Nyyd on linna aeg. Sattusin end täna eriti põhjalikult analyysima kunagi hommikul kylas ja mõtlesin, et oleks kasulik välja mõeldu ka ylesse kirjutada.

See oli umbes nii: Ma olen mitumitu aega elanud väga intensiivselt oma metsa-poolt. Piisavalt, et linn vahepeal justkui isegi ära unustada. Mitte päriselt, aga piisavalt, et asi oleks väga tasakaalust väljas, pendel (mitte peegel, aitäh muusika sõnu ette ytlemast) yhte äärmusesse veetud. Mis aga juhtub äärmissse serva veetud pendliga, kui see lahti lasta? Kukub keskele ja teisele poole äärmusesse. Kukkumise tunne on kyll, aga seda tuleks mõistusega võtta. Kui saaks seda kukkumist natuke pidurdada, et keskele enam-vähem seisma jääda - kas just selle võnkega, aga võibolla mõne järgmisega, siis oleks väga võimas. Siis ma oskaks umbes kogu ylejäänud asjaga hakkama saada - sellega, mille nimi on minu elu. Aga see tähendab ikkagi, et nyyd ma peaksin elama rohkem oma linna-kylge. Sest see on olnud kaugelt liiga peidus, liiga alla surutud ja tahapoole keeratud.

Rääkisin hiljuti yhega muusikast põgusalt. Esimene reaktsioon: "Ma poleks elus arvanud, et sind ka selline võiks huvitada, vaid ikka ainult see vana." Nojah. See on selle yhekylgsuse selgeim ilming ja see ei meeldi mulle väga.

Aga jah... Nyyd peaks tegema selle triki, et tekitama võibolla terve kannutäie kohvi, lylitama välja yldvalguse ja sisse kapivalguse ning pugema pooleldi teki sisse diivanile lugema. Sest alguses põgeneda yritanud tekst - loed kyll, asjad toimuvad, aga tekst jääb tekstiks ega muutu filmiks ymber - sai lõpuks lahti muugitud (ja polnudki imesid vaja, ainult aega). Aga enne võiks veel seda ja teist.

yhtteist

Juuksed on ikka veel kellegi teise omad - mingid võõrad juuksed minu pähe pandud. Harjumise asi.

Aga... Punktyks, mis värk sellega on, et kui ma lähen ekstra hilja magama, siis ma ärkan ikka samal ajal umbes? Vastu tänast näiteks sai uni lõpuks kella veerand kuue paiku vastu võetud vs tavaline yks-pool-kaks, aga keskpäevaks oli hommik juba peaaegu otsas.

Ja kui päriselt aus olla, peaksin praegu paelama, mitte arvuti taga istuma, sest selleks on valget aega vaja, ent arvutile mitte.

Jätkan enne poolikult ja viletsalt kirjutatud postitust mõned tunnid ja pool meetrit paela hiljem. Palju parem! Vahpeal on plaanidega täitunud umbes kogu aeg, mis täna veel järel on, mõte läinud selgeks ja läbi saanud kuulatud hulk nunnusid mitte-päris-rahvamuusika juppe. Selliseid natuke stiliseeritud ja nii. Need sobivad paelatöö juurde paremini kui ehtne ja sõnadega rahvamuusika, sest seda ma ei saa ju kaasa laulmata jätta, kuid see segab kirjakordade lugemist väga. Paelast saab muidugi spikerdada, aga siiski.

Ja et ma ei räägiks kogu aeg oma käsitööst, mis on mulle endalegi pikapeale tyytu (palju parem on unistada kõigist neist asjadest, mida ma teeks, kui viitsiks!), siis märgin ära, et nyyd läheb kõrvalriba linkide korrastamiseks. Ma olen viimasel ajal leidnud liiga palju head ja huvitavat, et kõiki neid asju mööda blogitiiru taga ajada.

(Miks need kaks tulpa eraldi on ja mille alusel, on keeruline öelda. Ilmselt peaks sellega kunagi veel midagi ette võtma.)

Käisin juuksuris. Ei, mitte midagi traagilist ei lasknud teha. Umbes vaksa võrra katkist juuksekarvastikku võeti ära ja see, mis alles jäi, on nyyd mitu tooni tumedam (pluss ekstra kaunisti kohev ja sile ja värki, nagu juuksurist tulles ikka).

Muidu... kõik inimesed on kusagil ära või levist väljas. Isegi kõik mõtted on ära.

seda, teist, kolmandat

Ma ikka veel ei salli seda, et kui ma teen mitu postitust yhe päeva jooksul, ei ole kõigi juures kuupäeva tavaliselt. Aga ma ei saa mitte vaiki olla, sest mul on nii mitu nõustumist. (Tho kolas mööda internetti ja kajab siinkohal kõige loetu kohta täiesti seostamatult, v.a. ehk mõnele sellisele, kes sama teed mööda kolama on sattunud, mis ei ole võrgu suuruse juures väga mõeldav. Ma teen seda sellegipoolest.)

Punkt A: Ekke Moor on niiväga tõesti parem kui Nipernaadi. Gailit on yleyldse pull kuju, seda ka. Ekke Moor on suhteliselt nii tore raamat, et mul on seda umbes kolm eksemplari ja kui ma rahaga olukorras satun veel mõne peale odava raha eest, siis ma ostan veel. Et saaks kinkida, kui selgub, et kellegil ei ole, kellel võiks.

Punkt B: Sattusin ohtralt ka yhe noore luuletajanna seisukohtade ja eneseväljenduste peale, mis tekitasid vähehaaval ent seda kindlamalt tunde, et tolle inimesega tahaksin ma rääkida. Võimalik, et mul poleks midagi öelda, aga võimalik, et me avastaks ennast yhe ja sama puu juppidena.

Punkt C: Alati on naljakas, kui sama pere inimesed kasutavad ennast väljendades kuidagi mingil olemuslikul kombel sama stiili. Eriti kummalik on see siis, kui mõlemal puhul on tegemist väga selgelt "omahäälse" tekstiga. Omahäälne tekst on asi, mida mõned oskavad ja mõned ei oska, see on see, et kui inimene kirjutab, siis on võimalik, et see tuleb tal välja täpselt nii, nagu ta räägib. Siis on teksti lugedes ja inimesega tuttav olles kuulda, kuidas see tekst on täpselt selle inimese häälega. Mõni jällegi kirjutab hoopis teisiti kui räägib. Mõni kirjutab lihtsalt keskmiselt, ilma hääleta, ilma stiilita. Aga häälega tekste on alati palju parem lugeda.

Punkt D: Mind pommitavad viimasel ajal nii paljud nii head mõtted, et ma ei jõua neid kõiki kohe haarata-lugeda-seedida. On tunda, kuidas on suur yhine maailmaosa, ja siis on suur osa, mis peaks olema yhine, aga millest ma olen mingis teises maailmas kasvamise tõttu ilma. Seda peaks vaikselt vähendama, aga seda ei tohi ära unustada.

Punkt E: Eelnevast järeldub, et mul on tahtmine mingeid praegusi igapäevaseid asju muuta. Selleni, et kui mul oleks mingigi tegelik teenistus, siis ma võibolla otsiks järmiseks endale mignid inimesed ja koliks kodust ära, et ma saaks elada rokem nii nagu mina tahan. Aga mul ei ole seda hetkel, nii et ma ei tee seda hetkel. Ilma kusagilt raha saamata see justkui ei töötaks hästi.

(Punkt F: Mul ilmselt puudub oma hääl ja kui seda teksti natukene vaadates lugeda, on arvatavasti kerge välja mõelda, kuskohas ma võrgus kolasin.)

vastutusest ja muutmisest

Kirjutan siia midagi, mida ma olen juba hulk aega mõelnud, aga mida minust sõltumatult on mujalgi hiljuti väljendatud. Neid avaldusi on olnud rõõm lugeda - mõttekaaslaste leidmise rõõm. Seda ei maksa alahinnata - nii tihti on elada kohutavalt palju parem siis, kui keegi teine arvab sinuga samamoodi - isegi, kui suhtlust pole, on teadmine, et sa pole maailmas oma mõtteviisiga yksi.

Inimene vastutab enda eest. Kõige eest, mida ta teeb, ja ainult selle eest, mida ta teeb või mille eest ta on omal tahtel vastutada võtnud. (See jääb hetkel natuke teemast välja, seega ytlen lyhidalt - kui sa oled võtnud looma, siis mõistagi vastutad sa ka tema eest, aga sa ei pea võtma seda looma ja seda vastutust.) Kui yks inimeseloom ei ole selgelt väljendanud, et ta tahab vastutada veel kellegi teise tegude, mõtete, kordaminekute eest, siis tema ei vastuta. Igayhe elu on tema enda ja ainult tema enda teha, igayhe tahtmised ja unitused on tema enda korda viia. Sest kui sa ise ei näe roppu moodi vaeva, et maailm saaks selliseks, nagu sulle meeldib, siis miks sa ootad, et ta saaks? Miks keegi teine peaks muutma maailma selles suunas, nagu sulle meeldib? Igayhel, igal viimsel kui yhel on omad mõtted ja tahted ja unistused ja tegemised. Igayks tehku neid. Mõned langevad kokku ja mõned tunduvad teistele head ning kasulikud. Siis on neid korda viimas rohkem inimesi ja see, et nii saabki, on veidi suurem tõenäosus.

Ainult yhe inimese teod ja tahtmised ei muuda arvatavasti maailma. Mõnikord muudavad ka, aga see tõenäosus on väga tilluke. Sellegipoolest ei tähenda see, et ei peaks proovima! Sest võibolla keegi kõrvalseisjatest näeb, et nii on hea ja siis on sul juba kaks inimest, kes maailma enam-vähem yhes suunas muudavad. Mis on natuke parem, olgugi et endiselt liiga vähe. Aga juurde võib tulla kolmas ja neljas ja sajas ja niimitmes kui vaja, et lõpuks midagi kuulda oleks. Võib. Ei pruugi, aga kui sa ise kätte ei võta ja seda mõtet piisavalt oluliseks ei pea, et tema eest võidelda, siis ega keegi teine seda sinu eest ei tee. Ja alati on võimalus, et midagi muutub. peab lootma ja peab käituma nii, nagu muudaks, sest muidu ei muutu miski.

Lõpuks saab igayks ainult omaenese tegude eest vastutada. Lõpuks on igayhel ainult yks oma elu, mille enda arust parimaks võimalikuks elamine on oluline.

See mõttearendus eksis nyyd natuke sellest, mida ma alguses kirjutama tahtsin hakata, ent see ei tee asja vähem tõeseks ja vähema innuga väljendatuks. Proovin uuesti (vimalik, et kordan ennast, aga loodan, et mitte. Või minetea.)

Kui igayks võtab vastutada, alla kirjutada, tunnistada kõige selle eest, mida ta on teinud, siis on väga hästi. Ei peaks tegema midagi, mida sa hiljem kogu aeg kahetsed - või kui sa oled teinud midagi, mida maha häbeneda, siis sedagi võib tunnistada. Keegi ei ole ideaalne. Ma pole varem ajalehtede tagasitsenseerimise kohta valjult midagi öelnud. Mingitel põhjustel, mida ma ei viitsi arutada. Aga... Kui kirja pole pandud midagi, mis oleks sellel ajahetkel olnud otseselt vale või soovimatu, siis on minu arvates aus, kui see kirja ka jääb. Keegi ei ole lõpuni rahul ega tunnistaks ilmselt meeleldi absoluutselt kõike, mida ta elus teinud on. Sest keegi pole veatu - aga kui asjad on kuigivõrdki minevikus, siis tuleb aru saada, et inimesed muutuvad. See mina, kes ma kirjutan siin seda teksti praegu, ei ole enam päriselt seesama, kes hääletas kunagi yhel kevadel Tartusse ja sai hakkama asjadega, mille yle ma enam väga uhke ei ole. Sellest ja teistegi inimeste sarnastest tagasimõeldes vigadest peaks aru saama. Igayks on ainult seda, mida ta praegu on. Inimesed saavad mingil määral muutuda. Sellegipoolest jäävad tehtud teod ja öeldud sõnad alles ja neid ei peaks yritama olematuks kuulutada. Jah, olin seal, arvasin nii, mõtlesin-ytlesin midagi, mida enam tõeks ei pea. Ja mis siis?

Inimestesse peaks uskuma. Nad tõepoolest võivad muutuda. Miski ei ytle, et nad seda teevad, aga võimalus on. Lootma peab. Paremale homsele. Ja kui miski praeguses maailmas ei sobi, ei tohiks häbeneda soovi seda muuta.

(Kordab natuke asju, mida mujal on öeldud, aga väljendab samas kaasakõlamisena hästi mu enese arvamusi. Siin ja praegu.)

mis uusaasta?

Lugesin dragonifoorumit ettevaatamatult ja tundsin yhest postitusest ära viite endale. Ei olnud vilets ja ei tohiks kellegile seostatav olla peale võibolla paari inimese, kui nemadki seda lugu veel mäletavad. Ehk siis jutustati "kelleltki kuulduna" lugu, mis minuga juhtus ja mida ma olen vaid yksikuile rääkinud. Ei ole isegi kurjade keelte juhtum, sest edasijutustatu on otsesest allikast ja puha... Lihtsalt on natuke naljakas mööda võrku jalutades sattuda endast edasi räägitud loo otsa, mis on saanud justkui omaenese eluõiguse (ja paar detaili ära muutnud). Kummastav. Võõristus! Sest see on minu lugu ja see on nyyd omil jalul. Ei ole halb, et nii on.

Muidu olen täna enamuse ajast olnud tore ja tubli. Mitte niivõrd, kui oleks võinud, aga siiski suhteliselt. Seeliku sain kirjatud ja unistan yha uutest asjadest. Näiteks on mõte rakendada yks yks igapäevaasjade kõlapael neist iirisniitidest, mida mul mõni kera ehk isegi on. Midagi lihtsat ja kaunist, et miski valmis ka saaks vahepeal sedasi.

Otsustasin hakata ilusaks ja hoolitsetuks. See tähendab natukene uusi enese liigutamise kombeid ja natukene uut moodi tähelepanu asjade suhtes - aga ma võin.

Aga nyyd ma istun ikkagi arvuti taga ega õmble mitte. Ja ma isegi ei nõelu ega heegelda. Ja ma isegi ei unista, sest ma olen uni-ne, mitte uni-stav. Aga sellest pole midagi. See läheb yle. Aga millal ja kas ma ometi võtan kunagi kätte ja saan lõpuni valmis tehtud selle kunagise valge, punasekirjalise väga laia vöö, mis nyyd seisab koos kohvilõhnalise ajakyynlaga laua all kastis. Ma nyyd tean vist, mis ma temast teha tahan, et ta ei oleks see, mis ta olema pidi. Et ta kõlbaks.

In other news...

Erakordselt nõme on jõulukaarte kirjutama asudes avastada, et pooled aadressid on kadunud, sest vana telefonimärkmik on ei-tea-kus ja uues on kusagil umbes k ja l tähtede keskel märkus et "siinkohal sai viitsimine otsa tykiks ajaks, vaata vanast märkmikust". Mismoodi niimoodi saab...

Erakordselt huvitav on avastada, et larparitel on suured tutvusringkonnad isekeskis. See annab ohtralt võimalust erinevateks klatšiteemadeks. (Mismõttes on selle mitte väga sympaatse inimese hea tuttav näiteks too inimene, ja neid seoseid on täna juba mitu.)

Erakordselt idiootne on jätta keeleõpe viimaseks päevaks enne eksamit ja avastada siis, et vähe sellest, et pooli materjale pole ma saanudki, ka olemasolevatest on pooled kuhugi ära kadunud salapäraselt.

Erakordselt ebameeldiv on märgata, et viimane poolik tribal-leek-lill seeliku peal on erakordselt halvasti välja kukkunud ega saa endaga yldse toime. Ja mina ei julge enam torkida ka, sest paremaks ta vaevalt läheb.

