättegi võtnud. Ei taha, ei jaksa. Ehk märtsis.

Enne seda tuleb joonistada ja värvida. Tuleb, tahan... Ja lykkan seda ka vähehaaval edasi. Hetkel veel saab seda endale lubada, sest hetkel veel pole oktoober käes, oktoobri palgast rääkimata, see tähendab, pole neid õigeid vahendeid. Saab teha ainult ettevalmistusi. Neid tegelikult täitsa peaks. Ausalt ka. Aga kord pole mul lauda mille taha istuda, pole yldse yhtegi tugevamat pinda mille peale paber panna (põrandal jäävad jalad ette, see ei sobi.), kord pole paberit, kord... jne.

Igavene häda selle toreda sygisega. Mulle ikka veel sobib sygisene õhk, nii yleyldiselt. Aga aegajalt ajab päevane puuduv looduslik päike tuju ära.

Jube uni on. Tööl pole see just kõige parem seisund, aga mul on põhjendus. Kella yhest magama minek hakkab saama tavaliseks, täna olin kolmeni yleval ja lugesin raamatut, mis mind ainult väga napilt oksendama ei ajanud. Aga autorile tuleb mõnes mõttes au anda - vaatamata sellistele mõtetele oli asjas midagi, mis edasi lugema sundis. Pole ammu juhtunud, et ma mõne raamatu nii yhe hingetõmbega alla neelaks. Ärge saage must valesti aru, ei olnud põnev, väga rõve oli. See pikituna pideva moraalitsemisega ja paatoslike õhetega stiilis "Oh Taevas!" ei tee sellest just meeldivat lugemist, vähemalt minu jaoks, aga millegipärast ma ju kella kolmeni raamatus olin. Tahab keegi pakkuda, millisest raamatust on juttu?

Ja eile oli yldse yks võtmeteemaline päev. Esiteks avastan ma viimasel minutil Lillekylas uksest välja tormates, et mu võtmed on ju Keldrimäel. Telefoni aku saab kohe vajaliku kõne alguses tyhjaks, kaks sõna jõuan öelda. Sõna otseses mõttes, "Kuule, tead..." või muud sellist. Bussi peale minnes tuleb meelde, et oleks siis ju võinud vähemalt valve alla panna maja... Jõuan tööle, leian pistiku, helistan. Saan sõimata, mis pole ka ime. Õhtul jäin tööle pool tundi kauemaks, sest kaks kapinaabrit olid kapi võtmed kaasa võtt ja ma ei pääsenud oma asjadele ligi. Vanemale olijale neist helistati ja ta tuli tõi lõpuks võtme mulle ära.

Keldrimäel on kõik kohad pakitavaid asju täis. Et tähtsal päeval võimalikult vähe kraami oleks, pakivad ema ja vanaema juba praegu kõike vähemkasutatavat kastidesse, kottidesse, korvidesse ja annavad isale esimesel võimalusel auto peale. Moraaliga, et pole ju mõtet tyhja autoga sõita, kui nagunii on vaja. Lisakulusid see eriti ei tekita, praegusel hetkel - autosse pannakse parajasti pagasnikutäis asju mis saavad ära viidud siis kui Lillekylla jõutakse. Peaks isegi mõned-kolmed-mitmed kastid täis laduma. Õnneks saab siit ilmselt kaste - selliseid, mis raamatuid täis panduna on veel kantavad ja põhja alt ära ei lagune. Ja kõige suuremaidki neist jaksan ma täislaetuna tõsta, mis pole yldse mitte väike pluss. Tavaliselt on kastid ju nii suured, et raamatuid täis neid ikka ei pane, kipuvad ära lagunema või ei jaksa siis neid keegi vedada.

Ja yks kadunud raamat ilmus välja. Juhuslikult, uutele asjadele ruumi tegemiseks koristades (ei, see ei tähenda millegi äraviskamist, see tähendab seda et õhuke tervet tuba kattev asjade kiht saab kokku paigutatud, et tuba saaks täituda palju paksema asjade kihiga.) Yks riiulina kasutatav kast oli pooltyhjaks jäänud Mytofesti käigus ja seetõttu pealt lohku vajunud. Lohu kumeruse sees oligi raamat. Laenatud, asenduski ostetud, et oleks mida tagasi anda. Aga ega ma ei kurda, hea raamat on. Saingi endale ka, et veel edasi laenata. Mis tuletab meelde, et peaks esimese osa ka samasuguse kujundusega ära ostma ja siis vaatama hakkama, kust teise osa sellise variandi võiks leida. Mulle meeldib, kui kõik yhe ilma raamatud on yhesugused, yhtekuuluvus pealt näha.