Erakordselt kõike lihtsalt. Brr, trr, vrr. Ja lisaks ma teen seda edasilykkamise asja, st, ma sain isegi pool kirjutuslauda täna korda. (torin-porin)

Olen juba mõnendat päeva kuidagi... kergesti agiteeritav. Vaatan kõiki neid kohti, kus inimesed yksteisest valesti aru saavad ja tõrelen vääritimõistjatega yksi oma avuti taga verbaalselt. Seletan nähtamatutele kuuljatele, kuidas "Vaene on see, kellel pole raha ega sõpru," "Mina viskuks ilmselt ka mingitel tingimustel barrikaadidele..." (millele järgneb pikk arutelu sellest, millised need tingimused on, mis lõppeb sellega, et läheks ja viskuks siis kohe) ja nii edasi. Sellel on paar võimalikku põhjendust, esiteks mul on suhtlusvaegus et ma iseendaga nii palju rääkima olen hakanud, või teiseks on lihtsalt kuidagi kergesti yles kruvitav meeleolu. Endal hakkab ka juba imelik veidi, aga ma olen teist päeva järjest toas.

Tuba kaunistub vaikselt - tekitasin mingi jõuluseade endale kardinata akna peale ja igatsen nyyd mingeid kyynlaid selle juurde. 11 punast jõulukuuli ripub seal ja 3 kyynalt nende all paneksid asjale täpselt sobiva punkti. Äkki õnnestub need isalt välja meelitada, kui kohekohe poodi läheme.

Käimisi on tegelikult endalgi. Need kyynlad, esiteks, aga ka lilled synnipäevalapsele-vanaemale ja veel mõnedki postkaardid ja postmargid. Sest ma saadan juba mitmendat aastat tigupostkaarte jõuluks - sest neid on nunnu natuke saada ja seda teevad nii vähesed. Ja see beežikas lõng, et ema pontšo ära parandada, ja raamatud tuleks raamatukokku tagasi viia. Ja seda ja teist.

Tegus jõul?

elu ja lugu

Siia võiks kirjutada midagi uut ja huvitavat. Midagi selle kohta, et eelnev situatsioon lahenes siiski positiivselt ja rahumeelselt ja eks ma ise reageerisin ka yle. Seda kipub ikka tihti juhtuma.

Tegelikult ei ole midagi uut ja huvitavat juhtunud. Ostsin hiljuti yhe täitsa viisaka raamatu, neljas osa jumalteabmitmest, ampsasin alla ja ootan järgmist. Tegemist veel inglise keelse uue looga Flameli seiklustest, autoriks M. Scott. Kaane peal oli teda kuidagi poeetiliselt nimetatud ka, aga see ei ole sugugi oluline. Tugev keskmine tase, nii umbes 6/10st. Ei midagi hirmus erilist ja talumatult head, ent sympaatne segapuder eri rahvaste mytoloogiast ja kangelaslugudest, poolmaagiline tänapäevamaailm ja maailmahukk. Kirjutatud lihtsas keeles - väga kerge, väga ladus lugemine. Kellele soovitaksin? Nendele mitte, kes ootavad tõsist ja väärikat ja eepilist. Kyll aga võib selle sarja yle olla õnnelik mingit sorti teismeline, kes saab märuli kõrvale kuidagi poolmärkamatult vähemalt põhilised vanakultuuri meemid. Et millisel jumalal oli pistmist merega ja misasi on Yggdrasil, kes tappis kuningas Arthuri ja kuidas näeb välja Quetzalcoatl (ja ma kirjutasin selle peast õigesti, pange tähele!). Pärismyyte ei saa, saab myyditegelastest yldise ettekujutuse. Vähemalt mingist osast. Kuna tegelaste palett on väga väga lai, tulevad servipidi sise ka kõik erinevad veidi vähem tuntud jumalad, pooljumalad ja isegi inimkangelased yle terve maailma. Morrigan, Chuchulainn, Gilgameš, Jeanne d'Arc ja nii edasi - ja mitte ainult Vana Maailma omad ja tingimata lootusetult vanad, isegi Billy the Kid on täiesti olemas.

Mulle meeldis, aga see on meelelahutus, mitte midagi mõtlemaärgitavat väga.

Joonistan ja käsitöötan ja yritan ööpäevarytmi õigemasse kohta saada. Nagu ikka.

vilets

Täna oli isegi tantsuklubi oluliselt magedam kui tavaliselt. Ilmselt oli selles syydi mu enese viletsavõitu ja nukker tuju - enne kodust välja minemist sain negatiivseid emotsioone kuhjade kaupa. Mis heast peost saab niiviisi juttu olla...

Esiteks oli vanaema mu peale pysti pahane - mismõttes sa lähed õhtul kodust ära ja tuled alles hommikul? Ma ei tea, ma liigitaks kuus/vara kyll veel öö alla napilt, eriti sellisel pimedal talvisel ajal. Kahtlane värk, mis asi see siis toimus seal et sa koju ei tulnud? Ja nii edasi. Ega ta ilmselt ei uskunud mu tõelevastavat selgitust, et ma peamiselt õmblesin karpe. Tegelikult see on vaid yks symptom sellest, et kuna kooliga on nii nagu on, yritavad kodused mu elu rohkem kontrollida, kui nad seda varem tegid. Seda ei saa pahaks panna, kuid see ei ole siiski meeldiv.

Teiseks... Huvitav, kas ma jäin nyyd ilma järgmisest parimast inimesest? Ma tahtsin vaid olla aus - sest kui yldse keegi võiks kindlasti teada, kuidas asjad on, siis just tema. Oleks olnud väga lihtne mitte midagi öelda ja ilmselt on (vähemalt arvestatav hulk aega veel) väga lihtne seda nii mõnedegi eest varjata. Ent ma hindasin ausust olulisemaks ja sain selle eest või tõttu väga valusalt pihta. Ma ei saa kellelegi pahaks panna pettumust - neil on selleks õigus ja pettumus tekitab väga kergesti viha ning muid halbu emotsioone. Aga ma ei saa selle vastu ka midagi ette võtta, sest selle aluseks on iga inimese enda ettekujutus sellest, mis ja milline ma olen. Mul ei ole kohustust kellegi teise pildile vastata. Nõme on ikkagi avastada, et ettekujutus ei vasta tegelikkusele, muidugi on. Aga mis on sel juhul vale, ettekujutus või tegelikkus?

Ma teen, mida ma teha tahan, sellepärast, et ma ise tahan. Ma ei pea seda muutma selle pärast, et keegi arvab, et võiks teha teisiti. Ootused on ootused ja need ei lähe alati tõeks.

Ma sain sellisest sallimatusest kõvasti haiget. Ei, see ei ole tolerants, kui teisele vihaga nähvatakse "Eks sa tee, mis tahad!" Jah, olukord saaks olla hullem - olukord saaks olla isegi päris palju hullem, saaks tulla otse keelama ja saaks igasuguseid asju. Aga selline seljakeeramine ja ärritus ei ole tegelikult aktsepteerimine.

Mis ma ikka. Tegelikult ei pea sallima. Täitsa võib olla selline suhtumine ka, et ei, seda asja ma ei kannata enda ligiduses. Võib olla kyll. Sel juhul mul on lihtsalt kahju, et inimsest ilma jääma pean.

Sai veidi hyplik ja vilets selgituskõne või asi. Mul praegu paremat pole, sest ma olen reaktsioonist löödud ja nukker. Sest tegelikult ma olen ikka päris seesama inimene, kes ennegi - väljendus tuleb ent veidi teisiti. Ma ei vahetanud isiksust.

yhte ja teist, jälle

Kroonika korrektsuse huvides tuleb yles tähendada, et täna ma läksin hukka. Kui syydistada tahate, võib syydistused saata M. ja N. aadressile. (isikute kaitsmise huvides lyhendatult, eksole:D)

Tegelikult on vahepeal olnud tore. Avastasin täna, et Kristiine keskuse Apollo ei ole pood, kus ma orienteeruda suudaksin. Seal on kõik asjad nii läbisegi ja suvaliselt ja kuidagi... ei ole hea raamatupood noh, ei ole. Millest järeldub, et ma lähen ilmselt homme peale kontoritööaja lõppu töö juurde, vaatama ja mõtlema, mida ma tahan, ja yritan selle siis teisest poest yles leida. Also, sealse kohaliku kinkekaardi eest saab võibolla jõulukaarte osta.

Ja ostmisest veel - rauasiirupi ostsin ära. Maitseb hirmus hästi. Kohe hirmus hirmus hästi, justnagu tahaks seda terve klaasi korraga ära juua. Sellest saab teha järeldusi, kuid ei pea.

Muidu... olen kaua yleval ja magan poole päevani. Ise olen sellise korraldusega ysna rahul, kuid yhiskond ja vibolla kool ei ole. Homme peab hommikul kymneks kooli minema, kell 12 on ekam, kuhu ma ei tea, kas mind lastakse, sest ma pole registreerunud (aga mine tea, äkki lastakse?), peale seda on vist veel midagi. Ma vähemalt loodan.

Karbid väga ei edene, sest ma ei ole neid eriti õmmelda viitsinud. Peaks tegelikult. Näiteks nyyd kohe.

mõhh?

Hirmus ja jube. Mu maailm läks just kõva tyki maad polariseeritumaks ja ebakindlamaks. Olin siiani kindlal veendumusel, et mu sõbrad arvavad umbes samamoodi kui mina - vähemalt näiteks demokraatia osas. Kas tõesti on selle kunagise lõhestamatu kamba aeg nyyd nii otsas, et leidus yks kysimus, mis paigutab meie inimesed kahele poole (praegu veel olematut) rindejoont? See kõik jätab vägisi sellise mulje, et pean varsti hakkama valima oma veendumuste ja oma sõprade vahel. Kuidas ja millal on asjad selleni läinud? Miks? Kas nad on koguaeg nii olnud ja ma pole märganud või on nemad muutunud? Või olen mina muutunud? Või miks täpselt maailm täna kuidagi tagurpidi on oma olemuse poolest?

Midagi on nii äraytlemata nukrat ja valusat selles, et miski päääris kaua pysinud rahvas näitab kindlaid lõhenemise märke. See on iseenesest vältimatu, jah, aga sellegipoolest...

Mul endal on kõik hästi, sellepärast ma saan mõelda sellistelegi asjadele.

Meem?

Tindome vist märkas, et mul on jututeemad kuidagi yhekylgseks läinud kätte ära ja viskas päästva jõulupalliga. Yllataval kombel ma nyyd siis teengi seda.

1. Kas sulle meeldib jõul? Miks?
Muidugi! See on jõul. Tuledesse ehitud linn on yks äraytlemata kaunis asi ja jõulude ajal on enamasti lumi ka - ja need kaks asja kokku on eriti toredad, sest siis kõik sillerdab. Väga pealiskaudsed põhjused, aga no mulle meeldibki, kui mu kodutee ymber on ilus.

Jõuluootus meeldib ka väga - see hetk, kui tekib see tunne, et nyyd justkui juba oleksid jõulud. Et nyyd nad juba võiksid tullagi.

2. Kujuta ette, et nende jõuludega läheb kõik täpselt täkke ja nad tulevad just sellistena nagu sa tahad. Kuidas ja koos kellega need jõulud mööduvad?
Jõuludest on vähe soovida. Pere võiks omavahel hästi läbi saada - vanaema ei kakle emaga näiteks. Õde võiks koju tulla (kyllap ta tuleb ka.) Jõuluõhtul võiks sadada paksu valget lund ja me läheksime kõik neljakesti vanalinna peale kõndima, kuni toit ahjus on. Ja pärast on kingid ja kuusk ja võibolla võiks seekord esinemata pääseda. Ja kaduma kippuvad tuttavad võiksid enne seda ennast näole anda - yldse kõik pinged võiksid olla korraks kuhugi vaiksesse punkti jõudnud, et jõulu ajal ei oleks midagi tahta.

3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Ilmselt see ei ole esimene, aga yks varasemaid, mida ma mäletan, on ilmselt see, kuidas yhel aastal oli jõuluvanal kiire ja kingid jäid kotiga ukse taha kelgu peale. Teine ysna varane on sellest aastast, kui ma olin just r-tähe selgeks saanud ja kilkasin kõigile, et ma sain kingiks vihmavarrrrrju. Tore vihmavari oli, roheline ja kollaste tibudega serva peal.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ei. Kuigi ta tuli kohati tuttavlik ette - meile tegi jõuluvana yks perekonnatuttav.

5. Parim jõulumälestus?
Kõik nad on head. Päris tõsiselt - ma mäletan, et ma olen regulaarselt pea iga aasta olnud kinkide yle vaimustuses ja kuusk on olnud kaunis ja õues on olnud kaunis ja...

6. Lemmik jõulutoitude seast?
Kodusest piparkoogitaignast piparkoogid, kui need on hästi välja tulnud. Mõnikord ei tule tainas õige ja siis on natuke kurb, aga lemmik on kindlasti need. Verivorste meil syyakse ka ainult jõulu ajal, aga piparkoogid on paremad.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Ilmselt kodus. Vähemalt pärisjõulud peaks olema kodus. Kuidagi nii on, et jõulud on pere omad ja uusaasta on sõprade oma.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Mul enesel isiklikult? Ei ole. Aga kuusk tuuakse tuppa ja salme loetakse (kuigi nyyd juba väga pasiivselt, iga aasta aina samad; kunagi sai igaks jõuluks ikka päris mitu salmi pähe õpitud, Tähekestest.) ja teisel päeval minnakse maale ja kuuske pean ikka alati kastma. Ja kingitused tulevad viimasel ajal peale sööki ärajagamisele, enne tekivad vaikselt kunagi sinna kuhugi. Kui jõuluvana käis, siis tema käis enne sööki (ja S. tuli pärast meile kylla ja kah sööma. Kuidas ma seda kyll ära ei arvanud?)

9. Sinu jõulukingisoov?
Igasuguseid asju oleks vaja, aga parimad kingitused on need, mille puudumist enne justkui ei märka, kui nad tekivad.

10. Parim kink, mille oled jõuluks saanud?
Iga aasta uus parim:D

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Kuidas saab nii, et EI peaks saama? Mismõttes?

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Häid pyhi. Selliseid, nagu nad head on igayhe enda arvates. Aga kui yldisemalt siis kõike seda, mida parajasti vaja on.


Mina edasi ei pallita. Kes tahab, võib siit yles korjata.

eh?

Pea on natuke väsinud, sest ma ärkasin juba enne kella kahtteist. See tegi miskine kuus unetundi ja võib õhtul kasuks tulla, kui ma tahan õigel ajal magama minna ja homsest päevast kasu saada. Ilmselt võib väsinud pea syyks ajada tänased yhe asja teiseks vaatamised. Näiteks nägin kapikese peal just roosat suitsuotsa, mis lähemal vaatlusel osutus tordikyynlaks.

(Selles postituses võib oodata kaotsi läinud tähti, sest ma pudistasin kuhugi klaviatuuri lähedale hiljuti midagi pudisevat.)

Nyyd mul on siis vähemalt lootus saada mingi aja pärast natuke raha millegi eest, mida ma olen ise teinud. Leidsin poe, mis oli nõus minu karbikesi myyma ega öelnud ka vöödest ära. Samas nad asuvad nii peidus, et sinna vist ei teata väga minna - aga kes ytles, et Tallinn piirdub kesklinnaga?

Vastu hommikut koju kõmpides leidsin maast mõtte. See nägi välja umbes nii, et sõita näiteks 18. bussiga sinna, kuhu ta läheb ja minna siis jalgsi sinna, kust linna poole tagasi saab kas 63 (või millegi sellisega) või 1a (või mõne derivaadiga). Eelmise lause grammatika longkab kõvasti, aga ma ei oska seda hetkel paremaks öelda.

Ilmselgelt olen ma jälle selles natuke naljakas seisundis, kus ma vaatan mõtliku pilguga tavalisi objekte ja tõden nende kohta midagi ääretult igapäevast, aga hiljutiste syndmustega seoses ma ei saa enam eelmist postitust esimesena hoida. Hapuks läks. Teine variant, mida ma selline olles ka kasutan, on see, et ma jään mignisuguse ennast torkiva mõtte kylge kinni ja yritan seda lahti hammustada või ära lahendada või midagi - mis pole palju parem variant. Arvata võib, et see ei ole väga suheldava minu seisund - seltskond, mis ennast ise käimas ei suuda hoida, avastab, et ma ajan ainult mõttetut juttu. Kui suudab, siis ma kuulan ja olen tegelikult huvitatud ja saan võibolla varsti taas inimeseks. Yksi kodus raamatu lugemiseks või kätel käia laskmiseks on see aga ysna kasulik.

(Nyyd ma jahusin tykk aega sellest, kuidas ma jahuma kipun. See on selline seisund.)

Ma sain jälle natuke hirmu. Pelgu tulevate asjade ees, sest ma kipun igast asju maru tähtsaks pidama ja jään selle juures endasse kinni. Korra on aidanud, kui yks hea inimene tekitas mystilisel kombel mulle pihku valge plasttopsi veidra valge veiniga, millest ma rohkemat ei mäleta, kui selle olemasolu fakti. Peale seda ma vist hakkasin suhtlema lähedalasuvate inimestega.

Ma ei ole tegelikult yldse vaimustuses sellisest ette krampimisest. Aga kui miski tundub oluline, peab see ju hästi minema... ja pyye olla parim võimalik ise mõjub kuidagi pingestavalt. Ebamugav omadus, väga ebamugav. Ilmselt aitab asjade ebaoluliseks uskumine, aga see ei pruugi ka liiga hästi kunagi välja tulla.

Nyyd ma näiteks ei saa aru, missugust "rolli" minult seekord oodatakse. Kas ma kujutan endale ainult ette vihjeid möödunud suurriigile ja mitte-veel-vanamoodi kommetele-mõtetele, või on need päris, ja kuidas toimida yhel või teisel puhul. Uurida pole justkui ka kusagilt nii, et see seltskondlikult vastuvõetav enam-vähem oleks.

Kyll ma ikka oskan - ma tean, ma elan oma elu hetkel täitsa ise kolmkymmend korda liiga keeruliseks. Huvitaval kombel ei mäleta selliseid pingeid kunagi esimesi kordi trenni mineku ajast.

geniaalselt vilets mõte

Keegi peaks mulle kõrvakiilu või midagi muud sellist maa peale toovat andma.

Ehk siis, eksju, ma olen vaene tudeng. Mul on konkreetselt puudu suurem osa detsembri õppemaksust, sest ma olen selle sujuvalt laiaks löönud kuidagi nii elu käigus. Loota võib, et äkki saab mignit raha karpide eest ja äkki saab mingeid pisikesi summasid "taskurahaks" aga see peab ära katma veel selle ja teise summa, nt. telefoniarve. Seda on siiski sadades kroonides kokku, aga vaja oleks.. noh, rohkem. Mitte väga palju, aga piisavalt, et suuta see lisaks oma viimasele palgale nelja kuuga ära kulutada, olles samas oma rahatusest täiesti teadlik, on, noh, nõme. Ma ei tahaks isa käest raha juurde paluda. Ilmselt ma teen seda ja ilmselt peale raskeid ohkeid see raha ka leitakse, aga... Vastutustundetu on ebameeldiv olla, kuid ma ei arva, et oleks parim mõte kõik raha alles hoida ja endale mitte kunagi mitte midagi lubada. Ehk siis, seis on viletsavõitu, kuid ma miskipärast pole selle yle veel väga palju meelt heitnud. Mul on tunne, et kuidagi ikka saab, mis siis et kuidagi ei saa.

Tegelikult on ju kasu igast säästetud või teenitud või saadud või misiganes, igast sajastki kroonist. Siinkohal tuleb mängu N., kes jutustas, kuidas oma juustest lahti sai. *mõtlemise paus lugejatele*

Võtta see lugu ja arvestada juurde mu hiljutised "teeks midagi endale kahjulikku ja hiljem kahetsetavat, kuid õpetlikku!"-mõtted. *uus mõttepaus*

Ma ei tea. Ma arvan, et ma ei tee sedasi, sest summa oleks liiga väike, et kindlalt õigese kohta minna ja oma halvema kasutuse korral tooks jamasid kaasa edaspidiseks, või vähemalt on suur negatiivsete asjade potentsiaal. Kindlasti ma hakkaks kahetsema! Ma ei oskaks ju niiviisi olla! Mismõttes - ära lõigata? Mkm. Aga mõte on kusagil olemas.

seda, aga teist ka

Ootamatult rõõmus meel on. Eimillegi yle, lihtsalt niisama, täna olen ma jälle enda keskel, mitte veel täis, aga vähemalt aukudeta. Õues on kaunis kohev lumi maas, pidin ennist selle sees sumpama, sest tänavaparandused olid natuke jaburasti korraldatud. Koer on õnnelik ja kass lösutab pidevalt radiaatoril või inimesel.

Yritan ennustada, kas tänane tantsuklubi läheb hästi või lörri. Ta saab minna väga väga hästi ja ta saab olla erakordselt mage. Vahepealset väga ei usu.

Mõtlen, et peaks võtma ja "Baudolinot" lugema. Noh, et ettekanne ja puha. Yldse peaks igast asju tegema. Ostsin musta heegelniidi ja mõtlen, kas sellest on mõtet yritada nõeluma hakata. Tegus, aga mitte nii tegus kui võiks.

Eile õhtul, kui isa enne poodi minekut helistas, palusin, et ta šokolaadi tooks. Isa kysis, kas ma olen selle ära ka teeninud? Ma ei olnud, aga ta tõi ikkagi. Muhe.

Kuidagi hakitud kirjutaja olen täna.

*

Kas sina suudaksid peale 1984 lugemist usaldada meest, kelle eesnimi on Armin?

unistus ja teine ja

Viimasel ajal on tekkinud mingi vajadus Hukka Minna. Tervisele vilistada ja öelda, et ma praegu veel võin kyll. Kulutada, kuni antakse. Põletada mõlemast otsast ja nii edasi. Ma ei tee seda. Yhest kyljest sellepärast, et ma tegelikult ei oska ja kahtlen veidi selliste asjade mõttekuses, teisest kyljest sellepärast, et minust oodatakse teatud vastutustunnet. Ma peaksin ju mõistlik olema. Kes siis veel, kui mitte mina?

Samal ajal unistan hoopis teistmoodi teistsugususest - leidsin hiljuti uue teostatava sihi, uue mõtte, mis võiks migni aja jooksul vaikselt teoks ja tegelikkuseks areneda. Kujutan ette, kuidas mul on mingi aja pärast poest ostetud asju murdosa. Riided, see tähendab, on peaaegu kõik ise õmmeldud. Möönduse võib teha sokkide ja muu sellise juures, mida enesel on pea võimatu õmmelda. Aga jah... näiteks loobuda riideesemete poest ostmisest - praeguse seisuga nende juurde ostmisest siis. Mis olemas on, on hea ja on olemas ja pole kavaski loobuda, aga. Mul on kyllalt mõtteid, et ennast ise riidesse panna. Ainult niipalju umbes, et iseennast, ei enam.

Unistan ka sellest ja teisest ja kolmandast käsitööasjast, mis tegemist tahavad. Unistan sellest, et see keradest hargnev pael hakkaks taas arenema, et sellel oleks lõppemist loota võimalik. Unistan sellest, et kõlad saavad vabaks ja ma saan ette võtta järgmisi, pooltänapäevaseid asju. Villane särk vajab hädasti paela oma servadesse, sest pesumasin sõi lõnga ära. Linased asjad vajaksid ka. Linane seelik unistab endiselt šabloonist, mille järgi kolmnurgad mustrit täis värvida. Ideeliselt võib seda muidugi ka vaba käega teha, kuid ma ei usalda oma kätt piisavalt.

Unistan sellest, et jõuaks lugeda seda ja teist ja kolmandat ja võibolla mõne naljaga öeldud mõtte teoks teha. Unistan juba sessist, sest selle ajal äkki saaks ise mõtlema hakata, ise õppima, jõuaks kohustuslikku õppekirjandust ka vaadata (praegu jõuan ainult kohustuslikku ilukirjandust, mis pole ka halb). Unistan tubli olemisest, enesega tegelemise ajast - sellest, et leiaks mõne tele-asja, poolest tunnist tunnini pikkusega, mille ajal oleks iga päev kodus ja oleks aega rõngast keerutada, sest Ise vajaks sellist asja kyll.

Unistan enese mõtete ära tundma õppimisest. Et ei juhtuks pidevalt selliseid asju, nagu nyyd jälle Visnapuu ettekandega oli.

Nii palju unistusi ja päevas on vaid mõõdetud arv tunde. Kuidas kyll jõuaks...

istuda

Oi, nyyd ma kohe pean kirjutama Vastuseks. Sest mõnikord ju võib ja yleyldse.

Ehk siis: ainus võimalus kohvikuelu elavdada on kohvikutesse inimesi kutsuda. See on aeglane protsess, aga kui kolmest kutsutust yks otsustab, et selline formaat suvalisekski kokkusaamiseks on hea ja tore, siis ta ehk levitab seda. Aja jooksul. Kui kõik läheb hästi, saavad järjest uued inimesed innustust kohvikusse kokku saama või õhkkonda nautima minna ja asi läheb taas käima. Ta ju peab! Ei ole võimalik, ei ole yldse kuidagi vähimalgi määral võimalik, et maailm on selline, kus ei lähe suure tahtmise peale asjad korda. Yhesõnaga, jah, elada kohvikutes ja loota, et teisedki selle peale sinna lõpuks elama tulevad. Ainuke võimalus midagi katkenut taastada. Nii on ja see töötab, sest muidu mina ei mängi.

Teen eelmainitut mõistagi ka ise, niipalju kui vähegi võimalik.

*porin*

Kõik on vilets. Ilm on vilets - selline tuisk kõlbab sydakuusse, mitte praeguseks, tuju on vilets, sest midagi tehtud ei saa.

Kogu aeg on uni või selline mittetegusus, öösel magada ei saa. Seetõttu ei saa hommikul yles - kui õige uni tuleb alles kella 5 aegu, siis õigel aal yles ei ole võimalik saada. Seetõttu ei jõua alati kooli kui peaks, seetõttu tunnen ennast puudumiste pärast halvasti ja midagi tehtud ka ei saa. Rõve. Mitte midagi ei taha, mitte miski ei sobi. Yldse mitte miski ei sobi yldse - ja maa ongi kylmand ja seesamanegi.

Varasematel sygistel-talvehakkudel pole see pooltki nii hull olnud, ei tea, mis siis nyyd...

uuendus

Ilmselt oleks hea mõte millestki kirjutada, muidu see asi siin hakkab haisema. Ega ma ei tea kyll hästi, millest oleks mõtet või oskaks.

Midagi ei ole justkui väga toimunud, aga ometi juhtub kõike. Syndmused kujutatud syndmusetusena, öeldaks selle kohta kirjanduse loengus. Õppejõud ikka suudab mind hämmastada samamoodi, nagu kunagi yks psyhholoog. Juhtus nimelt, et korra psyhholoogiga suhtlema sattudes võttis too kyynte ja hammastega kinni täiesti juhuslikust lausejupist selle kohta, mis trennis ma käin. Ta hakkas seda põhjalikult analyysima ja mõtles sinna taha terved suured teooriad ja põhjused, mis mulle enese kohta sugugi paika ei tundunud pidama (mäletan enam-vähem, mis need olid, ikka veel ei arva et oleksid pidanud), ma käisin seal sellepärast, et kusagil peaks ju käima ja inimesed olid toredad. Just see, kuidas ta ei saanud aru, et mõni asi on ka lihtsalt sellepärast et midagi oleks (või kuidagi umbes nii) kajas kõvasti vastu ka õppejõu suhtumisest. Mulle ta yldiselt ei meeldi. Ta peaks pidama loengut, ent asendab selle kohati koolitunniga - nonii, millena see asi teile tundub? ja kui on vastuse saanud, siis: "Jah, selleni ma ootasingi et keegi ometi jõuaks!". Rääkinud siis ise ometi, et seda on nii ja nii tõlgendatud vms, aga kui arvamust tahab, siis miks õiged ja valed arvamused??? Kuigi ega meil on ka kursusel mõned keenjused hulgas. Hoolimata õppejõu hoiatusest arvas yks ettekannet tehes näiteks, et "Ma armastasin sakslast" on kellegi tundmatu käsikiri, mille Tammsaare ära trykkida lasi. Pidevast arvamuse avaldamisest teemal "Ega see ja teine ja kolmas ja neljas kursus mulle yldse ei meeldi, pole nagu minu teema jne... Hirmus jube on, nii palju arvatakse et me peaks mäletama midagi mis eelmine aasta õpitud sai!", pole yldse mõtet pikalt rääkida.

Aga et asi hädaldamisest yle ajama ei kipuks, mainin ka seda, et tundub, nagu oleks tubliks hakkamine vähemalt mingil määral õnnestunud. Lähen enam-vähem mõistlikul ajal magama ja jõuan juba tunduvalt sagedamini hommikustesse loengutesse. Energiat ei ole rohkem, aga mõte aja piiratusest on aidanud seda paremini ära kasutama õppida. Mul ongi ainult need tunnid aega, siis ei loruta päriselt nii palju.

Endal on ka imelikuvõitu. Mulle meeldiks, mulle niiväga meeldiks, kui elu oleks umbes kolmkymmend korda aeglasem - jääks aega mõelda ja vedeleda ja teha asju siis, kui mulle parajasti meeldib. Sest enamus asju varem või hiljem meeldivad ja kyllap nad siis tehtud saavad. Mul on vaikselt tunne, et ma pean liiga paljusid asju. Ma arvan, et ma pean karpe tegema, sestma saan raha. Ma pean kodus asju tegema, sest siis ma olen koolis tulemusega rahul. Ma pean seda ja teist ja kolmandat, mida ma tegelikult ei pea. Konflikti tekitab aga just see, et oleks need siis tõepoolest sunnitud asjad, aga ei. Mulle tegelikult meeldib teha peaaegu kõiki neid asju, need on reaalselt huvitavad ja toredad ja koolis on põnev ja ma siiralt naudin oma käsitöötsemist... Ainult vedelemiseks jääb aega kuidagi vähe. Elu tahab kõik need asjad liiga kiirelt ära tehtud saada ja ma ei ole väga ammu enam yhestki oma mõttest-projektist nii vaimustuses olnud, et teekski seda, mitte ei mõtleks, kuidas võiks teha midagi muud. Niivõrd, et ei peaks ennast sundima seda kätte võtma ja tegema, vaid viskaks kõik muu et ainult selle juurde jõuda. Mitte valesti aru saada: mulle meelivad need asjad, mida ma tegema peaksin. Lihtsalt need tuleb endale sihilikult ette võtta, need ei tekita nii suurt vaimustust, et ise kätte kargavad. See oskus tuleks yles otsida kusagilt kivide vahelt või metsast.

Jäin mõnipäev linnast tulles mõtlema selle yle, millal ma viimati kellegi najal ei olnud. Millal mu maailm oli viimati keskmise sambata. Tuli meelde kyll, isegi väga kaua ei pidanud mõtlema - see oli siis, kui mu ymber oli tugev-yhtne sõpruskond. Kunagi mingi aja juures asendus see tasapisi samba ja muude inimestega, peamiselt yhte punkti toetuva mudeliga. Kuna toetavat omainimeste kollektiivi pole hiljem enam tekkinud tegelikult, olen jäänud sambaga mudelisse kinni. See ei ole kasulik, aga sellest väljumiseks oleks ilmselt vaja mingisugust varianti kollektiivist. Kuidagi nii see mõte käis - sest hulk isikuid ei ole päriselt seesama, mis rahvas. Tundnud ära, et olen hetkel rahvata, hakkasin mõttega otsivalt ringi vaatama, kas kusagilt mõnda paistab. Siinkohal jäi mõte vist enam-vähem katki, sest ma jõudsin kuhugi punkti ja pidin mõtlema igapäevale, aga selle yle peaks veel mõtisklema.

Saigi mingitest asjadest natuke räägitud ja yldse mitte väga vähe või väga halvasti.

*kurin*

Maailm on ilus ja hea ja inimesed suhtlevad minuga vabatahtlikult. *kuriseb õndsalt*

Ei, isegi tänane tõeliselt näkane ilm ei suuda mu head tuju ära rikkuda, kuigi see pole enam see suurepärasus, mis esmaspäeval valitses. Maailm näitab järjest uusi hurmavaid nägusid ja isegi mu kunagised pahateod võibolla paistsid pahad ainult suitsuruumi kylmkollakas valguses.