Veel raamatutest - Otori lugudele ilmutati nyyd ka eesti keeles eellugu. Tuli eile sisse. Varsti peale seda tuli kastitäis Anne Rice vampiirilugusid ka. Inglise keeles, muidugimõista, aga suures formaadis ja kõvade kaantega. Armandi ja Lestati lugusid on kumbagi kolm, muud on yks. Intervjuud on ilmselt isegi rohkem kui kolm. Ei mäleta enam täpselt.

Igav hommik on. Kell on alles natuke kymme läbi ja juba on tydimus.

poolpäev

Yks inimene ytles mulle täna "Näg'õks" või kuidas seda kirjutada nyyd õige olekski. Ta oli 68 aastat vana ja elas Siberis. On seda ilmselt endiselt ja elab ka ikka veel, ma loodan. Aga kysimus siinkohal on, mis keelest/murdest selline variant mulle hirmus tuttav on... Ta ise väitis kyll, et on eestlane. Ma igaks juhuks päris kindel selles ei ole. Et äkki ikkagi on midagi huvitavamat.

Ja siis oli mul kokku vaja puutuda tervelt kolme eriti tänuliku prantslasega. Ehk rubriigist "mis sis täna tööl juhtus":

Thonolia ütleb:
tuli prantsuse turismigrupp, härrasmehed kõik ylikonnastatud ja värki.
Thonolia ütleb:
yks tahtis eesti lipuga märki
Thonolia ütleb:
'säärast nagu see doonorimärgike on
Thonolia ütleb:
aga meil oli valik väga niru, olid ainult eesti lipp pluss võõrriigi lipp yhe varda otsas vastassuundades
Thonolia ütleb:
ja prantsuse-eesti ei olnud
Thonolia ütleb:
igast muid oli kyll
Thonolia ütleb:
otsisime temaga siis selle korvi läbi, prantsuse-eestit ei leidnud, mispeale ta kahjutundega ära läks
Thonolia ütleb:
mina otsustasin korvi korda teha.
Thonolia ütleb:
ja leidsin selle käigus prantsuse-eesti märgi
Thonolia ütleb:
aga turistid on juba läinud, nojah mis seal ikka.
Thonolia ütleb:
aga veidi aja pärast tulevad kaks härrat sellestsamast grupist postkaarte ostma.
Thonolia ütleb:
teen neile selgeks et yks tahtis seda märki, nyyd see tuli välja, kui nad temaga uuesti kokku juhtuvad, siis öelgu edasi
Thonolia ütleb:
selle kõige juures unustas yks härradest oma vihmavarju maha. jooksen järgi, teie vihmavari! oi aitäääääh. pärast tuli see mees ka oma märgile järgi.
Thonolia ütleb:
see kõik oli muidugi kaugelt rohkem jama kui mingi viiekymnekroonine märgike väärt on, sest prantslased ei rääkinud inglise keelt, mina jälle ei rääkinud prantsuse keelt eriti ja appi tuli võtta nimisõnadele toetuv kehakeel.
Thonolia ütleb:
et "teie grupp une homme want "see märk" "jne

Nii kirjeldasin ma seda lugu yhele sõbrale. Noh, pulli ikka saab muidu ka. Aegajalt leiab ka huvitavaid asju, näiteks veerand dollarit. (Mis iseenesest on huvitav ainult oma konteksti poolest, sest siiakanti neid just eriti palju ei satu. Ameerikas poleks see poolt sõnagi väärt ilmselt.)

Mind on haaranud loomingulised tuuled. Oleks nyyd ainult vahendeid mida ma puutuda julgeks... (Paberit ja harilikku pliiatsit kardan. Veidi parema tulemuse võiks anda vesivärv ja selle peale tušiga õigetesse kohadesse mõned kriipsud, aga see on veel eriti jubedate nässuminemisvõimalustega variant. Ei proovi ilmselt.) Võtan ja teen hoopis pisikest käsitööd. Täna on ju juba eiteakuimitmes.

neljapäev

Ma olen haige. Enam-vähem. Und on kolme inimese jagu, kehatemperatuuri veidi ylearu ja aega paranemiseks null yhikut. Miljon tassi teed erinevatest taimedest, otsakorral mesi...