Kui ymberrngi kinnitatakse ja käitutakse kinnitavalt, võin ma lõpuks endast midagi arvama hakata. See on veider tõdemus ja syndinud peamiselt mu enese siseilmamuredest, aga sellegipoolest. Kui elu kipub pidevalt näitama, et mul on väärtus, siis ma ei suuda ilmselt lõpuni uskuma jääda, et ei ole - kusagilt tekib ikkagi see, et aga paistis ju, et on. Vms, ilmselt tuleks kellelgi asjapulklikul selle kallal psyhh-tööd teha, aga ma ei tunne vajadust. Asjad lähevad enamasti siiski nii, nagu nad minema peavad.

Mida ma öelda tahtsin, ma ei teagi, aga midagi pidi ju. Sest hea ja soe on mähkuda mingitesse asjadesse, mida olemas ei ole, aga mis sellegipoolest eksisteerivad.

aegadest

Aga ma siiski kirjutan veel. Sest millest, on hetkel kyllaga. Laupäevasest retkest paralleeluniversumisse ja sellest, kuidas ma sealt väga ootamatult oma Tallinna tagasi jõudsin, reedeõhtusest mõttesistumisest, tänasest koolieksitusest ja sellest, mis ma yles leidsin.

Kui võtaks õige ajalises järjestuses. Reede õhtu nägi väga vaikselt mööduv ja rahulik välja esialgu. See õhtu, kus midagi ei toimu ega peakski. Siis tuli L. kylla ja enam ei möödunudki õhtu antisotsiaalselt. Tegelikult oli väga tore, seda peaks mingi hetk kordama. Variatsioonidega, mõistagi, sest kesse ikka jaksab pikalt ja pidevalt yhte ja sama kuulda. Oli tore tydrukutemula õhtu, lollusi eriti ei syndinud.

Laupäeva õhtu oli midagi hoopis imelikku. Laupäev oli jälle yks neist mitme päeva pikkustest päevadest, kus syndmusi mahub järsku hirmus palju hirmus vähese aja sisse. Päeval käisin maal ja sain vanaema käest kolm õunakest. Selgus, et olid head õunad, aga see oli hiljem. Enne oli veel väga palju muud. Istun laupäevaõhtusena Pyyga ja mõtlen, et peaks käsitööd tegema (mida ma umbes kogu aeg teen, eksole). Päevas on olnud juba piisavalt palju tegevust, et võib sydamerahuga päeva õhtusse veerenuks lugeda. Saan kutse ja aadressi. Kell oli ysna palju juba, trolli peale astusin minut enne yhtteist. Bussipeatuses kaarti vaadates selgus, et kant, kuhu lähen, on väga tuttav - või kui kant ei ole, siis koht on kas tuttav maja või vastasmaja - sest ega ma aadressinumbreid tavaliselt ju ei vaata. Hea lihtne oli minna, kuigi kohale jõudmise eel tekkis väga jabur tunne. Segamini läksid aastad ja ajastud, segamini läksid paigad ja inimesed ja yldse - põige yhest Tallinnast teise. Pool tunnikest kuni tund hiljem muutus linn aga veelgi veidramaks, sest maja taga selgus olema tänav, mis mõningate nurgamuutustega viis seltskonna edasi Telliskivi kanti. Selleks hetkeks oli elu juba nii imelikuks ja ebaharilikuks kätte läinud, et võib võrrelda kunagise töllukontserdiga ja selelle järgnenud vanalinnatiiru-tuuriga. Siis juhtus miskine bändiproov, mille ruumi meie sisse ei läinudki, kuna muusika oli liiga vali. Paik nägi välja nagu ta võiks samahästi asuda vanas heas Tehases, lihtsalt mõne nurga taga, kus veel ei ole käidud. Kummaline oli.

(Vaatan, et muljetus läheb pikaks, aga ju ta siis peab. Täna mul on sõnu.) Mingi hetk hakkas asi ära vajuma ja mul tekkis vaikselt tahtmine kodu poole astuma hakata. Jahedavõitu olemine ja "korralikkus" nii mittekorralikus seltskonnas ja paigas tegid oma tööd. Veel siiski ei hakanud, vaid tiksusin edasi ryhmaga kaasa. Seda ma kunagi õppisin - edasi võib paremaks minna. Läks ka, kuigi mitte päris kohe. Sain kerge ylevaate kahes vanalinna galeriis hetkel toimuvast ja veendumuse, et kell kaks laupäeva öösel ma ei taha yksi mööda vanalinna hulkuda. Nädala keskel oleks ilmselt parem seis. Tee viis Roheliselt turult linnamyyri äärde, peaaegu sinna, kus oli maikuu ja samas peaaegu sinna, kus oli märts ja veel teisedki ajad. Enamasti liigun päris seal ainult yksi. Miks seekord niiviisi tegin, ei oskagi takkajärgi öelda. Ei osanud hetkelgi, olgu peale, et seltskond oli tugevalt vähenenud. Ei kahetse. Tallinn on ka kell palju öösel ilus. Või isegi eriti kell palju öösel. Mingi aeg hakkas taas vihma sadama. Seda, et seal kohas tegelikult niisugune puitasum on, ei teadnudki. Või tegelikult, kyllap teoorias teadsin, aga tegelikult ma neid kahte asja - paiga nime ja paika ennast, ära ei yhendanud. Tore oli. Kui koju jõudsin, oli maja pime ja kõik peale koera magasid.

Siis tuli pyhapäev ja sai kuidagi hakkama varakult algamisega. Asjatasin yhte ja teist ja kolmandat ja poodi ja kööki ja saapad ja lõng ja tuba ja veel jantimist köögi ja saabastega. Aega jäi vaheldumisi puudu ja yle. Kord tundus, et yldse ei jõua, niipalju on teha, ja sealtsamast hiilis kusagilt päeva sisse järgmine tund.

Ja midagi muutus. Midagi muutus ja ma kohe ei märganudki, aga kõik ei olnud sama. Ja ometi olid kõik asjad samuti kui ennegi.

Täna hakkasin koolist ikka kesklinna poole tulema, yhe ja teise mõttega. Ja tulin valesti, sattusin hoopis sadamasse. Tuul oli soe ja pehme ja meri oli yhtäkki jalgade ees - kuidagi ootamatult tekkis ta sinna. Naljakad kohad on sealkandis, naljakad majad, millest ei ole alati aru saada, misasjad nad siis õigupoolest on ja naljakad teed, mis poole olemise pealt otsustavad ymber, kas nad on autodele või inimestele. Aga see on niivõrd osa minu Tallinnast, et ma leidsin sealt midagi olulist. Yhe metafoorse rauast võtme võibolla. Mille juude see käib, ma täpselt ei tea, aga see oli õnnelik kõrvalekaldumine. Ma ei saanud ennast täis, ma sain lihtsalt õnnelikuks omaette. Ja ikkagi oli kesklinna tagasi jõudes töö juures veel ylemus ja raamatukogu oli lahti, kui sinna sisse astusin. (Töö juurest lootsin veidi vananenud Sirpi leida, aga leidsin ylemuse ja ruttasin minema. Võeh!) Raamatukogu on tore ja keeruline koht - läksin võtma kahte raamatut, mis on kohustusliku kirjanduse hulgas (sest kolmandat ei saa Tallinnast kusagilt laenutada), tulin kuuega. Aga kott polnudki liiga raske ja linn oli ka pikal koduteel pehme mu vastu.

Midagi on kuidagi hästi. Mis, ma veel ei tea.

Tahaks öelda, et...

Mõnikord kohe lihtsalt ongi kõik hästi. Hea ja terve rahu vajub yle mõtete ja inimese. Kõik on olemas. Ma ei pea siin praegu silmas seda tuttavat, ent mitte piisavalt tihti esinevat enesekyllasust, mõnikord on isegi ilma selleta lihtsalt hea olla. Selline hea, et poeks kurguni sellesse ja oleks. Lihtsalt, mõtlemata, peaaegu hingamata, laseks sellel end yleni täita. Seda hetke võiks tihemini ette tulla.

Võibolla ma kirjutan siia peale ametlikult tänasesse päeva jõudmist veel midagi, aga selle peale ei tasu lootma jääda. Sest ametlikult kuulub tänasesse päeva juba jälle kool ja kalender liigub hirmsa kiiruga järgmiste kohustusliku kirjanduse osade poole, mina aga ise mitte veel.

Ajukeemia on keeruline ja võimas-toimekas, aga vähemalt see laks on selleks korraks vist peaaegu möödas. Päris kindel ei ole veel, aga selline eelmainitud rahu ei kipu hästi keemiaga kokku sobima.

mõned mõtted

Tallinn on imeline ja imelik. Tallinn kipub minu ymber koosnema pesadest. Pesi moodustavad inimesed, kes salapärastel põhjustel elavad ligistikku. Yks pesa on neil näiteks Pääskylas, kuigi mõned pesalased sealt nyydseks ära on kolinud. Teine pesa on pikaks venitatud, ent kuulub siiski sellesse liiki - selle nimi on Sõpruse pst, mille ääres või millel liigeldes kergesti juurdepääsetavana elab ebatõenäoliselt palju häid inimesi (ja mõned, kes ei ole head, aga on muidu olulised). Neid on veel.

Sain hiljuti elult hoiatuse: kõik, mis sa teed, tuleb kunagi kusagil ootamatult välja. Hoidku selle eest, et halba teed, sest see tuleb tagasi ninast hammustama. Hea ilmselt tuleb ka, aga seda ma olen vähem täheldanud. See mõte iseenesest on hirmus vaja ja hirmus tuntud, aga naljakaks muudab elu see, kuidas mõni ammuununenud pisiviga hiljem teises valguses vaadatuna tohutusuureks paisub ja kõige ootamatuma nurga tagant välja hyppab.

Efektiivne on keeruline olla. Ma ei ole täna liiga palju aega niisama maha laristanud, aga tehtud olen kummaliselt vähe saanud. Ometigi koguaeg justkui toimetaks ja toimuks. Eks näis, kuidas edasi õnnestub, yht-teist on veel vaja ajada.

vaheepisood

See, et ma ei hoia Pyyd enam kirjutuslaual nagu varem, ei ole mu arvutiajale kõige vähimatki mõjunud. Ainult ehk niivõrd, et nyyd olen masina ees tihemini, kuid vähem korraga.

Pyy ei ela laua peal nyydsel ajal sellepärast, et laua peal elab karbindus. Suured karbid ja väiksed karbid ja tykkideks lõigatud karbid ja peamiselt vildist, aga kohati ka puust ja erinevatest muudest asjadest karbid. Ega ma ise siia tuppa hästi ära ei mahu, peaks uuesti koristamise käsile võtma.

Peamiselt oleks see selles vormis, et igal pool vedelev mõttetu sodi saaks prygikotti, kus ta koht on, ja igal pool vedelev mõttekas sodi saaks asetatud sinna, kuhu ta parajasti kuulub. Ja igal pool vedelev mitte minu sodi saaks neile, kellele ta kuulub, kuigi seda alaliiki on tegelikult vähe - ainult yks tomp tööriistu, mida võibolla polegi arukas siit minema komandeerida. Igal pool vedelev tolm võiks niisket lappi näha, eriti puidu raspeldamise tolm, mida on kaks kuhjakest, mida ei saa ära pyhkida, sest tõuseb lendu.

Igal pool vedelevad peamiselt vaid õrnalt otstarbekad asjad, sest mul ikka veel on liiga palju asju. Loodan riiulist sellele probleemile arvestatavat lahendust, aga riiul on rööpkylikuks kalduv (sest sein on viltu) ja riiuli ymber tuleb veel mõttetalguid pidada. On jah viltu, kui muude asjadega võrrelda, aga loodis sellegipoolest. Mingi hulk kaste ja muud siinelavat kuulub ikkagi tihendamisele - pooltyhjal kastil on tunduvalt vähem mõtet, kui peaaegutäis kastil.

Nuputan hea õhuvahetusega lahendust, mis tuba ära ei jahutaks ning mulle-olukorrale sobiks. Majalised ei salli eriti, kui siit mingit lõhna tuleb, näiteks viiruki v aroomilambi oma, aga mulle meeldib - teeb hubasemaks.

Ysna igapäevane elu on tegelikult. Hea ja tore ja hetkel on tõesti kõik hästi peale nende asjade, mis ei ole. Et yldiselt on hästi ja tegelikult pole kurta või kirjutada suurt millestki peale omaenda veidi liiga kergesti ära sõitma kippuva katuse.

Katuse ärasõitmine on häiriv, sest enamasti toob see endaga varem või hiljem kaasa portsu suuri jamasid. Suudan meenutada umbestäpselt yhte puhku, kus jama jäi olemata-tulemata. (Või siis tuli nii meeletult palju hiljem, et seos praktiliselt puudub.) Samas on ärsõitnud katuse all hea elada - enesel vähemalt on hea ja huvitav olla, alguses. Hiljem... hiljem on hiljem ja ehk alati ei olegi, nii et katuse sõitmist võib samahästi ka nautida igapäevast pääsemise vormina. Kuni jamadeni või veidi enne, neid ei ole vaja.

Ja ta sõidab. Kergesti-kiiresti ja põhjalikult. Veidruseni põhjalikult ja käitumistsegavalt põhjalikult. Ymbritsevate arvates tõenäoselt tyytuseni tihti ja tyytuseni põhjalikult. (Siin meeldetuletus: kui ma tyytu olen, siis mulle võib seda öelda, ma yritan midagi ette võtta. Mind ei pea selle pärast täieni vältima hakkama, muidu ma ei saa aru, mis toimub.)

Mingi aeg tagasi nentisin yhe vestluse käigus rahumeeli: jah, ma tean, et mul on kompleksid. Ilmselt ongi ja ma vaikselt õõnestan nende jalgealust, aga jalge alt õõnestades ei tea ju kunagi täpselt, kas see ikka on õige koht. Äkki on tunnel kaevatud vales suunas, nii paar kraadi õigest kursist kõrvale, ja ära vajub hoopiski mingi hea ja meeldiv osa. See oli nyyd suvaline mõtteuit juhuslikus suunas ega puutunud millessegi. Millest ma rääkisingi?

Katusest vist. Jah, katus on mul minu katus. Keemiliselt ebastabiilne. Peaaegu nagu see reaalne maja mu ymber hetkel, kuigi see pole keemiliselt, vaid väriseb lahedal tehtavate teetööde pärast harvaesineva entusiasmiga. Arumaeimõista, miks tal nii on vaja, aga ju siis on. Väga ei häirigi, ma ei hoia oma toas klaase tihedalt yksteise kõrval, ainult sahtlikapike nagiseb veidi hämmeldunult.

Karbimaailm igavleb. Peaks viimase musta karbi ära viltima ja vaatama, mis neist neljast punasest saab, mis juba välja lõigatud on saanud. Peaks seda ja teist ja kolmandat ka nagunii.

päike paistab, meel on hea

Mõned kirjutavad joodikute näppamisest, mina kirjutan hoopis sellest, kuidas ma olen päris rahul oma esmaspäeviti alles pärastlõunal algava kooliga. Magama sain eile vist lõplikult kusagil kella nelja paiku, mis on liiga hilja, et hommikul viks kraps koolilaps olla. Ei kahetse sugugi.

Võitlen leebelt-ent-järjekindlalt kohviharjumusega loenguvahede ajal, sest see on liiga kulukas. Mul on nimelt mõte, et seda karmilt ja otse piirata ei pruugi olla mõistlik, sest midagi peab raha eest head ka saama. Seetõttu tundub arukas käituda nii, et koolis kohviisu ei tuleks - hommikul kodus juua ja võibolla teed termoses kaasa võtta (ja mitte kohvi, sest seda ma joon isegi liiga palju). Äkki nii annab vältida kulusid ja mitte teha liiga suuri järeleandmisi heaolus.

Karpidega on hästi. Kui ma ei oleks päris nii laisk kui ma hetkel olen, siis ma teeks kahest valmis ja yhest poolvalmis (ja kahest veerandvalmis) karbist yhispildi ja lehvitas sellega siin. Parktikas õuab see aga kusagilt telefoni otsimist ja siis telefonijuhtme otsimist ja ma ei ole kindel, et ma sellega praegu tegelda viitsin. Tegin kindlaks, et kui mul on yhte ja sama vilti kaks lehte, saan ma neist korraga neli karpi välja lõigata. Yhest lehest niisama kahte ei saa, ehk siis, planeerimine annab arvestatava säästu.

Laupäeval oli kooli juubeli tähistamine. Kummastav oli vaadata, kuidas kõik klassivennad on enam-vähem mõistlikeks noormeesteks saanud selle vahepealse aja jooksul, yks on pooleldi kiilakaks läinud ja väga mitmed 'väes. Klassiõdesid oli vähem kohal või oli neid lihtsalt vähem näha, yks oli poliitikasse läinud (esialgu kyll leebelt ja viisakalt) ja vähemalt yks lapse saanud. Seda kõike kooli lõpetamisest möödunud natuke rohkem kui kolme aasta jooksul. Tundub paljuvõitu ja ma hakkasin ennast järsku nende inimeste kõrval väga lapsikuks jäänuna tundma. Kes mõtleb oma firma rajamisele ja kes õpib viimaseid aastaid õpetajaks ja... Mina teen seda, mida mina teen. Olen rahul kyll, aga ma ei tea, mismoodi nii saab.

Äkki siiski võtaks ja pildistaks karbid yles.

Lykkasin tinditööde juurde terve portsu asju yles, mis olid sinna erinevatel põhjustel varem jõudmata. Mõni on valus ja mõni on lihtsalt vilets, aga seal ma neid lehvitan. Kusagil ju võib.

Aaaga tegelikult... võib mind nimetada kaelkirjakuks. Mul kulus just umbes kaks tundi, et yhest naljast aru saada. Ilmselgelt olen ma esimese hooga liiga noor, aga ikkagi, mingit elementaarset osa võiks ju mõista - kogu selles kummalisest kremplist. Uurimistöösse syveneda ka väga meeletult ei viitsi just. Pole minu aeg.

Ilm õues see-eest on minu kyll. Ei ole liiga kylm veel, linn on vihmamärg ja nii asfalt kui betoonkivid läigivad nagu nad linnas öösel tegema peavadki. Parim aeg prillideta käimise harjutamiseks: kõik tuled on heledad-eredad ja paistavad hästi välja isegi mulle. Ja kuidagi märkamatult on kell lähenemas poole yhele, nevermind et ma pidin kaks tundi tagasi juba magama minna yritama. Lähen nyydki siis, ikka parem kui kahe aegu.

*

Kõik inimesed on kuidagi ilusaks läinud, välja arvatud ma ise, eksole. Lihtsalt näevad ilusamad välja kui tavaliselt või varem. Väga paljud seejuures.

Täna tegin esimese karbi. Nadivõitu tuli välja, ei ole yldse rahul, äkki homme tuleb paremini. Täna enam rohkem ei jõua ju, kui tahta normaalsel ajal mgama minna, et hommikul õigel ajal yles saada ja nii edasi. Yks ambitsioon jääb muudkui teisele ette. Tahaks ju teha veel seda ja teist ja kolmandat. Koristama peaks ka ja homme lähen jälle tantsima ja elu on yldse ilus.

Miks täpselt, ma tean kyll, aga ei ytle. Lolli nalja saab niigi piisavalt palju, tihti ka minu arvelt (mitte et ma ise ei teeks ka, aga ikkagi.)

Kirjutan juba jälle halba luulet. Lumetihasel on nokkas kaks mitte väga vana asja, aga neid ma täna ja praegu veel tinditööde juurde yles ei riputa, sest magama sättimise kell juba tirises. (Kõlab kyll varaselt, kukununnult ja napakalt, aga ma vist pean hakkama oma päevarytmi väga vägivaldselt hommikusse nihutama. Kool kannatab muidu liiga.)

yhte ja teist

Kristiine keskuses on kaks uut poodi lahti läinud. Yks myyb päris inimeste tehtud päris käsitööd, mis ei pea tingimata sugugi liiga rahvuslik olema. Nägin seal näiteks mõne isetegijast tuntud nime ehteid. Rääkisin myyjaga ka veidi, võibolla tuleb sellest midagi head.

Kristiinesse läksin yldsegi ju selleks, et osta juurde karbikese-vilti. Mitte et seda hädasti vaja oelks, mul yht-teist siin isegi on, aga igaks juhuks. Nyyd on mõtted ja motivatsioon lahti.

Yldse on mõtted lahti, oleks nad seda ainult kooliasjade juures ka veidi rohkem. Mitte niivõrd lahti kui suunatud. Sain teada, et täna on sõna-töö tähtaeg. Ma arvasin, et alles neljapäeval! Õnneks ma tean nyydseks täpselt, millistest mõistetest ma kirjutan, ainult ylesehitust tuleb veel veidi mõelda. Pole sugugi võimatu, et ma sellega täna reaalselt kuhugi jõuan, näiteks paar-kolm lehekylge tekstigi tekitada.

Komplimendid annavad väga tykiks ajaks energiat ja kytust, kui nad on siirad ja õigetesse kohtadesse suunatud - nendele asjadele, mis olulised on.

Raamaturiiul valmib vaikselt - kui pyhapäeval koju tulin, oli esimene alumine ports juba paigas - varvaslaua kiht niiöelda. Nädala sees pole arenguid muidugi oodata, ent siiski - tore on näa, et asjad liiguvad.

Võtan käsile ja teen endale päevaplaani, äkki see muudab veidi efektiivsemaks, sest korraga on hästi palju asju teha.

pyhapäev peale laupäeva

Ma olen natuke väsinud, vist peaaegu yleväsinud. Sooja hoiab sees suur tass piparmynditeed, igaks juhuks suhkru, mitte meega. See pole ime.

Aga ma olen väga rahul. Otsustades, et ma siiski ei lähe see nädalavahetus Tartusse yritusele, kartsin kõige rõhkem, et avastan mingi hetk laupäeva hilisõhtul yksi kodus istudes, et tahaks ikkagi seal olla. Ma unustasin Tartus toimuva suhteliselt ära. Mul oli tore ja huvitav niigi, tyhja sest Tartust, tantsida saab mujal ka aegajalt ikkagi.

Siinkohal tahaks öelda veel palju head ja ilusat, aga ei ytle. Mul on hea tuju, ma tunnen ennast väärtuslikuna. Sellest piisab.

nostalgia!

Mitte midagi ei toimu. See tähendab, ma olen kolmandat päeva järjest teinud terve päeva väga intensiivselt-aktiivselt mitte midagi, ärganud lõuna ajal ja läinud magama vastu hommikut. Iga päev mõtlen, et peaks kooliasjadega tegelema, iga päevkavatsen ennast aktiivsemalt liigutama hakata (Hularõngas!) ja käsitöö ette võtta. Mitmendat päeva tean, et tuleb teha umbes kolm pangaylekannet. Ja mitte midagi ei saa tehtud, sest ma ei tee midagi. Nõelun teleka ees või loen yleval diivanil raamatut.

Kirjutama hakkasin siin praegu sellepärast, et sain seeeeeellise nostalgialaksu. Klassivend hea inimene oli pannud yles kõik omal olemasolevad klassipildid. Enamasti tundsin inimesed ära ka, aga mitte kõiki, eriti esimese klassi pildil, kus meil oli palju selliseid, kes hiljem mõnda muusse klassi vajusid.

Kui ma oleks tubli, siis ma võtaks siinkohal kätte ja registreeruks kooli juubelile ära ning maksaks selle eest raha. Karta on, et nii tubli ma ei ole, sest on muudki, mida võiks teha. Aga asju tegema lähen kyll kohe, st, nyyd saab postitus otsa.

Essee riputan ehk hiljem yles - peale vahenädalat.

natuke elust ja palju unest

Tulin täna koolist koju mõttega kirjutada esimese asjana siia yles mõned ööd tagasi (ilmselt selel imelikul ööl vastu pyhapäeva) nähtud unenägu, kuid jäin võrku kinni. Siinkohal palju naerusuiset sõimu kunagise klassiõe aadressil, sest tema antud link oli mitmeks tunniks umbes ainus tähelepanu saanud asi. Yritades oma võrguringi otsi kokku tõmmata, ise sellest juba väljaspool seistes, leidsin aga yhe blogi, mis oli arusaadav ja huvitav. Põnev, hariv (sest ma olen kolmkymmend korda rumalam kui ma välja näidata tahan) ja minu jaoks absoluutselt ennekohtamatu. Tähenduses, värskelt avastatud. Mõne koha peal võttis muigama ka, nagu head asjad peavadki.

Aga unenäost siis. Kõigepealt see, miks ma arvan, et see tuleks kirja panna, siis veidi neid teadmisi, mis käivad selle une maailma kohta ja lõpuks syndmustik ise.

Oluline ja märkimisväärne oli see unenägu selle poolest, et arvestades, kui kurnatud ma olin ööl vastu pyhapäeva magama jäädes, ei oleks ma tohtinud yleyldse und näha. Ma ei näe tavaliselt und, kui ma olen surmväsinud ylevalolemisest. Teiseks tuli ta mulle alles eile õhtul hilja või täna lõpuks täielikult meelde.

Niisiis, toimumispaik idamaise meluga linn. Soojad kuldkollased ja punased värvitoonid, suure linna turusagin. Ma ise olin seal võõras - kindlasti mitte esimest korda seal, ent olin justkui... teist kultuuri kylastamas. Teine usk ja teine mõttemaailm. Palju ma kohalikust kultuurist ei teadnud, ainult seda, et see on yhtlaselt religioosne ja selle juures salliv - midagi hinduismi ja budismi segu laadset oma suhtumiselt võõrastesse. Igapäevainimestel otsest palvetamise nõuet vist ei olnud, igal juhul usku... rakendasid, viisid ellu, väljendasid Sööjad. Need olid pooleldi maagilised, teatavate kujumuutjavõimetega poolinimesed-poolmantikorid. Kujumuutust sai ilmselt mingil määral tahtega kontrollida-suunata, kuid mitte lõpuni. Välja nägi see umbes nii, et nende putkad olid igal pool yle linna laiali. Justnimelt putkad - samalaadsed nagu meil on klaaskuubik-hamburgeriputkad või pigem need, kust festivalide ja ostuhuluste ajal grillkanu myytatakse. Tööpõhimõte oli väga lihtne - inimene, kes tunneb-kahtlustab, et ta võibolla on mõelnud patuseid mõtteid (tegudest polnud kunagi juttu, huvitav, mida see nende usu kohta öelda võiks?), läheb putka juurde ja vestleb sööjaga. Kui tema mõtted tõesti eksivad heakspeetu vastu, syyakse ta ära. (Või mingi vaimne osa temast, ma ei saanudki lõpuks aru). Igal juhul on tegemist igayhe enda otsustuse ja sydametunnistuse kysimusega, kuid sööja teab seda õigeks või vääraks mõista. Sööjaid kardeti meeletult, ent ometi käidi ja saadi söödud (ma pealt ei näinud, kuid ei välista sugugi, et kõige lihalikumal kujul nahka pistetud). Sööjad aga olid religioonikohtunikud, võimalik et riigi/kiriku palgal ja osalt yleloomulikud. Sööjaks sai hakata - see oli tööpost nagu iga teine. (Lähed asjakohasesse asutusse, ytled et tahad töötada sööjana. Antakse yleloomulikud võimed ja tööpost-kuubik.) Igal juhul söömise käigus omandas sööja ka kõik ärasöödu mõtted ja teooriad, mis tegi neist väga intelligentsed vestlusparnerid ja harrastusfilosoofid.

Niisiis, uni algas umbes sellest kohast, kus ma istusin yhe sööja kuubiku ääres päiksekatteriide all varjus ja ajasin juttu. Nägin mööduvaid inimesi ennast omalaadse kaastunde ja hirmuga vaatlevat, sest tegin midagi, mida ykski sealtkandi inimene kunagi ei tee - ajasin mugavalt ja muretult juttu halastamatu moraalikohtuniku sööjaga. Mida nemad aga kuidagi teada ei saanud, oli see, et see konkreetne sööja, kes oma putkat tollel tänavanurgal pidas, oli mu kunagine kallim (jah, toosama.). Kurtis, et liiga vähe saab viimasel ajal tegelikult kõiki neid kogutud teooriaid kellegiga arutada, sest sööjad omavahel ei kohtu ning inimesed ju kardavad. Mulle kui uskmatule oli kõigest aga hea ja mugav rääkida - nii mõnigi teooria olevat niivõrd vastuolus heakskiidetuga, et juba selle rääkimine kellelegi muudaks ta ysna otseselt patuseks, st, söödavaks. (Ka patuta inimesed olid söödavad-seeditavad-toiduks kõlbulikud, aga neid ei tohtinud puutuda - ei puututud.) Seletas veel, et kuna mina ei pea käima selle usu reeglite järgi, siis minul on tegelikult ysna ohutu seal vestelda - ainult otsesed mõttevead-ebakohad võivad ohtlikuks osutuda. Igati hea ja mugav olemine, mul oli eneselgi hea meel, et aegajalt ka huvitavatest asjadest rääkida saab. Kuni hakkasin seletama yhte teooriat, mida naaberriigi elanik oli mulle minu sinna-reisil rääkinud. Jutustan-põhjendan-teoretiseerin syvenenult, vaadates ei-tea-kuhu ja kindlasti mitte vestluspartneri poole, kui mulle möiratatakse "See on nyyd liig!" Vaatan ja yritan pakku pista, sest pilt-hetk-mulje oli igati sellist tegevust õigustav. Sööja oli võtnud oma mantikori-kuju (mis nägi eriti yleloomulik välja, sest oli valatud kulla värvi, poleeritud ja puha, kuid liikumisvõimeline) ja hammustas minu suunas. Pagedes olin hetkeks seljaga ja natuke liiga aeglane - ju vist ei osanud arvestada kujumuutja oskusega ka proportsioonidega mängida. Kael oli pikk ja hambad SIINSAMAS SELJAS KINNI!

Ärkasin sel hetkel yles, selg pagemisest-eemaletõmbumisest kaardus, kyynarnukid teisele "näkku" suunatud ja selge tundega, et sealt, kus unes oleks tekkinud surmav haav, on midagi puudu. Yhegi mõõtmise järgi muidugi pole, kuid hea paarkymmend minutit oli tunda, kuidas mul puudub põhimõtteliselt terve alaselg - hammustatud oli suur ringikujuline lohk, diameetrilt umbestäpselt nii lai, kui selg sealkandis on.

Mis see kontseptsioon täpselt oli, mille peale niimoodi reageeriti, ei mäleta siiamaani. Ei mäletanud kohegi. Niipalju tuleb ette, et see oli arvatavasti dualismi-monoteismi vastuolu, aga kumba pidi parajasti, ei tea enam öelda. Telg jooksis igal juhul valgus-pimedus (koos kõigi nende erinevate konnotatsioonidega).

Selline äärmiselt syrreaalne lugu siis seekord. *eemaldub vaikselt ymisedes"Seleta mu uni ära, kuldne noorik..."*

elust, nii yldiselt

Siia ei ole midagi jõudnud mu nädalavahetusest tegelikult, sest kuigi hõimupäevade lõpukontsert oli laupäeval, andis nädalavahetusele tooni hoopis see, mis hakkas syndima peale eemise postituse lõpetamist. Torm mu isikliku elu teeklaasis, võiks selle kohta lyhidalt öelda ja rohkem pole vaja.

Millest on vaja rääkida, on minu probleem koolijõudmisega. Seda nimelt ei kipu õigel ajal juhtuma. Yldsegi, sugugi, kuidagi.

Kooliasjade õigeaegse tehtudsaamisega on ka selle nädla jooksul probleeme oodata. Aga kuna järgmine nädal on vahenädal juba, siis selle nädala probleemid on ysna olulikud.

Järgmine nädal on vahenädal juba, ohjah. Pool semestrit seljataga. Aga yhtlasi on järgmisel nädalal ette näha Tartu tantsuklubi ja vaba aja tõttu saab ometi kord sinna ka minna.