Ja päris mitu plaani. Yks neist sisaldab siidimaali, teine lõngavärvimist nii synteetiliste kui looduslike värvidega. Synteetilistega ka sellepärast et mul on ju lõnga, milleks seda juurde osta, aga taimi on liiga vähe et seda kõike nendega värvida.

Ja kui ma käsitöösiibrist yle saan, siis teen seda ka. Yks pisike asi ootab kiiresti tegemist... Kiiresti! Muude asjadega on natuke rohkem aega, aga ka mitte ylemäära, sest ma ju tean ennast kyll, kui ma tahan need valmis saada, siis peaks juba praegu kibekiiresti tegutsema hakkama. Ja yks vöö ootab tegemist, ja yks pael, ja selleks tuleb yks teine pael valmis teha...

Ja raamatuid saab lugeda. Isa otsustas igal juhul tellida ära selle uue Päevalehe sarja, mis tähendab raamat nädalas - ma kavatsen need kõik tõesti läbi lugeda, sest paljut pole varem lugenud (mhmh, on kyll häbi tunnistada) ja yldse. Mul on toas olemas ruum selle sarja jaoks olemas, ja ma olen valmis ka selle raha maksma, sest tegelikult seda ei ole palju.

Joonistada tahaks. Muudmoodi ei saa edasi anda seda mida ma kunagi silmapilgutuse jooksul nägin, tajusin. Kui silmad kinni panna, on see, mida näeme, tavaliselt musta värvi. Tol hetkel oli valge. Ja muud huvitavad detailid, yks paladinilik õlakaitse, kuldne... Aga noh, ma tean et minu joonistamisoskused on liiga väiksed selleks, et see pilt peast ka paberi peale saada, ilma et see näeks välja nagu kymneaastase tehtud. Neid pilte on veel, aga...

Ja ma ootan. Mul on aega.

teisipäev

Meil oli yks, meil oli yks midrija lind
Rohuaias, rohuaias rooside vilus
Seal tegi tema, seal tegi tema paljugi kurja
Sõi ära kõik, sõi ära kõik toored puumarjad
Petersellid, petersellid ja peetide lehed
Kel püssi, kel püssi püüdke ta kinni
Kel võrgud, kel võrgud võtke ta kinni...

Ehk siis ma käisin Viljandi tantsuklubis. Asjaolude kokkulangemine ja muud sellised sõnad.

Mängu tahaks... Peaks ju välja uurima, kesmis seal kirstus kolistas ja mis yldse toimub, mida tähendavad need Luci jaburad ennustuskillud ja...

esmaspäev

Ma näen unesid. Hoolimata liiga vähesest uneajast tykivad selle aja sisse veel unenäod. Ju neil on siis hädasti vaja ennast näidata. Juba kolm korda olen näinud laulu, tantsu ja muud tralli. Korra niisama, kahel korral kellegi (erineva) rõõmustamiseks. Esimesel korral oli rõõmustatavaks idamaine prints, muusikagi sobivalt kullakarraline ja särav. Teisel korral pidi muusika muutma leebemaks kohtuniku meele. Selleks laulis ja tantsis terve kohtusaal, lõpuks lõi kohtunik isegi kaasa, ainult kohtualune nukrutses, lõug kätele toetatud, muhustiilis kampsunis, lokid pea silmile valgunud.

Iga päev käin tööl, v.a. need päevad kui ma tööl ei käi. Siis ma käin mõnikord loengutes. Täna ootab ees tõlketeooria alused, homme... miski soomeugri kultuuriteema oli, täpset sõnastust ei mäleta.