Tantsuklubi osas on yldse... Nii Tallinnas kui Tartus on tantsuklubis mingi hulk-arv meesterahvaid, kellega ma tantsida eelistan. Kui nemad on hõivatud, tulevad ylejäänud. (Keda on tunduvalt rohkem, mõistagi). Kui nemad on ka kõik võetud, siis on veel yksikud, kellega tantsimist ma pigem väldin. Erinevatel põhjustel. Sellest paluks nyyd siis mitte liigutatud saada - inimestel juba kord on eelistused.

Loengutes nõelumine tundub hea idee. Olen seda nyyd mõned nädalad vahelduva eduga teinud ja nende loengute sisu, kus sellega rahulikult tegelda annab, ei ole põrmugi halvemini meeles. Kui ma konspekteerima jään, läheb kas mõte rändama või olen ma ylipyydlik-ylipõhjalik ja keskendun selle asemel, mida õppejõud ytleb, sellele, mis sõnadega ta seda ytleb, et kõik hästi kirja saaks. On ju ogar.

Õigupoolest peaks kirjutama esseed ja motivatsioonikirja ning kontrollima kohanimede õigekirjutust.

Täna n jälle yks neid imelikke päevi, mis ysna keskele ära tasakaalustuvad. Mul on tunne, et eesti keeles oleks kasu sõnast, mis tähendab "väga palju head ja samapalju halba", sest just selline päev oligi. Hõimupäevade yritus oli väga tore. Nägin paljusid, keda ammu polnud näinud ja igasugust rahvast, keda kohata poleks osanud arvata. (Kellest mõne juures ei oleks sellesisulist huvi isegi kahtlustada osanud!) Sain teada seda ja teist, tundsin ennast usaldusväärsena ja mõtlesin elu yle. Selle yle, kuidas kõik on justkui korras, aga peale kolme aastat ikka veel ainult justkui.

Istekoht sai viletsasti valitud veidi, võimaldas koguaeg silmanurki sinna ja teisele poole lahti hoida. Peaaegu ununes ära väga palju halba, mis on olnud ja millest mõlemist ma eriti paegusel kellajaal juba kõvasti vältima peaksin.

Aga siis sai see yritus otsa ja siis tuli enese verele kulutamise koht. Kolmkymmend korda mõtlesin, kas helitada ja uurida elu, kolmkymmend korda olin kahevahel ja kakskymmend yheksa korda mõtelsin, et ehk ikkagi ei maksa. Kolmekymnendast korrast piisas, et tunda jälle yhe köisrippsilla (teate kyll, justnagu filmis) põlevana äralangemist. Aga miskipärast ei saa ma endale tunnistatud, et mitte midagi ei ole, sest võibolla midagi on ja nii pean iga konkeetse asja juures vaatama ja uurima ja proovima, enne kui selgeks saab, et ei, seda ei ole ja teist ei ole ja toda ka ei ole. Ja ma ei tea, kui kaua läheb, kuni kõik, mida ei ole, saab läbi katsutud ja olematuks tunnistatud või mis sealt siis veel alles jääb. "Kommikarp" on ilmselt tyhi, aga ma vist ei ole veel selle ärakukkumist otseselt näinud.

Juba äraytlemata mitmendat korda ytlen endale, et nyyd aitab. Et kui nii paljud asjad osutuvad olematuks, siis miks ma seda kõikidest ei usu? Ja mõtlen, et võibolla oli isand Herbertil õigus, kui ta kirjutas noalikust suhtumisest: kui miski vindub, lõika see läbi ja mõista - nyyd on see lõpetatud, sest selle ots on siin. (Ma ytlen seda mälu järgi, mul ei ole eestikeelset raamatut käepärast.) Juba äraytlemata mitmendat korda tundub see mõte kasutatav ja ehk eelistatav nii mõnelegi muule ja kindlasti sellisele ebamäärasele surelemisele. Juba äraytlemata mitmendat korda otsustan, et nyyd on see koht, kus ma kustutan kõik kontaktivõimalused ja juba äraytlemata mitmendat korda ma jätan selle tegemata. Ilmselt mingist morbiidsest huvist vaadata, kuidas asjad lähevad koledaks, uurida uudishimulikult välja, kuskohas siis on see ots, mida ei ole vaja lõigata. Juba äraytlemata mitmendat korda otsustan, et eikunagi enam. Ei helista, ei saada meili, ei midagi. Ja sama äraytlemata mitmendat korda saavad lootusetuse, kurbuse ja igatsuse yhendatud väed sellest võitu.

Ma nii kardan. Kui tyhiseid igapäevseid asju enam ei räägita, siis varsti on ka suuremad ja väga palju vähem igapäevased asjad vaevu kõneväärt, sest toimuvad vaikselt ja omatahtsi teiseks muutunud seltskonnas peaaegu tundmatute inimestega.

Kõige selle kurbuse ja raskuse kõrvalt ma tean, et igal asjal on ots, miski ei ole muutumatu ja kui jõele tamm ette ehitada, lööb jõgi selle lõpuks puruks. Kõige vähem kahjustav on jõel minna lasta, kuhu ta parajasti voolata tahab. Aga see ei tähenda, et voolust kõrvale jäänud maad põua kätte ei kuiva.

Ma tean, missuguseid vastulauseid siia saab tuua: ega see koht ainuke pole ja jõgesid on maailmas ka palju. Orienteeru ymber! Vaja on palju vähemat kui sa harjunud oled! Ma ei ytle, et need on valed väited. Kyllap nad on õiged. Aga see ei tee igatsust vähemaks ja see ei tee kurbust väiksemaks, see ei võta valust juppigi ära.

Ma ei ole kildudeks kukkunud, aga mõni mõra võis siiski sisse tulla. Ma veel uurin.

blöäh

Tahtsin kirjutada ylesse paar mõttearendust, mis tekkisid teel kooli ja koolist tagasi, seoses eilse kohvikujutu tagumise poole ja võõramaise teoreetikuga, aga ei ole praegu seda tuju-jaksu. Sain vist õrnalt kylma, hambanärv valutab jälle, isa möllab siinsamas riiulit ehitada (jee) ja yleyldse on kylm ja vastikuvõitu olla.

Selle mainin kyll ära, et mul oli väga huvitav suurt eimidagi rääkida, kuulasin põnevusega ja nautisin oukorda. (Ehk peaks mainima ka, et T. mõjub väga karismaatilisena, aga seda ma teadsin juba enne ka.)

napilt kohustuslikust kirnadusest ja...

Täna öösel nägin unes sama teemat, mida eelmiselgi korral, aga seekord veidi teistsuguse rõhuga (ja ilma topeltärkamiseta, eelmine kord unes nähtud uni oli seekord lihtsalt uni). Vat mis juhtub, kui enne magama minekut öistest unedest mõtlema jääda.

Unistan sellest ja teisest käsitööprojektist ja mõtlen, mida Hindrey mulle isiklikult ytleb. Ja kas tema rõhud on tõesti nendes kohtades, kuhu ma neid lugema kipun (mis mulle väga meeldivad seejuures) või olen ma lihtsalt kyyndimatu. Yhelt tänaselt ettekande tegijalt kysis õppejõud lõpetuseks, mida Hindrey oleks võinud arvata tänapäevasest kombeõpikute kummardamisest ja kirjutamisest. Kahupäine noormees ei osanud midagi vastata, kuigi mingeid sõnu ta ju ytles. Mina mõtlesin, et kyllap imestaks ennast keeletuks või saaks maha mõne sellise kommentaariga, et inimsed, kellele on kombeõpikut vaja, ei saa kunagi tõeliselt kombekaks. Mulle on temast selline mulje jäänud.

Blogger on kuidagi tiguaeglane hetkel - kirjutan ja siis teen pausi, et tekst ekaani peale ka jõuaks. Tegemist täitsa on ja tegemise energiat on ka. See on hästi.

Eile tulin koju ja esimeste asjade hulgas, mida nägin, oli liimpuitplaat allkorrusel. Isa käis asjakohases suurpoes ja sai lõpuks kätte viimase detaili, mida mu kapi jaoks tarvis oli. See tähendab, et kui hästi läheb, on nädalavahetusel ehitamist oodata.

yhte ja teist

Siin on vaikseks jäänud.

Sellepärast on, et ma olen tykk aega olnud natuke nagu imelik ja sooda ja hädas isikliku eluga (kes ei oleks, eksju, pidevalt). Nõmetsenud olen palju, vajalikku teinud vähe. Yle elanud mõned väga head, mõned head ja mitmed halvad mõtted.

Miski pole siiski pöördumatult kadunud. Huvitav, kui pikk on kohtupäev?

Koolis on huvitav. Morfoloogia, leksikloogia, õigekeelsus ja miljon erinevat kirjandust.

Homme saab ungari moodi tantsida, aga huvitav, kellega? Ja võibolla saab soome moodi ka.

Ja kui aega yle jääb, peaks joonistama mõned kaunid laiad kõlapaelamustrid. Ja ära lõpetama need mustmiljon poolikut tööd. Ja enne seda veel tuleb lugeda head kohustuslikku kirjandust ja kirjutada ettekandeid. Ja teist ja kolmandat ja neljandat.

Unenäopäevikut siit ei tule, kuigi öösel nägin enda kohta väga ebaharilikku uni-unes kombinatsiooni. Ja mitte võltsärkamist, vaid magamine ja unenägemine oli loomulik osa uneilmast ja seal toimunust. Väga mõnus, väga omapärane, väga huvitav.

yks õhtuöö

Nagu ma juba eelmises postituses ytlesin, ei ole kunagi hea saada yhtegi negatiivse varjundigagi uudist-sõnumit õhtul. Peale mitmeid olulisi valestimõistmisi ja enese kylmas pesas unele tihkumist oli hommikuks tuju väga palju parem ja pea selgem. Hommikud on sellised, nii loomu poolest juba. Tõestasin seda ka täna - paar tundi tagasi oli juba päris kole olla.

Kõige kummalisem või hämmastavam või ootamatum on see, kuidas mul kõik aeg midagi teha justkui on. Mõtlen homse peale ette ja näen, et kool on kella kaheksani, peale seda peaks tegema veel seda ja teist ja võibolla kolmandat, ja kolmapäeval on peale kooli korraks koju ja tantsuklubi, ja neljapäeval on Neljapäev, ja reedel... reedel leks lõpuks aega, aga veel enne reedet tuleb läbi lugeda see raamat ja reedel, peale loengut, tuleb läbi lugeda see teine raamat ja mõelda esseest-ettekandest ja hakata vaatama, kustkohast saada seda kolmandat raamatut. Ja lugemist ja tegemist on mul muidu ka. Ja see ei ole praegu otsitud nimekiri, selline, mis ma olen kokku mõelnud, et see elu ära täidaks - see on see nimekiri, mis oleks nagunii.

Kui koolist koju kõndisin, ketras peas yks mõtteluuletus, aga niipea, kui arvuti ette jõudsin, hakkasin selle yles kirjutamise asemel meelt lahutama. Meel sai lahutatud ja insp. koos sellega. Ma tean, kuidas ma enam-vähem seda asja mõtlesin kirjutada, aga õige sõnastus on kadunud. Võibolla peaks sellegipoolest proovima midagi kirja panna, sest see oleks karm ja kaunis ja porikuu ilma moodi kylm, aga see ei ole enam kättesaadav.

Mida ma tegelikult homme teen, ma ei teagi.

öö

Mitte kunagi ei ole reisilt tulles kõige parem ja targem mõte esimese asjana arvutit käima panna. Eriti kui sa oled väsinud. Eriti kui kell on palju.

Ootamatused, isegi kui need ei ole midagi uut või huvitavat või enneolematut või traagilist, löövad sellises seisundis kõige kergemini jalad alt. Eriti, kui tee peal on juhtunud nii mõndagi nii juhtumiste kui paikade mõttes ja kodu on mõtteid mööda maailmakaugusel.

Sellistes tingimustes juhtub ootamatustest nii: kätevärin, sydameläige ja yleyldine pihtasaamine. Isegi väga syytutest või parimatest uudistest, puhtalt ootamatuse faktori tõttu. Aga kuna mul nyyd on juba arvuti sisse lykatud, tuleb kõigega ka kohe tegelda.

Ah jaa, vabandust, ma vist ei ole siia ammu kirjutanud. Elamisega on liiga palju tegemist olnud. Lyhidalt - käisin tantsuklubi rahvaga Riias, käisin siin ja seal veel ja olen teinud veel seda ja teist. Kooliga on kõik hetkel hämmastavalt hästi, ma isegi olen oma kohustusliku kirjandusega enam-vähem järje peal. See on praeguseks kõik, varsti jälle.

asjalik

Natuke karikatuurne on olla. Selline tyypiline ennekylalisi koristamine, milleks mul nädala sees ju enam sugugi aega ei jää, on täies hoos. Karikatuurne just selle klassikalise 'OMG, kylad, nyyd tuleb kõik läikima lyya!' tõttu. Ei ole mulle tegelikult sugugi väga omane suhtumine, aga asjaolude kokkulangemine keeras vindi natuke yle. Et kui koristama juba peab, nii enesetunde pärast (mingist piirist edasi on segaduses juba isegi ebamugav olla, avastan vähehaaval) ja selleks, et isa saaks vaikselt valmiva kapi varsti tuppa ära tuua-panna, siis võib seda ju nii korraldada, et veidi varem paika saaks.

Identne suhtumine suve lõpul valminud riietesse. "Ma pean endale nagunii tegema, ma siis võin ju tähtaja poolteist nädalat või sinnakanti ettepoole nihutada, et teistel ka kasu oleks."

Sellega seoses said vanemad mu yle veel naerda ka. Mul seisis aknalaua nurgas yks pisike klaaspurk, suvalistel põhjustel. Kyllap oli teda olnud lihtsalt mugav sinna asetada. Kui nii paari-kolme nädala eest seda sealt võtma hakkasin, õhtusel ja muidu pingevabal ajal, võtsin ta yles j kui oli purgi poole vaadanud, panin kiiresti ja sujuvalt-ent-närvlikult omasse paika tagasi. Võimalikult kiiresti ja võimalikult hingamata. Purgis paistis yks tegelane. Oletasin, et on surnud - purki sisse roninud ja välja pääsemata nälga lõppend. Ei torkinud. Nyyd tuli see hetk, kus oli vaja see potsik sealt eest ära saada. Mina kätte võtta ei suuda. No ei saa. Kole on. Palusin kodureisil olnud õde. Tema irvitas, mitte väga palju, ja oli nõus aitama. Hakkas tõstma ja põrkas ise ka kiljatades tagasi. "See liigutab!" Kiljatust teise tuppa kuulnud ema tuli vaatama ja irvitama, et kaks täiskasvand inimest ei saa siis nyyd yhte pisikest putukat purgiga välja kolitud. Tema siis suutis purgi õue trepile viia ja vaatas seal, et on, teine, jah, täisa elus ja tunneb ennast seal nii hästi, et ei kipu ka kyljeli asetatud pugist välja tulema. Minu jaoks väga jube lugu. Jälk, vastik, õudne, hirmus - teistel jälle muigamist.

eelmisele lisandiks

Ja kui mul enese hästi tundmise kõrvalt aega yle jääb, siis ma teen suhtlemises absoluutselt taktipuudulikke vigu ja tunnen ennast erinevatel põhjustel syydi asjades, millega ma hakkama saan või ei saa.

Siinkohal suured vabandused tollele Tartu Evale, kelle vastu ma vist seltskondlikus mõttes eksisin, N'ile, kelle nina all ma oma jalgu liputasin, koolile, et ma juba pooleteise nädala juures päeva puudusin ja J'le, kelle elu ma tylikamaks tegema kipun.

Ometi öeldi mulle eile või täna (aga mul on täna veel eile!, st, ignoreerige kuupäeva ja vaadake kellaaega), siis, ilmselt, eile või yleeile midagi haruldaselt head. Juhuslikult ja muu jutu sees loeti mind vist heade asjade kirja, mis juhtuvad. See oli soe. Mul on hea meel. Aga isegi kui ma jälle kõigest valesti aru saan ja ennast kymneid kordi tähtsamaks mõtlen kui ma tegelikult olen, on mul hea meel sellest rõõmust, mida see tekitas.