Tööl näeb pidevalt inimesi. Igasuguseid, rohkem või vähem tuttavaid ja tuntuid. Tigedamaid ja rõõmsamaid, neid kellel on terve päev aega ja neid kellel on hirmus kiire. Õhtuks läheb keel numbreid välja öeldes sõlme, saja kuuekymnest saab kuussada kymme ja muud sellist. Õnneks sõrmed sõlme ei lähe ja tegelik arvepidamine selle all ei kannata. Isegi kinkekaarte ei kipu enam klientidele tagasi andma, alguses seda paar korda juhtus, et alles asju ära andes avastasin, et vabandust, selle ma jätaks siiski endale. Õhtuks on jalad ja selg valusad, õhtuks on oma kolm tuhat sammu poes sees maha astutud. Yhte ja teist raamatut vaadates käib värin läbi - mõnigi tähendab mulle palju, mõni teine jälle pakub veidi kohatut pilguheitu autori nime taha. Või siis tagurpidi, ei paku justnimelt, kuigi nime võiks isegi välja lugeda. (Aitäh sulle!)

Ja järgmise kuu palk kipub juba kinni planeeritud saama. Sest seda ja teist on hädasti vaja ja kolmandat-neljandat tahaks väga et mõne asjaga tegeleda. Ja UV-lampi oleks ka vaja, ajutiseltki, korrakski. Hmm...

*

Olete te kunagi lugenud "Jumalaema kirikut Pariisi?" Seal on tegelane nimega Claude Frollo. Ta ei meeldi mulle, kuid ma suudan aru saada tema motiividest. Hullem veel - ma kardan, et pole palju puudu hetkest, kus ma ise millegi sarnaselt motiveerituga hakkama saan. Seda ma ei taha.


Võibolla te teate juba. Siis ärge pange pahaks, kõik ehk ei tea. Yks asi ootab, et ma sellega yhele poole saaksin. Ma ei tea, millal see hetk kätte jõuab. Ootan kahte järjestikkust vaba päeva, siis on kõik.


Siis...

pääseb see mees, kes mind ei salli, igaveseks mu telefonikõnedest, sõnumitest, meilidest ja saab jälle telefoni tööle kaasa võtta. Ja vähemalt sellest vaevast päris kindlasti, mida ma edaspidi põhjustada veel võiksin - tea et ma kahetsen kõike, mis ma olen sulle teinud. (sõnast antun, sks.) Mida iganes sa ka ette ei võtaks, ma soovin sulle head. Lähen su õnnel eest ära. Ykskõik millal, ykskõik mida tehes, kui sa ei ole õnnelik, siis mine ja tee seda mis su õnnelikuks teeks, muidu on see asi veel mõttetum.


Siis...

ei pea te, oletatavad sõbrad, enam kuulma mu hädaldamist. Olen ebaõiglaselt palju kulutanud teie kaastunnet, teie toetavaid õlgu liiga palju leotanud. Mis siis et peamiselt virutaalselt, suhtlus on suhtlus. Pidage meeles või unustage, nagu tahate... Ma kahetsen kõiki valusid ja hädasid ja ebamugavusi, mis ma teile põhjustanud olen. Igat viimast kui sekundit igast magamata ööst. Mu mured polnud tegelikult teie uneaega väärt. Ärge tundke ennast syydi, kui kell kukub. Te ei oleks seda saanud mitte millegagi ära hoida.


Siis... on kõik.


Tegelikult ma olen väsinud. Aga puhkus on olemas, kusagil kaugel. Tegelikult on mul kylm, ja kusagil on kindlasti sooja ka. Aga mis vahet seal on. See ei tee mind eriti õnnetumaks kui mul on kylm või väsimus, sest need on pisikesed, ebaolulised fyysilised asjad. Tegelikult olen ma lihtsalt liiga nõrk, et edasi jaksata ja riskida Claude Frolloks saamisega. Ma olen liiga arg et see risk võtta. Aga nõrgad ja arad jäävad evolutsiooni alla. Ja olgem ausad, vähegi karmimates elutingimustes mind ju polekski enam. Minusugune pime oleks jäänud auto alla või murdnud järsust kohast laskudes jala, yksi, ja saanud sedasi metsloomade söögiks. Minusugune nõrk ei oleks rynnaku puhul jõudnud eest ära joosta, ei jõuaks praegugi.


Ma hoiatan igaks juhuks, et ma võin heade soovide toojaid ka hammustada. Mitu päeva juba.


Kell tiksub. Syytenöör põleb. Aga enne plahvatust on kõik vaikne. Igapäevane elu läheb omasoodu edasi. Jääb isegi aega kõik korda ajada.