Kadestan siin aktiivselt mõnda, kes elab oma elu nii intensiivselt, nii yleelusuuruseks ja mõistab selle ilusas keeles kirja panna. Mõistab rääkida muinasjuttu, muutumata keelelt vanamoeliseks, ent nii, et on siiski jutuvestmist aru saada. Siiralt kadestan oskust seda kõike kirja panna ja selgroogu ja tahet, mis on nii tugevad. Seda kõike siis täna.

seda ja teist

Kirjutan, sest vaatasin ringi lugeledes, et mu viimane postitus on tehtud ammu. Mõtteid on nii palju olnud ja tegemist on ka umbes pidevalt. Kõik tegemine täidab enam-vähem mugavalt ära kogu aja. Hetkeseisuga siis on järgmine selline päev, kus midagi tegema ei pea, kuhu midagi planeeritud ei ole, umbes 9 porikuud. Igapäevase õppimise kõrvalt unistan konspektide arvutiseerimisest ainete ja võibolla loengute kaupa, kohustuslikust kirjandusest, mis vähemalt kohati on ylipõnev. Unistan kodustest töödest, mille pidevalt (jälle! Nõme!) KOHE ette võtan. Unistan ettekannetest, mida koolis pidama peab.

Koristan tuba, sest selles sigaduses on halb elada. Ei oska kusagilt alustada, sest tegemistvajavaid asju on juba ainuyksi siin toakeses hirmus palju. Veel vist ei köeta ka.

Peeglinurgad tuleks klaasivärvidega mustrisse joonistada, ideaalis midagi sellest maroko traditsioonist, mis mul hennana käe peal oli. See on lihtsalt täpselt parasjagu kaetud, et ollagi... noh, kaetud pind, ent kaunis ja mustriga. Jäälillesid ju käsitsi ei joonista.

Olen nyyd ametlikult ainult tudeng. Arutan, kas selle tähistamiseks peaks ka töökoha logo yleõlakoti pealt ära harutama. Mõnus kott on, täpselt paras ega sulgu takjatega, nagu kunagine kollane. Tööd väga aktiivselt ei otsi, märgin ka. Ei jõua kooli kõrvalt pidada muud, kui väikseid (näiteks käsitöölisi) otsi.

Õpin udmurdi keelt, huvitav on. Neil on liiga palju kaashäälikuid, mis erinevad yksteisest liiga vähe võõra kõrva jaoks, aga kohata Tallinnas udmurti on tunduvalt tõenäolisem kui kohata ersat. Pealegi, huvitav on!

Tunnen ennast yleyldiselt hästi. Tean, mida ma teen, kuhu ma keskendun ja millisest mõttest võiks ettenähtavas tulevikus mitte irduda, et omil jalul pysida.

Naudin vestlusi ja loengupäevi, naudin kooli ja sygist ja kandilist linnamuusikat selle juurde. Sellist veidi halli ja depressiivet, aga sellisest saab pysimist, kui ilm on hall ja betoonine. Eelistatult eestikeelset. Seda ei ole mul pooltki piisavalt - sellist veidi linna-postapo-ketsi-betoonihõngulist. Või kuidas seda peakski kirjeldama.

Igasugust rahvamuusikat on ka vähe, märkan, kui kõik laulud pähe hakkavad jääma. DCD, mis pole sugugi selles mõttes rahvamuusika, tuleks tõsta omaette playlisti ja muretseda talle sinna kaaslasi. Mul olid kunagi kolm nende plaati arvutis, ent ma ei tea tõesti, mis ylejäänud kahega juhtunud on ja milline mul alles on jäänud. (Soovitused, siinkohal, taas teretulnud.) See on vist enamvähem vanim muusika, mis minuga on. Ylejäänut, mis samal ajal sai leitud, ei kuula enam väga ammu. Pärit selle "eneseteadliku" aja algusest. Sellest ajast, kui just olid tekkinud omaenese soovid ja mõtted ja arvamused, sellest ajast, kui ma inimeseks hakkasin. (Kuitahes veidralt see nyyd siis kõlab.)

Nyyd sai kyll yks yle igasuguse mõistuse laialivalguv lõigukobar, aga see võiks anda mingi pildi sellest, mis seis praegu on. Selline lyhike sissepõige, läbilõige.

ärritusest filosoofiaks

Lugelesin mööda võrku ringi ja vihastasin. Õigem oleks öelda, ärritusin, sest sattusin lyhikokkuvõte otsa yhest meetodist, mida, tabasin, on minu pihta edukalt kasutatud.

Muidugi sellestsamast allikast/lt, kes praktilist ja konstruktiivset mõtlemist sisse drillis kunagi. Ei, ma ei ole selle eest tänulik olemist veel ära õppinud. Häda on siinkohal selles, et kõik need miljon või natuke vähem väga erinevat või, vastupidi, väga sarnast asja tõestavad järjest enda toimivust ja kasulikkust. Seetõttu tunnen endal mõningast kohustust vähemalt neutraalselt suhtumiseks, sest ma olen ju praktiliselt nendest asjadest kasu saanud. Neid kohati isegi kasutanud. Edukalt, seejuures. Aga õppimise protsess oli raske, keeruline ja valulik, nii et ma ei teagi kokkuvõttes, kas ma nyyd olen toimivam kui varem. Kas ma saan nyyd eluga paremini hakkama? Kui saan, siis tuleb sellele äratundmisele jõuda ja selle kaudu neidki õppetunde hindama õppida, aga kui ei saa, siis milleks yritada, eksole.

Siin tuleb nyyd mõttepaus teemadel muutumine vs paremaks muutumine. Parema definitsioonid ja kõik see teemade pundar. Ja kust ma tean, kas ja kuidas ja kus ja millal ma omadega muidu hetkel oleksin. Keda ma tunneksin ja keda ma tundmata oleksin jäänud. Mida mõtlemata, mida otsimata, mida kartmata. Mida igatsemata, mida hindamata, mida vältimata, mida halvaks panemata.

Natuke häbenen, et nii suured mõjud on jäänud. Tundub arukas nendega leppida ja võttagi ennast täpselt sellisena, nagu ma olen. Aga päriselt ei kao see kysimus vist kellegi juurest kunagi: kui ma oleksin toona teisiti käitunud, kus ma siis praegu omadega oleksin? Mis oleks võinud olla, kui...

Selleks korraks võib siis nyyd veidigi rahulikumalt hingata. Allpool keegi ytles, et inimestega peab rääkima. See on hirmus õige. Ma ka rääkisin, aga veidi teiste inimestega - perekonnaga näiteks. Vanaema otsustas, et tal on minu jaoks ammu juba mingid summad kõrvale pandud, ja kuna õde saab tema omadest yyri jaoks toetust, siis samuti võin mina saada sellest ära maksetud oma õppemaksud, vähmealt ajutiselt - kuni olukorra paranemiseni. Olgu selleks siis vähetõenäoline võimalus tagasi riigieelarvelisele kohale sattuda või veidi tõenäolikum mõte mingisugusest keeletööst, igal juhul ei jää mul hetkel ka kõige selle jama juures koolis käimata.

Aga ma leidsin ka õige päeva selle uudisega välja tulla. Õde oli just avastanud, et telefoni kaudu arvutiga internetis käimine on kole kallis lõbu - avastanud selle, kui telefonioperaator väljuvad kõned hirmus suure arve tõttu kinni keeras.

Ei, kui midagi juba halvasti hakkab minema, läheb kohe ikka kõik, mis minna saab.

Aga jah, nyydseks on kriis selleks korraks yle elatud ja saab asjadega edasi minna. Näiteks käisin täna jälle seal, kus poole tunni tooli peal istumise eest hirmus palju raha tahetakse, ehk siis hambaarsti juures. Olen jälle yhe hamba võrra lollim, aga see sunnik valutas ikka mõnuga. Vähemalt sai teisest nyyd lahti.

Aitäh kõigile neile, kes põhjalikumalt või vähem põhjalikult ylesloetud hädasid kuulata võtsid ja olemas olid. Ma vist õpin vaikselt multifookustama neid asju. Mu enese hädad tunduvad mulle alati kuidagi mäekõrgustena, kui nii juhtub, ja siis ma võin kogemata abi otsides kellegi läbi põletada ka arvatavasti. Multifookus tuleb kasuks. Ja alati tuleb kasuks, kui saab keelegi teise muresid mõista, selle taustal kuhtuvad enda omad hoopis sõrmkybarasuurusteks.

Mis veel juhtuda saab?

Alustuseks tsiteerin, ebaviisakalt ja autorile viitamata: "Sellist jama on raske kommenteerida." Teine nii jube jama järjest, et palju hullemaks minna on juba keeruline. Mõnevõrra veel saab, aga mitte palju.

Kuulsin eile lõpuks, et mu õppekaardile ilmumata hinne on F. Mis tähendab, et ma kogusin möödunud kooliaastaga täpselt ainult 42 EAPsu. Mis tähendab, et ma täitsin vähem kui 75% ettenähtud koormusest. Mis tähendab, et ma pean jätkama osakoormusega õppes. Mis tähendab, et ma pean edasi hakkama oma õppimise eest maksma, sest riik osakoormust kinni ei maksa (mis on ka loogiline). Mis tähendab, et nyyd on kyll perse majas, sest peale reedest töökaotust ei ole mul mitte kusagilt raha võtta - ja ega vanematel ka ilmselt hästi justkui ei ole.

Ma ei ole neile hetkeseisuga veel midagi rääkinud. Ma ei ole tykk aega kodus olnud ja ei jaksa praegu. Ma vajusin selle uudise all kyllalt kiiresti ahastusest läbi, kuhugi sinna, kus emotsioonid hoopis otsa saavad. Ma ei mõtle selle peale, mis edasi saab, sest niipalju, kui ma mõelnud olen, ei ole ma leidnud yhtegi mõistlikku tulevikku. Ma ei saa teha mitte midagi, et enda olukorda kuidagi parandada, nii et ta tõepoolest paremaks läheks.

Jah, ilmselt ma saaks saata laiali terve laviini CVsid erinevatesse päevatöökohtadesse, aga see tähendab hyvastijättu ylikooliga. Mulle just hakkab kohale jõudma, kui kohutavalt palju on vaja õppida ja vaikselt hakkab vist tekkima ka võimekus selle kallale asuda, mitte kõike aega maha laristada. Kui ma nyyd jooksvalt edasi ei õpi, kaob see jälle ära ja kolmandat korda ma ylikooliga mitte hakkama saama ei lähe. Kaua ma ka jõuan, eksole. Aga ma siiralt tahan praegu õppida! Ma tahan kogu aeg õppida, kogu aeg lugeda oma kirjandust, kogu aeg sellega tegelda ja saada lõpuks sessi ajal portsu A'sid. Ma ei taha seda teha päevatöö kõrvalt, ma tahan seda teha kogu aeg ja täie auruga. Mis tähendab, et peaks loteriivõitu ootama jääma, sest oma raha eest õppimine on kallis. Laenu võtta ei saa, osakoormuses õppijale õppelaenu ei anta. Vanemad? Meie pereeelarve on niigi enam-vähem viimase võimaluseni välja venitatud. Erinevad toetused, mida taodelda saaks, ei kata peaaegu midagi vajalikust ja ma ei ole päris kindel, kas majanduslikku toetust saab yleyldse osakoormusel olles kysida.

Kui keegi näeb kusagil mõnda võimalust, mida ma ei ole märganud,või tööotsa, mida endal hädasti vaja pole, siis palun andke teada.

Kogu see asi tekitab niisuguse meeletu lootusetuse, alaväärsuse ja eneseuskmatuse õhkkonna. Just see, et ma ei näe yhtegi võimalust, kuidas mina saaksin teha midagi, et mu olukord paremaks läheks. Mida saan, teen ka, aga ma ei näe millestki abi syndimas. Tõlkida võiks ju proovida, peaks ju proovima, aga ma ei suuda lihtsalt uskuda, et keegi oleks nõus minuga riskima. Mis mul on - poolik kõrgharidus ja kaks võõrkeelt. Mitte yhtegi paberit, mitte midagi, millega ma saaks oma arvamusi tõestada (ma näiteks arvan, et mul on keeletaju pigem arenenud.) Mis mul veel on: kaks tervet kätt, millega ma vähesel määral erinevaid esemeid suudan valmistada. Mitte meeletutes kogustes, sest aega on liiga vähe. Yks yksik õnnetu pea, millega... ma tõesti ei tea. Paar mõtet keerleb selles ringi, aga mõtteid on igayhel. Neid loomingulist sorti. Paar yksikut ja õnnetut, sellist, mida keegi on kindlasti juba väljendanud. Ammu varem ja paremini.

Lootusetus. Uskumatus. Kui ma arvaks et see aitab, ma ärkaks yles, aga kõik need korrad, kui elu on läinud nii koledaks, et tahaks yles ärgata, on selgunud, et tegelikult ma juba olengi ärkvel. Jõuetus.

rahulolust -olematusesse

Päev algas nii hästi ja toredasti, ma sain öösel korralikult magada ja õues ei olnudki liiga kylm, kuigi kohvi oli veidi liiga magus (ise syydi:P)...

Ja siis ma tulen koju. Esimene järjekord arvutiasju saab tehtud, igapäevased blogiringid jms, ja siis tuleb ema koju. Ja hakkab pihta - kas sa seda tegid, kuidas sellega on, miks need siin on, korista sealt ka ära, kas sa sellega juba tegelesid, kas seda, kas teist, kas kolmandat...

Vabandage väga, eksole. Ma tulin koju suure motivatsiooniga vähemalt pool tuba täna korda saada. Kui suur hulk sellest saab alles jääda peale sellist tiraadi? Nyyd mul on kylm ja aeglane olla - selline vihmase ilma olemine, et tarvis läheks teetassi ja viirukit ja pimedust. Ei ole yldse selline tunne, et peaks selle suure littersabaseeliku millegi praktilisema vastu vahetama ja välja mõtlema, mida selle puslega siin põrandal ette võtta.

Vastik.

*

Ja nyyd on jälle see aeg, kui ma olen eriti vaene tudeng - kohe eriti, eriti. Sain täna lõpliku kinnituse, et kuu aja pärast ma oma praegusel kohal enam ei tööta. Eelmine sellesuunaline teade tuli eile õhtul - mainin ära, et vältida arusaamatusi teemal "Aga sul oli ju kõik korras." Oli jah, aga, näe, enam ei ole.

See pole mulle veel päriselt kohale jõudnud. Mõlemal puhul võttis silma märjaks ja veidikeseks endast välja, sest see tuli nii ootamatult. Miks? Keeruline seletada ja ma igaks juhuks ei riputaks seda seletust võrku. Keda huvitab, võib kysida.

Mis nyyd edasi? Ma ei tea veel. Otsin ja vaatan, aga hetkel olen veidi... nõutu? Väsinud ka kindlasti. Esimesed hädavajalikud kulud saab kaetud ja kui kõik vähegi ebavajalikum kõrvale jätta, saab tänasaadud palgaga veel paar-kolm kuud telefoni edasi pidada. Selle aja jooksul võiks ehk juba midagi jälle tekkida.

Samas... pluss on muidugi see, et nyyd saab mul siiski veidi rohkem aega olema, esiteks, ja teiseks saab kogu selle aja kooliga tegelda.

Kuidas seda kõike vanematele serveerida, ma ei kujuta ettegi.

Maailm ei saanud kahjuks sellega otsa. Kui saanuks, siis ei peaks ju muretsema kõige selle värgi yle. Ah jaa, igast pisiotsapakkumised on äärmiselt teretulnud.

yht-teist

Millest ma täna mõtlesin: keelest, yldiselt. Eesti ja soome keelest, kui täpsemaks minna. Arutasin omaette soome keeles, kui veider on, et soomlased, kellel on keelega vist veidi paremad lood kui meil siin, kasutavad kohati laensõnu nende kohtade peal, kus meil on omasõnad. Ajalugu näiteks. Nädalapäevadega on ka kahtlane lugu, aga nädala enda kohta vana sõna ei teagi, kas oli ja milline - neil on läänepoolne laen, meil idast...