Ja jäänud on tõesti ainult yks asi, mis veel midagi muuta võiks. Kes ei tea, aga väga tahab teada, see kysib. Võibolla ma vastan. See ei muuda midagi. Inimene võib ju lennata tahta, aga kui tiibu ei ole ja tuult ka mitte...

Ja selle purskega l6ppeski k6ik masendus otsa. V6i... noh, k6ik v6ib veel halvasti minna, aga parem on olla. Juba hulk aega. Huvitav, miks ma ei julge seda tunnistada? (Retooriline kysimus, tean kyll miks...)

Esmasp2evast l2hen uude kohta t88le. Raamatupoodi. Viru Keskuse Rahva Raamatusse. (hih, suurt2heline lause... eem... lausung?)

Ei, elu on. Pole midagi 8elda.

Ära...

Inimesed, kes te endast vähegi hoolite, jätke siinkohal selle blogi lugemine katki. See, mis edasi võib tulla, ei saa ilus olema ja nii... Edasi ainult omal vastutusel. HOIATUS! Ees on tykke ja räbalaid sellest mis ma kunagi olin. Ei sobi nõrganärvilistele ja kõik need muud hoiatussõnad.

Inimesed, palun hoidke enda huvides must eemale. Abipyyetele võin vastata karjumise ja solvamisega, haiget saavad kõige rohkem need, kellest enim hoolin. Vihkan ennast selle eest, et teades, kuidas kõik mu ymber purunub, ei ole veel roninud sygavale metsa inimestest eemale, endale okastraadist aeda ymber ehitanud, keset aeda teinud betoonist majakest ja võtit alla neelanud. Või midagi muud sellesarnast. Kui ma tean, et ma häirin sellisena inimesi enda ymber, siis miks ma ei ole midagi ette võtnud, miks ma ei sunni inimesi väevõimuga endast eemale hoidma? Jälestan ennast nii nõrk olemise eest, selle eest, et teades kuidas kõik pealevaatamisestki hävib, ei suuda ikkagi vaatamata jätta.

Lihtne on ju öelda, et võtku ma ennast kokku... Aga ma ei jaksa ju! Ma ei saa, ei oska enam. Laske mul yksi omadesse pisaratesse uppuda ja pääste ennast, mina olen liiga sygavalt kadunud. Seda kõike ma tean.

Aga ometi igatsen ma yle kõige, et oleks olemas keegi, kes hoiatussiltide ja solvamiste ja kõigi okaste peale ära ei jookse. Kes jaksaks ja tahaks istuda varemetes minu kõrval, kui kõik on kõige hullem. Kes ei teeks seda mitte selle pärast, et kaasinimene on hädas, vaid sellepärast et tegemist on minuga. Kes teeks põlvedele vajunud peale pai ja kinnitaks et kõik saab korda. Kes oleks tugev sest mina ei jaksa. Kes oleks olemas, kes toetaks, kes ytleks et ma olen kallis ka sellise okkalise ja varemesena, sest ise ma seda enam uskuda ei jaksa.

Minge minema. Päästke ennast.

Ilm on hall ja tuju ka.

Kurb on vaadata k6rvalt, kuidas asi, millest oleks v6inud k6igile asjaosalistele nii palju h2id kogemusi, nii palju r66mu tulla, aeglaselt ja v22ramatult p6hja l2heb. Ja ise oled k6rval, lahkusid nagu rott uppuvalt laevalt ega saa midagi teha sest lubasid eemale hoida, 2ra minna. Ega oskusi ka piisavalt pole, innustust ja visoone j22b samuti puudu. Aga lihtsalt nii kahju on vaadata, kuidas yks inimene yhele valdkonnale nii palju halba reklaami teeb, nii palju noort innukat j6udu oma isekusega sellest eemale peletab. V6etagu ometi midagi ette, mina ei saa ju, mina ju lubasin... Teie pole lubanud, teie veel saate yritada. Kui midagi ei tehta, on selle ilusa asjaga l6pp...

Teisel rindel tahaks aru saada, mis on m6nikord teisiti kui tavaliselt. Mida ma peaks tegema, et tihemini oleks. Ilmselt ei p22sta seegi midagi, aga kui ei proovi, ei saa kunagi teada. 2kki mingi v6imalus ikkagi olnuks. Sest sellise k2itumise peale ma ei saa ju uskuda ometigi, et k6ik on p88rdumatult, p22stmatult kadunud. Veel ei saa. Veel v2idike pean sedasi vastu, elades nendest varastatud hetkedest, salaja jagatud naeratustest, juhuslikest kokkupuudetest. Aga mitte kaua. Kunagi suutsin neli aastat nii. Nyyd, kui ma tean, et asjad ei pea olema nii rasked, ilmselt annan varem alla. Kasvata endale ometigi selgroog! Tee otsus ja j22 selle juurde. L2bi k6igi raskuste. Ega ma ise muidugi ka parem pole... Aga j6uvarud on kulunud nii 6hukeseks, et v2hegi hallim p2ev koos m6ne halva m6ttega s88b need l2bi. Siis on auk olemas, kuhu hypata.

Ma ei taha su kaastunnet, halastusest kantud s6nu, mis on m6eldud mind niikaua vee peal hoidma kuni sa neid pakkuda suudad.

Ma ei taha olla emotsionaalne juurvili, s6ltuda aparaatidest, vahenditest, mis on m6eldud mind elus hoidma kuni haiglal raha otsa saab v6i kohta kellegi teise jaoks vaja on.

Mytofest 2008

Mytofest on möödas. Äri läks yle igasuguste ootuste hästi ja olen nyyd sarve, käevõru ja mitmete helmeste võrra rikkam. Meil toimub "perekonnas" (nagu yks seda nimetas) omalaadne materjalide ja vahendite ringlus, mis saab toitu harvadelt turistidelt ja nendelt taaskehstajatelt, kellel raha yle on. Kõigepealt tulevad turistid ja inimesed kellel algselt raha on, ja ostavad kaubitsejate käest asju. Seeläbi saavad kaubitsejad raha ja kulutavad osa sellest teiste kaubitsejate juures, kes võivad veel osa sellest edasi anda ja nii jaotub lõpuks ressurss tegijate vahel yhtlaselt ja võimaldab ringil käivtuda ka järgmisel ja järgmisel yritusel, samas saavad kõik kaubitsejad järjest uhkemaks, sest mingi osa ressursist jääb neile endale.

Mytofestilt sain laupäeva pealelõunaks ka lõhkuva peavalu ja tulin enne suurema peao puhkemist ära. Pole mõtet pooleldi zombistunult ringi tuiata ja pidevalt seletada et ei, te ei saa mu heaks midagi teha, sest sellise peavaluvastu ei aita mitte yks valuvaigisti. Iga samm ja järsem pealiigutus oleks nagu vasarahoop (miks räägitakse vasarahoopidest ja haamrilöökidest, mitte ymberpöördult?)vastu valutavat aju, justkui oleks see toores muna. Ei, ma polnud liiga palju joonud. Õigupoolest polnud ma peaaegu yldse joonud, kuigi mind sellega aegajalt ähvardati. Liiga palju tööd oli vaja teha. õik ei saanudki valmis ja kavandil olnud kostyymist polud juppigi näha.

Just nii oligi. Syndmustest võibolla jutustan hiljem. Asju jäi ka terve jupp maha.

(maa)ilmast

Minul on nyyd maailmal6pp kohale j6udnud. Meeleoluga Pariisi boheem-dekadendid, must samet, tulipunased huuled ja pikad peened mustad suitsud. Meeleoluga ohjeldamatu prassing sest ei tea kas homset p2eva yldse tulebki, milleks ennast siis selle jaoks s22sta. Meeleoluga k6ik l2heb nagunii sinnasamusessegi, v6tame elult viimast.

Reaalsus on kahjuks veidi teistsugune, igap2evaselt tuleb sellegipoolest t88l k2ia ja elu l2heks nagu edasi. Ka mured homse p2eva p2rast ei taha kujuteldavatesse šampusej6gedesse uppuda. Tegemist on ikka veel liiga palju ja ma loodan imele, mis laseks mul k6ik asjad 6igeks ajaks valmis saada, ilmselt kyll fyysiliselt v6imatu aga lootus peab ju j22ma.

S2ilitage eneseviletsus, paanika l6pp. M6ned mured l6ppevad, teised algavad, aga olemine on kergendatud. Syda on kerge ja h6iskab ja alles nyyd m2rkad, et hoidsid hulk aega hinge pooliti kinni.