Sygis tuleb. Õues on juba pime, kui ma koju lähen-tulen. Ja jahedaks kisub. Aga ongi õige - september kui sygiskuu ja yleyldse.

Olen eluga hirmsat moodi rahul, kui koolile ei mõtle. Ja nendele asjadele, mis hästi ei ole. Ehk siis: olen pysivalt ennast täis ja õnnelik, ylevoolamiseni, kuigi põhjust oleks paanitsemiseks kyll ja enam.

*ebamäärane halin kooli arvutitööde teemal*

paar mõlgutust rahvusidentiteedist

Veel veidi mõtteainet.

Ei tea täpselt, kustkohast see teema mulle viimasel ajal ette on jäänud, aga sattusin tänaeile mõtlema eestlaste identiteedi ja selle keelepõhisuse yle. Räägib eesti keelt, järelikult on eestlane? Siinkohal pean siis rääkimise all silmas vabas olukorras eelistamist - ei piisa sellest, kui natuke tönkab ja ei lase ennast eksitada sellest, kui olude sunnil (näiteks võõrkeelsega) kasutab midagi muud. Ja kas ja kuipalju elukoht siinjuures arvesse tuleb?

Toon mõned väited. Kusagil nende sees on ilmselt mingisugune piir, kust edasi läheb juba vähemalt veidraks, kui mitte otse valeks. Kuskohas?

1. Olen eestlane. Elan Eestis ja räägin eesti keelt.
2. Olen eestlane. Elan Venemaal ja räägin eesti keelt.
3. Olen eestlane. Elan Venemaal ja räägin vene keelt.
   
4. Olen eestlane. Elan Eestis ja räägin saksa keelt.
5. Olen eestlane. Elan Austraalias ja räägin inglise keelt.
6. Olen eestlane. Elan Lätis ja räägin vene keelt.
7. Olen eestlane. Elan Itaalias ja räägin itaalia keelt.

Muidugi mängib siin tohutut rolli ka ytleja suhtumine. Minul isiklikult ei ole mingit raskust võtta eestlasena tädikest, kes elab kusagil vana Liivimaa piirkonnas, kasutab oma isiklikus elus läti või vene keelt, aga määratleb ennast vanemate tõttu eestlasena. Seevastu määratleda eestlasena noort, kes elab... no võtame seekord siis Hispaanias, on eluaeg ainult hispaania keelt rääkinud ega kavatsegi eesti keelest rohkem uurida kui veidi, on väga keeruline.

Arvata võib, et tugevad määravad tegurid on siinkohal ka ajalugu ja geograafia. Geograafiline lähedus argumendina tuleb hästi välja, kui täpsustada asukohta linnani. Kui 3. väite venemaalane elab nii kaugel idas, et see on juba peaaegu läänes, kõlab asi kahtlasena, ent lähema suurema linna Peterburi puhul on ju mõeldav kyll. Samamoodi on ajaloo tõttu tunduvalt lihtsam leppida ingliskeelse Austraalia elaniku enesemääratlusega kui põhimõtteliselt samavõrra erineva itaalialasega.

Vähemalt minul on. Mõtlesin selle yle pikalt ja siis veel natuke aega ega mõelnudki välja, milliseid muid identiteedi aluspõhjasid siinkandis leida võiks. Elukoht? Usk? Mingid väärtushinnangud?

Ja selliseid asju ma mõtlen siis sel ajal, kui liigun trassil kodu-töö, ykskõik kummas suunas. Yritasin ennast kätte võtta ja rohkem jalgsi liikuma harjuda. See on vahepeal hirmus soiku jäänud. Võibolla õnnstubki. Tegelikult peaksin mõttes kordama eesti kirjanduse kohta käivat infot - homseks eksamiks. Või valmistuma yleval pysimiseks, sest arvuti tööd tahavad ikka veel tegemist.

yldist ja vastuolulist

Natuke häirib see, et tuju on nii kõikuv. Paar viimast päeva olen olnud aktiivne ja tore ja tubli ja täielikult nautinud õhtust linna (töölt koju tulles, eksole.). Kui selle järgi vaadata, oleks nagu kõik väga korras, aga ei ole ju. Siiski, miskit otseselt halvasti ei lähe - veel.

Tegelikult olen kõndimise ajal hästi palju mõelnud. Avastasin hiljuti mõned vastuolud oma plaanides - isiklikud sisemised vastuoksused. Tunnen ennast vastutavana isapoolse suguvõsa yhe juurkoha saatuse eest ja olen mõelnud, kuidas ma mingil ajal sinna elama kolin. Mis oleks ju tore ja hea igate pidi, kui poleks mõnda aga. Kui ma seal elaksin, siis ma ei elaks teps mitte linnas ja hakkaks sellest ilmselt puudust tundma. Samas ei ole ma ka kuidagi nõus mõttega, et see lihtsalt on koht ja võibolla tuleks maha myya või midagi. Mis mõttes, maakoht ära myya? Vaaride ehitatud? Suvemälestusi täis? Ei kõlba ju.

See on kuidagi eksistentsiaalne probleem minu jaoks. Hästi sygav ja põhimõtteline - kuidas olla tänapäeva linnainimene ja samas mitte lõpuni loobuda loodusest ja selle tundmisest. Pole parata, mulle lihtsalt meeldib, kui millestki, mis ma olen maa sisse pannud, saab oma eluga taim. Mulle meeldib teada, kuidas lambast saab kampsun ja osata kõiki neid toiminguid teha (mitte et ma veel oskaks, aga eks õpin kunagi). Mulle meeldib teada, mida võiks metsast ja niidult koguda, et sellest oleks hea teed teha, kui õues on kylm ja kole. Mul on veendumus, et need on head teadmised ja see on hea elamise viis. Aga mulle ei meeldi väga paljud talutööd - hein on kaugelt liiga putukarohke ja sellega mässamine määratult palav, rohimine on vist umbes maailma kõige tyytum tegevus ja nii aina edasi. Aga ma ei ole veel välja mõelnud, kuidas jätta see esimene pool alles ja loobuda teisest.

Linnaga on sama lugu: mulle ei meeldi magalarajoonid ja heitgaasitatus ja ma ei arva, et lapsed peaksid mängima autode ja laternapostide vahel asfaldil (ainult. Nad võivad aegajalt ka seda teha.). Aga ma ei kujuta ette elu ilma võimaluseta minna linna igal meeldetuleval hetkel, nii poole tunni või vähemaga (jalgsi, mitte autoga, eksole), leida meeldiv kohvik või pink ja olla. Või lihtsalt jalutada vanade majade vahel vanu munakiviteid pidi ja avastada iga kord uusi nurgataguseid või vähemalt uusi kasutusvõimalusi vanadele.

Ma tean, et seal kusagil on olemas kesktee nende asjade vahel. Mulle on ka öeldud, et ma kuidagi saan sellele asjale pihta - olen juba saanud, ja mõnda aega tundus see väide tõene. Ei saa ka sugugi välistada, et hetkel on tegemist ainult yhe väiksema, pinnapealsema segadusega, mitte millegi sygavaga. Aga eks ma otsin ja olen.

Yks suur osa probleemist, mis mul on enda jaoks lahti mõtlemata veel, on just see, kuidas seda kõike teistele edasi anda. Ma tean, et ma ise ei põe selle pärast. Mina võin elada maal ja armastada linna, või elada linnas ja endiselt metsast vaimustuda, aga edasi? Ma ei kujuta ette kaugtulevikku ilma lasteta, (nii põhimõtteliselt, noh.) aga kuidas neid asju nende elus tasakaalus hoida, ma veel ei tea. Kui ma selle välja mõtlen, mismoodi oma suhtumist teistele edasi anda, keda huvitab, vat siis ma olen millegi suurega hakkama saanud.

Mind on tabanud kohutav sitt tuju ja maailmavalu. Yleyldine nõmeolu ja võibolla reaalse põhjuseta usukaotus kõigesse, mida ma enda ymber tahan ja otsin ja ootan.

Kõik unistused on parajasti kättesaamatutel kaugustel ja ma väga ootaks, et keegi hea inimene võtaks yhendust, viitsiks kuulata ja veidi mu eneseusku taastada.

sajast asjast, pikalt

Mida teha, kui huvitavad inimesed jäävad seltskonnamuutuste, elulaadimuutuste või erinevate valikute tõttu suhtlemiskõlbmatult kaugeks?

Viimase paari päeva jooksul olen selle taas avastanud mitme inimese juures. Yks on nyydseks peamiselt blogimaailma vajunud, ent teised varem reaalseski elus väga head ja lähedad tuttavad. Blogidega oleks ju lihtne - lugemata olla. Aga ma olen parajasti selline toralt uudishimulik kassloom, kes ikkagi vaatama peab. Ja siis loeb ja mõtleb loetust välja ikka regulaarselt yhe või teise häiriva poindi. Nii kord paari nädala takka miski ikka torkab. Ma tean, et mul on siin endal isiklik sisemine vastuolu.

Mu igapäevane elu nimelt lubaks igati täielikult unustada kõik, mis mu sellisesse paika on viinud-jõutanud. Selles annab väga edukalt vältida kõiki neid tegureid, mis mineviku ebameeldivamaid osi meelde tuletavad. Paraku just see yks ebameeldiv pöördepunkt-isik, kes mu praegust tegutsemislaadi, arvamismõtet ja arvestataval määral isegi suhtluskonda mõjutanud on, tuletab ennast kaudselt ika ja jälle meelde. Seosena pooltuttavatega (mäletad, seal selle juures oli see pidu, kus seda ja teist...), olulise taustana nii mõnegi mu tegevuse juures - kohati arvamuse suunajana. Olematuks tunnistada ei anna, kuigi enam aktiivselt ei mõjuta. Unustada ei saa, kuigi miski päriselt meelde ei tuleta. Mind teatakse minu pärast, mitte plussyhe või teisetuttavana, aga niipea kui hakkad mõtlema, kuidas ma siia jõudsin, on kõik jälle nii. Ja ma ei häbene seda sugugi, ei tunne vajadust maha vaikida või olematuks kuulutada. Tahaks lihtsalt, et see ei tekitaks nii segaseid emotsioone. Nyyd laupäevalgi yks imestas, kuidas ma sedasi (tantsin). Ytlesin, et kysija ju teab, kust ma õppisin. Irvitasin natuke selle yle, aga samas ei saanudki aru, miks. See on yks keeruline värk.

Ja kogu selle rahvaga suhtlemist vältida ka ei saa, ei taha, ei mõtlegi tahta! See ja nemad on nii suur osa mu elust, mu ilmast, mu ymbritsejatest, et neid ei saa parimagi tahtmise juures amputeerida. Pealegi mulle meeldib mu praegune elu ja koht selles mõtteruumis. Aga vastuolu on. Kyllap vajub aja jooksul seegi ära. Seda vist nimetatakse minevikuga leppimiseks. Praegu ma veel naeran nende asjade yle eneseirooniliselt ja kibedalt. Ehk lõppeb kunagi igasugune emotsioon sealt kyljest otsa ja ma saan lihtsalt nentida tõika (ehk konstateerida fakti, kes neid aegu veel mäletab) et nii oli, ja nyyd on nii. Aga nagu ma ytlesin, praegu on keeruline ja ma ei ytleks sugugi ära mõtlemise võtmest, mis laseks needki asjad sealt ära kukkuda.

Aga kust ma yldse selle.. ah jaa.

Niisiis, kõiki meeldetuletusi vältima ka ei kipu, sest olen uudishimulik ja mulle tegelikult läheb siiralt korda, kuidas yhel või teisel läheb. Näiteks N/H. Kadestan mõne nurga alt ta elu,ja teistest osadest jälle ei saa sugugi aru.

Aga eemaleujunud pärissõbrad... Mida teha, kui head, tõesti head ja omad inimesed on jäänud aja jooksul nii kangesti kaugeks, et suhtleks ja uuriks ja elaks kaasa... aga ei oska kohe midagi kysidagi peale tavalise ja pealiskaudse "Kuidasläheb?". Ma ei tea... Minu jaoks see ei ole pealiskaudne kysimus - ma ei kysi, kui mind teise inimese eluolu ei huvita ja mulle ei meeldi selle muutumine viisaka suhtluse mõttetuks rituaaliks. Kipun seõttu ka selle rituaali reeglite vastu eksima ning vastamagi lauselise kokkuvõttega hetkeoludest. Tänan, hästi, ei ole see vastus, mille ma annan, kui maailm kipub kokku vajuma. Ka viisakusest mitte.

Aga kui ei oska kysida midagi peale selle yldise huvitundmise ega edasi vestelda, on kurb. Inimesed muutuvad ootamatutes suundades. Kes õpib mõne kahjuliku harjumuse ära, kes hakkab maailma hoopis teisiti vaatama. Aga nii sygavalt kahju on sel hetkel, kui saad aru, et ainsad yhendusniidid on ääretult yldised kuuluvuskategooriad ja lähenemised kord yhistele tegevustele pea tundmatuseni muutunud. Need on ju head inimesed, miks nad selliseks on läinud? Siinkohal selline ei tähenda mittehead, ammugi mitte halba, lihtsalt... yle mõistmise piiri vajunud teistsugusust.

Kirjutan praegu pikalt ja põhjalikult, sest lykkan edasi koledaid koolimõtteid. Ennist tegin selt antud ylesandeid peavalu, vererõhukao ja sydameläikimiseni, nyyd ootan, et need asjad taanduks. Ja tunnen tugevat syyd, et sellega hetkel ei tegele, aga samas... Ei suuda lihtsalt.

Mille yle ma veel pead ja hinge vaevan? Ma ei ytle sydant, sest sydames käivad emotsioonid aj neid ei vaeva. Aga mõistust ja seda kolmandat kyll. Mida teha, kui parim sõber vajub kõigi tunnuste järgi supi sisse, kust on raske välja pääseda? Isegi kui ta ise teab, et tegemist on supiga ja suudaks veel sealt väljagi hypata, ei soostu ta seda siiski tegema. Igayhe isiklik keemiavabrik on võimas asi. Ja samas ma ei taha mingi hinna eest teha yhtegi liiga resoluutset liigutust - see pole siiski minu elu ja võibolla ma olen siiski asjadest valesti aru saanud. Ma ei taha olla kirurg, kes ajab neeru ja kasvaja operatsiooni käigus segamini ning yhe asemel eemaldab teise. Aga mul on mure.

Muresid on veel, ylejäänud neist on kooliteemalised ja sygavalt mu enda syy. Kui ma jään viivukski liiga põhjalikult mõtlema, mis kõik valesti on ja mida oleks nii kergesti saanud kunagi teha ja missugune (kujuteldamatult ropp sõim) ma selle tegematajätmise eest olen, tuleb pisar silma. Tulevik ei ole sugugi helge (kõik sinimustjavalge, nagu keski kuskil laulus ytles vist), vaid kole ja tume ja võiks veel veidike kusagil kaugemal passida. Kõige hädam häda on, et ma ei oska neid asju enam tehagi. Ja lihtsalt ei oskagi. Elementaarsena tunduvaid kontoriprogrammide funktsioone ei leia enam yles. Ja isegi kui need kõik korralikult korda saavad, ei garanteeri miski, et õppejõud sellise pyydlikkuse peale leebub ja ikkagi lubab mul ka selle aine eksami järgi teha. Viimane laisk ja nõme olen ja selle eest on mulle paras oma tasuta kohast ilma jääda, aga ma ei taha.

See koolivärk on mulle väga oluline. See on põnev! Ma siiralt huviga käin enamikus loengutes ja mõtlen ja uurin ja tean, mis sorti asja ma teha tahan, tegema jäädagi tahan. Ja kui nad mult tõesti tasuta koa ära võtavad, siis ei jää muud yle kui võtta nt õppelaenu ja olla tasulisel kohal, sest nad ei suuda mind koolist ära kangutada, kui tahaksidki... Aga õppelaen on kibe ja töökoht ja värgid kõik kokku... Vanemate halvakspanu ei kujuta selle juurde ettegi.

Lyhidalt: kooliasjadega olen ma ennast sygavalt pigisse mänginud ja teen viimaseid meeleheitlikke katseid sellest kuidagi välja ronida. Teades imehästi, et mul pole vähimatki põhjust arvata, et see kuidagi õnnestub.

Perse.